Autor: Andres Laiapea

Ütlen kohe ära, et minu hääle sai tänavu Viljandi praegune abilinnapea Janika Kivistik (IRL), keda ma küll isiklikult ei tunne, aga kellest on jäänud mulje, et ta on konstruktiivne tegelane, kes üritab endale asjad korralikult selgeks teha ning tegeleda päriselt probleemide lahendamise, mitte nende ekspluateerimisega poliitilise omakasu huvides. Sarnaseid kandidaate on nüüd Viljandis muidugi kümneid. Valiku tegemisel said määravaks järgmised asjaolud:

* Erakondlik kuuluvus. Minu arvates ei peaks see mängima kohalikel valimistel üldse mingit rolli, need võiksid olla täielikult isikuvalimised. Kaalusin nüüdki teiste erakondade nimekirjades kandideerivaid isikuid (häid kandidaate on Viljandis palju). Kuna ma olen oma vaadetelt aga paljuski siiski liberaalne konservatiiv, siis olen huvitatud sellest, et Eesti poliitilisel maastikul leiduks ka seda suunda esindav jõud. IRL on seda küll vaid osaliselt, kuid selle erakonna jätkuv olemasolu, mis võib sõltuda nendel valimistel saadavast tulemusest, on minu meelest vajalik.

Eriti märgilise tähtsusega on nende tulemus just Viljandis, kus kandideerib ka erakonna esimees Helir-Valdor Seeder, keda ma ei valinud, sest ma ei poolda kahe tooli seadust ehk riigikogulaste istumist kohalikes volikogudes. Pealegi olnuks kevadel minu meelest mõistlikum valida erakonna juhiks Kaia Iva.

Praeguse valitsuse püsimine kuni Riigikogu valimisteni ning sellise koalitsiooni toimiv koostöö on Eesti jaoks tervikuna väga vajalik ning pikemas perspektiivis ka IRL-i kui erakonna huvides, aga Seeder võib hakata seda paati kõigutama, kui tundub, et muu IRL-i langusest ei päästa. Enne neid valimisi suudeti rapsimisest hoiduda, aga kui tulemus jääb nüüd väga tagasihoidlikuks, siis on täiesti loogiline järeldada, et selle põhjuseks on kuulumine praegusesse koalitsiooni. Seega toetasin nüüd oma häälega ka Eesti tänase valitsuse püsimist.

Nende linnapeakandidaati ei valinud, sest minu hinnangul ei ole ta siin parim linnapeakandidaat. Ta ei ole ilmselt ka lihtsalt formaalne kandidaat, nagu osad juba vahepeal arvasid, vaid tahab tõesti linnapeaks saada, aga minu meelest sobiksid Helmen Kütt (SDE) ja Madis Timpson (Reformierakond) sellele ametikohale siiski palju paremini. Arvan, et need valimised võidabki Viljandis Reformierakond, järgnevad sotsiaaldemokraadid, linnapeaks saab Timpson, volikogu esimeheks Juhan-Mart Salumäe (SDE) – see oleks Viljandi jaoks hea lahendus, mille puhul IRL võib järgmised neli aastat rahulikult opositsioonis olla.

* Kandidaadi tegevus. Kivistik kandideeris esimest korda alles eelmistel kohalikel valimistel, kui ta ei kuulunud tegelikult veel erakondagi, kuid on tänaseks selle naiskogu aseesinaine ja kohalik juht ning plaanis paari aasta eest abilinnapeaks saades ennast ilmselt pikemaks ajaks poliitikaga siduda. Kuna ta jääb tõenäoliselt nüüd nimetatud ametikohast ilma, siis on korralik häältesaak nähtavasti parim preemia, mis võiks motiveerida teda selles liinis jätkama.

Minu arvates on hea, kui poliitikaga ei tegele ainult erakondade noortekogudest välja kasvanud inimesed, kelle pea kogu karjäär ongi kulgenud ühelt poliitiliselt ametikohalt teisele liikudes. Eriti just kohalik volikogu on see koht, kus peaksid olema esindatud erinevate elualade inimesed, asjatundjad, kohalikud elanikud. Ja Kivistikust oleks seal kahtlemata kasu. Need teemad, millega ta on tegelenud, on olulised.

