Välkloeng Ugalas 1/2

Käisin eile ekskursioonil Ugala teatrimajas, mille viisid läbi selle renoveerimisega seotud inimesed (gruppidel on sarnaseid ekskursioone võimalik ka tellida, kuigi tavaliselt ei juhata neid muidugi arhitektid), ja kuulasin hiljem välkloengut teemal “Väikelinn – kuidas liigud, kuhu liigud?”. Täna teen lühikese kokkuvõtte kolme esineja poolt räägitust, ülejäänust homme. Jutt on pandud kirja mälu järgi ega pruugi seega täpselt kattuda sellega, mida tegelikult räägiti, kuid mõte on jäänud loodetavasti samaks.

Ugala puutöökoda #ugala #sneakpeek #teater #viljandi #eesti

A post shared by Andres Laiapea (@minginimi) on

Erik Alalooga, helikunstigalerii Supersonicum kuraator, kes asus Viljandi elama umbes aasta tagasi Tallinnast, rääkis sellest, kuidas see linn tema ees lahti on rullunud. Alalooga märkis, et kui ta mõtles, milline võiks olla Viljandi akustiline postkaart, iseloomulik helipilt, siis ei suutnud ta tuvastada mingit ühtset dominanti ning sellise häiriva dominandi puudumine näitab, et linnapilt on siin helilises plaanis suhteliselt terve – kõige suuremat mürglit tekitabki võib-olla Supersonicum.

Ta tõstis esile ka Viljandi kompaktsust, mainides, et ei ole saanud juba tükil ajal niivõrd keskenduda loomingulisele tegevusele, näiteks kulus tal Tallinnas tunde ainuüksi ateljee ja kodu vahet käimise peale, aga siin elab ta sisuliselt kõrvalmajas. Tema sõnul oleks ideaalne, kui linnaruumi jõuaks ka helilisi parameetreid sisaldavaid kunstiteoseid, nagu neid mõnel pool mujal Eestis juba leidub.

Andres Rõigas, geograaf, TÜVKA ettevõtluspraktikate koordinaator ja Halliste vallavolikogu esimees (endine vallavanem), tõstatas küsimuse, mis päästab väikelinna ja kas väikelinn üldse vajabki päästmist. Ta märkis, et Eesti on täis huvitava arhitektuuriga väikelinnasid ja kõige suurema löögi all on praegu sellised vahepealsed linnad, mis ei ole päris maakonnalinnad. Need lihtsalt hääbuvad.

Viljandis on tema sõnul oluline roll kultuuriakadeemial, regionaalsel spetsialiseerumisel, koostööl tagamaaga. Rõigas arvas, et riik võiks anda maavalitsuste kadumisel osa ülesandeid (loomulikult koos vastava rahastusega) üle just regionaalsetele ülikoolidele. Hajaasustuse päästab tema arvates suvekodude laiem levik, kuid väiksemate (kortermajadega) keskuste tulevik kuigi helge ei paista. Tähtis on loovmajanduse arendamine.

Ugala dekoratsiooniladu #ugala #sneakpeek #teater #viljandi #eesti

A post shared by Andres Laiapea (@minginimi) on

Jiri Tintera, Valga linnaarhitekt, rääkis, et väikelinn on edukas, kui leiab oma niši, konkurentsis teiste väikelinnadega silma paistab. Valga puhul on eriline see, et see on kaksiklinn, kuid samas on see ka selgelt kahanev linn. Kui linnasüda on täis tühje, lagunevaid hooneid, siis mõjutab see ka kohalike elanike meelsust. Vaja on anda neile tagasi usk linna tulevikku, siis innustab see neid ka rohkem selle arengusse panustama.

Välisinvesteeringuid ei ole mõtet ootama jääda, võti on just kohalike elanike aktiivsus, arvas Tintera. Selleks, et inimesed julgeksid oma ettevõtetega alustada, vajavad nad aga ka usku, et koht areneb. Seetõttu kavandatakse Valgas teadlikult linna kokkutõmbamist, investeeringute koondamist eelkõige kesklinna, et see muutuks atraktiivsemaks. Tehakse ühtlasi tihedat koostööd lätlastega, et taastada Valga ja Valka ühe koos toimiva linnana.

Mis puudutab inimeste omavahelist läbikäimist, siis statistiliselt ei ole Valga elanike arv viimastel aastatel tema sõnul langenud, sest osad lätlased käivad Eestis tööl ning on registreerinud ennast Eesti elanikeks (sest siin on madalamad maksud jne.), kuigi ei ole tegelikult kuhugi kolinud. Teiselt poolt vaadates on Eesti poolt kõige suurem regionaalne meede olnud alkoholiaktsiisi tõstmine, mille tulemusel “Eesti investorid avastasid Läti Valka”, nagu ütles Tintera. Seevastu kultuuriüritustel suurt segunemist ei toimu, sest keeleruumid on ikkagi erinevad.

Üks arvamus “Välkloeng Ugalas 1/2” kohta

Kommenteerimine on suletud.