#seepolesulmingitrainspotting

#ugala #moraal #seepolesulmingilutsukevade

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Ugala @ Viljandi Lennukitehas tõi eile Marika Palmi lavastuses välja Heinrich Christenseni näidendi “Moraal”, žanrimääratlusega musical lecture, mis ongi sisuliselt moraalijutlus tänapäevasel kujul.

Tehniliselt hästi teostatud, suht tagasihoidlike vahenditega saavutati peaaegu maksimaalne tulemus. Adeele Sepp ja Rait Õunapuu tegid head näitlejatööd, vahetasid karaktereid nagu kuubi. Kaarel Kuusk läbivas kõrvalosas oli samuti igati omal kohal. Selles mõttes oli kõik enam-vähem paigas, aga tükk ise tekitas ebamäärasemaid tundeid. Ja põhjuseid selleks on terve rida.

Alustades sellest, et ma ei kuulu ilmselt sihtgruppi ega saa tegelikult hästi aru, kes üldse on selle sihtgrupp.

Ugala reklaamib seda noortelavastusena, mis on alla 14-aastastele keelatud. Christenseni koduteatri Mungo Park veebilehel seisab, et see on soovitatav alates 8. klassist. Esikal viibis nüüd hulgaliselt minust vanemaid inimesi, kes kujutatud teismeliste üle hoogsalt naerda lõkerdasid, aga ise mõtlesin seal vahepeal, et ülempiir on kuskil 18, kuigi tegelikult võib selline lihtsakoeline moralism juba varem naeruväärselt mõjuda.

Kui Richard Ashcroft laulis kunagi, et “the drugs don’t work, they just make you worse”, siis mõjus see usutavalt ja veenvalt, sest ta laulis ju endast, aga Christenseni uuskristlik moralism (mängitakse läbi seitse surmapattu) ei erine tegelikult palju Jehoova tunnistajate katsetest noori tänaval jumalasõna abil õigele teele kallutada. Peamine vahe on selles, et tema meetodiks on mitte veenmine, vaid naeruvääristamine, teisi sõnu: inimeste üle irvitamine.

Ugala eelreklaam jättis mulje, et tuleb midagi šokeerivat (kasutati loosungit #seepolesulmingilutsukevade, millest on inspireeritud ka selle postituse pealkiri), aga kunagistele PDO fännidele see Viljandis ilmselt šokeerivalt ei mõju. Tänapäeva noorte kohta ei oska eriti midagi öelda, kuid neile võib jääda juba veidi kaugeks kogu see vihjete jada popkultuurile, mida tükk sisaldab.

“Pulp Fiction” ja Madonna poolt ülessoojendatud “Don’t Cry For Me Argentina” olid kuumad siis, kui mina olin teismeline, aga tänaseid teismelisi ei pruugi sellised vihjed ju üldse kõnetada. Rääkimata jutust, mis puudutab Elvist ja tema nõksuvaid puusi, millega Christensen on seostanud teismeliste tekkimise – ajalooliselt mitte just kuigi korrektne, sest nähtus ise (need teismelised nimelt, kes selles tükis kõik justkui lollpeadeks kuulutatakse) esineb juba palju varasemast ajast.

Äärmiselt veidralt mõjus ka see, kui mingi ravimina (justkui popkultuuriga seotud) surmapattude vastu pakuti pidevalt välja džässi, mille juured on ju samuti päris metsikud. Pealegi, paljude arvates lähtub kogu tänapäeva popmuusika džässist, sest “biit tuli Lääne muusikasse jazzi kaudu”, nagu märgib Joachim E. Berendt oma ka eesti keeles ilmunud “Jazziraamatus”, mida väga lugeda soovitan. Ja ma ei saanudki lõpuni aru, kas see oli mingi peen inside joke või mõeldi seda täiesti tõsiselt.

Lühidalt: ma pole üldse vaimustuses näidendist endast. Kui tahetakse moraliseerida, siis ei maksa seda minu arvates kunagi teha väga otse ja utreeritult, aga siin tehti just seda. See on selline tükk, mille pileti võib osta vanaema oma lapselapsele, kelle pärast ta on mures, aga lapselaps mõtleb pärast etendust: “WTF?! Miks mul oli vaja tulla seda jama vaatama?” – äärmuslik näide, aga minu meelest asjakohane.

