Rootsi Keskerakond vaatab näoga tuleviku poole

Praegu opositsiooni kuuluv Rootsi Keskerakond läheb septembris toimuvatele parlamendivalimistele loosungiga “Edasi!”, kuid selle all ei mõelda edasi opositsiooni jäämist. Keskerakonna sihiks on viia Rootsit edasi.

“Raske ühiskondliku kliimaga ajal, mil paljud otsivad patuoinaid ja rassism laiendab oma haaret, seisab Keskerakond hoopis teistsuguse sõnumi eest. Meie tahame, et Rootsi tee edasi oleks rajatud inimlikkuse ja humanismi põhimõtetele,” teatas erakonna peasekretär Michael Arthursson. “Nii saame me luua ka turvalisust, korda ja arengut.”

“Edasiliikumine on Keskerakonna valimiskampaania keskne teema,” märkis Arthursson. “Kui teised maalivad asju mustaks ja on jäänud kinni probleemide kujutamisse, siis meie tahame tuua esile võimalusi, lootust ja usku tulevikku.”

Rootsis on võimul sotsiaaldemokraatide ja roheliste vähemusvalitsus. Keskerakond on seotud paremtsentristlike erakondade alliansiga, kuhu kuuluvad veel moderaadid, liberaalid ja kristlikud demokraadid. Küsitluste kohaselt konkureerib nüüd valimistel sotsidega esikoha pärast immigrantidevastane erakond Rootsi Demokraadid, millega koalitsiooni mineku on teised suuremad erakonnad välistanud.

Paremtsentristide sihiks on saada neljakesi kokku rohkem kohti kui vasakpoolsetel, et moodustada ise vähemusvalitsus. Enamusvalitsuse sünd on Rootsi Demokraatide kasvanud populaarsuse ja samaaegse paariastaatuse tõttu ülimalt ebatõenäoline. Lõpliku jõudude jaotuse muudab sisuliselt ennustamatuks aga see, et nii rohelised kui ka kristlikud demokraadid kõiguvad praegu neljaprotsendilise valimiskünnise piiril.

Keskerakonnale ennustavad küsitlused nendel valimistel paremat tulemust kui 2014. aastal, kui saadi 6,1% häältest, mis andis parlamendis 22 kohta 349-st. Nüüd kavatseb neid toetada 8-9% valijatest. Ükski uus erakond valimiskünnist tõenäoliselt ei ületa.

Annie Lööf: võitleme liberaalsete väärtuste eest

Eelmisel nädalal toimunud Almedaleni nädalal (tänavu juba viiekümnendat aastapäeva tähistanud igasuvisel ürituste seerial, kus erakonnad ennast ja oma poliitikat tavapärasest põhjalikumalt tutvustavad ja uusi ideid esitlevad) peetud suures kõnes rõhutas Rootsi Keskerakonna esinaine Annie Lööf vajadust seista kindlameelselt liberaalsete väärtuste eest.

“Poolas ei saa ajakirjanikud enam vabalt kirjutada. Kriitilisi hääli vallandatakse ning vaigistatakse. Tsensuur on tuntav. Ungaris väidab president Viktor Orbán, et liberaalse demokraatia aeg on läbi. Seal muudetakse meelevaldselt põhiseadust ja pannakse kinni ülikoole. Nendele liberaalsetele väärtustele, mis on teinud meid nii edukaks, esitatakse üha enam väljakutseid. Inimväärikust rünnatakse. Seda ei austata. Seda koheldakse nagu mingisugust häirivat kärbest. Seda juhtub ka Rootsis,” rääkis Lööf, kelle endagi kõne katkestasid korraks noorte marurahvuslike aktivistide vahelehõiked, mis seda siiski pikemalt häirida ei suutnud.

“Mu sõbrad, me ei lase neil kunagi peale jääda. Sellele ei ole alternatiivi. Meie peame võitma võitluse väärtuste eest. See puudutab seda, milline riik Rootsi peaks olema. Vihkamise vastu peame me seisma ühiselt,” kuulutas Rootsi Keskerakonna esinaine. “Võitlus väärtuste pärast. See puudutab inimväärikust. Seda kuidas me üksteist kohtleme. See puudutab austus. See käib inimlikkuse ja võõravaenulikkuse vahel. Koostöö ja sulgumise vahel. Vabaduse ja rõhumise vahel. Ja see ei ole lõppenud.”

“Kes võidab võitluse väärtuste pärast siin, sellest sõltub Rootsi tulevik,” märkis ta samas. “Mina tahan, et Rootsi jääks riigiks, kus me kohtleme üksteist austusega. Kus me seisame inimlikkuse eest. Kus me tagame ühiselt selle, et kedagi ei jäeta välja. Sest need on väärtused, mis on teinud Rootsi tugevaks. Mis teevad Rootsi tugevaks ka tulevikus. Meie ei lepi kunagi sellega, et erinevusi kasutatakse ettekäändena tagakiusamiseks. Et isetehtud pomme visatakse põgenikekeskuste ja sünagoogide pihta. Et äärmuslased ja islamistid tapavad hoolimatult süütuid inimesi. Et nad külvavad terrorit ja hirmu. Et nad ohustavad demokraatiat. Seetõttu peame me jätkama selle lahingu pidamist.”

