Viljandi majutusasutused väärivad õiglast turismimaksu

Tundub tõenäoline, et varem või hiljem antakse kohalikele omavalitsustele õigus turismimaksu kehtestamiseks. Kas seda võiks kaaluda siis ka Viljandi linnas?

Tallinna linnavolikogu esimees Mihhail Kõlvart (Keskerakond) tuli läinud kuul taas välja ideega kehtestada pealinnas turismimaks. Opositsiooniliste fraktsioonide juhid Kristen Michal (Reformierakond) ning Rainer Vakra (SDE) laitsid selle seal küll kohe maha, aga varem ja mujal on ka nende endi erakonnakaaslased mänginud sama mõttega.

2015. aastal rääkis toonane riigihalduse minister Arto Aas (Reformierakond) omavalitsusjuhtidele haldusreformi promodes, et turismimaks võib saada üheks võimaluseks omavalitsuste finantsautonoomia suurendamisel. Haldusreformi seadusest jäeti see siiski välja, kuid teema on ikka ja jälle uuesti tõstatunud.

Pärnu linnapea Romek Kosenkranius on pakkunud, et turismimaksu abil võiks katta sealse lennujaama tegevuskulusid. Reformierakondlane Rait Maruste peab seda vajalikuks Lääneranna vallas. Saaremaal on asi olnud jutuks juba pikemat aega.

Entusiastlikult pooldavad turismimaksu rohelised. 2013. aastal Tallinna linnapeaks kandideerides kuulutas ka EKRE juht Mart Helme, et see väärib kaalumist. Sama juttu ajasid valitsuses olles sotside esindajad Liisa Oviir ja Urve Palo, kes pidasid mõlemad vajalikuks analüüsida turismimaksu mõjusid.

Poliitikud on seega nämmutanud teemat pikki aastaid. Ei ole kuulda olnud, et vahepeal mõnes ministeeriumis vastav mõjuanalüüs oleks valminud.

Küll aga kaitses Mari-Liis Uuk tänavu Sisekaitseakadeemia finantskolledžis magistritöö teemal “Turismimaksu kehtestamise otstarbekus Eestis”. Uuk jõudis järeldusele, et see muudatus tuleks nüüd ikkagi ära teha – omavalitsused peaksid saama õiguse turismimaksu kehtestamiseks. Samas rõhutas ta siiski, et maksumäär ei tohiks olla liiga kõrge, sest muidu võib turistide külastuste arv väheneda.

Selgituseks olgu märgitud, et turismimaksu all mõeldakse enamasti majutusasutustelt kogutavat maksu, mida tuleb tasuda inimeste poolt seal veedetud ööde eest. Selline maks kehtib enamikes Euroopa Liidu liikmesriikides. Üldjuhul on see omavalitsuste kaupa erinev. Osades riikides on see peidetud majutuse hinna sisse, teistes tuleb tasuda lisaks. Mõnel pool on tehtud ka soodustusi lastele ja puuetega inimestele.

Kuna praegu Eestis omavalitsustel turismimaksu kehtestamise õigust ei ole, on see jutt siin väga hüpoteetiline, aga eks aeg-ajalt olegi ju hea ka fantaseerida. Minu arvates võiks turismimaks, kui see Viljandis kehtestatakse, olla sihtotstarbeline ja vabatahtlik.

Ma küll üldiselt ei jaga seisukohta, et maksud on riiklikult organiseeritud vargus, kuid leian, et need peavad olema maksumaksjatele arusaadavalt põhjendatud. Parim viis seda teha on anda kogutud rahale selge sihtotstarve.

Tavaliselt tuuakse turismimaksu kehtestamisel põhjenduseks, et omavalitsus teeb kulutusi tõmbamaks ligi turiste, kelle pealt majutusasutused raha teenivad. Seega tulekski kogu vastava maksuga kogutav raha suunata turundustegevusse. Kindlasti kõige õiglasem oleks valmistada ja levitada selle eest reklaammaterjale maksu tasunud majutusasutuste kohta. Ja et keegi ei tunneks ennast ebavõrdselt kohelduna, tuleks pinda nendes materjalides jagada vastavalt tasutud summa suurusele. Kui mõni majutusasutus ei taha üldse turismimaksu tasuda, võiks olla täielik õigus seda mitte teha, aga sellisel juhul vaikitaks selle asutuse olemasolu Viljandi suure turunduskampaania raames lihtsalt maha.