Nelja aasta eest toetasin ma kohalikel valimistel loomulikult seda ideed, mida siis ise oma kandidatuuriga esindasin, aga 2009. aastal sai minu hääle üsna sarnastel kaalutlustel Jaak Sulg (IRL). Toona ei vaadanud ma erakondlikku kuuluvust, vaid pidasin silmas üksnes seda, et tema kuulumisest volikokku oleks linnale päriselt kasu. Nüüd valisin teise kandidaadi, sest mulle tundub, et Kivistik vajab neid hääli lihtsalt rohkem, aga oleks ilmselt hea, kui ka Sulg taas volikokku valituks osutuks. Ja sarnaseid inimesi, kellest oleks volikogus linnale päriselt kasu, on siin kandidaatide hulgas ju tegelikult palju.

* Geograafiline faktor. Kuna ma elan nüüd ise Paalalinnas, siis eelistasin sihilikult selle piirkonnaga seotud inimest. Viljandi on küll suhteliselt väike, aga siiski nii suur, et ükski inimene ei saa omada ühevõrra head ülevaadet kõigist linnaosadest, nende probleemidest ja soovidest. Paratamatult esindatakse ka volikogus ikkagi rohkem neid linnaosi, millega ise tihedamalt seotud ollakse. Seda arvestades oli Viljandi jagatud veel 1993. aasta kohalikel valimistel kolmeks valimisringkonnaks. Ma ei arva, et selle juurde peaks tagasi pöörduma, aga selliste asjadega tasub oma valikut langetades arvestada.

Nii. Valik põhjendatud. Tõrva vallas soovitan loomulikult valida oma isa (kandidaat nr. 216), kes lubab hakata andma volikogus arutatavast regulaarselt ülevaateid heino.laiapea.eu lehel. Ta kandideerib SDE nimekirjas, mis on sisuliselt suuresti senise Helme valla esindus (2013. aastal sai SDE nimekiri Helmes 60.15% häältest), aga ei kuulu, ei ole kuulunud ega kavatse astuda ühtegi erakonda. Tartlastele soovitasin eelmine kord Vabakunda, aga nüüd on seal lausa kolm omapärast valimisliitu ning Vabakunna linnapeakandidaat Gea Kangilaski kandideerib sel korral hoopis SDE nimekirjas. Ma ei tea, keda seal ise valiksin. Sama kehtib Tallinna kohta.

Üldiselt on nende valimiste puhul minu meelest kõige huvitavam oodata EKRE tulemust. Mina oleksin nende asemel koondanud nüüd raskekahurväe Tallinna, et saavutada seal kindel läbimurre, kuid selle asemel otsustati võtta neid kohalikke valimisi soojendusena Riigikogu valimisteks. Nimekirju suudeti panna välja arvuliselt suhteliselt palju, kuid sisuliselt on need enamasti üsna nõrgad.

KOV2017.EE

Ma tulin ise aasta tagasi välja algatusega nn. avatud nimekirjade põhimõttel toimivate valimisliitude loomiseks. Huvi selle vastu ilmutasid mõningad vasakparteilased, piraadid ja rohelised, nagu ka põhimõttelised mitteparteilased, kuid lõpuks langes see ära isegi Tallinna puhul, sest sai selgeks, et erakonnad tahavad osaleda seal valimistel kõik ikkagi oma nimekirjadega ja ka valimisliitude ühendamine ei õnnestu. Selle idee praktilisele teostamisele on jõudnud nüüd kõige lähemale Savisaare Valimisliit ja Tegus Tallinn, kus on koos väga erinevad osapooled, kuid neil on siiski ühine valimisprogramm ja selles mõttes ei ole tegemist sama asjaga.

Kui kevadel sai selgeks, et VLAN jääb Tallinnas ära, siis jäi ripakile selle algatuse tarbeks registreeritud domeen kov2017.ee – kuna tegemist on hea aadressiga, mida ei tahtnud lasta lihtsalt kasutult seista, siis hakkasin avaldama seal artikleid, tegema intervjuusid erinevate kandidaatidega, keskendudes eriti Viljandile. Et see domeen aegub juba mõned päevad pärast valimisi, siis kopeerisin sealt nüüd siia ümber lood, mis jätkuvalt huvi võivad pakkuda. Samuti panin toimetamata kujul üles Sakalas avaldatud arvamuslood kohalike valimiste teemal. Kogu lingistik:

