Autor: Andres Laiapea

Jaan Aru “Ajust ja arust”

“Ajust ja arust. Unest, teadvusest, tehisintellektist ja muust” on kaasahaarav teos, mis viib lugeja sügavale inimaju ja teadvuse saladustesse. Jaan Aru suudab keerulised teemad lugejatele mõistetavaks muuta, pakkudes samas põnevat lugemiskogemust.

Raamatu tugevus seisneb selles, kuidas autor suudab keerulist neuroteadust ja kognitiivseid protsesse lugejale avada. Ta kasutab lihtsaid ja igapäevaseid näiteid, et selgitada keerulisi kontseptsioone, aidates lugejal mõista, kuidas meie aju töötab ja kuidas see meie igapäevaelu mõjutab. Aru suudab põimida teaduslikud teadmised huvitavate lugudega, luues sellega sidusa ja haarava jutustuse.

Raamatusse on lisatud kaasaegseid teadusuuringuid ja viiteid, mis aitavad värskendada lugejate teadmisi aju toimimise kohta. Autor ei pelga puudutada ka keerukaid teemasid nagu tehisintellekt, teadvuse olemus ja vaba tahe, pakkudes samal ajal erinevaid vaatenurki ja mõtlemisainet.

Kuigi raamat võib olla teadushuvilisele lugejale äärmiselt nauditav, ei jäta autor ka teisi lugejaid unarusse. “Ajust ja arust” on kirjutatud lihtsas ja selges keeles, mis muudab selle ligipääsetavaks ka neile, kes pole neuroteadusest varem palju teadnud. See võimaldab laiemal lugejaskonnal avastada aju ja teadvuse põnevat maailma.

Kriitikana võib öelda, et mõned teemad võivad jääda pinnapealseks ning süvitsi minevate lugejate jaoks võib raamat jätta mõned küsimused õhku rippuma. Samuti võiks mõned näited olla veidi mitmekesisemad, et kõnetada erinevaid eluvaldkondi.

Kokkuvõttes on “Ajust ja arust” haarav ja hariv teos, mis avab uksed inimaju keerukasse maailma. Jaan Aru suudab lugeja kaasa viia teaduse ja mõistatuste rännakule ning pakkuda mõtlemisainet nii neile, kes on juba neuroteadusest huvitatud, kui ka neile, kes soovivad avastada aju toimimise saladusi esmakordselt.

Ülaltoodud osa käesolevast postitusest kirjutas ChatGPT ehk tehisintellekt, mis võttis seda tehes aluseks need varasemalt Jaan Aru teose “Ajust ja arust” kohta kirjutatud arvustused, mille tekst on interneti kaudu kättesaadav. Toimetasin seda väga vähe, parandasin sõnastust vaid mõnes kohas. Järgneb minu enda kirjutatud osa.

Esimene trükk kõnealusest teosest ilmus 2017. aastal, mina lugesin nüüd 2019. aasta väljaannet. Tehisaru võime osas matkida inimese mõistust on Aru selles küll veel veidi skeptiline, kuid vahepeal on toimunud kiired arengud. Võimalik, et need ei ole teda palju üllatanud, sest tunnistab ta ju tegelikult isegi, et “lähiaastatel näeme üha nutikamaid masinaid.”

Mind ennast üllatas seda raamatut lugedes kõige rohkem vist see, et oma teadvusuuringuid alustades uskus Aru, et teadvus on midagi ajust eraldiseisvat. Minu mõistuses on need kaks alati kokku kuulunud. Hoopis iseküsimus on aga hinge olemasolu või olematus, kuid see läheb juba tõesti usu valdkonda ja sellel Aru ei peatu. On sümpaatne, et ta tutvustab lugejatele erinevaid teooriaid, rõhutades seejuures, et paljud asjad ei ole tegelikult veel päris täpselt teada.