“Olema ebameeldivad natsidele, rassistidele, islamistidele ja ekstremistidele. Ütlema välja ja seisma selle eest, millesse meie usume. Keegi ei saa hirmutada meid vaikima. Mitte mind, mitte kedagi. Vihkamisel ei tohi lasta kasvada,” rõhutas Lööf. “Mu sõbrad, asi on tõsine. Sel sügisel saame me ühiselt seista võõravaenulike jõudude vastu. Sel sügisel saame me ühiselt seista vihkamise vastu. Sel sügisel saame me valida tee, mis viib meid edasi.”

Keskerakonna plaan immigrantide integreerimiseks

Mis puudutab immigrantidega seotud probleeme, siis on Keskerakond käinud välja konkreetse plaani uusasukate kiireks lõimimiseks Rootsi ühiskonda. Riiki saabuvatele sisserändajatele tahetakse pakkuda võimalust läbida intensiivne integratsiooniaasta, mille käigus omandatakse keelt ja Rootsi tööturule sobivaid kutseoskusi ning saadakse selge pilt Rootsi ühiskonna ootustest.

Integratsiooniaasta läbija peaks osalema kursustel ning ettevõtetes toimuvas praktilises ametiõppes vähemalt 50 tundi nädalas. Ta saaks isikliku mentorti, kellel on Rootsis ametialaseid kogemusi, ja kursuste eduka läbimise korral ka tunnistuse, mis kinnitab Rootsi tööturule sisenemiseks piisava keele- ja ametioskuse omandamist. Nii peaksid vähemalt motiveeritumad immigrandid saama parema stardi Rootsi ühiskonda sisenemiseks.

Loodetakse, et sel moel õnnestuks saada immigrantide hulgast rohkem tööjõudu just nendesse sektoritesse, kus seda on hädasti vaja, ning muutuks olukord, kus immigrantide hulgas on töötus viis korda suurem kui Rootsis sündinud inimeste hulgas.

Integratsiooniaasta läbimiseks peaksid immigrandid aga võtma laenu, mis tuleb hiljem pikema perioodi jooksul tagasi maksta, sarnaste põhimõtete alusel nagu õppelaenud.

Kas selle plaani ellurakendamiseni jõutakse, see sõltub muidugi valimistulemustest.

Rootsi Keskerakonna ettepanekute hulgas on see samas loomulikult vaid üks paljudest. Põhjalikult on pööratud nüüd tähelepanu ka näiteks tervishoiu- ja sotsiaalsüsteemiga seonduvale ning keskkonnaküsimustele.

Artikkel ilmus algselt ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Maailmast ilma roosade prillideta

Barack Obama kõnekirjutaja ja nõunikuna töötanud Ben Rhodes mainib Eestit oma värskes mälestusteraamatus küll hea sõnaga, kuid meil ei ole põhjust selle üle uhked olla. Pigem paneb loetu muretsema selle pärast, millist mõju Eesti riigijuhid on USA presidentidele avaldanud.

Rhodes liitus Obama meeskonnaga 2007. aastal, kui valmistuti alles eelvalimisteks, millega selgitati välja Demokraatliku Partei presidendikandidaat. Toona arvati üldiselt, et selleks saab Hillary Clinton, kuid läks teisiti. Obama meeskonda vajati hea sulejooksuga inimest, kes jagaks välispoliitikat. Rhodes oli pühendunud välispoliitikast kirjutamisele pärast 2001. aasta 11. septembrit, kui nägi New Yorgis kaksiktornide kokkuvarisemist. Sarnaselt Obamale oli ta mõistnud, millise kohutava vea oli USA teinud Iraaki tungides. Seetõttu ta Obama meeskonda kutsutigi.

Koos võideti valimised ja koos võeti sisse kohad Valges Majas, kuhu Rhodes jäi ametisse Obama teise ametiaja lõpuni. Tema mälestusteraamat “The World as It Is: A Memoir of the Obama White House” ilmus alles tänavu juunis. Tegemist on hästi kirjutatud, mahuka teosega, mida tasub kindlasti lugeda kõigil, keda huvitavad võimu telgitagused. Rhodes maalib hea pildi nendest keerulistest valikutest, mille ees suurriikide juhid maailmapoliitikat ajades seisavad.

Käsitletud teemasid on muidugi nii palju, et ei ole mõtet hakata neist siin pikemat ülevaadet andma. Peatun vaid Eestiga seonduval. Olgu märgitud, et Lätist ega Leedust, Soomest ega Rootsist selles raamatus juttu ei ole.

Eestit on mainitud seoses visiidiga, mille president Obama tegi siia 2014. aasta septembris. Ta saabus varahommikul ja lendas juba õhtul edasi, kuid jõudis pidada vahepeal ühe kena kõne, mille juures oli ilmselt samuti mängus Ben Rhodese käsi. Sellest kõnest Rhodes oma raamatus ei kirjuta. Küll aga peatub ta lühidalt sellel, mida rääkis Obamale meie president Toomas Hendrik Ilves. Paraku meenus seda lugedes koht Obama eelkäija George W. Bushi raamatust “Decision Points” (eesti keeles ilmunud pealkirjaga “Pöördepunktid”), kus on juttu 2002. aastal toimunud kõnelusest Eesti toonase peaministri Siim Kallasega.