EKRE tõetund läheneb
10 küsimust Jaak Madisonile
Ühe valimisliidu sünd
10 küsimust Juhan-Mart Salumäele
Vanad programmid uuesti välja
10 küsimust Madis Timpsonile
Käes on aeg täielikeks isikuvalimisteks
Jaak Madisoni tõetund (loe ka Madisoni vastulauset ja sellele jäetud kommentaare)
10 küsimust Martin Helmele
10 küsimust Harri Juhani Aaltonenile
Kolm küsimust erakondade noortekogudele
10 küsimust valimisliidule Tegus Tallinn
Kolm küsimust Tartu valimisliitudele
Põhimõtteline valik (loe ka Madisoni vastulauset ja sellele jäetud kommentaare)
Miks ma ei soovita nüüd EKRE toetajatel valida Jaak Madisoni
Kolm küsimust Viljandis kandideerivatele naistele
Esimene valimisdebatt Viljandis
Kohalikud valimised 35 aastat tagasi

Jaak Madison kujunes neis üheks läbivaks tegelaseks täiesti juhuslikult. Kui aasta alguses tundus, et EKRE tulek kohalikku poliitikasse võib olla suurim muutus, mis nendel valimistel Viljandis aset leiab, siis täna ma seda enam ei usu. Võib juhtuda, et nad ei ületa siin isegi valimiskünnist. Aga eks see selgub juba õige pea. No vähemalt mina ei näe, et nende pääsemine volikokku midagi juurde annaks. Pigem võib neist kujuneda seal üks suur peavalu, emotsionaalsete pingete ja stressi allikas.

Esialgu nõustus küsimustele vastama ka Keskerakonna linnapeakandidaat Helmut Hallemaa, kuid pärast nende saamist oli tema entusiasm kadunud. Samuti jätsid vastamata üks teine keskerakondlasest riigikogulane, Oudekki Loone, ning Savisaare valimisliidu esindaja ja rohelised. Rohelised küll lubasid seda korduvalt teha, aga läksid vastuseid koostades omavahel vaidlema ja sinna see asi jäi. Pöördusin tegelikult veel mõningate tegelaste poole, aga kuna ei saanud neilt mingit vastust, siis ei hakanud neile küsimusi nuputama.

Vahepeal oli mõte teha sarnaselt Viljandile intervjuud ka kõigi Tallinnas osalevate nimekirjade esindajatega, aga kui rohelistelt vastuste saamine venima jäi, Mart Luik päev pärast Tegusa Tallinna nimel vastamist sellest valimisliidust distantseerus ja samal ajal Savisaare Valimisliidult vastuseid ei saabunud, kuigi alguses vastata lubati, siis ei viitsinud enam vaeva näha. Kokkuvõttes saigi sedasi kõige rohkem reklaami EKRE.

Selliste kirjalikus vormis tehtud intervjuude juures on hea see, et vastajad saavad oma vastused korralikult läbi mõelda, need tulevad tavaliselt põhjalikumad kui suulises vestluses. Samas on puuduseks, et ei saa esitada kohe jätkuküsimusi. Mõnel juhul olnuks need ilmselt vajalikud. Õigekirja pidin enne avaldamist kõvasti parandama ainult ühe intervjuu puhul, aga see oli ka mõistetav, sest vastaja ei olnud eestlane ega isegi Eesti kodanik.

PS. Veel paari viimase kuu jooksul kutsuti mind ennast kandideerima mitmesse nimekirja, kusjuures üks neist osaleb valimistel hoopis Tartus. Keeldusin, aga võib-olla kandideerin nelja aasta pärast. Kirjutan sellest täpsemalt pärast valimisi.

Artikkel ilmus algselt veebilehel kov2017.ee

Nõukogude ajal ei olnud valimised vabad ega ausad, need ei toonud väga suuri muutusi, kuid valimistega seoses toimus siiski palju huvitavat.

“1982. aasta on NSV Liidu moodustamise juubeliaasta. 60 aastat tagasi loodi maailmas esimene sotsialistlike riikide liit. Kõik see edu, mis iseloomustab Nõukogude Eestit kogu tema arengus, on 1940. aastal sotsialistliku revolutsiooni tulemusel valitud tee õigsuse veenev tõend,” kuulutas Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees Johannes Käbin oma uusaastapöördumises. “Uude aastasse astume kindla veendumusega, et sellest tuleb edukas aasta, mis viib meid edasi rahu, progressi, õnne ja õitsengu teed.”

See oli ühtlasi ka valimiste aasta. 20. juunil toimusid kõigi kohalike rahvavõimuorganite saadikute valimised. Eestis oli moodustatud 11010 rajooni-, linna-, linnarajooni-, alevi- ja külanõukogu valimisringkonda. Igast ringkonnast valiti üks saadik, kuid üleski seati siis igas valimisringkonnas ainult üks kandidaat. Demokratismi tagas, ametliku retoorika kohaselt, valijate hulgaline osavõtt saadikukandidaatide ülesseadmisest. Enamik kandidaate seati üles töökollektiivide koosolekutel.