Veidi unenäosümboolikast. Aru argumenteerib, et unel ei ole varjatud tähendust, mida saaks unenäoseletajate abil seletada, sest inimeste erinevatest kogemustest johtuvalt omavad asjad nende jaoks erinevat tähendust. Viimasega võib küll nõustuda, eriti tänapäeva atomiseerunud kultuuriväljaga ühiskondade puhul, kuid freudistlik psühhoanalüüs minu meelest siiski päris tupiktee ei ole. Selle tuumaks ongi ju selgitada välja, mida üks või teine unes korduv sümbol tähendab konkreetse inimese jaoks. Tänapäeva maailmas, mida iseloomustab suur kogemuslik mitmekesisus, ei maksa muidugi otsida mingeid universaalse tähendusega (sageli religioosse taustaga) sümboleid, kuid see ei tähenda seda, et unenägude dekodeerimine on täiesti mõttetu tegevus – uni võib omada varjatud tähendust ka siis, kui selles esinevad sümbolid ei oma mingit universaalset tähendust.

Kes otsib konkreetseid näpunäiteid, millest juhindumine aitab kasutada oma aju paremini, see leiab neid sellest raamatust terve rea (lk 122–128), eraldi on toodud välja ka rida juhtnööre hea une saavutamiseks (lk 132–136). Inimestele, kellele see raamat meeldib, võib sobida lugemiseks ka Kene Verniku “Hea une teejuht” ja Anna Lembke “Dopamine Nation”. Soovitan neid kõiki!

“Eesti merenduse ajalugu. I”

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv leidis seda teost tutvustades, et “sääne köide on uhke koduriiulis, isegi kui teda ealeski ei loeta või vast väheke sirvitakse. Kunagi osteti entsüklopeediaid ega avatud neid ealeski, täna soovitan mereraamatut. No on väärt nii lugemist kui omamist.”

Jah, raamat on kena, kaalub 1.585 kg ja sobib riiulis hästi mõne aasta eest ilmunud kaheköitelise mammuti “Eesti Vabadussõja ajalugu” kõrvale. Mõlema koguteose koostamine kestis aastaid ning vaevalt leidub palju neid, kes oleks need päris rida-realt läbi lugenud. “Eesti merenduse ajalugu” on minu hinnangul siiski kergemini loetav, sest see käsitlus hõlmab pikemat perioodi, mistõttu on jutt tunduvalt vaheldusrikkam ja kokkuvõtlikum – piisavalt detailne, aga mitte nii üksikasjadesse laskuv. Vaheldurikkust lisab seegi, et kaasatud autoreid on rohkem. Nende tase on üldiselt ühtlaselt hea, kuid käekiri kohati erinev.

Tarmo Soomere märgib saatesõnas, mille avaldas ka ajaleht Sirp, et see koguteos on suur samm adekvaatse enese­positsioneerimise poole: “Juba siis [st. tuhat aastat tagasi] oli meie kant – nagu praegugi – kogu Läänemere piirkonda hõlmavate kaubanduslike, poliitiliste ja ühiskondlike sidemete võrgustiku osa. Siin ei olnud (ja tõenäoliselt pole kunagi olnud) läbi­sõiduala, vaid tsoon, kus tuli arvestada kohalike ühiskondlike ja poliitiliste oludega.”

Tänavu avaldatud I köide hõlmab perioodi Eesti randade asustamisest kuni Teise maailmasõja alguseni. See on jagatud viieks osaks: Eesti merenduse esiajalugu; Eesti merendus keskajal – muistsest vabadusvõitlusest Vene-Liivi sõjani; Uusaeg: Vene-Liivi sõjast kuni esimeste aurulaevadeni; Eesti merendus 19. sajandi keskpaigast Esimese maailmasõjani; Iseseisva riigi merendus 1918–1940. Iga osa koosneb hulgast peatükkidest, milles oma ala eksperdid annavad asjatundlikke, kuid samas ka laiemale lugejaskonnale sobivaid ülevaateid kitsamatest alateemadest (näiteks Marika Mägi kirjutab sellest, mida räägivad eesti meresõitjatest Põhjala saagad ja keskaegsed kroonikad).

