Poola õppetund: atra tuleb seada aegsasti

Elame uues maailmas, kus riikidel peab olema valimiste läbiviimiseks paigas ka plaan B – juhuks, kui hääletamine ei saa toimuda valimisjaoskondades. Poolas juhtunu näitab, et selle plaani tegemist ei saa jätta viimasele hetkele.

Kirjutasin juba Kesknädala eelmises numbris sellest, et koroonakriis on löönud terves reas riikides täiesti segamini valimiste ja rahvahääletustega seotud plaanid (“Demokraatia ooterežiimil”). Poola sai sellest ülevaatest välja jäetud, sest seal 10. maile kavandatud presidendivalimisi ei olnud siis veel edasi lükatud. Lootsin kirjutada nüüd sellest, kuidas need seal praegustes ebatavalistes oludes toimusid. Kõigest mõned päevad enne 10. maid lükati aga sealgi valimised lõpuks ikkagi edasi.

Poolas juhtunu on väga õpetlik ka meie jaoks. Järeldus sellest loost on selge: Eestis tuleb panna aegsasti paika varuplaan olukorraks, kus valimisi ei saa viia läbi valimisjaoskondades, ja seda plaani peavad toetama kõik suuremad erakonnad.

Täna ei oska keegi täpselt öelda, kuidas koroonakriis edasi areneb, kuid paljud eksperdid arvavad, et sügisel võib viirus taas aktiivsemalt levima hakata ning pandeemia kestab kokku mõned aastad (kuni piisavalt suur osa maailma elanikkonnast on saavutanud selle viiruse suhtes immuunsuse). Seda silmas pidades tuleb arvestada tõsiselt võimalusega, et ka järgmise aasta oktoobris, kui Eestis peaksid toimuma kohalikud valimised, kehtivad mingid piirangud inimeste koondumisele. Ettevalmistusi, et valimised taolises olukorras siiski toimuda saaksid, tuleb alustada juba praegu. Kõige olulisem on saavutada varuplaani osas erakondadeülene kokkulepe, et kõik suuremad poliitilised jõud oleksid siis valmis tunnistama valimiste legitiimsust.

Poliitiline oportunism ajas pilli lõhki

Esimene erakond, mis hakkas Poolas koroonakriisile viidates nõudma presidendivalimiste edasilükkamist, oli märtsis Poola Sotsialistlik Partei (PSP). See on küll väga pika ja tähelepanuväärse ajalooga, kuid tänapäeval suhteliselt väike poliitiline jõud, mille ridadesse kuulub ainult üks senaator, kes osutus eelmisel aastal valituks vasakparteide valimisliidu kandidaadina. PSP leidis, et olukorras, kus riigis on kehtestatud piirangud, ei saa viia läbi valimiskampaaniat tänavatel, kandidaatide võimalused televisooni pääseda on aga üsna ebavõrdsed ning sellest tulenevalt oleksid valimised sellistes tingimustes ebaausad. Kritiseeriti ka võimupartei plaani võimaldada garantiini pandud inimestel ja üle 60-aastastel hääletada posti teel, sest sellega kaasnevad inimkontaktid seadvat ikkagi ohtu postitöötajad ja valimiskomisjonide liikmed, muutes samas valimisprotsessi kontrollimatuks ning avades võimalusi mitmesugusteks rikkumisteks.

PSP rõhutas, et valimisseaduse kavandatud muutmine oli vastuolus põhiseadusega. Senatit kutsuti üles neid muudatusi tagasi lükkama. Ühtlasi pöörduti kõigi fraktsioonide poole üleskutsega alustada koheselt, võrdsetel alustel ning ilma eeltingimusteta läbirääkimisi, et leida parim õiguspärane viis valimiste edasilükkamiseks. Kohalike omavalitsuste poole pöörduti üleskutsega keelduda nende valimiste korraldamises osalemisest. Kõiki kodanikke kutsuti üles väljendama avalikult vastuseisu valimiste toimumisele 10. mail.

Poolas peab presidendivalimistel kandideerimiseks koguma hääleõiguslikelt kodanikelt vähemalt 100 tuhat toetusallkirja. PSP nendel valimistel oma eraldi kandidaati üles ei seadnud, kuid erakonna juhatus oli langetanud otsuse toetada Robert Biedrońi, kes esines vasakjõudude ühiskandidaadina. Biedroń, keda toetas siis küsitluste kohaselt umbes 6% valijatest, hakkas omakorda rääkima, et võimupartei Õigus ja Õiglus juht Jarosław Kaczyński tahab viia need valimised läbi iga hinna eest. “Kui Kaczyński räägib urnidest, kardan ma, et ta räägib mitte valimisurnidest, vaid ühtedest teistest urnidest. Ja see on täna Kaczyński valitsemise sümbol: võimu nimel üle laipade,” kuulutas Biedroń.

Koroonakriisi puhkedes oli toetus võimuparteile kasvanud. Küsitlused näitasid, et selle kandidaat, ametisolev president Andrzej Duda võidaks need valimised päris kindlalt. Opositsioon armastab kujutada teda Kaczyński käpikuna. Biedroń ja teised oponendid asusid süüdistama võimuparteid soovis viia valimised läbi võimalikult kiiresti, et vältida peagi saabuva suure majanduslanguse negatiivset mõju oma kandidaadi valimistulemusele.

Vasakpoolsete tuules hakkasid rohelised propageerima valimiste boikoteerimist. Eelmisel aastal said nad Poola parlamendi alamkojas kolm kohta 460-st osana parem- ja vasaktsentriste ühendavast valimisliidust, mida juhib Poola suurim opositsioonipartei Kodanike Platvorm. Presidendivalimistel olidki rohelised joondunud nüüd selle erakonna kandidaadi Małgorzata Kidawa-Błońska taha. Märtsi lõpus peatas Kidawa-Błońska oma valimiskampaania ja ühines üleskutsega valimisi boikoteerida. Ta rõhutas, et valimiste korraldamine sellises olukorras oleks “kriminaalne akt”, millega seatakse ohtu inimeste elud. Tema teatele eelnenud nädalal hakkasid küsitlused näitama, et Duda võib võita valimised tugeva ülekaaluga juba esimeses voorus.

Võimupartei tuli sellise üliterava kriitikaga silmitsi seistes välja plaaniga korraldada valimised täielikult posti teel, kuid see valas üksnes õli tulle. Opositsioon võttis kasutusele narratiivi, mille kohaselt oleks valimiste läbiviimine väljakuulutatud ajal rünnak demokraatia vastu. Nõuti, et valimised lükataks edasi, kuid puudus üksmeel selles, millal need siis toimuma peaksid. Võimupartei esindajad käisid välja idee pikendada presidendi praegust ametiaega kahe aasta võrra, aga selle peale karjuti: diktatuur! Osad tegelased leidsid, et õige aeg valimiste läbiviimiseks oleks sügisel (justkui poleks nad kuulnud, et siis võib saabuda koroonaviiruse teine laine).

