Enn Tarveli (1939–2021) eelviimane raamat “Eesti rahva lugu” (2018), mida siin isegi veidi arvustasin, kutsus esile küllaltki elavat vastukaja (pikemate kirjatöödega esinesid näiteks Juhan Kreem, Linda Kaljundi ja Jaan Undusk) ja püsis pärast ilmumist päris kaua raamatupoodide müügiedetabelites. Täna seda küll enam poodidest ei leia, kuid müüdi seda kokku ligi 9000 eksemplari. Selline trükiarv olnuks siis juba päris tähelepanuväärne isegi paljudes Eestist märksa suurema rahvaarvuga riikides. Nii et ei ole ime, et kirjastus soovis temaga koostööd jätkata. Selle koostöö tulemus – “Valge kotka tiiva all” – jõudis tänavu lõpuks lugejate ette.
Kõnealusest teosest endast võib lugeda, et varsti pärast “Eesti rahva loo” ilmumist pakkus Varraku teadustoimetaja Marek Tamm selle autorile “välja idee kirjutada järgmiseks üldkäsitlus Poola ajast Eestis, sest teadsin, et see on üks tema südameteemasid ja et siiani polnud tal olnud võimalust sellest pikemalt ja süsteemsemalt kirjutada.” Tarvel hakkas siis tööga kärmelt pihta ja sai selle enne surma juba peaaegu, aga mitte päris valmis. Harali materjalidest koostas tervikliku teksti Marten Seppel, üks Tarveli õpilastest, kes komponeeris tema käsikirjadest ka sissejuhatuse, valis illustratsioonid, pani kokku kirjandusnimekirja ja kirjutas põhjaliku järelsõna Enn Tarvelist kui Poola ajale keskendunud ajaloolasest.
Lühidalt: see raamat oleks jäänud peaaegu ilmumata, sest autor suri ära. Seppeli sõnul töötas Tarvel veel 2021. aastal halvenevast tervisest hoolimata palavikuliselt, et see lõpetada. Tamm nimetab seda tema omalaadseks vaimseks testamendiks.
On isegi omamoodi sümboolne, et teatepulk lõpuks sedasi edasi anti – üks jooksja kadus igavikku, kuid ajaloouurimise püha üritus kestab edasi. Seppeli ingliskeelne ülevaade Tarveli tegevusest Poola aja uurijana ilmus läinud aastal kuulsas Poola ajakirjas Zapiski Historyczne. 2021. aastal avaldatud Tamme järelehüüdu Tarvelile saab lugeda vajutades siia. Selle lõpus avaldas ta lootust, et “Valge kotka tiiva all” õnnestub postuumselt lugejate ette toimetada. Minu arvates on väga hea, et seda tõesti tehti, sest muidu tulnuks oodata sarnast ülevaadet Poola ajast veel… ma ei tea kui kaua. Ja see olnuks kurb, sest tegemist on ju ühe vähim uuritud etapiga Eesti ajaloos.
Tõenäoliselt ei kujune “Valge kotka tiiva all” nüüd mingiks suureks müügihitiks, sest Poola aeg, mis kestis Liivimaal ehk Lõuna-Eestis ja Põhja-Lätis reaalselt 43 aastat (1582–1625), on tavalise Eesti ajaloost huvituva lugeja jaoks liiga kauge ja võõras selleks, et seda raamatut ostma tormata, kuid teised ajaloolased ning ajalootudengid viitavad sellele tulevikus sagedamini kui “Eesti rahva loole”, sest tegemist on ainsa nii põhjaliku ja korraliku ülevaatega sellest perioodist.
Miks peaksid seda lugema need, kelles ei küta kirgi varauusaegsete riikide võimumängud, läänistamis- ja agraarpoliitika? Näiteks puhtalt koduloolisest huvist ehk huvist oma kodukandi ajaloo vastu. Helme, Karksi, Laiuse, Paide, Põltsamaa, Pärnu, Sangaste, Tartu, Tarvastu, Valga, Vastseliina ja Viljandi inimesed leiavad sellest kindlasti midagi endale huvitavat. Kas te näiteks teadsite, et 16. sajandi lõpus valiti Viljandi linna 12-liikmeline raad ümber igal aastal ning see koosnes kolme rahvuse (saksa, poola, leedu) esindajatest? Raehärrade hulgast valiti siis kaks bürgermeistrit, kellest üks pidi olema poolakas, teine sakslane. Ja umbes 40% viljandlastest olid nimede järgi otsustades poolakad.
Poola ajast on jäänud vähe nähtavaid jälgi ja sellest ajast pärit poolakeelsed laensõnad puuduvad peaaegu täielikult. Tänapäeval võib kergesti tunduda, et sellist perioodi ei olegi meie ajaloos kunagi olnud. Või siis, et Poola mõju oli siinmail sel ajal suhteliselt väike. Tarvel näitab, et päris nii see tegelikult ikkagi ei olnud.