Teemaks oli sõjaline sekkumine Iraagis. “1930. aastate lõpus hakkasid Lääne demokraatlikud riigid ohtu aimates kõhklema,” tsiteeris Bush meie peaministrit. “Selle tulemusena langes vaba Eesti diktaatorite võimu alla ja paljud inimesed kaotasid asjatult elu. Tegutsemine on vahel ainus võimalik vastus.” Kallase sõnad veensid Bushi vajaduses Iraaki tungida. Tulemuseks olid sajad tuhanded tapetud ja piirkonnas vallandunud ahelreaktsioon, mille lõppu veel ei paista.

Maailm on sageli palju keerulisem kui sellistele äärmiselt enesekindlatele poliitikutele tundub. Nende poolt pakutavad näiliselt lihtsad lahendused, mida käiakse välja moraalselt ainuõigetena, võivad niigi raskeid probleeme hoopis hullemaks muuta. Sarnane mustvalge maailmapilt, ohtlik lihtsustamine vaatab vastu ka teooriast, mille president Ilves esitas 2014. aastal oma USA kolleegi Tallinnas võõrustades.

Ilvese teooria näitab probleemi, mille üheks osaks oli ka tema ise, vääriti mõistmist. Erinevalt temast said Obama ja Rhodes vähemalt aru, et liberaalseid väärtusi edendatakse neid ise järgides — kui seda tehakse ainult sõnades, mitte tegudes, siis tegeletakse sisuliselt nende õõnestamisega.

Katkend Ben Rhodese raamatust

Mõned päevad hiljem lendasime Eestisse, püüdes näidata Venemaale, et me seisame oma idapoolseimate NATO liitlaste eest. Kui me varajastel hommikutundidel maandusime, tegin ma jalutuskäigu läbi Tallinna vanalinna. Tänavad olid tühjad — vaid üksikud inimesed minemas tööle, sõitmas rattaga, müümas lilli. Asudes Läänemere ääres on Tallinn hübriid, korralikult seatud tänavate ja korraliku elustiiliga, kuid vihjetega oma hiiglaslikule naabrile, kellest annavad märku vene õigeusu kirikud, mis nägid välja nagu väikesed kremlid. Seal oli alaline mure, käegakatsutav tunne, et see paik on ohus.

Eesti president Toomas Ilves veenis Obamat kohtumisel, et me peame võtma Putinit sõna-sõnalt, kui ta ütleb, et ta võtab Kiievi. Ilvesel oli akadeemiline hoiak ja ta kirjeldas metoodiliselt kuidas Venemaa kasutab valeuudiseid ja desinformatsiooni, et pöörata Eesti venekeelset vähemust Euroopa vastu. Rääkides lõikudena, sidus ta kokku Putini, parempoolsete erakondade esiletõusu Euroopas ja Islamiriigi. “Need on inimesed,” ütles ta, “kes ütlevad fundamentaalselt lahti liberaalse korra legitiimsusest. Nad otsivad teistsugust legitiimsuse vormi — sellist, mis on vastuolus meie arusaamaga progressist.”

Pärast seda kohtumist sõin Obamaga koos lõunat ja ütlesin talle, et minu arvates tegi Ilves parimat tööd, mis ma kuulnud olen, nende erinevate niitide ühtesidumisel, kui selgitas teooriat maailmas toimivatest jõududest, pidamata toetuma konstruktsioonile, mis tuletas need kõik USA välispoliitikast. Hetkekski peatumata ütles Obama: “See on sama dünaamika nagu teeparteiga. Ma tunnen neid jõude, sest minu presidentuur on põrkunud nende vastu.” Ta peatus. “Ilmselgelt avaldub see erineval moel, kuid inimesed otsivad alati võimalust vastanduda “teisele”, kui nad vajavad legitiimsust — immigrandid, homod, vähemused, teised riigid.”

Obama oli nende maailmas toimivate jõudude suhtes sangviinilisem mitte selle tõttu, et ta tundis need ära hilja, vaid selle pärast, et ta oli märganud neid varem. Afroameeriklasena oli tal võimsate struktuursete jõudude suhtes selline sügavalt juurdunud skeptilisus, mis minul puudus, kui ma tema heaks tööle asusin. Pärast aastaid Mitch McConnelli obstruktsionismi, telekanali Fox News laimukampaaniaid ja kasvavat poliitilist hõimustumist kodus ja välismaal oli ta arvestanud sisse maailma puudujäägid sellisena, nagu see on, valides neid teemasid ja hetki, kui ta sai avaldada survet, et maailm muutuks selliseks, nagu see peaks olema. See selgitas mulle tema peaaegu mungalikku, kohati frustreerivat distsipliini püüetes vältida ülepingutamist keevas maailmas, keskendudes samal ajal teatud selgelt määratletud prioriteetidele. Võtmetähtsusega huvid ja liitlased kaitstud. Vanad asjad, nagu Kuuba, suletud. Uued kokkulepped saavutatud. Rumalaid jamasid välditud. Meie väärtused edendatud selle kaudu kuidas me neid ise järgime. Muutus, mis on järk-järguline, kuid tõeline.

Paar päeva pärast meie naasmist Washingtoni läksin ma ovaalkabinetti, et käia läbi tema eelseisva ÜRO kõne väljapakutud kava. Ta tegi pikalt, rääkides nii suure kirega, millist tal ei olnud juba mõnda aega olnud, ärganuna oma augustikuisest pabinast.

Artikkel ilmus algselt ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Kas meie põhiseadus kehtib?