Kahtlemata on suur osa opositsiooni kriitikast olnud õigustatud. Poola seadused näevad ette, et valimistega seotud reegleid ei tohi muuta hiljem kui kuus kuud enne valimisi. Samuti ei peeta põhiseaduspäraseks, et valimised taheti viia läbi ainult posti teel. Loomulikult soovis võimupartei Õigus ja Õiglus, et presidendivalimised toimuksid ajal (nüüd või kahe aasta pärast, kui majandus on loodetavasti taastunud), mil nende kandidaadil on paremad võimalused edu saavutada. Ka lõpuks langetatud otsust valimised ikkagi ära jätta võib seostada sellega, et viimaste küsitluste kohaselt oleks need läinud teise vooru, kust võinuks väljuda võitjana ajakirjanik Szymon Hołownia – sõltumatu kandidaat, kes ei ole seotud ühegi erakonnaga ja üritas koondada enda taha kõiki poliitikutes pettunuid (valimisloosung: “Me ei saa loota poliitikutele. Aga me võime toetuda üksteisele.”). Tema kiire lõpuspurt võis mõjuda võimuparteile nüüd ilmselt hirmutavalt.

Samas on aga ka opositsiooniparteid käitunud viimastel kuudel täiesti oportunistlikult. Keerulises olukorras lahenduste otsimise asemel on valitsenud kohati lausa jõhker ebakonstruktiivsus. Pinged on aetud ühiskonnas sihilikult võimalikult suureks. Kuidas sellest olukorrast lõpuks välja tullakse, see on Poola probleem. Meie jaoks siin on aga oluline mõelda, kuidas vältida võimalust sarnasteks arenguteks Eestis, kui peaks tõesti juhtuma, et koroonaviirus jääb ringlema pikemaks ajaks.

Ainult tehnilisest lahendusest ei piisa

Eestis on kasutusel ka elektrooniline hääletamine interneti kaudu ning tehniliselt ei oleks raske viiagi valimised vajaduse korral läbi ainult sel teel, kuid selleks on vaja panna juba eelnevalt paika õiguslikud alused, mis seda võimaldaksid – see tähendab, et vaja on laiapõhjalist poliitilist kokkulepet selle kohta, millistel tingimustel ja millises olukorras võivad valimised piirduda ainult e-hääletamisega.

Ja on oluline, et selle kokkuleppega ühineksid kõik parlamendierakonnad, et nad kõik oleksid valmis tunnistama selliste valimiste tulemusi. Ei oleks võib-olla suurt vahet, kui Vasakpartei või rohelised kutsuksid Eestis üles valimisi boikoteerima ning kuulutaksid need rünnakuks demokraatia vastu, aga kui sama teeksid Reformierakond või sotsid, EKRE või Isamaa, mõjuks see meie ühiskonnale liiga laastavalt. Ja on selge, et sellise kokkuleppe eelduseks on e-valimistega seotud hirmude kõrvaldamine.

MTÜ Piraadipartei juhatuse liige Märt Põder on soovitanud anda e-valimiste süsteemi pool aastat enne valimisi häkkerite kätte testimiseks, nagu on tehtud Šveitsis. On raske näha ühtegi põhjust, miks seda ei võiks teha ka Eestis. Just sellise testi edukas läbimine võib ju anda süsteemi suhtes sellise kindlustunde, mida on vaja, et sünniks poliitiline kokkulepe selle kohta, et valimised võivad toimuda (erandlikel juhtudel) ka ainult e-hääletamise teel. Kui ärgatakse alles siis, kui häda juba käes, on hilja rabelema hakata – seda näitas Poolas juhtunu nüüd küll päris ilmekalt.

Artikkel ilmus 20. mail 2020 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Maskeraad ei saa kesta kogu aeg

Foto on illustratiivne pilt ühest Afganistani naisest. Autor: Dirk Haas.

Elame kummalisel ajal, mil paljude inimeste senised arusaamad maailmast näivad olevat pöördunud pea peale. Alles see ju oli, kui ka Eestis arutati täiesti tõsimeeli burkade keelamist, sest nägu kattev riietus ei sobivat meie komberuumi, kuid nüüd räägitakse, et näo ees maskide kandmine peaks muutuma sotsiaalseks normiks. Kohati propageerivad seda isegi samad inimesed, kes soovisid seda varem täiesti ära keelata.

See oli vähem kui viie aasta eest, 2015. aasta augustis, kui toonane sotsiaalkaitseminister Margus Tsahkna, erakonna Isamaa ja Res Publica Liit esimees, tuli valitsuse istungil välja ettepanekuga keelata Eestis avalikus ruumis näo katmine. Seda seoses kavaga hakata võtma vastu Euroopa Liidus ümberjagatavaid pagulasi. Tsahkna põhjendas oma ettepanekut sellega, et meil on kombeks käia ringi katmata näoga, aga küsimus on ka turvalisuses – avalikus ruumis viibivad isikud peavad olema tuvastatavad.

Islamikogukonna esindajad pidasid Tsahkna ideed solvavaks ja võrdõigusvolinik Mari-Liis Sepper leidis, et see piiraks naismoslemite põhiõigusi, kuid vanker hakkas siiski veerema. Mõned kuud hiljem teatas justiitsministeerium, mida juhtis siis Tsahkna erakonnakaaslane Urmas Reinsalu, et kavatseb töötada välja vastava eelnõu. Eesti Pagulasabi ning Inimõiguste Keskus seda plaani küll heaks ei pidanud, aga näiteks Tartu Ülikooli võrdleva usundiloo vanemteadur Peeter Espak arvas, et nägu katva riietuse kandmine ei tohiks olla Eestis avalikus ruumis aktsepteeritud.

Tsahkna-Reinsalu algatust ei toetanud samas ka sotsid, ja välisministeerium, mida juhtis siis hiljem nendega ühinenud Marina Kaljurand, asus seisukohale, et näokatete kandmise keelustamine oleks ennatlik, sest selline põhimõtteline küsimus vajab põhjalikumat analüüsi ning avatud, laiapõhjalist ja kaasavat arutelu. 2016. aastal telliski justiitsministeerium Tartu Ülikooli usuteaduskonnalt analüüsi, mille koostas juba varasemalt oma seisukohta väljendanud Espak, kes kinnitas taas üle, et näo katmine ei tulene usunõuetest, vaid on äärmuslik kultuuripraktika. Seega ei piiraks selle keelamine ka usuvabadust.

“Tegemist on inimväärikuse alandamise ja soolise diskrimineerimisega,” kuulutas minister Reinsalu, põhjendades plaani keelata Eestis naistel burkade kandmine. Jutust kaugemale Reinsalu siiski ei jõudnud. See oli hoopis EKRE, kes algatas 2016. aasta sügisel Riigikogus vastava eelnõu. Meie parlamendi praegune spiiker Henn Põlluaas rõhutas siis lausa, et kaalul on rahvuslik julgeolek, sest näo varjamine avalikus ruumis takistab isikute tuvastamist, eriti videomonitooringu puhul.

