Unustasin raamatut lugedes korduvalt selle pealkirja, vahepeal mõtlesin: “Mis see nüüd oli? Unesnõiduja? Ei!” Hiljem kuulasin aga autoriga tehtud intervjuud, kus ta rääkis muu hulgas, et pealkiri tuli alles kõige lõpus, laual oli 40-50 varianti. Tema enda jaoks sai see nüüd õige. Kui mõelda, milline võiks olla alternatiiv, siis… mulle ei tule pähe küll midagi paremat, “Õhuskõndija” on tegelikult sobiv – viitab ühest küljest justkui unistustele ja fantaasiale, aga samas nagu tasakaaluharjutusele elu ja surma piiril, kus üks vale samm võib viia langemiseni, mis lõpeb põrmustumisega.
Lugu algab naturalistliku kirjeldusega vasika tapmisest, mille tunnistajaks osutub 15-aastane Magda (Magdalena), kelle isa selle veretöö korda saadab. On aasta 1895. Magda nutab. Autor rääkis juba viidatud intervjuus, et mäletab oma lapsepõlvest tunnet, mis tal oli maal vanaema juures laudas vasikat nähes.
“Õhuskõndija” on inspireeritud osaliselt autori vanavanaema õe Emilie Karoline Helene Laursoni eluloost – märgata võib päris mitmeid paralleele, kuid tegemist ei ole siiski selle võimalikult faktitäpse edastusega, vaid see romaan on ikkagi lihtsalt tõsielust inspireeritud ilukirjandus; autori enese sõnul tal ajaloolase pretensiooni ei ole – kirjandus on ikkagi illusiooni loomine.
Näiteks: Emilie (Magda) abiellus mehega, kellel oli juba varasemast abielust tütar Agathe (raamatus teine peategelane nimega Nora), kelle ema oli surnud varsti pärast sünnitust, ning sai temaga kaks poega. Mees osutus vekslivõltsijaks, kes jättis lapseootel naise maha ja põgenes võlausaldajate eest väidetavalt Ameerikasse, tõenäoliselt siiski Venemaale (raamatus kogub Magda neli aastat raha, et minna teda otsima Pariisi). Tütart kasvatasid mehe vanemad. Emilie olevat ähvardanud oma mehe võimudele üles anda (täiendus: lugesin seda Genist, seda versiooni on rääkinud mehe esimese abikaasa ehk Agathe ema sugulased; Koffi sõnul on tema suguvõsaharus levinud lugu, et Emilie ootas meest elu aeg ja leinas teda siiralt, kui sai aastakümneid hiljem teada, et mees on surnud), kui temast midagi kuuleb (Magda ootab oma armastatust kannatlikult väikseimadki elumärki ja sõidab lõpuks Pariisi teda otsima).
Välja jõuab see lugu esimese ilmasõja eelõhtusse 1914. aastal, epiloogis tehakse kokkuvõte ka tähtsamate tegelaste elukäigust järgnenud aastatel. Tegevus leiab aset enamasti Tartus ja Pariisis – trööstitu tegelikkuse, unistuste ja fantaasia kohtumispunktis. Stiilinäide (lk 141):
“Tol esimesel korral istus Nora kaua lindude all. Lindudel ei paistnud ka kuhugi ruttu olevat. Kudistasid vaikselt ta süles, õlgadel, kaenlaalustes, sasisid ta juukseid. Tuli pliidi all oli ammugi ära põlenud, köök oli pime. Noral oli raske hingata, aga kiires rütmis, pinnapealselt sai seda siiski teha. Ta vaatas pimedusse. Kuna ta mitte midagi ei näinud, ei teadnud ta, mida ta vaatab. Aga kui keegi oleks sel hetkel tema silmi näinud, oleks sealt paistnud kurbus, ja leppimine. Niisugused olid maa ja ilm, sinna ei saanud midagi parata. Jumal oli need loonud just sellisteks, nagu ta heaks arvas. Seda, mida käega katsuda ja silmaga vaadata saab, ei olnud võimalik teiseks teha, inimesel ei olnud selleks jaksu. Ainus, mida inimene teha sai, oli taanduda, omaenese südamesse pageda. Mõelda seal välja sootuks teistsuguseid inimesi ja paiku ja juhtumisi kui need, millest võis osa saada pärismaailmas, elada neis. Välja mõelda, seda inimene võis.”
Lugesin just ühest blogist, et kuskil raamatuklubis jõuti välja tõlgenduseni, mille kohaselt on Nora nägemused lindude all olekust “tegelikult tema viis dissotsieeruda vägistavast abikaasast.” Mulle endale lugedes sellist mõtet pähe ei tulnud. Veidi utreeritult võib küll öelda, et mehi on kujutatud selles raamatus joodikutena, kes mõtlevad pidevalt seksist (sobiks selles mõttes uurimismaterjaliks selle kohta, kuidas tänapäeva Eesti naiskirjanikud kujutavad mehi), aga ma ei ole kindel, et need episoodid olid kirjutatud päris sellist tähendust silmas pidades. Võib-olla eksin.
Igaks juhuks hoiatan, et selles romaanis tegutsevatel lastel esineb fataalse lõpuga raskeid haigusi. Neile, kes üritavad sellistest asjadest lugemist vältida, seega ei soovita. Arvestada tuleb ka sellega, et autorile endale meeldivad sellised teosed, kus õhku jääb mingi saladus, mitte need, kus kõik on tehtud puust ja punaseks. Üldiselt aga minu meelest üsna omanäoline ja huvitav raamat. Vaba assotsiatsioon (esimesena pähe tulev): Aleksandr Grin “Sädelev maailm. Lainetel tõttaja”.