Võidupüha puhul peetakse kindlasti taas palju pateetilisi kõnesid. See on hea, sest kuidagi ju tuleb isamaalist vaimu ülal hoida. Kuid ilukõnedest üksi ei piisa. Need on vaid väline vorm, mitte sisu ehk tuum.

Järgnev jutt võib rikkuda lugejate tuju. Teema on tõsine. Mõni tõenäoliselt leiab, et see ei ole üldse pidupäevale kohane ning parem oleks tõstatada selliseid küsimusi mõnel muul ajal. Mina sellega ei nõustu.

Võidupüha tähistamine ei ole lihtsalt niisama kombetalitus, millel puudub sügavam tähendus. Meie vabadussõda ei olnud pelgalt võitlus enamlaste ja Balti hertsogiriigi pooldajate vastu. See oli siiski ka võitlemine Eesti omariikluse, iseseisvuse eest. See on oluline nüanss, mida tuleks alati meeles pidada, et kõik toona ja ka hiljem selle eesmärgi nimel toodud ohvrid ei muutuks asjatuks.

Riigi juriidiliseks vundamendiks on põhiseadus, millele kogu riigikorraldus peaks toetuma. Meie põhiseaduse § 1 ütleb, et “Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas. Eesti iseseisvus ja sõltumatus on aegumatu ning võõrandamatu.”

Ei olnud juhus, et just see paragrahv sai 2003. aastal Euroopa Liiduga ühinemise küsimuses toimunud rahvahääletuse eel eurovastaste lipukirjaks. Minu jaoks isiklikult oligi see peamine põhjus, miks ma andsin oma hääle Euroopa Liitu astumise vastu. Leidsin nimelt, et sinna kuulumine riivab seda põhimõtet.

Skeptikud kuulutati aga toona idiootideks ja karavan veeres edasi. Rahva rahustamiseks pandi siis ühtlasi rahvahääletusele ka põhiseaduse täiendamise seadus, mille kohaselt “Eesti võib kuuluda Euroopa Liitu, lähtudes Eesti Vabariigi põhiseaduse aluspõhimõtetest” ja “Eesti kuulumisel Euroopa Liitu kohaldatakse Eesti Vabariigi põhiseadust, arvestades liitumislepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi.”

Tegemist oli omamoodi hookus-pookusega. Ühest küljest rõhutati küll põhiseaduse aluspõhimõtete olulisust, aga teisest küljest seda, et Euroopa Liitu kuuludes tuleb arvestada liitumislepingust tulenevaid kohustusi. Teisiti ei saakski see muidugi olla.

Praktikas on jõutud nüüd nii olukorda, kus hetkel kehtiva Eesti Vabariigi põhiseaduse osade sätete toime on peatunud. Kui see lause tundus ajuvaba, siis lugege seda uuesti, ja mulje ei parane.

Konkreetne näide. Põhiseaduse § 48 sätestab, et “erakondadesse võivad kuuluda ainult Eesti kodanikud.” Erakonnaseaduse § 5 ütleb seevastu, et “erakonna liikmeks võib olla ka vähemalt 18-aastane teovõimeline Euroopa Liidu kodanik, kes ei ole Eesti kodanik, kuid kes elab püsivalt Eestis.”

Uurisin hiljuti Riigikogu põhiseaduskomisjonilt, kas nende hinnangul ei ole need paragrahvid selles osas omavahel vastuolus. Pikas ja põhjalikus vastuses, mis kannab põhiseaduskomisjoni esimehe Marko Pomerantsi (Isamaa) allkirja, jõuti järeldusele, et põhiseaduses toodud punkt ei ole ühitatav Euroopa Liidu õigusega ning tulenevalt põhiseaduse täiendamise seadusest tuleb see jätta kohaldamata.

Kui palju on meie põhiseaduses teisi selliseid punkte, mille toime on Euroopa Liitu kuulumise tõttu samal moel peatunud, seda ei tea täna vist küll keegi. Vaja oleks põhjalikku revisjoni. Muidu võime ühel hetkel ootamatult avastada, et põhiseadusest on jäänud järgi ainult tühi kest, aganad ilma teradeta.

Minu arvates ei ole Euroopa Liitu kuulumisele täna head alternatiivi. Ma ei soovi sealt välja astumist ega pea vajalikuks sel teemal uue rahvahääletuse korraldamist. Kuid oma suveräärnsust tuleks võimaluste piires siiski jätkuvalt kaitsta. Vähemalt seda võlgneme me neile, kes on selle eest võidelnud.

Artikkel ilmus toimetatud kujul ajalehes Sakala. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Sakala veebilehel.

Poul Nyrup Rasmussen 75

Aeg läheb, mälestus tuhmub. Taani endine peaminister Poul Nyrup Rasmussen on juba ammu tegevpoliitikast lahkunud ja jäänud tänaseks oma ametijärglastest nimekaimude varju, kuid väärib siiski meenutamist.

Rasmussen toetas omal ajal tugevalt Eesti võtmist Euroopa Liidu ja NATO liikmeks. Hiljem hoiatas ta meid aga euro kiire kasutuselevõtu eest, sest pidas selle nimel tehtud eelarvekärpeid Eestile liiga valusateks.

Just Rasmusseni valitsusajal, aastal 2000, viidi Taanis läbi rahvahääletus eurole ülemineku küsimuses. Seda toetasid nii tema juhitud sotsiaaldemokraadid kui ka toona opositsiooni kuulunud paremliberaalid ja konservatiivid. Kuid suurem osa rahvast hääletas vastu. Ja selle tulemusel on Taanis veel tänagi kasutusel oma rahvusvaluuta: Taani kroon.