2017. aasta veebruaris teatas EKRE, et võtab enda algatatud burkakeelu eelnõu menetlusest tagasi, kui justiitsministeerium täidab lubaduse tulla välja omapoolse eelnõuga. Reinsalu lubas teha seda kuu aja jooksul. Vahepeal hääletati EKRE eelnõu menetlusest välja, aga Reinsalu oma lubadust ei täitnud. Hiljem jõudis ta seda lubadust veel korrata, aga lubaduseks see jäigi.

Mõte kehtestada burkakeeld kerkis Eestis üles ajal, mil küsitlused näitasid, et paljude arvates oli kõige olulisem sel hetkel meie ühiskonna ees seisnud probleem pagulased. 2016. aasta alguses lasi Ühiskonnauuringute Instituut inimestelt uurida ka seda, mil määral nõustutakse väitega, et meie ühiskonnale on parem, kui sisserändajad säilitavad oma eripärased kombed ja traditsioonid. 75% vastajatest sellega (pigem) ei nõustunud. Espak, kes juhib ka nimetatud vabaühenduse tegevust, tõlgendas seda siis toetusena burkakeelule.

Hiljem, kui pagulaste hordid jäid Eestisse saabumata ja põgenikekriisiga seotud ühiskondlik hüsteeria siin aegamisi rauges, kadus aga vaikselt poliitilisest päevakorrast ka burkakeelu kehtestamine.

Nüüd oleme jõudnud olukorda, kus poliitikud ja teised avaliku arvamuse kujundajad korrutavad üksteise võidu, et avalikus ruumis näo varjamisest peaks saama Eestis sotsiaalne norm. Osade arvates tuleks see muuta lausa kohustuslikuks. Teised leiavad, et piisab sellest, kui häbimärgistada neid, kes maski ei kanna (vaid veidi utreeritult öeldes: ilma maskita oled mõrtsukas).

Espakist on saanud karmide piirangute toetaja. Tsahkna, kelle katse pärast IRL-ist (tänane Isamaa) lahkumist erakonna Eesti 200 abil parlamenti jääda ebaõnnestus, propageerib (koos lauljate, näitlejate ja teiste tuntud inimestega) maskide kandmist. Poliitikast taandumise järel maandus ta lõpuks ametlikult AS Semetron esindajaks, mille huvide eest seisis juba 2018. aastal parlamendis moodustatud kaitsetööstuse toetusrühma esimehena. See meditsiinitehnika ja -tarvikute müügile keskendunud ettevõte tegeleb ka kaitsejõududele mõeldud mobiilsete välihaiglate varustamisega, mille müügiesindajana Tsahkna on nüüd tegutsenud, kuid on saanud Eestis viimasel ajal rohkem tuntuks maskide maaletoojana.

Läbipaistvuse huvides tuleb siinkohal märkida, et Semetroni üle omab valitsevat mõju investeerimisühing UP Invest OÜ, millel see on ühtlasi ka Sakala väljaandja AS Postimees Grupp üle. UP Invest OÜ ise on omakorda MM Grupp OÜ kaudu Margus Linnamäe valitseva mõju all. On ütlematagi selge, et käesoleva arvamusloo valmimisele ei omanud need asjaolud absoluutselt mitte mingit mõju.

Kahtlemata on õigus neil, kelle väitel aitab maskide kandmine (kui sellega ei kaasne ülemäärast turvatunnet, mis muudab muus osas hooletuks) ohjeldada viiruste levikut. Ka burkad võeti ühe hüpoteesi kohaselt kunagi kasutusele selleks, et kaitsta nägu liivatolmu ja kõrvetava päikese eest. Hiljem on saanud sellest aga paljude jaoks siiski usuküsimus. On teada, et Euroopas kannavad burkat valdavalt sellised naised, kes on ise islamisse pöördunud. Neile seostub see just religiooniga.

2010. aastal sai Prantsusmaast esimene Euroopa riik, kus burkakeeld heaks kiideti. Rahvusassamblees hääletas selle vastu ainult üks saadik, paremtsentristlike vaadetega Daniel Garrigue. “Kogu meie juriidiline süsteem ja käsitlus ühiskonnast on rajatud tasakaalule avaliku korra ja isikuvabaduste vahel. Ma arvan, et eelnõu teksti autorid ei mõistnud kui põhjapanev on see muudatus, mis tõukab meid teistsuguse filosoofilise lähenemise poole, mille puhul ühiskond hakkab suruma oma liikmetele peale käitumist,” selgitas ta oma otsust siis katoliiklikule päevalehele La Croix. “Äärmusliku käitumisega võideldes riskeerime nüüd sellega, et libiseme totalitaarse ühiskonna poole.”

Samas tunnistas Garrigue, et teatud olukordades ja kohtades on burkakeeld siiski põhjendatud. Isikute tuvastamine peab olema võimalik kõikjal, kus see on vajalik. Paraku ei võetud tema muudatusettepanekuid kuulda.

Kui nüüd tahetakse teha maskide kandmisest Eestis sotsiaalset normi (seda võib-olla väga pikaks ajaks, sest osade hinnangute kohaselt võibki uus koroonaviirus ja/või selle mutatsioonid ringlema jääda), tuleks lahendada kiiresti ära ka isikute tuvastamisega seotud küsimused. On ju selge, et maskeraad ei saa kesta kogu aeg. Vahepeal tuleb maskid eest võtta. Riik peab panema paika, kes ja millistel asjaoludel võib nüüd edaspidi nõuda, et inimene näitaks oma nägu.

Lugu sai kirjutatud 25. aprillil 2020 ajalehele Sakala. Ilmus ajalehes toimetatud kujul 5. mail. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Sakala veebilehel.

Demokraatia ooterežiimil

Koroonakriisi tõttu on kuulutatud paljudes riikides välja eriolukord ja kehtestatud ranged liikumispiirangud. Edasi on lükatud ka terve rida valimisi. Pole selge, millal maailm jälle normaalse elukorralduse juurde naaseb.

Enim rahvusvahelist tähelepanu on saanud Ungari, kus peaminister Viktor Orbán (fotol) lasi parlamendil anda endale tähtajatu õiguse juhtida riiki ainult oma dekreetide ja määrustega. Orbáni kodumaised kriitikud on nimetanud seda autoritaarseks riigipöördeks, millega kehtestati “koroonadiktatuur”. Tema toetajad rõhutavad, et parlament võib peaministrile antud õigused igal ajal tagasi võtta. Samas unustatakse enamasti lisada, et selleks on vaja peaministri enda algatust või parlamendi kahekolmandikulist häälteenamust, mille saavutamine on sisuliselt võimalik ainult Orbáni nõusolekul, sest parlamendis kuulub 2/3 kohtadest praegu tema toetajatele (viimastel valimistel said nad vähem kui pooled häältest, aga tänu enda huvides ümber tehtud valimisseadusele kindlustati konstitutsiooniline enamus).