Kaptenleitnant Ott Laanemets oli Sirbis kõnealust teost arvustades kohati üsna kriitiline, märkides, et see raamat näitab ka meie merendusajaloo uurimise hetkeseisu. Seda kindlasti. Inimesena, kelle isiklik kokkupuude merendusega piirdub ajateenistusega Eesti mereväes, kuid keda mereajalugu on väikest viisi ikka huvitanud, leidsin mina sellest teosest enda jaoks küllaltki palju uut infot – hea, et senised uuringud sedasi kokku on võetud, sest vaid vähesed fanaatikud suudavad ja jõuavad ennast ju neist kõigist ise läbi närida. Minu meelest ei ole ka kronoloogiline ülesehitus sellise ülevaate puhul puudus – teemade terviklikud käsitlused (näiteks Läänemere kaubalaevandus ja/või meresõjad läbi kogu ajaloo jms.) sobivadki paremini hoopis omaette raamatuteks, mis ehk loodetavasti kunagi ilmuvad.

Tekstist käisid küll läbi mõned minu kauged sugulased, näiteks Jakob Prei, aga perekonnaloo uurimiseks see teos, sarnaselt kaheköitelisele Vabasussõja ajaloole, ilmselt üldiselt hästi ei sobi, sest üldistusaste on liiga suur. Samas annab see hea ülevaate laiematest arengutest, aitab mõista sündmuste taustu ning võib pakkuda kohati ka selliseid detaile, millest on kasu perekonnaloo uurijatelegi. Eriti muidugi neile, kelle poolt uuritavad on olnud kuidagi seotud merendusega.

“Kuigi raamat on mahukas ja sisutihe, ei suuda see kajastada kõiki sündmusi meie merenduse tormisest ajaloost, need peatükid tuleb kirja panna noorematel ajaloolastel. Ees seisab suur töö koguteose II köitega,” rõhutatakse raamatu ümbrispaberil. Jah, selle ilmumiseni võib kuluda veel päris kaua aega, sest korralikult läbiuurimata ala on suur.

Kuhu edasi, Viljandi folk?

Veidi lühem ja toimetatud versioon järgnevast artiklist ilmus 4. augustil 2023 ajalehes Sirp.

XXX Viljandi pärimusmuusika festival 27. – 30. VII.

Juubelihõnguline festival möödus kaunis väärikalt, aga see ei tähenda seda, et taevas Viljandi pärimusapeo kohal on pilvitu.

25 aasta tagasi oli Viljandi pärimusmuusika festivali soojenduseks ETV eetris 5-osaline saatesari “Aja kõlad”, kus Ando Kiviberg, Ants Johanson ja nende huvitavad saatekülalised tutvustasid eesti tuntumaid rahvapille: kannel, torupill, viiul, lõõtspill ja hääl. Tänavu festivalil kõlanut kuulanud võivad tunnistada, kui kaugele on nende instrumentide kasutamise oskus Eestis nüüdseks arenenud.

Kohati tundus, et Viljandi folk võiks toimida omamoodi katusfestivalina väiksematele festivalidele. Pärast avatseremooniat suundusin Ruhnu viiulilaagris osalenutest moodustatud Ruhnu viiuliorkestri kontserdile. Mõned päevad varem oli lõppenud I Ruhnu viiulifestival. Loetud tunnid hiljem tutvustas kontsertprojekt “Kandlelumm” erinevaid kandleid, nende kõla ja võimalusi. Selgus, näiteks, et osta.ee-st leitud katkine kannel sobib pärast kordategemist väga hästi vanamuusika esitamiseks. Sellel kontserdil seda, kui mälu mind ei peta, vist ei mainitud, aga septembris tuleb Tartus XV rahvusvaheline kandlefestival, kus kandlehuvilised saavad veel sügavamalt sellesse maailma sisse minna.

Samal ajal kui mina kuulasin, kuidas kanneldel esitatakse klavessiinidele mõeldud repertuuarist pärit lugusid ja tehakse mitmesuguseid muid trikke, kogunesid ühe teise lava ümber lõõtsahullud. Järgmisel päeval esinesid ühel laval Cätlin Mägi & Viljandi kultuuriakadeemia torupillimängijad, teisel toimus samal ajal muusikalaagris Eesti ETNO 2023 osalenute kontsert ja kolmandas kohas sarja “Regilaulu podcast” uue osa läbimängimine elavas esituses. Kuhu küll minna tuleks, kui nii keerulise valiku ette seatakse!?