Üheks põhjuseks, miks taanlased kaldusid lõpuks eurole ülemineku vastu, peetakse peaministri käitumist. Rasmussen üritas veenda rahvast selles, et Taani võib soovi korral ühepoolselt eurost lahti öelda. Euroopa Komisjon lükkas selle väite ümber, ja see õõnestas veelgi juba niigi langenud usaldust peaministri vastu.

2001. aasta sügisel kaotasid sotsid tema juhtimisel valimised. Erakond sai oma nõrgima tulemuse pärast Esimest maailmasõda. Löök oli nii tugev, et sellest ei olegi õnnestunud enam taastuda. Hiljem suutsid sotsid tänu oma liitlastele küll vahepeal riigitüüri korraks taas enda kätte haarata, kuid juhtiva võimupartei oreooli neil Taanis enam ei ole.

Rasmusseni ametiaeg Taani peaministrina algas 1993. aasta jaanuaris, kestis kaheksa aastat ja kümme kuud. Selle sisse jäid kahed tema juhtimisel võidetud valimised, kolm koalitsiooni ja neli valitsust.

Tema ametiaeg lõppes lüüasaamisega sotsidele, algas suurte löökidega mehele endale. Varsti pärast Rasmusseni saamist peaministriks suri tema isa. Veel samal aastal sooritas enesetapu 24-aastane tütar Signe, kes kannatas skisofreenia all. Signe oli Rasmusseni ainuke laps. Ka mees ise kasvas oma vanemate ainsa lapsena.

1994. aasta tõi aga võidu parlamendivalimistel ja uue abielu, mis kestab tänaseni. Rasmusseni abikaasa Lone Dybkjær on samuti endine poliitik, kuid kuulub hoopis sotsiaalliberaalide ridadesse. 1988-1990 oli ta keskkonnaminister, 1994-2004 kuulus Euroopa Parlamenti.

Rasmussen ise läks europarlamenti 2004. aastal, kuulus seal välis- ning majandus- ja rahanduskomisjoni. 2004-2011 oli ta Euroopa Sotsialistide Partei president. Europoliitikuna paistis Rasmussen silma Kesk- ja Ida-Euroopa riikide tugeva toetajana.

Tema poliitilise karjääri kõige tumedam plekk, millest õigupoolest algaski tema reitingu langus ja usaldusväärsuse kadumine paljude taanlaste silmis, puudutab Rasmusseni isa.

Rasmussen sündis 1943. aasta 15. juunil töölisperekonnas ja töötas ennast ise üles. Kopenhaageni Ülikoolis majandust õppides rahastas ta oma õpinguid samal ajal lihttöid tehes. Ülikoolis õppides liitus ta sotsiaaldemokraatidega. Hiljem poliitilist karjääri alustades rääkis Rasmussen sageli, et tema suurim eeskuju on tema lihane isa, tavaline töömees, kes oli pärit vaestest oludest, kuid jõudis tänu suurele töökusele siiski elus edasi.

1999. aasta detsembris teatas Rasmussen aga ühes varahommikuses telesaates ootamatult, et tema isa oli natsipartei liige. Ta väitis, et kuulis sellest alles mõne nädala eest ega teadnud sellest varem midagi. Pikemalt ta seda kommenteerida ei tahtnud.

Saksa väed haarasid Taani enda kontrolli alla 1940. aasta 9. aprillil, kuid otsene sõjaline okupatsioon kehtestati seal alles 1943. aasta augustis. Taani erakonnad tegid sakslastega esialgu koostööd ja said tegevust jätkata (isegi kommunistlik partei keelustati seal alles pärast Saksamaa kallaletungi Nõukogude Liidule). Pärast sõda kujunes koostööst sakslastega Taanis omamoodi tabuteema, sest see ulatus väga kaugele ja haaras paljusid.

Saksa natse maktiv Taani Natsionaalsotsialistlik Töölispartei, mille liikmeks Rasmusseni isa sissetungi esimesel aastapäeval võeti, kujutas endast siiski suhteliselt marginaalset jõudu. Kollaboratsionistide koalitsioonivalitsusse (1940-1943) see ei kuulunud ning 1943. aasta märtsis toimunud valimistel saadi kõigest 2,1% häältest, mis andis parlamendis vaid kolm kohta 149-st. See jäigi selle erakonna laeks.

Pole mingeid andmeid selle kohta, et Rasmusseni isa, kes töötas elektrikuna, olnuks aktiivne natsionaalsotsialist. Ja on tegelikult täiesti usutav, et ta ei pruukinud hiljem pojale enda kunagisest erakondlikust kuuluvusest midagi rääkida.

Info selle kohta jõudis aga Rasmusseni poliitiliste oponentide kätte. Taani Rahvapartei, mida ei olnud (erinevalt enamikest Taani erakondadest) Teise maailmasõja ajal veel olemas, üritas sokutada seda meediasse juba 1998. aasta parlamendivalimiste eel. Ükski väljaanne ei pidanud selle avaldamist siis vajalikuks. Hiljem hakati aga rääkima, et Rasmusseni isa kuulumine natsiparteisse oli avalik saladus. Peaministri väidet, et ta ei olnud sellest varem midagi kuulnud, lihtsalt ei usutud.