Ungari puhul on kriitikud rõhutanud sedagi, et eriolukorra ajaks on seal peatud valimiste ja rahvahääletuste läbiviimine. Tuleb aga märkida, et see puudutab ainult erakorralisi valimisi. Järgmised korralised valimised peaksid seal toimuma alles 2022. aasta sügisel. Tõenäoliselt on eriolukord selleks ajaks siiski lõppenud. Orbán võib küll olla autoritaarsete kalduvustega, kuid vaevalt kehtestab ta kunagi nii avaliku diktatuuri, kus valimisi enam üldse ei toimu. Valimiste ja rahvahääletuste läbiviimisest on praegu aga loobutud ka paljudes teistes riikides.

Armeenias, Itaalias ja Venemaal lükati koroonakriisi tõttu edasi rahvahääletused põhiseaduse muutmise küsimuses. Šveitsis, kus rahvahääletused toimuvad tavapäraselt mitmel korral aastas, lükati edasi kolm maisse kavandatud rahvahääletust. Viimati juhtus midagi sellist seal 1951. aastal. Toona oli põhjuseks suu- ja sõrataudi puhang osades kantonites. Põhja-Makedoonias ja Serbias lükati edasi parlamendivalimised. Kahes Hispaania autonoomses piirkonnas, Baskimaal ja Galiitsias, lükati edasi regionaalparlamentide valimised, Austrias mõned kohalikud valimised. Itaalias on lükatud edasi terve rida kohalikke ja regionaalvalimisi.

Pidades silmas tekkinud olukorra keerukust, ei ole valimisi edasi lükates nüüd tavaliselt määratud kindlat kuupäeva, mil need toimuma peavad. Erandiks on selles osas Suurbritannia, kus 7. maile kavandatud kohalikud valimised lükati edasi järgmise aasta 6. maile. See oli aga tingitud sellest, et kohalikud valimised toimuvadki seal jao kaupa igal aastal. Lihtsalt nendes omavalitsustes, kus need pidid toimuma tänavu, viiakse valimised läbi aasta hiljem, kui see siis võimalikuks osutub.

Prantsusmaal jäid valimised pooleli

Kõige veidram olukord on tekkinud Prantsusmaal. Märtsi keskel leidis seal aset kohalike valimiste esimene voor. Teine voor pidi järgnema nädal hiljem, kuid lükati kohe pärast esimest vooru edasi. Seega jäid valimised sisuliselt pooleli. Seadus sellist võimalust ette ei näinud. Praegu vaidlevad õigusteadlased selle üle, kas tuleks viia uuesti läbi ka valimiste esimene voor.

Prantsuse valitsus soovis tegelikult lükata edasi juba 15. märtsil toimunud kohalike valimiste esimese vooru, kuid parlamendi ülemkoja spiiker, linnapeade ühenduse juht ja mitmed teised mõjukad ametikandjad olid selle vastu. Opositsioon nõudis valimiste toimumist. Nii andiski president Emmanuel Macron esialgu survele järele ja valimisi edasi ei lükatud. Päev enne esimest vooru kuulutas peaminister Édouard Philippe aga välja karmimad piirangud viiruse leviku ohjeldamiseks. Suleti paljud asutused ja kauplused. Valimisaktiivsuseks kujunes 44,6% – madalaim näitaja Prantsusmaa kohalike valimiste ajaloos. Järgmisel päeval teatas president, et lükkab valimiste teise vooru edasi.

Millal teine voor toimub, ei ole täna veel muidugi päris selge. Kehtivas valimisseaduses on sõnaselgelt öeldud, et see peab toimuma nädal pärast esimest. Päris pretsedenditu teise vooru edasilükkamine ei ole. 1973. aastal lükati see Madagaskari lähedal asuval Réunioni saarel edasi viitega erakorralistele asjaoludele, sest vahepeal tabas saart orkaan, mis tappis kümme inimest ja tekitas suuri purustusi. Osad õigusteadlased leiavad siiski, et teise vooru edasilükkamine peaks tühistama nüüd ka esimese tulemused, sest valimised on mõeldud toimuma just kahel järjestikulisel nädalavahetusel, ühtse blokina. Teised on asunud aga seisukohale, et see vahe võib venida mõne kuuni, kui viivitus on tingitud erakorralistest asjaoludest ja erakondade vahel valitseb edasilükkamise osas konsensus.

Riiginõukogu arvamuses leiti, et kui vahe kahe vooru vahel venib pikemaks kolmest kuust, tuleb korraldada esimene voor uuesti. Seega peaks teine voor toimuma nüüd hiljemalt juunis. Selle täpne aeg tuleb panna valitsuse poolt paika hiljemalt 27. mail. Need kohalike volikogude liikmed, kes osutusid valituks juba esimeses voorus, peavad astuma ametisse kohe, kui olukord riigis seda võimaldab, aga mitte hiljem kui juunis. Kuni uute linnapeade valimiseni jäävad ametisse senised – isegi kui nende nimekirjad said valimiste esimeses voorus lüüa. Kui olukord ei võimalda viia valimiste teist vooru läbi ka juunis, tuleb korraldada täiesti uued valimised. Sellisel juhul pikendatakse veelgi seniste saadikute ametiaega.

Märtsi alguses toetas Prantsusmaal valitsust ja presidenti vaid umbes kolmandik rahvast. Koroonakriisi süvenedes on nende reiting küll paranenud, kuid enamik prantslastest ei ole nende tegevusega rahul ka täna. Kohalike valimiste esimene voor oli president Macroni partei La République En Marche! jaoks sisuliselt läbikukkumine. Selles mõttes oleks võib-olla võimupartei huvides, kui valimised tulekski lõpuks otsast peale uuesti korraldada. Samas ei maksa arvata, et seal praegu sihilikult selles suunas töötatakse.

Opositsioonilised jõud ei ole piirdunud Prantsusmaal nüüd lihtsalt valitsuse sammude kritiseerimisega, vaid on teinud ka hulgaliselt omapoolseid ettepanekuid koroonakriisile vastamiseks. Üllatavalt põhjalik, kaugeleulatuv ja laiahaardeline on näiteks Prantsusmaa Kommunistliku Partei märtsi lõpus avaldatud 18-leheküljeline ettepanekute pakett. Muu hulgas tegid kommunistid ettepaneku luua rahvuslik kriisikomitee, kuhu kaasataks lisaks kõigile parlamendis esindatud poliitilistele jõududele ka teadlased, ametiühingute ja kohalike omavalitsuste esindajad. Ajaks, mil see kriis läbi saab, võivad prantslaste poliitilised eelistused olla kõvasti muutunud.

Baieris hääletati lõpuks posti teel

Kohalikud valimised toimusid 15. märtsil ka Saksamaa suurimal liidumaal. Baieris on üldiselt küll kasutusel proportsionaalne valimissüsteem, kuid samas valitakse otse rahva poolt ka linnapead ja vallavanemad. Need valimised lähevad teise vooru, mis leiab aset kaks nädalat hiljem, kui ükski kandidaat ei saa esimeses absoluutset enamust. Nii juhtus paljudes omavalitsustes ka tänavu. Seal teist vooru edasi ei lükatud – see otsustati lihtsalt viia läbi täielikult posti teel. Valimismaterjalid saadeti inimestele koju.