Kandidaatide ülesseadmine

Viljandi Rajooni Rahvasaadikute Nõukogu valimiseks moodustati 150 valimisringkonda. Paar kuud enne valimisi toimus valimiseelne koosolek näiteks Viljandi näidissohvoosis, mille töökollektiiv sai esitada rajooninõukogusse kaheksa esindajat. Üles seati põhiliselt oma majandi hoolsaid töötajaid, aga ka toonane rajooninõukogu täitevkomitee esimees Uno Veeperv ja teisi kommunistliku partei funktsionäre. Kohaliku ajalehe Tee Kommunismile töökollektiivi poolt seati kandidaadina üles ajalehe toimetaja Johannes Tetsmann, NLKP liige.

“Tee Kommunismile” oli nõukogude perioodile iseloomulik nimi, mida Sakala kandis aastatel 1950-1988. Tetsmann töötas selle toimetuses 40 aastat, aastatel 1954-1994, ning oli kohaliku eluga kahtlemata hästi kursis. Kui tänapäeval peavad ajakirjanikud Eestis vähemalt näilise erapooletuse säilitamiseks otsesest poliitilisest tegevusest hoiduma, siis nõukogude ajal kehtisid teised reeglid: Tee Kommunismile oli päris ametlikult EKP Viljandi Rajoonikomitee ja Viljandi Rajooni Rahvasaadikute Nõukogu häälekandja ning ajalehe toimetaja kuulumine nimetatud organisse seega täiesti loomulik. Ilma parteipiletita taskus ei oleks siis saanud keegi sellisel ametikohal töötada.

Viljandi Linna Rahvasaadikute Nõukogu valimiseks moodustati 100 valimisringkonda. Toona registreeritud kandidaatidest on pidanud tänaseni poliitikas vastu ainult üks: Helmut Hallemaa. Tänane Keskerakonna linnapeakandidaat oli sel ajal noor komsomoliaktivist, ELKNÜ Viljandi Rajoonikomitee büroo liige. Hallemaa viibis samal aastal delegaadina ELKNÜ XIX kongressil, kuuludes seal häältelugemiskomisjoni. Sel puhul kohaliku ajalehe esiküljel avaldatud sõnavõtus teatas ta uhkelt: “Minu komsomolistaaž sai alguse VII klassis, astusin ÜLKNÜ ridadesse 1969. aastal. Praeguseks on juba ka NLKP liikme staaži üle kahe aasta.”

Tänapäeval võib selline avaldus tunduda muidugi veidi kompromiteeriv. Aja jooksul kipub inimestel ununema kui ulatuslikult meie ühiskond nõukogude ajal selliste struktuuridega seotud oli. Huvitav fakt on näiteks see, et 1982. aastal lõpetas Viljandi 1. Keskkooli Jaan Tätte, kes valiti juba IX klassis komsomolisekretäriks ning juhtis siis mitu aastat enam kui kolmesaja liikmega allorganisatsiooni, kuigi tundis ennast juba toona kõige paremini paadiga veel. Kui Tättest sai hiljem armastatud näitleja ja laulja, kes parteitööd ei tee, siis Hallemaa valis teise tee.

Männimäe sai valimisjaoskonna

Viljandi oli sel ajal kiiresti kasvav linn ning eriti hoogsalt kerkis uusi hooneid Männimäele, kus oli valminud juba mitu üheksakordset ja teisi suuri korterelamuid. Kui varem käis Männimäe rahvas valimas kesklinnas, siis 1982. aastal avati uus valimisjaoskond, mis asus toonases Viljandi Kolhooside Ehituskontori ühiselamus, aadressil Riia mnt. 38. Selle jaoskonna alla käis 668 korterit, kus elas ligi 1200 valijat. Samas oli moodustatud kolm rajooninõukogu ja kuus linnanõukogu valimisringkonda. Männimäel kandideerisid nii Hallemaa kui ka Viljandi linnanõukogu täitevkomitee esimees Aleksander Sepp, tänapäeva mõistes linnapea.

Valimiste jaoskonnakomisjonide koosseisu määrati inimesi samuti töökollektiivide poolt. Nii sai näiteks Männimäel komisjoni esimeheks Harri Anton ja tema asetäitjaks Jaak Sulg, kes esindasid mõlemad Viljandi KEK-i töökollektiivi. Neist viimane on nüüd jätkuvalt rivis, kuuludes Isamaa ja Res Publica Liitu, kuid üldiselt on toonaste tegijate aeg tänaseks ümber saanud, paljud neist on surnud.