Viljandi folgilt võis saada tänavu päris korraliku nostalgialaksu. Festivali juubeli puhul tuli hetkeks uuesti kokku mitu tegevuse lõpetanud bändi, mis on hästi tuntud selle pikast ja kuulsusrikkast ajaloost: Alle-aa, Vägilased, Paabel. Tagasi oli tippvormis Trad.Attack! “Nad on nii head, et edasi saab tulla ainult allakäik! Rahvas, nautige, sest paremaks ei lähe folk enam kunagi!” hõikas nende tõesti võimsal kontserdil publiku hulgas üks kergete joobetunnustega, kuid ilmselt väga avameelne ja siiras fänn. Võib-olla tõesti. Elame-näeme. Oleks iseenesest loogiline, kui nad veidi hoogu maha võtaksid, sest selline kütmine tegelikult kulutab. Äkki teevad järgmise plaadi hoopis vaiksete lastelauludega vms. Vanadele fännidele oleks see kindlasti paras ehmatus.

Uus lava: baptistikirik. Viljandlastele on see juba tuntud kontserdipaik, aga folgifestival jõudis Viljandi baptistikoguduse viie aasta eest avatud kirikusaali esimest, loodetavasti mitte viimast korda. Seal toimus kaks suurepärast kontserti. Tuulikki Bartosik ja Sander Mölder viisid helirännakule läbi maailma (linnulaulust, metsakohinast ja meremühast tänavamüra, lennukite ja kiirrongideni). Pärt Uusbergi suurvormi “Regiväli”, mille esiettekanne oli paar nädalat varem Rapla kirikumuusika festivalil, esitusele kogunes nii palju inimesi, et kõik ei pääsenud kirikusse. Päris suur hulk kuulas seda kiriku kõrval õues, kuhu helid kandusid läbi avatud akende. Veelgi rohkem oli muidugi neid, kes said seda teha Klassikaraadio vahendusel (vihje: “Regiväli” on veebis järelkuulatav).

Viljandi folk, nagu festivali pealik Ando Kiviberg avamisel rõhutas, aitab traditsioonidel olla päriselt elus – korraldajad juhinduvad põhimõttest, et pärimusmuusika on igaüheõigus, mitte väljavalitute privileeg. Ruhnu viiulilaagri korraldajad märkisid, et tegelevad sisuliselt traditsiooni taaselustamisega. Eelmisel aastal eelnes Viljandi folgile mentorprogramm, mille raames toetati viie noore ansambli arengut. Tänavu olid neist kaks, EHALE ja Triuka, tagasi festivali põhiprogrammis. Tundub, et nad on leidnud oma publiku – kuulajaid kogunes mõlemale arvukalt. EHALE solist tunnistas publikule, et ta on juba väiksest saadik unistanud, et saaks esineda kunagi Viljandi folgil täispika kontserdiga suurel laval.

Väliskülalisi ei hakka loetlemagi. Märgin vaid seda, et lisaks nende muusikatraditsioonide tutvustamisele Eesti kuulajatele, aitab Viljandi folk tutvustada siinset traditsiooni neile. Mitte ainult turistidele, vaid ka väljastpoolt saabunud esinejatele. Nii mõndagi neist võis näha päris paljudel kontsertidel publiku hulgas. Ja kus mujal saaksid nad kuulda kuidas kõlavad Veljo Tormise regilaulud kontserdikülastajatest endist moodustatud ühendkoori esituses? Teist sellist festivali vist küll ei leidu. Huvitavalt kõlasid aga ka rahvusvahelised koostööprojektid, nagu Iiri-Eesti Lauluvägi ja Soome-Eesti Varispäivätrio. Võib-olla andis tänavunegi festival tõuke mõne sarnase koosluse tekkimiseks.