Baieri Maapäeva asepresident Markus Rinderspacher (Sotsiaaldemokraatlik Erakond) avaldas arvamust, et edaspidi võiks viia Saksamaal täielikult posti teel läbi ka liidupäeva- ja maapäevade valimised. Seda isegi tavaolukorras. Kui 1957. aastal viidi Saksamaal sisse võimalus posti teel hääletada, oli see mõeldud erandlikeks juhtudeks, et valimistest saaksid võtta osa ka haiged, puhkustel viibijad ja need, kes peavad olema pühapäeviti tööl. Rinderspacher tõi aga välja, et posti teel hääletajate osakaal on järjest kasvanud. Saksamaa Liidupäeva valimisel anti 2017. aastal sel moel juba 28,6% ja Baieri Maapäeva valimisel 2018. aastal 38,9% häältest, kusjuures mõnes omavalitsuses hääletas siis nii suurem osa valijatest. Valimisjaoskondade kaotamine aitaks hoida märkimisväärselt kokku valimiste läbiviimisega seotud kulutusi.

Kriitikud on toonud posti teel hääletamisega seoses välja peamiselt kaks punkti: ei saa tagada hääletamise salajasust, sest ei ole võimalik teha kindlaks, kas valija oli oma häält andes üksi ja keegi teda ei mõjutanud; see nihutab tegelikku valimispäeva ettepoole ning valijad ei saa enam reageerida viimastele sündmustele. Eestis kritiseeritakse samade argumentidega sageli e-hääletamist, mis kujutab endast sisuliselt posti teel hääletamise tehniliselt nüüdisaegsemat vormi. See aga viib paratamatult mõttele, et meilgi tuleks panna siin paika õiguslikud alused juhuks, kui valimisi jaoskondades läbi viia ei saa. Järgmise aasta sügiseks, kui Eestis peaksid toimuma kohalikud valimised, on olukord loodetavasti paranenud, kuid igaks juhuks tuleks valmistuda ka erandlikeks juhtudeks. Eriolukord ei pea tingimata tähendama valimiste ärajätmist.

Artikkel ilmus 15. aprillil 2020 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Väikeparteide koondumine ja metsanduspoliitika

Palun kõigepealt vabandust kõigilt, kes lootsid leida siit järjekordset sõnavõttu kõige päevakajalisemal teemal. Koroonakriis on kahtlemata tõsine katsumus. Ebakindlus tuleviku suhtes on tohutu. Kuid lõpuks läheb elu ikkagi edasi. Seetõttu ei pea ma kohatuks pöörata praegusel äreval ajal veidi tähelepanu ühele hoopis teisele teemale. Seda enam, et tegelikult saab seda seostada ka koroonakriisiga.

Teatavasti mõjuvad igasugused suured kriisid poliitilisele maastikule sageli raputavalt. Need võivad selle lõpuks täiesti segamini lüüa, tuua kaasa erakondade järske tõuse ja langusi. Seega ei saa nüüd välistada võimalust, et järgmiste parlamendivalimistega pääsevad Eestis võimule jõud, mis jäid eelmisel aastal valimiskünnise alla.

Rohelised, Elurikkuse Erakond ja Vabaerakond kogusid siis isegi kolmekesi kokku vähem hääli kui Eesti 200, aga on liikunud viimastel kuudel kursil, mis võib viia lõpuks välja nende ühinemiseni. Nii sünniks tõenäoliselt Eesti tugevaim parlamendiväline erakond. Eesti 200 võib tunda praegu uhkust palju kõrgema reitingu üle, kuid nende kolme erakonna ühinemine annaks kokku kindlasti rohkem kui liidetavate summa. Valimistel on ju nende kõigi tulemusi kahjustanud kõvasti omavaheline konkurents – asumine kohati kattuvas nišis, mille tõttu on jäänud paljudele potentsiaalsetele toetajatele mulje, et ei ole mõtet valida neist ühtegi, sest kõik on liiga nõrgad. Jõudude ühendamisel saadaks 2023. aasta parlamendivalimisteks kokku vähemalt korralik valimisnimekiri. Kahtlemata tuleks sellises koosluses, kus peavad jagama maid glamuurirohelised ja ökorahvuslased, ette ka omajagu pingeid, aga neid esineb kõigis demokraatlikes erakondades.

Neile, kes ei ole teemaga kursis, teen siin väikese kokkuvõtte senistest arengutest. Elurikkuse Erakonna üldkogu andis jaanuaris erakonna juhatusele mandaadi kutsuda rohelised ja Vabaerakond läbirääkimistele, et arutada võimalusi koostööks ja kaardistada ühisosa. Seda tehes peeti küll esmajoones silmas koostööd järgmisel aastal toimuvatel kohalikel valimistel, kus saab osaleda lihtsalt valimisliite moodustades, kuid samas ei välistatud ka erakondade ühinemist. Avalike sõnavõttude põhjal tundus, et seda peetakse lausa soovitavaks.

Läbirääkimised hakkasid pihta. Veebruaris kogunes roheliste volikogu, mis oli koostöö suhtes samuti positiivselt meelestatud. Erakonna juht Züleyxa Izmailova ütles siiski ajakirjanikele, et nemad ei kavatse kellegagi liituda, vaid jätkavad ikka rohelistena. Ain Ostra, kes kuulub Vabaerakonna esinduskogu eestseisusse, avaldas aga arvamust, et parlamendivalimistel edu saavutamiseks tuleks luua täiesti uus ühine erakond (JOKK-partei), millega liituvad ka seniste väikeparteide aktivistid.

Rohelised, kes kogusid eelmisel aastal nii Riigikogu kui ka Euroopa Parlamendi valimisel stabiilselt 1,8% häältest ning saavad toetuda selgematele ideoloogilistele alustele ja rahvusvahelisele võrgustikule, oma poliitilisest identiteedist nüüd ilmselt loobuma ei hakka. Küsimus on pigem selles, kas või kuidas Elurikkuse Erakond ja Vabaerakond nendega või ainult omavahel ühinevad. Põhimõtteliselt võib ühes erakonnas tegutseda ju ka erinevaid fraktsioone, millel on omaette poliitilised platvormid. Maailmas leidub riike, kus see on üsna tavapärane.

Võib eeldada, et kohalikel valimistel osalevadki need kolm erakonda ühiselt. Tõenäoliselt mitte veel päris ühinenult, vaid valimisliite luues. See oleks lihtsalt nende kõigi huvides. Tallinnas ja Tartus muutuks volikokku pääsemine jõudude ühendamisel realistlikuks. Väiksemates omavalitsustes võivad read jääda isegi sellisel juhul liiga hõredaks.

Märgiks sellest, et koostöö ei pruugi piirduda kohalike valimistega, on tõsiasi, et märtsi alguseks jõudsid kolm erakonda leppida juba kokku ühised seisukohad metsanduspoliitika osas. Need mahuvad ära kahele leheküljele. Üldsõnalise retoorika kõrval leidub selles positsioonipaberis terve rida päris konkreetseid punkte, mille elluviimine kuulub valdavalt keskvõimu, mitte kohalike omavalitsuste pädevusse.