Paistis, et publikule see eile küll üldiselt meeldis, naerdi ja plaksutati kõvasti, mitmed etendused on ka juba välja müüdud, aga kuna ma ei saa aru, kellele see on mõeldud, kes ja milleks seda vaatama peaks, siis soovitan käia seda vaatamas võimalikult ruttu, sest ma ei usu, et see väga kauaks mängukavasse jääb. Seda enam, et publikuhuvi puudumisel võivad teatrid võtta mängukavast maha ka juba väljakuulutatud etendusi, nagu mõni nüüd on teinud.

* * *

Kui teatrit käisin vaatamas õhtul, siis hommikul sai vaadatud kinokolmapäeval Sakala Keskuses ära “Uhiuus testament”, mis oli jälle veidi teistpidi mäng kristlikel teemadel, kuigi samuti komöödia. Kohati päris vaimukas, kohati päris jura, teist korda ei vaataks.

Lisaks selline tähtis teade, et olen nüüd kah snapchatis (kasutajanimi: minginimi). Võib-olla teen täna õhtul muusikaauhindade jagamiselt sinna ülekande. Pean otsima enne YT-st mõne tutoriali, et vaadata kuidas see värk üldse toimib.

Rihards Libietise helimaastikud

Rihards Libietis Orchestra #viljandi #jazziklubi #kohvikfellin

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Viljandi Jazziklubi eilsel üritusel kohvikus Fellin esinesid Rihards Libietise orkestri kidrad, bass, tšello ja trummar-klaverimängija.

Tema eelmisel aastal ilmunud albumi “Scream, Breathe, Cry” peal, kust eilne kava suuresti pärines, astub lisaks Libietisele endale üles veel 11 muusikut. Juba 2014. aasta sügisel tehtud “RL Elektronix” on valmistatud aga üksinda.

Viimati nimetet plaat kujutab endast kirjelduse kohaselt looduse, tunnete, igapäevaste sündmuste tõlkimist muusikasse, olles ühtlasi elektrooniline eksperiment, sest kõik lood on tehtud Logic Pro X abil (lisatud siiski kidrad, bass).

“Peamine eesmärk oli saavutada heli kaudu filmilik kogemus,” seisab plaadiümbrisel. Ja see on tal ka päris hästi õnnestunud. Nagu heliriba olematule filmile, mida igaüks võib endale ise ette kujutada. “Lihtsalt sulge oma silmad ja lase oma meelel täita tühikud.”

Värskema albumi “Scream, Breathe, Cry” nimi võib jätta mulje, et tegemist on millegi masendavaga, aga nii see ei ole. See plaat on tegelikult isegi helgem kui “RL Elektronix”, mille pealt kostub ka süngemaid teemasid.


Hoiatus video juurde: suitsetamine kahjustab teie tervist!

Teine album jätkab sarnasel helipiltide lainel, kuid on mitte filmilik, vaid pigem kirjanduslik, sarnaneb rohkem raamatule, mis koosneb jutustustest. Plaadiümbriselt leiab iga loo kohta illustratsiooni ja sissejuhatava rea, näiteks ülaltoodule: The mist fell in love with the mountain ehk udu armus mäkke.

Eksperimenteeritud on erinevate tehnikate-stiilidega. Ja see muudab terviku meeldivalt mitmekesiseks, vaheldusrikkaks, nagu tuli selgelt välja ka eilsel kontserdil, kus ei tekkinud kordagi sellist tunnet, et hakkaks haigutama.

Tasub silm peal hoida – vaadata, mida ta järgmiseks teeb, sest ega kaks ju kolmandata jääda saa.

Millegipärast tuli mulle neid kuulates eile meelde Autumn’s Grey Solace – kuulake ka neid, väga hea.

Siin ja praegu raamatutest

Haaran kinni blogijate raamatuväljakutsest, lisades lõppu veel ühe kategooria, et ei oleks vaja teha selle kohta eraldi postitust.

Hetkel pooleli…

Neid on koguni kolm: Franz Kafka “Kirjad 1902-1924”, Aleksandr Grini “Lainetel tõttaja”, Anil Menoni “Half of What I Say”. Esimesest on juba korduvalt olnud ning tuleb veel korduvalt juttu selles blogis. Viimase kohta soovitan lugeda seda arvustust, mis mind nüüd selle raamatuni juhatas.