Tõenäoliselt oli see juhuslik kokkusattumus, mitte mingi salajase repertuaarinõukogu töö tulemus, et vana rahvaviisi “Esimene tüürimees” (rohkem tuntud refrääni järgi: “Jää jumalaga, Mann, sest tuules oli ramm ja reisisihiks oli meile Rotterdam.”) õnnestus kuulda nüüd lausa viies erinevas seades ja esituses. Midagi samalaadset saaks aga teha ka teadlikult, olgu siis mõne vähemtuntud rahvalaulu taaselustamiseks või hoopis festivali teemaga haakuva värske tunnusloo lansseerimiseks laiadesse massidesse. Oleks huvitav näha ja kuulda, milliseid tulemusi sellised eksperimendid annavad.

Viljandi folk ei ole küll otseselt poliitiline üritus ning publiku hulgas võis nüüd näha pea kõigi Eesti erakondade liikmeid, kuid selle maailmavaateline suunitlus on siiski üsna selge. Tundus loomulik, et laste etnolaagris osalenute esituses kõlas Untsakate repertuaarist tuntud rahvuslik-patriootlik “Mehed metsas on ühendanud jõu” (Tauno Rahnu sõnadele), aga mitte itaaliakeelne “Bella ciao” või mõni teine punaste partisanide laul. Juhan Smuuli või Debora Vaarandi tekstidele kirjutatud laule sellelt festivalilt otsida ilmselt ei maksa ning täiesti kohatult kõlaks seal isegi John Lennoni “Imagine”.

“Putler mine…!” laulsid Naised Köögis julgelt, kuid see on ju praegu kogu eesti ühiskondliku mõtte peavool. Mis juhtuks, kui lavalt hõigataks hoopis “Aivo Peterson vabaks! Да здравствует мир и дружба народов!” – kas vilistataks välja või järgneksid samuti kestvad ovatsioonid? Vaevalt keegi sellel festivalil kunagi selliseid sotsiaalseid eksperimente tegema hakkab. Selles mõttes on see väga etteaimatav, see tähendab publiku jaoks turvaline koht, kus inimesi oma mugavustsoonist vägisi välja ei raputata. Suurimaks šokiks võib mõnele osutuda see, kui näeb lava ees tantsimas kleiti riietunud noormeest, aga neidki oli eelmisel aastal rohkem kui tänavu. Mood on vist muutunud.

Statistikaameti kolme aasta eest tehtud uuringu kohaselt oli siis aasta jooksul mõnel folkmuusika kontserdil käinute osakaal kõige suurem Viljandimaal. Selle seostamiseks suvise festivaliga ei pea olema raketiteadlane. Kuigi palju kontserte ja muud tegevust toimus nüüd tasuta sissepääsuga alal, võis tänavu kuulda tavapärasest rohkem kurtmist kõrgete hindade pärast. Viljandi folgi lahutamatuks osaks on saanud kõnniteede ääres pilli mängivad inimesed, kes üritavad sel moel raha teenida. Mõni neist, kelle jaoks see ei olnud esimene kord, tunnistas kurvalt, et teenistus on varasemast tunduvalt tagasihoidlikum.

Viljandi festivali loomisel eeskujuks olnud Faluni festival (1986–2005) suri välja, sest ei suutnud enam rahuldada vastandlikke ootusi. Tekkinud rahalised raskused viisid Falunis süveneva kommertsialiseerumiseni, mis kutsus omakorda esile avaliku rahastuse lõpetamise. Järgnes pankrot. Viljandi festivali korraldav Eesti pärimusmuusika keskus tegutseb praegu kahjumiga ja on pöördunud riigi poole palvega suurendada saadavat tegevustoetust. Festivali jätkumine küll väidetavalt ohus ei ole, aga keskuse muu tegevuse kärpimine mõjutaks kindlasti ka seda. Lisaks tõstatub iga sarnase festivali puhul ühel hetkel möödapääsmatult küsimus, kas see suudab elada üle enda ellukutsujate lahkumise. Maailm on täis näiteid, mis optimismiks põhjust ei anna, aga leidub ka erandeid. Tuleb loota, et Viljandi folk osutub üheks neist.

LISAKS: Parema osa sellest (YT), mida ma olen kuulanud nüüd pärast Viljandi folki, leiab selle lingi taga asuvast esitusloendist.