Valimiste tulemused olid teada juba enne nende toimumist, sest konkureerivaid kandidaate ju ei olnud. Ametliku teadaande kohaselt võttis Viljandi rajooninõukogu valimisest osa 99,99% ning saadikukandidaatide poolt hääletas 99,88% valijaist. Viljandi rajooni linnanõukogude ja alevinõukogude valimisest olla võtnud osa lausa 100% valijaist. Kuidas lugu tegelikult oli, seda vaevalt keegi täpselt teab.

Viljandi rajooni linnade, alevite ja külade rahvasaadikute nõukogudesse valiti kokku 645 saadikut. Nende hulgas oli mehi 329 ehk 51%, naisi 316 ehk 49%, NLKP liikmeid ja liikmekandidaate 276 ehk 42,80%, parteituid 369 ehk 57,20%, töölisi 275 ehk 42,65%, kolhoosnikke 171 ehk 26,51%, ÜLKNÜ liikmeid 145 ehk 22,48%. Esmakordselt valitud saadikuid oli 333 ehk 51,63%.

Kandidaatide nimekirjade koostamisel vaadati, et need annaksid ühiskonnast vähemalt mingil määral tasakaalustatud läbilõike, kuid juhtimises valimised suuri muutusi ei toonud: Viljandi rajooninõukogu täitevkomitee esimehena jätkas Uno Veeperv, linnanõukogu täitevkomitee esimehena Aleksander Sepp.

Tegutsesid valijate klubid

Valimisi siis küll sisuliselt ei toimunud, toimus hääletamine kommunistide ja parteitute bloki kandidaatide poolt, kuid sellele vaatamata mängiti kogu protsess läbi nii, nagu oleksid need tõelised valimised. Rahvasaadikud ja saadikukandidaadid kohtusid aktiivselt rahvaga ning tegutsesid isegi eraldi valijate klubid, mis selliseid kohtumisi korraldasid.

Nendel kohtumistel tutvustasid saadikukandidaadid enda elu, tööd ja ühiskondlikku tegevust, räägiti nõukogude ja töökollektiivide senistest saavutustest ja eelseisvatest ülesannetest. Ühtlasi andsid valijad saadikukandidaatidele juhiseid selle kohta, mida oleks vaja ära teha.

“Kõik saadikud ei ole kaugeltki kõnemehed, kuid lihtne esinemine, kui inimene räägib oma saadikukohustuste täitmisest, jõuab alati iga kuulajani,” kirjutas Viljandi valijate klubi nõukogu esimees Andres Marand ajalehes Tee Kommunismile. “Mõnus on esineda nendel saadikutel, kellel on tuua konkreetseid näiteid selle kohta, millega nad on suutnud toime tulla.” Ühe konkreetse näitena tõi ta siis välja, et eelmiste kohalike valimiste eel oli ühel kohtumisel “juttu värviliste tuledega purskkaevu rajamisest Viljandisse. Vastavalt valijate juhendile ongi selle ehitamine lõpukorral.”

Viljandis loodi ka eraldi noorte valijate klubi. Selle avaüritusel, millest ETV tegi 45-minutilise saate, peeti poliitilisi ettekandeid ning vaadati lühifilmi sotsialismi ülesehitamisest Nõukogude Liidus, aga lisaks esinesid ka iluvõimlejad, rahvatantsurühm ning vokaal-instrumentaalansamblid Paak ja Günf. Valijate kultuurilise teenindamise eest hoolitseti ka valimiste päeval, kui Viljandi kultuurimajas toimus rida kontserte ja näidati mitut mängufilmi ning lauluväljakul esines ansambel Kristjan.

Lühendite seletused

NSV Liit – Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liit
Eesti NSV – Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik
NLKP – Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei
EKP – Eestimaa Kommunistlik Partei
ÜLKNÜ – Üleliiduline Leninlik Kommunistlik Noorsooühing
ELKNÜ – Eestimaa Leninlik Kommunistlik Noorsooühing

Eesti NSV kuulus NSV Liidu koosseisu ning EKP oli NLKP ja ELKNÜ omakorda ÜLKNÜ allorganisatsioon. ELKNÜ ridadesse kuulus 1982. aastal 164 tuhat Eesti noort ja ka EKP liikmeid oli siis juba enam kui 100 tuhat ehk pea poole rohkem kui praegu kõigil Eesti erakondadel kokku.