Lapsepõlves meeldis…

Neid oli palju, aga praegu tuli esimesena pähe Nikolai Nossovi “Totu Kuul”. Ega täpselt ei mäleta, millest selles kirjutati. Kui läinud aastal ilmus teine trükk, siis kuulasin kommentaare. Peeter Helme soovitas, Hardo Pajula tegi maha. Võib-olla peaks uuesti lugema.

Jäi pooleli…

Neid on ikka olnud (ja mitte vähe), aga kui raamat jääb pooleli selle tõttu, et see mulle ei meeldi, siis ei jää see tavaliselt ka meelde. Seetõttu ei hakka praegu konkreetseid pealkirju nuputama.

Veel rohkem on neid, mida vaatangi pisteliselt, vastavalt vajadusele. Eriti lähevad siia kategooriasse mahukamad kogumikud ajaloo, poliitika ja filosoofia teemadel, mida kasutan rohkem nagu entsüklopeediaid, näiteks “20. sajandi mõttevoolud”, Brotze “Estonica” jms.

Mind mõjutas…

Ma arvan, et enamik loetud raamatuid on mind mingil määral, kuidagi ja vähemalt mõneks ajaks mõjutanud. Mõned, mis võisid avaldada kunagi väga suurt mõju, ei pruugi aga enam meeleski olla. Need mõjutused tulevad ja lähevad, tulevad järjest uued.

Nüüd meenus esimesena Vladimir Amlinski “Õigeks mõistetud saab iga hetk…”, aga seda ilmselt põhjusel, et viidatud blogis, kust see raamatuväljakutse võetud, on toodud selle punkti all välja Sofi Oksaneni “Stalini lehmad”.

Oksaneni ma lugenud ei ole, lihtsalt ei ole tekkinud tahtmist seda teha, aga Amlinksi mälestused räägivad just Stalini ajast, tema enda lapsepõlveajast, toona toimunud teaduse politiseerimisest ja sellega kaasnenud repressioonidest. Raamat on pühendatud suuresti tema isale, kes oli silmapaistev bioloog, aga üks tegelane on veel näiteks Anna Ahmatova, kelle sõnadest on inspireeritud ka teose pealkiri.

Kui oleks nimekiri kohustuslikust kirjandusest, kuhu võib minna ainult üks seda perioodi käsitlev teos, siis soovitaksin just seda.

Uuesti võtan kätte…

Praegu pooleliolevatest on selline Grini “Lainetel tõttaja”, mida lugesin kunagi eelmisel sajandil. See on mind ilmselt samuti mõjutanud, sest muidu ju tõenäoliselt uuesti ei loeks.

Tegelikult ma raamatuid teist korda sageli ei loe, ainult vahest harva, aga terve rida on neid, millest vaatan aeg-ajalt üle mõne koha, mis on jätnud kuidagi eriti sügava mulje.

Viimati loetud…

Vahepeal kingituseks saadud Jan Jõemetsa luulekogu “Teiste sõnadega” (mõne aja eest oli siin juttu temast tehtud dokfilmist). Kohati täitsa huvitav, kuigi ei saa öelda, et see päris minu maitse oleks. Palju on tal muidugi vihjeid filosoofidele, kõige rohkem vist Nietzschele.

Palju on ka üksinduse ja üksilduse teemat. Paar stiilinäidet:

igaühe jaoks
on keegi
esmapilgul teine
mitte kusagil
vaid kohe siin
tunnetuse kaugusel
ainult mina
olen üksi
…pole ükski
julgenud

* * *

ma tahan ainult
sind ja ainult seda
mis sinust minu teeb
…mitte sinu keha
mitte sinu hinge
…ainult seda
ja ma tean
see on palju
tahetud

Jah, see on palju tahetud. Hästi kirjutatud, aga mõttekäik ise, see soov näha teises ainult ennast (vaid esmapilgul teine, tahan ainult seda), räägib ehk suurest vajadusest läheduse järele, aga kõlab liiga egoistlikult. Selle tulemuseks saabki ju olla vaid üksindus ja üksildus, selline lõputu kurbus, mida selles luulekogus leidub.