Rasmusseni poliitiline langus algas Taanis seega asjast, mis leidis aset juba mitu aastat enne tema sündi: tema isa astumisest natsipartei liikmeks.

Artikkel ilmus algselt ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Sloveenia parlamenti pääses üheksa erakonda

Sloveenia kogemus kinnitab, et erakondade arv parlamendis sõltub erakonnaseadusest ja valimissüsteemist, mitte parlamendi suurusest.

Eestis on ettepanekule vähendada parlamendi liikmete arvu vastatud sageli väitega, et siis väheneks seal esindatud erakondade arv. See oleks nii, kui midagi muud ei muudetaks. Kui aga samal ajal liberaliseeritaks erakonnaseadust, langetataks valimiskünnist ja lähtutaks kohtade jaotamisel selgemalt proportsionaalsuse põhimõttest, parlamendis esindatud erakondade arv tõenäoliselt hoopis kasvaks. Vähemalt lubab seda väita Sloveenia kogemus.

Sloveenias on uute erakondade loomine suhteliselt lihtne. Parlamendi 90-st liikmest 88 valitakse proportsionaalsuse põhimõtte alusel, kasutusel on avatud nimekirjad ning valimiskünniseks on kehtestatud 4%. Ülejäänud kaks kohta on eraldatud kahe vähemusrahvuse, itaallaste ja ungarlaste esindajatele.

1992. aasta valimistest saadik on pääsenud parlamenti iga kord 7-8 erakonda. Nüüd õnnestus see üheksal parteil.

Tegemist ei ole siiski päris enneolematu olukorraga. Sama palju jõudis neid sinna 1990. aasta kevadel esimestel Jugoslaavia koosseisu kuulunud Sloveenia Vabariigis toimunud mitmeparteilistel valimistel, kusjuures toona valiti ainult 80 rahvasaadikut. Kui arvestada, et valimiskünnis oli siis 2,5%, võib väita, et erakondade arv parlamendis sõltubki suuresti just sellest.

Sõnast “sotsialistlik” oli riigi nimes loobutud juba kuu enne 1990. aasta valimisi. Sama aasta detsembris toimus iseseisvusreferendum ja 1991. aasta 25. juunil kuulutas parlament välja Sloveenia Vabariigi iseseisvuse. Sellele järgnes lühike sõjaline konflikt, mille käigus sloveenide maakaitsevägi lõi tagasi Jugoslaavia keskvalitsuse (loe: serblaste) katse nende iseseisvust lämmatada, kuid edaspidi on Sloveenia arenenud suhteliselt rahulikult.

1990. aastal katsus esimestel vabadel valimistel jõudu 14, tänavu 25 erakonda. Kümme parteid osales parlamendivalimistel esmakordselt, kuid need kõik ei ole siiski päris uued erakonnad ja paljud koondavad juba tuntud nägusid.

Uutest jõududest ületas ainsana künnise Marjan Šareci Nimekiri. Selle vasaktsentristliku erakonna asutas endine ajakirjanik, näitleja ja koomik Marjan Šarec 2014. aastal, et kandideerida taas Kamniki linnapeaks. Sloveenias valitakse linnapead otse rahva poolt. Šarec valiti Kamniki linnapeaks juba 2010. aastal ning vahepeal kuulus ta Zoran Jankovići erakonda Positiivne Sloveenia.

Janković oli Ljublana linnapea, kelle partei võitis uue tulijana 2011. aasta valimised, kuid ei suutnud esialgu valitsust moodustada. 2013. aastal sai peaministriks selle ridadesse kuulunud Alenka Bratušek, aga hiljem erakond lõhenes, Bratušek asutas koos oma toetajatega uue partei ning Positiivne Sloveenia langes 2014. aastal parlamendist välja.

2014. aasta valimised võitis uue tulijana Miro Cerari Partei, mille nimeks sai hiljem Kaasaegne Keskerakond. Cerar on hinnatud jurist ja sai peaministriks, kuid astus tänavu märtsis ametist tagasi, sest ülemkohus tühistas ühe eelmisel aastal toimunud rahvahääletuse tulemused, tõmmates sellega sisuliselt pidurit tema võtmelubaduseks olnud suurele raudteeprojektile.

Valimised võitis nüüd paremtsentristlik Sloveenia Demokraatlik Partei, mis kuulub 1980-ndate lõpus loodud vanade erakondade hulka ja on varem juba korduvalt valitsust juhtinud. Šareci nimekiri tuli teiseks, kolmandaks platseerusid sotsiaaldemokraadid ja neljandaks Cerari partei. Uuesti pääses parlamenti Sloveenia Rahvuslik Partei, mis sealt 2011. aastal välja langes.

Artikkel ilmus algselt ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Kas Itaalias valitseb uus konsensus?

Juba vahetult pärast märtsis toimunud valimisi arvasid paljud, et ainsaks lahenduseks Itaalias tekkinud poliitilisele olukorrale on uued valimised. Paraku ei pruugi need muuta kujunenud jõudude vahekorda.

Valimistel enim hääli kogunud populistlikud erakonnad Viie Tähe Liikumine ja Lega Nord jõudsid valitsuse moodustamise keerulises mängus peaaegu lõppu, kuid lendasid sealt viimasel hetkel tagasi esimesele ruudule. See oli nende endi valik.

