Suure telliskivide meistri another Brick in the Wall, kaalub ligi 1,2 kg.
Tegevus hüppab ajas edasi-tagasi. Mahuliselt on romaani raskuspunktiks belle époque ja sisuliseks kulminatsiooniks Teine maailmasõda, aga umbes neljandik lehekülgedest on pühendatud Prantsuse revolutsioonile eelnenud aastasadadele. Nii et kokku on kaetud ümmarguselt seitse sajandit.
See teeks iga aasta kohta enam kui terve lehekülje, kui tegemist oleks mingi kronoloogilise ülevaatega. Aga kuna tegemist on hoopis ilukirjandusliku romaaniga, jääb kogu ajajoon paratamatult katmata, sisaldades kohati päris suuri auke. Ja et mõned ajajärgud on saanud palju rohkem tähelepanu kui teised, kipuvad viimased jääma muidugi veidi visandlikeks. Autori haare on aga sellest hoolimata muljetavaldav.
Peategelaseks on loomulikult Pariis (mitte lihtsalt üks geograafiline punkt, vaid eriline nähtus), selle tänavad ja ehitised, ajalugu ja inimesed. Peamiselt kuus suguvõsa, mille esindajate eluteed kuidagi ristuvad, kuid kõrvalosades astub üles palju teisigi inimesi. Nii et kokku on neid loendamatu hulk, vahepeal oli isegi raske järge pidada.
Rutherfurd kirjutab järelsõnas, et peale ajalooliste tegelaste on kõik selles romaanis esinevad isikud täielikult välja mõeldud. Esindatud on aristokraadid, suurkodanlus, väikekodanlus, töölisklass ja isegi juudid. Sisse tulevad ka natsid.
Mõjub selles mõttes veidi skemaatiliselt, nagu Lion Feuchtwangeri “Simone”. Ma ei imestaks, kui Rutherfurd on seda lugenud ja sellest lausa inspiratsioonigi saanud. Huvitav fakt: Feuchtwangeri romaanis on kesksed tegelased Planchardid ja Rutherfurdi omas üks rohkem tähelepanu saavatest suguvõsadest Blanchardid – kas pelgalt juhuslik kokkusattumus või varjatud viide? Kahtlustan pigem viimast. Kindlasti ei ole Rutherfurd loetlenud oma lühikeses järelsõnas kõiki autoreid, kes on teda selle romaani kirjutamisel kuidagi mõjutanud.
Eesti keeles on juba varem avaldatud paras ports raamatuid, kus tegevus leiab aset Pariisis. Rutherfurdi kirjeldatud paigad, ajaloolised sündmused ja tegelased on neid lugenuile osaliselt tuttavad, aga ta lisab siiski ka uusi vaatenurki. Raamatublogidest võib lugeda, et suurtele Pariisi-fännidele täitsa meeldib.
Mulle endale mõjus alguses veidi häirivalt, kuidas tegelased hakkasid omavahelist dialoogi pidades seletama lahti mingeid ajaloolisi sündmusi. Näiteks ütles lesknaine Le Sourd oma pojale (lk 23-24): “Aastal 1789 oli rohkem kui revolutsioon. Siis sündis Vabadus ise. Vabadus, võrdsus, vendlus – need on kõige õilsamad ideed, mida inimene saab mõelda. Vana kord võitles nende vastu ja nii võttis revolutsioon vana korra meeste pead maha. See oli hädavajalik. Ja veelgi enam. Revolutsioon vabastas meid vanglast, mille kirik oli loonud. Vaimulike võim murti. Inimesed said vabaks, et Jumalat eitada, olla eelarvamustest vabad ja järgida mõistust. Inimkonnale oli see suur samm.”
Võib ju küll väita, et see kõlab nagu jutt, mida võis rääkida naine, kelle mees tapeti 1871. aastal Pariisi kommuuni mahasurumise käigus, aga… kas ei kõlanud see siiski veidi liiga stereotüüpselt? Kas mõni ema hakkaks tõesti pidama sellist loosunglikku loengut omavahelises vestluses enda pojale? Loo edenedes tuli selliseid kohti ette järjest vähem, aga päris vabaks ei saanud neist lõpuni.
Teine häda on see, et osad liinid ja tegelased, kelle kohta tahtnuks rohkem lugeda, kadusid teiste taha ära, jäid kõrvale. Teemasid kerkis üles palju, kõiki ei jõudnud autor lõpuni arendada. Lugejal jäävad sedasi vastused saamata.
Kokkuvõttes: soovitan. Lisaks tasub lugeda viimastel aastatel ilmunust Helen Rappaporti raamatut “Pärast Romanoveid. Vene pagulased Pariisis belle époque’ist revolutsiooni ja sõjani”, aga ka Eva Koffi romaani “Õhuskõndija”, kus kuldaja Pariisi satuvad seiklema eestlased.
Tahad lugeda rohkem selliseid kirjutisi? Nende valmimist on võimalik toetada ülekandega OÜ Loomepunkt pangakontole EE547700771002517312 (LHV pangas, selgitus: lugeja vabatahtlik toetus).