PS. See eelmine postitus veganluse teemal on tekitanud elevust, mis läheneb enamasti naerule, aga juhin tähelepanu tõsiasjale, et eilse päeva jooksul täitus sellega haakuvatest teemadest peaaegu kogu progressiivne meedia (Müürileht, Alkeemia, Telegram), nii et midagi on õhus. The Times They Are a-Changin’, nagu laulis kunagi Bob Dylan ja tema järel paljud teised.

Pöörasin ära veganiks?

Vegan hommikusöök #viljandi #wimka #loomadenimel

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Loomade Nimel korraldas eile Wimka ruumes vegan hommikusöögi, kus sain lõpuks teada, mille poolest veganid erinevad vegetaarlastest.

Veganid on täistaimetoitlased, kes ei söö ka piima- ja munatooteid ega isegi mett. Ja kui sageli eelistavad inimesed taimetoitu tervislikel põhjustel, siis veganid teevad seda eetilistel. Nad ei tarbi üldse loomset päritolu saadusi, sealhulgas villa jms.

“Veganlus on sageli ajendatud empaatiast teiste elusolendite vastu, kes on võimelised tundma valu ja emotsioone, ning soovist käia nendega ümber eetilisel viisil,” nagu kirjutatakse vegan.ee veebilehel või pikemalt eelmisel aastal ilmunud raamatus “Vegan. Hooliv ja maitsev elu”, millega seal eile tutvusin.

Põhimõtteliselt täiesti mõistetav lähenemine, kuid ma näen sellega seoses kahte keerulist probleemi.

Esiteks, kui loobuda täielikult loomset päritolu saadustest, siis mõistetakse sellega ju sisuliselt väljasuremisele rida liike, kelle inimene on juba ammu kodustanud, aretanud endale sobivaks ja endast sõltuvaks. Pigem võiks ikkagi keskenduda nende, sealhulgas sigade ja lihaveiste, elutingimuste parandamisele.

Teiseks, empaatiat tuntakse küll loomade suhtes, aga taimedele see justkui ei laiene.

Ma saan aru, et siinkohal võis jutt minna paljude jaoks juba liiga kummaliseks. Ja see on argument, mida kasutatakse, nagu kiire veebiotsing näitas, sageli veganluse naeruvääristamiseks (“aga ka taimed tunnevad valu, hah-hah-haa!”), kuid ei ole siin minu poolt mõeldud üldse sedasi.

Taimed ongi ju samuti elusorganismid, mis reageerivadki ka välistele ärritajatele. Kas nad seejuures midagi tunnevad, see ei ole veel päris selge, aga mina loomadel ja taimedel nii selget vahet ei teeks, kõiki tuleks kohelda võimalikult eetiliselt.

Nii. Juba kujutan ette, kuidas mõni mõtles selle eelmise lõigu peale, et olen täiesti segi läinud ja lõpetan varsti nagu Pythagoras, kes jäi ühe legendi kohaselt vaenlaste kätte, sest ei tahtnud põgeneda läbi oapõllu, ja hukati – teise versiooni kohaselt näljutas ta ennast ise surnuks.

Rahu, kodanikud seltsimehed! Pythagoras uskus, et inimesed võivad sündida uuesti taimede ja loomadena ning oad ja inimesed kasvavad samast nö. allikast, mistõttu ongi oad praktiliselt nagu inimesed, aga mina midagi sellist ei usu.

Küll aga usun seda, et kuidas suhtutakse loomadesse ja taimedesse, nii võidakse suhtuda ka inimestesse, et see kõik on lõpuks nagu üks tervik. Ma ei arva, et see oleks mingi absoluutne reegel, aga vahest lihtsalt on jäänud selline mulje.

Niisiis, otsustasin proovida sel nädalal seda veganluse värki (teatud mööndustega, sest villaste riiete ja meeta ma praegu ilmselt elada ei suuda). Lihtsalt selleks, et vaadata millist mõju see mu toidusedelile ja enesetundele avaldab. Eks hiljem paistab, mida edasi teen.

Surma märgi all

Maiade kalendri järgi sündisin ma surma märgi all, mis tähistab mitte lõppu, vaid ümberkujunemist, maailma ühendamist.

Maiad uskusid, et selle märgi all sündinud on ühenduses universumi, surnud esivanemate ja silmale nähtamatuga, omavad kaasasündinud selgeltnägemisvõimet ja on suurepärased tervendajad, andes eriti jõudu rasedatele naistele. Samas võib meil olla ka võime saata telepaatiliselt kurje kavatsusi.

