Kallifatides “Veel üks elu”

Oli raske aeg. Viimane romaan oli mu täielikult välja kurnanud. Olin omadega täitsa läbi ja kaalusin igasuguse kirjutamise lõpetamist…

Nende sõnadega algab Theodor Kallifatidese “Veel üks elu” (rootsi keelest tõlkinud Anu Saluäär), mida võib ilmselt nimetada autobiograafiliseks või autobiograafiliste sugemetega jutustuseks.

1938. aastal sündinud Kallifatides emigreerus Kreekast kahekümne viie aastaselt. Ta asus elama Rootsi, kus debüteeris 1969. aastal luulekoguga, kuid saavutas laiema tuntuse romaanikirjanikuna.

Kallifatides kirjutas oma teosed algusest peale rootsi keeles. “Veel üks elu” avaldati 2017. aastal, kui temalt oli ilmunud juba 35 raamatut, mille kirjutamisele ta oli pühendanud pool sajandit – suure osa oma elust.

Nagu avangu põhjal arvata võib, saab see jutustus alguse kirjutamisblokist. Ma ei ole päris kindel, kas see tabas autorit ka tegelikult või on tegemist lihtsalt sobiva ilukirjandusliku motiiviga. Ta kirjutab nii lihvitult, et see ei mõju küll kuidagi pingutatult.

Igatahes, isegi kui see blokk oli tõeline, on ta sellest üle saanud. Eelmisel aastal ilmus temalt uus romaan “Lahing Trooja pärast” (Slaget om Troja), mida ei ole veel eesti keelde tõlgitud.

“Veel üks elu” ongi sisuliselt nii kokkuvõte käidud teest, tagasivaade, kui ka omamoodi üleminek, mis annab märku sellest, et kõik ei ole veel lõppenud – üks elu on veel ees – vara on selle raamatu autorit kirjanikuna maha kanda.

Jutt ei keerle samas muidugi ainult kirjanduse, kirjutamise ja mittekirjutamise ümber. Palju on mõtisklusi Rootsi ja Kreeka ühiskonnast, neis toimunud muutustest, majandus- ja rändekriisist, vanadusest, üldse elust. Korra on mainitud isegi Eestit.

Mõned stiilinäited…

Ühel õhtul, pärast järjekordset lühemat marssi, kogunesime ühte äsja avatud restorani ja Olof Palme ilmus välja, et öelda paar sõna. See omapärane poliitik oli juba lugenud minu esimest luulekogu ja tsiteeris sellest üht värssi, mitte selleks, et seda kiita, vaid et sellele vastu vaielda. Nüüd seda värssi vaadates punastan häbi pärast, aga kirjutades uskusin sellesse täielikult. Mõnikord ma mõtlen, et vanaduse mõte ongi oma nooruse pärast häbeneda.

/—/

Ka mina ise olin muutunud. Ma ei olnud enam see kahekümne viie aastane mees, kes sõitis Rootsi. Ma olin vanem mees, kes oli rohkem kui pool sajandit Rootsis elanud. Isegi kui ma oleksin üles leidnud selle Kreeka, mida ma mäletasin, ei olnud ma enam kindel, kas see mulle meeldiks.

/—/

Vaatasin ikka ja uuesti ringi, lootuses, et miski minus ärkab, midagi kõigest sellest, mida ma mäletasin, aga ikka oli tunne, nagu vaataksin mingit ähmast vana filmi.

Jutustuse lõpus külastab minategelane koos oma abikaasaga enda sünnimaad. Päris nostalgiliseks seda taaskohtumist nimetada ei saa, kuigi ka teisiti on seda raske määratleda.

Järeldus on lihtne. Iga keel on ainulaadne. Ühte raamatut ei saa kirjutada kahes erinevas keeles. Kirjutad raamatu, mis sarnaneb sellega, mille sa juba oled kirjutanud.

See on kõik.

Jaga seda lugu ka teistega!