Lega ja Liikumine leppisid kokku koalitsioonilepingus, peaministrikandidaadis ja valitsuse koosseisus. Itaalia president Sergio Mattarella kasutas aga õigust lükata tagasi üks ministrikandidaatidest. Kuna sündinud koalitsiooni osapooled ei nõustunud esitama tema asemele kedagi teist, andis presidendilt valitsuse moodustamiseks ülesande saanud peaministrikandidaat Giuseppe Conte selle õiguse tagasi riigipeale.

Valitseb poliitiline mängurlus

Lega ja Liikumine esinesid selle peale kohe teravate avaldustega vajaduse kohta president Mattarella ametist tagandada, kuid nende solvumine on vähemalt osaliselt teesklus. Isegi kui sündmuste käik ei olnud nende poolt sedasi planeeritud, oli tegemist võimalusega, millega nad olid kindlasti arvestanud.

Lega juht Matteo Salvini kuulutas laupäeva õhtul presidenti survestada üritades, et valitsus kas alustab lähematel tundidel tööd või siis “on parem korrdaldada uued valimised ja võtta absoluutne enamus.” Kandidaat, kelle president vetostas, oli Lega poolt majandus- ja rahanduministriks pakutud Paolo Savona, kes on tuntud Euroopa ühisraha euro terava kriitikuna. Tema surumine ministriks oli juba muutnud ärevaks aktsiaturud.

Savona toetamine sündinud koalitsiooni poolt oli loogiline, aga ka presidendi vastuseis tema kandidatuurile täiesti ettearvatav. Keeldumine tema asemel kellegi teise esitamisest näitab, et Lega ja Liikumine ei olnud selle valitsuse sünnist praegu tegelikult väga huvitatud. Nad tahtsid küll valijatele näidata, et suudavad omavahel kokkuleppele jõuda, kuid pidasid samal ajal pidevalt silmas uusi valimisi.

Nähtavasti oli see nii ka koalitsioonilepingu koostamisel. Silvio Berlusconi, varasem Lega liitlane, nimetas seda “naiivseks unistusteraamatuks” ning teatas, et tema erakond Forza Italia ei saa seda toetada ja peab minema parlamendis opositsiooni.

Kui vaadata asja selle pilguga, et koalitsioonileping oli mõeldud mitte kasutamiseks teekaardina riigi juhtimisel, vaid lihtsalt oma populistlike valimislubaduste ülekordamiseks, et võita uute valimiste eel enda taha veel rohkem toetajaid, muutub Lega ja Liikumise käitumine palju arusaadavamaks. See oli lihtsalt üks omamoodi poliittehnoloogiline trikk.

Mida ütles koalitsoonileping?

Populistide programm oli sisuliselt järgmine: suured maksukärped rikastele, toetused vaestele, raha trükime nii palju kui vaja, Euroopa Liidu eelarvereeglitest kinni pidama ei hakka, las sakslased (loe: konservatiivsema eelarvepoliitikaga riigid, sealhulgas Eesti) maksavad! Aga seal oli ka muud.

“Olenemata sellest, kas nende koalitsioon jääb ellu või laguneb mõne kuuga laiali, on need kaks erakonda juba võitnud Itaalias sellise “kultuurisõja”, mida edendab globaalselt Steve Bannon,” märkis Al Jazeera uudisteportaalis Norras elav itaalia poliitikaanalüütik Vito Laterza.

“Nad on saavutanud ideoloogilise konsensuse üle poliitilise spektri sellise idee kohta Itaalia rahvast, mis toetub meie fašistlikule ja kolonialistlikule minevikule,” selgitas Laterza. “Kas see saab olema see koalitsioon või mõni teistsugune, mis selle fantaasia poliitikaks muudab, ei ole oluline. Olulised on selle düstoopilise ühiskondliku lepingu murettekitavad sätted, mis on võitnud rahva heakskiidu.”

Koalitsioonilepinguga nähti ette üle kogu Itaalia uute kinnipidamiskeskuste rajamine, et pista sinna dokumentideta immigrandid, kes on plaanis riigist välja saata. Ühtlasi aga taheti, et teised Euroopa Liidu liikmesriigid võtaksid Itaalia käest enda kanda rohkem asüülitaotlejaid.

EKRE esimees Mart Helme juba rõõmustas selle koalitsiooni sündi tervitades, et Lega Nord on oma maailmavaatelt põhimõtteliselt küllaltki lähedane tema erakonnale. Sellega võib nõustuda eriti selles osas, mis puudutab suhtumist immigrantidesse. Kuid sarnane suhtumine ei tähenda tingimata ühesuguseid seisukohti, sest Itaalia olukord pagulastevoo ees seisva piiririigina erineb kardinaalselt Eesti omast.

Lega ja Liikumise koalitsioonileping nägi muu hulgas ette loobumist Dublini määrusest, mille kohaselt on Euroopa Liidus asüülitaotleja vastuvõtmise eest vastutav see liikmesriik, kus ta ennast esimesena registreerib. Sama on soovinud ka Itaalia varasemad valitsused, kuid nüüd oleks vastav surve Rooma poolt just Mart Helme sealsete aatekaaslaste nõudmisel kasvanud. Selles osas saime praegu veidi ajapikendust.

Koalitsioonilepingus leidus aga ka selliseid punkte, mis olid suunatud seaduslikult Itaalias elavate immigrantide vastu. Näiteks leiti, et lasteaiakohad peavad olema tasuta ainult itaallastele. Immigrandid peaksid nende eest maksma (isegi kui lapsed, kes lasteaias käivad, on sündinud Itaalias).