Surma märgi all sündinud on targad, nutikad ning romantilised, õnnistatud sisemise rahu ja jõuga, aga võivad muutuda tujukateks, kui ei pööra tähelepanu oma annetele. Tunnevad sageli kohustust tuua ohvreid teiste heaks, kippudes unustama ära enda huve.

Praktilised, helded ja abivalmis, avatud uutele ideedele, huvitatud poliitikast. Surma märgi all sündinud on need, kes toovad maailma muutusi. Neile ei meeldi olla juhid, aga nad on jõud trooni taga, et teenida oma kogukonda ja perekonda. See on õnnelike suhete ja abielu märk.

Neid huvitavad alati teemad nagu surm, elu pärast surma ja muu salapärane. Teavad instinktiivselt, et elus on palju mõistatuslikku ning usuvad, et ei pea kõike mõistma, et sellest õppida. Neil on salatsev pool, sageli võib neid leida töötamas julgeoleku alal.

Surma märgi all sündinud on hästi kaitstud õnnetuste ja äkilise surma eest. Haigused tulevad vaid siis, kui neid ise tekitatakse.

Suurim väljakutse: omada usku. Lahendus: panustada ühiskonna heaks. Suund: põhi. Värv: valge. Tootemloom: öökull.

Selle märgi all sündisid veel näiteks Naomi Campbell ja Laura Bush, aga ka Robin Williams ja Bill Gates.

Maiade uskumuse kohaselt valis selle märgi all sündimise minu kõrgem mina, võttes arvesse minu vajadusi vaimse arenemise ja kasvu osas, aga unustasin selle sündimise hetkel ära. See on minu isiklik missioon, kuid lisaks on veel jumalik plaan.

Mulle kõrgemalt poolt määratud galaktiline toon on 11, mis tähendab ülesannet aidata kaasa lahenduste, muutuste saabumisele. Ühtlasi tähistab see laste sünnitamise jumalannat, selguse ja sidususe loomist.

Selle tooni saanud omavad võimet tuua igasuguseid muutusi ja lahendusi, luues selle jaoks aluseid ja ruumi universumis. Nad on tõeliselt head märkama seda, mis on muutunud kasutuks, et aidata liikuda edasi uuenemise teel.

Nad otsivad alati tasakaalu ning neil on kaasasündinud soov tasakaalustada seda, mis on läinud tasakaalust välja.

Paljud selle tooniga inimesed on huvitatud tervendamisest. Nad võivad olla vaimsed või emotsionaalsed tervendajad. Püüd ravida konflikte on parim viis, kuidas nad saavad anda endast parima.

Lugu läheb veel edasi. Kui minu sünnipäeva märk on surm, siis nädala märk öökull. Esimene määrab 3/4, teine neljandiku isikust, tähistades seda, mis ei ole väljast näha, vaid jääb sissepoole.

Maiade uskumuse kohaselt on öökullid vanad hinged, kes kannavad iidsete aegade tarkust. Tänu sellele olen kontaktis teiste maailmadega ning oman telepaatilisi võimeid, mis hoiavad ühenduses pühapaikade tarkusega.

Selle märgi all sündinud vanad hinged on tulnud siia ilma selleks, et puhastada oma karmasid. Neil on tohutu sisemine jõud, mis jätab ruumi vaikseks vaatlemiseks. Terav teadlikkus elu keerukusest ja sellest, mis toimib ja mis ei toimi, teeb neist suurepärased teejuhid.

Ma võin elada tervena pika elu ning huvituda iidsetest kultuuridest ja nende vaimsusest. Võin isegi reisida iidsete templite juurde ning seal ringi jalutada, kinnitab maiade astroloogia.

Lisaks mõjutab mind veel terve rida märke, millest hüppan praegu üle, et jõuda põhiliseni: surm, 11 ja öökull on kõik jälle koos tänavu 28. augustil, kui saan maiade kalendri järgi 50-aastaseks. Täna oma sünnipäeva ei tähista, aga augustis peaks ma seda vist küll kuidagi tegema, sest tulekul ju ikkagi päris suur juubel.

“Jäärad” ja “Carol”

Kinokolmapäev Sakala Keskuses näitas eile ära “Jäärad” ja tänu Kerttu Kaldoja arvustusele sai vaadatud vahepeal ka “Carol”. Need filmid võivad näida esmapilgul täiesti erinevad, aga on ülesehituselt paljuski sarnased.