Näiteks tahetakse arvata metsamaa hulgast välja alad, mida “kasutatakse ainult puidu kui biomassi tootmiseks”, leides, et selliseid alasid tuleb käsitleda istandike ja puupõldudena, mille kohta kehtivad teistsugused nõuded kui looduslikule metsamaale. Samas rõhutatakse, et ise tarbepuidu saamiseks istandike massilist rajamist ei pooldata.

Ma ei ole päris kindel, mida see muudatus endaga praktikas kaasa tooks. Selles mõttes, et kas Eesti metsade olukord siis tõesti paraneks, kui osa praegustest metsamaadest (tõenäoliselt üsna suur või vähemalt vägagi märkimisväärne osa) registreeritaks ümber puupõldudeks, mille suhtes kehtivad leebemad nõuded.

Asjaosalised ise rõhutavad, et nende ridades on palju kogenud, erialase haridusega metsaomanikke ja muid loodusvaldkondade spetsialiste. Loodan, et kirja pandud mõtted said neil nüüd ikka eelnevalt põhjalikult läbi mõeldud, mitte kuidagi kiirustades kokku kuhjatud.

Tahetakse vähendada raiemahte, karmistada lageraieid lubavaid kriteeriume, tõsta uuendusraiet lubavaid raievanuseid ning vähendada lageraielangi maksimaalset suurust. Puidu põletamisele põlevkivikateldes ollakse küll kategooriliselt vastu, kuid üle Eesti hajali asuvates koostootmisjaamades peetakse seda piiratud ulatuses mõistlikuks. Viljandimaa elanikud võivad seega hingata kergendatult.

Üsna ebamõistlikud tunduvad mulle aga samas plaanitavad institutsionaalsed reformid. RMK-ga seotud probleeme tahetakse lahendada selle muutmisega riigieelarveliseks asutuseks. Nii, et metsa müügist laekuv raha läheks otse riigieelarvesse, kust seda antakse RMK-le tagasi seadusega pandud ülesannete täitmiseks. Erametsakeskus, mis korraldab metsandustoetuste jagamist, metsaomanike koolitamist ja nõustamist, tahetakse muuta keskkonnaministeeriumi osakonnaks. Täna on see teatavasti riigile kuuluv sihtasutus. RMK on vormilt riigitulundusasutus.

Mõlemad muudatused tähendaksid, et need praegu suhteliselt sõltumatult tegutsevad asutused allutataks otsesemalt poliitikute kontrollile. Ei ole üllatav, et poliitikud seda teha tahavad, kuid on äärmiselt küsitav, kas muutumine mängukannideks poliitikute kätes tuleks tõesti kasuks nende asutuste sisulisele arengule. Minu arvates mitte.

Keskkonnaministeeriumis sündinud plaanile, mis sai märtsis valitsuskabineti heakskiidu, ühendada keskkonnaamet ja keskkonnainspektsioon, ollakse kategooriliselt vastu. Selle asemel soovitakse keskkonnainspektsiooni ühendamist politseiga, looduskaitsepolitsei loomist, mille tegevuses saaksid osaleda ka vabatahtlikud – looduskaitse abipolitseinikud. Ehk siis ühiskondlikud metsainspektorid. Politsei- ja piirivalveamet on juba teatanud, et nemad sellist ühinemist ei poolda.

Päris kõigest siin ümberjutustust teha ei jõua. Ruum saab enne otsa. Kokkuvõttes tundub asi veidi rabe. Umbes nagu EKRE programm aastal 2015. Tunda on soovi põhjalike muutuste järele, sest olemasolev olukord ei rahulda, aga ma ei ole kindel, et kõik plaanitavad muudatused seda paremaks teeksid.

Artikkel ilmus 31. märtsil 2020 ajalehes Sakala. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Sakala veebilehel.

Rahvahääletused põhiseaduse muutmiseks

Venemaal aprillis toimuv üleriigiline hääletus põhiseadusmuudatuste heakskiitmiseks ei ole järgimist vääriv eeskuju. Seda otsides tasuks vaadata pigem Läti ja Itaalia poole.

Venemaa president Vladimir Putin algatas jaanuaris seaduseelnõu riigi põhiseaduse muutmiseks. Korraga viiakse sisse terve rida muudatusi. Nende hulgas leidub nii üsna mõistlikke ja mõistetavaid kui ka küsitavamaid. Riigiduuma, millel on praegu sisuliselt kõigest õigus nõustuda presidendi poolt nimetatud peaministriga (parlament võib esitatud kandidaadid küll kolmel korral tagasi lükata, aga pärast seda paneb president peaministri paika üksinda ning saadab Riigiduuma laiali, et toimuda saaksid uued parlamendivalimised; valitsuse saab ametist tagandada ainult president), peaks saama õiguse panna ametisse peaminister ja tema ettepanekul ka kõik teised ministrid, kusjuures presidendil puuduks õigus neid tagasi lükata. Üks isik võiks edaspidi olla president ainult kaks ametiaega (kokku, mitte vaid järjestikku).

Kriitikud on näinud nende muudatuste taga Putini plaani jätkata Venemaa, kui tema neljas ametiaeg presidendina 2024. aastal lõpeb, valitsemist peaministrina. Võib-olla on neil õigus. Putin on jätkuvalt Venemaa populaarseim poliitik. Küsitluste kohaselt usaldab või pigem usaldab teda 72-73% elanikkonnast. Need, kes teda ei usalda, moodustavad vähem kui veerandi kogu rahvast. Ükski teine tuntud poliitikategelane ei ole venelaste poolt nii kõrgelt hinnatud. Tema isiklik populaarsus on kõvasti suurem ka võimupartei Ühtne Venemaa reitingust. Selle erakonna kindlad toetajad moodustavad umbes kolmandiku elanikkonnast. 2024. aastal presidendiametist lahkudes on Putin küll juba 71-aastane, aga Ameerika Ühendriikides toimuvat vaadates ei ole selline vanus nähtavasti mingi takistus. Mina ei usu, et Putin kavatseb lahkuda riigitüürilt alles jalad ees, nagu tegid Juri Andropov ja Konstantin Tšernenko, kuid välistada seda muidugi ei saa.

Aga võimalik on ka teistsugune tõlgendus. Nimelt see, et Putin ongi alustanud riigi ettevalmistamist olukorraks, mis tekib pärast tema enda lahkumist. Sellest vaatepunktist on parlamendi rolli tugevdamine presidendi arvelt igati positiivne. Ei saa ju kuidagi lõpuni kindel olla, milline inimene selle ametikoha pärast Putini lõplikku lahkumist enda kätte haarab. Maailmas ringi vaadates tasub olla pigem ettevaatlik. Parlamendi tugevdamine peaks tõenäoliselt tagama edaspidi Venemaa stabiilsema arengu ehk vähendama tugeva isikuvõimuga kaasnevaid ohte.