Mis seal nüüd lõpuks juhtub?

Lõpuks peaksid tulema ikkagi uued valimised. Viimaste küsitluste kohaselt saaksid Lega ja Liikumine kahepeale kokku isegi rohkem hääli kui märtsis. Kuidas on rahva eelistusi mõjutanud viimased arengud, mille tulemusel nende valitsus jäi sündimata, ei ole veel teada. Samuti ei ole selge, mis saab edaspidi Lega ja Forza Italia koostööst. Määramatust on hetkel palju.

Veidi meenutab olukord mõne aasta eest Kreekas toimunut. Seal õnnestus populistidel moodustada pärast valimisi valitsus, mis püsis mõned kuud. Uute valimiste järel jätkas nende koalitsioon juba oluliselt mõõdukama programmiga ja selles pettununa pöörasid paljud toeatajad neile peagi selja. Tõetund saabub tuleval aastal, kui toimuvad järgmised parlamendivalimised.

Kui asjad lähevad Itaalias sarnase stsenaariumi järgi, võib ennustada, et jutud euro peatsest surmast on liialdatud. Lega ja Liikumine võivad leppida Euroopa Liidu eelarvereeglitega lõpuks samal moel nagu seda tegid Kreekas SYRIZA ja ANEL.

Artikkel ilmus algselt ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Trump kinnitas USA ebausaldusväärsust

Iraaniga sõlmitud tuumakokkuleppest taganedes näitas USA president Donald Trump, et Ameerika Ühendriigid on ettearvamatu käitumisega ebausaldusväärne riik, mille peale rahvusvahelised partnerid ei saa kunagi lõpuni kindlad olla.

2015. aastal president Barack Obama ametiajal allkirjastatud kokkuleppe tühistamine oli küll üks Trumpi peamisi välispoliitilisi lubadusi presidendiks kandideerides, kuid paljud lootsid, et ta jätab selle siiski täitmata. Telekanali CNN tellitud küsitlus näitas, et mai alguses toetas leppest taganemist kõigest 29% ameeriklastest. 63% oli selle vastu.

Trumpi sõnul oli see kohutavalt ühepoolne kokkulepe, mida ei oleks tulnud kunagi sõlmida. Tema väitel on Iraan seda rikkunud ja teinud salaja ikkagi ettevalmistusi tuumarelvade tootmiseks. Seda väidet ei toetanud isegi USA enda luureteenistused ja välisministeerium. Samuti oli tuumaleppest taganemise vastu kaitseminister James Mattis.

Obama kritiseeris Trumpi otsust

Ameerika Ühendriikides on tavaks, et endised presidendid ei kritiseeri avalikult parajasti ametisoleva presidendi tegevust. Olukorra tõsidust näitab see, et Barack Obama otsustas seda nüüd teha.

Obama märkis, et lahkumine kokkuleppest Iraaniga seab suurde ohtu samalaadse kokkuleppe saavutamise Põhja-Koreaga, kujutab endast selja pööramist USA lähedasimatele liitlastele ning võib seada USA lõpuks halva valiku ette: kas tuumarelva omav Iraan või veel üks sõda Lähis-Idas.

Trumpi otsuse järel esitas lahkumisavalduse üks USA välisministeeriumi juhtivaid eksperte tuumarelvastuse leviku tõkestamise alal, Richard Johnson, kes märkis oma kolleegidele saadetud e-kirjas, et Iraaniga sõlmitud kokkulepe oli selgelt edukas ja aitas luua alust Lähis-Ida vabastamisele massihävitusrelvadest laiemalt.

Toetust presidendi otsusele avaldasid aga John Bolton, Dick Cheney ja teised neokonservatiivsed ideoloogid, kunagised Iraagi sõja arhitektid.

Euroopa Liit ei tagane

2015. aastal sõlmitud kokkuleppe näol ei olnud tegemist USA ja Iraani kahepoolse lepinguga. Selle osapoolteks olid ka Suurbritannia, Saksamaa, Prantsusmaa, Euroopa Liit, Hiina ja Venemaa. Kõik need jõud on teatanud, et peavad USA ühepoolset otsust kokkuleppest taganeda kahetsusväärseks. Sama on teinud väga paljud teised riigid, nende hulgas USA traditsioonilised liitlased Kanada, Austraalia ja Uus-Meremaa.

Trumpi otsuse üle rõõmustasid Iisraeli peaminister Benjamin Netanyahu ning Saudi Araabia ja selle vasallriikide esindajad. Türgi seevastu hoiatas, et USA presidendi otsus põhjustab regioonis ebastabiilsust ja uusi konflikte.

Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Juncker märkis, et USA “ei taha teha enam koostööd maailma teiste osadega. Sel hetkel peame meie [st. Euroopa Liit] vahetama välja Ameerika Ühendriigid, mis on kaotanud oma tarmukuse rahvusvahelise tegijana ning sellest tulenevalt, pikemas perspektiivis, mõjukuse.”

Euroopa Komisjoni plaani kohaselt tuleks USA poolt Iraani suhtes taastatavaid ja kehtestatavaid uusi sanktsioone ignoreerida, jätkata majandussuhete arendamist ja anda Euroopa ettevõtetele õigus nõuda sanktsioonidest tulenev kahju välja selle põhjustajalt (Ameerika Ühendriikidelt).

Artikkel ilmus lühendatud kujul ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.