Mõlemad algavad vaikselt kulgedes, et ennast siis aegamisi käima tõmmata. Ühe tegevus leiab aset tänapäeva Islandil, teise oma 1950-ndate USA-s. Ühe oma põhiliselt maa- ja teise oma linnakeskkonnas. “Jäärad” sisaldab palju loodusvaateid ja “Carol” rohkem pildikesi siseruumidest.

“Jäärad” saavad ühel hetkel lihtsalt läbi, jättes õhku rea küsimusi selle kohta, et mis lõpuks ikkagi sai. “Carol” on veidi, aga tegelikult mitte palju selgema lõpuga.

Ühe peategelased on kaks äärmiselt jäärapäist vanameest, vennad, lambakasvatajad, kes elavad naabermajades, aga ei ole teineteisega juba 40 aastat rääkinud. Miks? See filmist hästi välja ei tulegi, antakse vaid ebamääraseid vihjeid.

Lõpuks viib neid uuesti kokku see, et skreipi tõttu määratakse nende lambad hukkamisele. Ja neil on selle otsusega raske leppida, algab võitlus pealesurutavate normide vastu. Eestist võiks teha mingi sarnase filmi ilmselt seakatku teemal.

Teise peategelased on kaks naist, suht noored. Film räägib nende armastuse loo, millega kombineerub võitlus lapse hooldusõiguse pärast – intriigi aluseks on ka siin minek vastuollu ühiskonnas domineerivate normidega.

Kaldoja kirjutas oma arvustuses, et “Carol” on üdini tugevatel naiskarakteritel põhinev film. Mulle tundus, et tegelaskujud on tugevad, aga nende karakterid hoopis veidi ebakindlad.

Tõeliselt friigi elamuse võib saada siis, kui vaadata need filmid ära ja kujutleda seejärel, et peategelaste sood lähevad vahetusse: “Jäärad” räägib kahest õest, “Carol” kahest mehest. Nii saab kohe aru, et mõlemad sisaldavad kõvasti soostereotüüpe.

Kafka abielunõustajana

Kui selle postituste seeria eelmises osas katkestas Kafka teistkordselt kihluse, siis 1918. aastal Max Brodile saadetud kirjades astub ta üles abielunõustaja rollis. Tema jutt on kohati muidugi päris kafkalik.

“Meie viimane õhtu polnud hea, sealtpeale oleksin Sinult meelsasti mõne teate saanud. Õhtu polnud hea sellepärast, et mina (loomulikul viisil abitu, aga sellest polnud mul midagi) olin Sind abituna näinud, ja seda ma peaaegu ei suuda välja kannatada, kuigi püüdsin ka seda abitust endale seletada nii, et kui vana iket esimest korda raputada ja seda ilmselt paigalt liigutada, siis ei õnnestu kohe leida seda õiget sammu. Nii oli ka Sinu toas edasi-tagasi käimine ebakindel, kui ütlesid midagi ebakindlat. Ja seejuures paistis mulle – teisel viisil sellele vastates –, et Sinu naisel oli nii palju rohkem õigus kui Sinul, nagu naistele on vahest üldse – asendamaks muid asju – rohkem õigust antud. Etteheide, et Sa ei kõlba abieluks, kõlab vähemalt tema suust õigena. Väidad Sa vastu, et just see ongi Sinu kannatus, jääb talle vastus, et Sa poleks pidanud seda ka tema omaks tegema, sest see polnud ju tema kannatus. Sulle jääks nüüd vastus, et ta on lihtsalt naine ja see on tema asi. Aga see viib asja taas nii kõrge kohtu ette, mis otsust ei langeta ja laseb protsessil uuesti alata,” kirjutab ta ühes jaanuari keskel saadetud kirjas.