Juriidiliselt ebaoluline hääletus

Üldiselt on Putini kavandatud muudatused põhiseaduses suunatud nn. suveräänse demokraatia kindlustamisele. Tahetakse panna paika, et Venemaa põhiseadus käib üle rahvusvahelisest õigusest. Peaminister, ministrid ja föderaalasutuste juhid, kubernerid, senaatorid, rahvasaadikud ning kohtunikud ei tohi omada välisriigi kodakondsust ega elamisluba. Jne. Märtsi alguses esitas Putin veel täiendavaid muudatusettepanekuid: määratleda abielu põhiseaduses liiduna mehe ja naise vahel, anda vene rahvale riigi põhirahvuse (riiki loova rahvuse) staatus, lisada esivanematelt saadud väärtuste loetellu usk Jumalasse. Kõiki punkte ei ole mõtet siin üles lugeda.

Üksikutesse muudatustesse võib suhtuda kuidas tahes, aga hääletusele lähevad need paketina, mitte ükshaaval. Liberaalne (parlamendiväline) opositsioon on kogu seda protsessi teravalt kritiseerinud, pakkudes samas alternatiivseid muudatusi, kuid ei oma üksmeelt selles, kas kutsuda inimesi üles hääletust boikoteerima või koonduda hoopis loosungi “Ei!” taha, et muuta see umbusaldusavalduseks võimudele. Kommunistid hääletasid (parlamendis) juba põhiseaduse muutmise poolt. Enese sõnul tegid nad seda vastumeelselt, kuid lihtsalt ei saanud hääletada nüüd kuidagi sellise paketi vastu, mis hõlmab muu hulgas punkte, mille järgi alampalk ei tohi olla Venemaal madalam elatusmiinimumist ja tuleb minna üle pensionide korrapärasele indekseerimisele. Tegemist on tõesti tõelise ühepajatoiduga.

Küsitlused näitavad, et rahvahääletusel kiidetakse see pakett samuti heaks. Nende kohaselt ei jää põhiseaduse muutmise toetajate osakaal alla presidendi enda reitingule. Ka siis, kui küsitakse üksikute muudatuste kohta, ei leidu ühtegi sellist, mille puhul oponendid oleksid ülekaalus. Isegi ettepanekut anda põhiseaduslik staatus ja roll Riiginõukogule (praegu tegutseb see presidendi juures nõuandva organina; sellegi muudatuse taga näevad kriitikud Putini soovi luua endale mingi eluaegne ametikoht, kust jätkata Venemaa juhtimist) toetab 58%, ei toeta 28% küsitletutest. Seega võib olla juba ette üsna kindel, et rahvas kiidab Putini paketi heaks.

Nali seisneb selles, et kogu see üleriigiline hääletus on juriidiliselt täiesti ebaoluline. Tuntud poliitikavaatleja Viktor Hamrajev tõi ajalehes Novaja Gazeta välja, et Putini poolt parlamendile esitatud eelnõu sõnastuse kohaselt pannakse see rahvahääletusele alles siis, kui sellest on juba saanud seadus. “Teiste sõnadega, hääletamise ajal annavad venelased hinnangu muudatustele, mis on de jure juba saanud kehtiva põhiseaduse uuteks normideks,” märkis Hamrajev. “Mingit juriidilist vajadust selleks hääletuseks ei ole.” Tegemist on sisuliselt enneolematu arvamusküsitlusega, mis leiab aset väljaspool olemasolevat õigusraamistikku – põhiseaduse tegelik muutmine toimub juba enne rahvahääletust Riigiduuma, Föderatsiooninõukogu ja Venemaa regioonide seadusandlike kogude otsustega.

Miks oli Putinil üldse vaja tulla välja mõttega korraldada selline rahvahääletus, millest midagi ei sõltu? Peamine põhjus on tõenäoliselt see, et nii saab ta suruda soovitud muudatused kergemini läbi nendes ülalnimetatud kogudes, kus asi võinuks muidu venima jääda. Kui tema plaan ei sisaldaks kogu paketi saatmist rahvahääletusele, oleks see seal ilmselt juppideks lahti võetud.

Vaadakem Itaalia ja Läti poole!

Putini plaani Eestis matkida ei maksa. Kui korraldada siin mõni rahvahääletus põhiseaduse muutmise küsimuses, võiks nii selle juriidiline alus kui ka küsimus ise olla väga selge. Näiteks on nüüd Itaalias ootel (algselt pidi see toimuma 29. märtsil, kuid koroonaviirusega seoses lükati määramata ajaks edasi) rahvahääletus põhiseadusmuudatuse kohta, millega seal vähendatakse parlamendisaadikute arvu. Parlamendi mõlemad kojad kiitsid selle küll juba heaks, aga osa saadikuid kasutas võimalust kutsuda esile tagasilükkav referendum.

Meie lõunanaabrite juures Lätis saab teatavasti algatada rahvaalgatuse korras mitte üksnes tühistamisreferendumeid ja seaduseelnõusid, vaid isegi rahvahääletuse parlamendi tagasikutsumiseks. Rahvahääletuse toimumiseks peab seal sellist algatust toetama vähemalt 10% valijaskonnast. Vastava võimaluse loomine algatati rahvaalgatuse korras. Kuna parlament lükkas selle esialgu tagasi, läks asi 2008. aastal rahvahääletusele – 97% hääletanutest toetas rahvale sellise võimaluse andmist, kuid põhiseadus jäi siiski muutmata, sest kokku ei saadud vajalikku kvoorumit. Põhiseaduse muutmiseks pidanuks seda toetama vähemalt pool valijaskonnast, aga valimisaktiivsuseks kujunes ainult 42%, sest rahvavõimu laiendamise vastu olnud poliitilised jõud otsustasid seda rahvahääletust boikoteerida. Läti president Valdis Zatlers märkis aga tulemusi kommenteerides, et neid silmas pidades peaks parlament nõutud muudatused võimalikult kiiresti ise ära tegema. Ja nii Lätis lõpuks tehtigi.

Rahvahääletus parlamendi tagasikutsumiseks on toimunud seal seni vaid korra. 2011. aastal, kui selle algatas president Zatlers (Lätis on ka presidendil selline õigus). 94% hääletanutest toetas parlamendi tagasikutsumist. Järgnenud ennetähtaegsetel valimistel kogus Zatlersi juhitud uus erakond 21% häältest. Zatlers oli saanud presidendiks poliitikute tagatoakokkuleppe tulemusel, aga osutunud selles rollis liiga sõltumatuks tegijaks. Teiseks ametiajaks teda seetõttu enam ei kinnitatud. On selge, et rahvahääletuse parlamendi tagasikutsumiseks algataski ta selleks, et saaks sinna ise sisse purjetada. Tema poliitiline karjäär ei jätkunud siiski enam kuigi kaua ja ka tema erakonna tähelend lõppes varsti.

Eestis võiks president omada õigust algatada rahvahääletus parlamendi tagasikutsumiseks minu arvates ainult juhul, kui ta ka ise valitaks otse rahva poolt ja parlamendil oleks samasugune õigus algatada rahvahääletus presidendi tagasikutsumiseks. Küll aga peaks olema õigus parlamendi tagasikutsumiseks rahval (nagu Lätis), kes on selle ametisse pannud. Ja vähemuste õiguste tagamiseks võiks meiegi parlamendis (nagu Itaalias) olla vähemalt viiendikul saadikutest õigus saata muudatused põhiseaduses, mille parlament on heaks kiitnud, lõpuks ikkagi ka rahvahääletusele. Mitte sellisele (nagu Venemaal), millest midagi ei sõltu, vaid sellisele, kus langetatav otsus omab ka mingit juriidilist kaalu.