“Seda “abieluks kõlbmatust” näeb tema ja mina koos temaga (ei, nii väga ei taha ma end Sinu naisega siduda, ta näeb seda siiski teisiti) selles, et Sul on abielu küll vaja, kuid ainult osaliselt, sellal kui Sinu teine olemus tõmbab Sind eemale ja seepärast sikutab ka abielumehe osa kallal ja kisub nõnda just tema läbi, kes seda üldse ei taha, abielupõranda üles. Muidugi abiellusid Sa tervikuna, kuid pilguga, mis sihtis kaugusse kummaski suunas, mida Sa esialgu sundisid küll kõõritama, aga see ei saanud kõlvata. Nii nagu Sa näiteks abiellusid oma naisega ja koos temaga ning üle tema kirjandusega, nii abielluksid Sa praegu mõne teisega ning koos temaga ja üle tema Palestiinaga. Need on aga võimatud, ehkki vahest vajalikud. Üks tõeline abielumees seevastu peaks – nii võiks see teoorias seista – oma naise näol küll abielluma maailmaga, aga mitte nii, et ta näeb naisest kaugemal maailma, millega tuleb abielluda, vaid näeb läbi maailma oma naist. Kõik muu on naisele piinaks, aga vahest samas pääsemine või pääsemisvõimalus mehe jaoks, nagu mõnes ideaalabielus,” lisab Kafka samas.

Veel samal kuul kirjutab ta Brodile ka Oskar Baumi külaskäigust: “Tema siin olles ei tajunud ma asja olemusest mitte vähematki või vahest ainult midagi väikest viimasel päeval, aga siin oli see ainult tavaline ja edasist uurimist mittevääriv nõrkusetunne, väsimustunne, nagu see juba kord näitab end selgemini kahe inimese vahel kui ühe isiku sees. Samuti olime nädal otsa lõbusad, vahest liigagi lõbusad, pärast seda, kui olime end esimestel päevadel Oskari õnnetuse kallal väsinuks mõtelnud. Muide, kogemust mööda väsin ma kergemini kui keegi teine minu tutvuskonnast. Aga tegelikult ei tule siin sellest rääkida, ja kui see jutt peaks siiski levima, siis jõutaks seeläbi kindlasti jälile ka millelegi puhtajaloolisele vanast kannatusloost.”

“Ka Oskari õnnetus ei ole sellega otseselt seotud,” jätkab Kafka oma heietust. “Aga Sa küsid mult selle kohta ja ma mainisin seda seni ainult seetõttu üldiselt, et see oli usaldatud mulle veidi varem mitte just saladusena, kuid siiski ülestunnistusena, ja veel, kuna ma ei tahtnud, et Sul oleks kohe esimest korda Oskariga kokku saades need mõtted peas, ja kuna see lõpuks polnud ka seetõttu väga vajalik, et Sa oled selle juhtumi puhul õigele ju ikka väga lähedal olnud. Õnnetusel on nii-öelda kolm nägu (aga esialgu peab see tõesti meie saladus olema), kuid lähemalt vaadates tuleb neid veelgi juurde. Esiteks ei suuda ta terve rea arvutuid kordi läbi mõeldud põhjuste tõttu taluda abielu oma naisega, ei suuda juba viis aastat mitte – arvan, et ta on seitse aastat abielus. Teiseks ilmneb, kui selle kohta küsida, et ta räägib küll alati kõigepealt oma naise võimatustest (kes, muide, on seksuaalses mõttes talle igati sobiv ja kes on tema meelest oma piirides väga armastusväärne), kuid peab sellega silmas abielu võimatust, abielu üldse.”

“Kindlasti jääb mulle siia lahendamata jääk, mida iseloomustab näiteks novellistlik katse, mille ta tegi kord omaenda abielude teemal terve hulga talle hästi tuttavate naiste ja neidudega, misjuures lõpuks ilmnes ikka täielik võimatus,” lisab Kafka. “Kolmandaks võiks ta – siin algavad päris suured kahtlused – oma naisest ehk lahku minna, ta usub, et tal on seesmised ja välised õigustused selleks raske julmusena tajutud teoks, kuid oma poja osas, ehkki tegelikult mitte isatundest, ei suuda ta seda süüd enda peale võtta, kuigi teab, et see lahkuminek oleks ainuõige ja selle tegematajätmine ei lase tal iialgi rahu leida.”

Abieluga seonduv tõstatub nende kahe kirjavahetuses 1918. aastal veel korduvalt, mõnikord seoses kirjandusega, näiteks ühes märtsi alguses saadetud kirjas teatab Kafka: “Kierkegaardi eksisin ma ehk tõesti ära, ma märkasin seda imestusega, kui lugesin Sinu ridu tema kohta. See on tõepoolest nii, nagu Sa ütled: abielu teokstegemise probleem on talle peaasjaks…”