Artikkel ilmus 18. märtsil 2020 ajalehes Kesknädal. Kirjutatud sai see märtsi alguses, kui ei olnud veel teada, et Putin laseb oma presidendi ametiajad nullida. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Kas Viljandis tuleb võimupööre?

Millal siis Viljandis uus koalitsioon tehakse? See küsimus tekitas minus esimese hooga hämmingut. Misasja? Kas on olnud mingeid märke sellest, et Viljandi võimuliit hakkab lagunema?

Selgus aga, et küsimus oli ajendatud mitte niivõrd meie kohalikest oludest, vaid Eestis laiemalt toimuvast. Tartut valitsev Reformierakond vahetas Keskerakonna, mille sisemised kemplused olid hakanud kahjustama linna mainet ja häirima töörahu, koalitsioonis Sotsiaaldemokraatliku Erakonna (SDE) vastu. Valgas võeti keskerakondlastest vallajuhid maha ning Reformierakond alustas läbirääkimisi uue koalitsiooni tegemiseks SDE ja Isamaaga. Pärnus andsid Reformierakonna, Isamaa ja SDE saadikud sisse avalduse linnapea umbusaldamiseks. Tõenäoliselt läheb seegi läbi ning opositsiooni langevad nii praeguse linnapea valimisliit Pärnu Ühendab kui ka Keskerakond. Nii võib tõesti jääda mulje, et rinne läheneb, piiramisrõngas Viljandi ümber tõmbub koomale.

Leviva vandenõuteooria kohaselt on Reformierakond, mis ei ole suutnud haarata taas enda kätte keskvalitsust, otsustanud vastata sellele lõpuks Keskerakonna tõrjumisega opositsiooni kohalikes omavalitsustes. See loovat neile parema lähtepositsiooni kohalikeks valimisteks, sest võimaldab mängida taas vana head vastandumismängu. Esmapilgul ju üsna loogiline, usutav skeem. Täiesti võimalik, et kusagil Reformierakonna tagatubades on midagi sellist arutatud. Ei tea. Viljandi oludes seda minu arvates aga rakendada ei saa.

Esiteks, see mõjuks naeruväärselt. Keskerakond on siin Reformierakonda kohalikel valimistel küll mõned korrad edestanud, aga viimati juhtus see 2002. aastal ja pärast seda on keskerakondlased Viljandis valimistel iga korraga kõvasti valijaid kaotanud, sest nende vanad toetajad surevad järjest ära ja uusi piisavalt peale ei tule. Tallinnas võivad Reformierakond ja Keskerakond rajada oma valimiskampaaniad teineteisele vastandumisele, aga kui sama teeksid Madis Timpson ja Helmut Hallemaa, paneks see viljandlasi pigem muigama.

Teiseks, milline oleks alternatiiv praegusele koalitsioonile? 2017. aasta kohalike valimiste järel tehti ju Viljandis Reformierakonna juhtimisel sotsidega sama, mida Keskerakonna juhtimisel viimaste parlamendivalimiste järel Reformierakonnaga: valimiste võitja jäeti opositsiooni. Kas sotsid peaksid minema nüüd koalitsiooni, kus Viljandi linnapea koht kuulub Reformierakonnale? Või peaks Reformierakond loobuma praegusest koalitsioonist, et see neile loovutada? Reformierakonna ja sotside koalitsioon võinuks sündida Viljandis vahetult pärast valimisi, aga nüüd oleks see ühele osapooltest vältimatult nii alandav, et jääb ära. Samal põhjusel ei maksa praegu enam oodata Reformierakonna ja Keskerakonna koalitsiooni riigi tasandil – see rong on ammu läinud.

Aritmeetiliselt on võimalik ka selline muudatus, et Keskerakond visatakse Viljandi võimuliidust lihtsalt välja või vahetatakse EKRE vastu. Aga see ei muudaks siin Reformierakonna jaoks ilmselt midagi paremaks, vaid oleks lihtsalt üks arusaamatu käik, millele puudub (vähemalt hetkel) hea põhjendus. Või teab keegi tuua välja midagi sellist, mille pärast keskerakondlased nüüd Viljandis opositsiooni tuleks saata? Minu meelest on neist mugavamaid koalitsioonipartnereid raske kujutleda.

Kolmandaks, see ei oleks Viljandi huvides. Tegelikkuses, kus valitseb reaalpoliitika, tuleb ju linnale siiski kasuks, kui koalitsiooni kuuluvad ka parajasti riigis võimul olevad erakonnad, kelle esindajad mängivad teatavat rolli riigi poolt ümberjagatavate rahavoogude suunamisel, pealinnast välja viidavate asutuste regioonidesse paigutamisel ning muude selliste väga praktiliste küsimuste otsustamisel. On raske mõista, kuidas selle olukorra muutmine nüüd Viljandile kasuks võiks tulla.

Kokkuvõttes näib Viljandi praeguse võimuliidu lagunemine olevat ülimalt ebatõenäoline. Ei saa küll välistada võimalust, et Reformierakond on tõesti alustanud süstemaatilist Keskerakonna opositsiooni tõrjumist kohalikes omavalitsustes, aga Tartu, Valga ja Pärnu puhul aitasid sellele kõvasti kaasa ikkagi ka sealsed kohalikud jõuvahekorrad ja lahkhelid. Viljandis tuleks see praegu nagu välk selgest taevast.

Toimetatud versioon sellest artiklist ilmus 27. veebruaril 2020 ajalehes Sakala. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Sakala veebilehel.

Telegrami püsiautor

Hakkan tegema kord kuus veebiportaali Telegram tellimusel kokkuvõtteid Eesti poliitikaelu olulisematest teemadest. Valik lähtub muidugi minu enda subjektiivsest vaatepunktist: konservatiivsem kui EKRE, liberaalsem kui Reformierakond, isamaalisem kui Isamaa, tsentristlikum kui Keskerakond, sotsiaaldemokraatlikum kui SDE, rohelisem kui rohelised; kuhu paigutuvad sellel skaalal Eesti 200, Elurikkuse Erakond ja Vabaerakond, seda ma hetkel öelda ei oska, aga küllap leidub oma nišš ka neile. Lühidalt: esindan kindla erakondliku eelistuseta inimese vaatepunkti.

Esimest kokkuvõtet saab Telegrami lehel lugeda/kuulata tasuta, kuid edaspidi on need seal kättesaadavad ainult Minu Telegrami tellijatele. Järgmises osas on esimene teema: apteegireform ja erakondade varjatud rahastamine (seletan lihtsas keeles lahti ühe keerulise skeemi). Seega leidub siis midagi rammusat ka neile, keda huvitavad vandenõuteooriad. Esimene kokkuvõte võib valmistada selles osas pettumuse.