Usun, et sellisel kujul oleks turismimaks Viljandi majutusasutustele täiesti vastuvõetav. Ja nii ei peaks maksumäär olema ka väga suur, sest muidu võib koguneda sedasi liiga palju raha – pärast ei osata seda järsku enam otstarbekalt kulutada. Piisaks, kui iga ööbimise pealt kogutaks kümme senti. Kui turismimaks ei oleks suurem pandipakendi tagatisrahast, ei kahjustaks see tõenäoliselt siinsete majutusasutuste konkurentsipositsiooni teistes omavalitsustes asuvate ööbimiskohtade suhtes.

Just selge sihtotstarve on see, mis maksud nende tasujatele vastuvõetavamaks teeb.

Õigust kehtestada loomapidamismaks ehk lemmikloomamaks ei ole kasutanud seni ükski Eesti omavalitsus, sest poliitikud kardavad, et see muudaks nad valijate hulgas väga ebapopulaarseks. Aga… kui sellise maksu abil kogutud raha suunataks kodutute loomade varjupaigale, lemmikloomade kalmistu rajamisse ja hooldamisse ning muudesse sarnastesse ettevõtmistesse, oleks see loomasõpradele kindlasti vastuvõetavam.

Sarnane on lugu ka reklaamimaksuga. Kui ma selle mõttekuse Sakalas kahtluse alla seadsin (16. jaanuaril 2018 ilmunud arvamusloos “Kellele on vaja reklaamimaksu?”), järgnesid valdavalt negatiivsed reaktsioonid, mille põhjal otsustades tundub, et enamik viljandlastest ei poolda reklaamimaksu kaotamist. Hea küll. Olgu siis nii. Demokraatias valitseb enamuse tahe. Aga sellisel juhul võiks mõelda välja mingi selge sihtotstarbe, millega reklaamimaks omandaks mõtte ka nende jaoks, kes seda tasuma peavad.

Artikkel ilmus 20. septembril 2018 toimetatud kujul ajalehes Sakala. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Sakala veebilehel.

Paavst Franciscus – usuärataja Vatikanist

Kui paavst Johannes Paulus II veerand sajandi eest Eestis käis, kogunesid teda kuulama suured rahvamassid. Paavst Franciscuse saabumine on samuti tähelepanuväärne sündmus, kuid nii üldrahvalikku huvi see ilmselt ei ärata.

Viimase rahvaloenduse ajal elas Eestis 4500 katoliiklast. Rooma-Katoliku Kirik tegutseb siin päris aktiivselt, aga katoliiklaste arv ning osakaal elanikkonnas on järjepidevalt langenud. Seda võib seletada eelkõige eestlaste üldise sekulariseerumisega, mis on kahandanud kõvasti ka luterlaste ridu. Juurde on tulnud küll Jehoova tunnistajaid ja vabakoguduste liikmeid, kuid see ei ole muutnud üldist trendi.

Eesti iseseisvuse taastamisega kaasnes ka usuline taasärkamine. Nõukogude ajal pikalt valitsenud ateistlik ideoloogia taandus ning paljud inimesed pöörasid ärevatel aegadel pea kiriku poole. Võib öelda, et tänaseks on see laine möödunud. Enamik Eesti elanikest ei tunnista ühtegi usku.

Erinevate konfessioonidega seotud kiriklikud organisatsioonid näevad sellises olukorras mitte üksnes probleemi, vaid ka võimalust. Inimesed, kes pole seotud ühegi religiooniga, kujutavad endast nende silmis potentsiaalseid kaasteelisi – pimedaid, kes tuleb teha nägijateks. Just seetõttu on mitmed rahvusvahelised usuorganisatsioonid hoogustanud Eestis oma misjonitööd. Paavsti visiit on osa sellest laiemast pildist.

Paavst Franciscus tuleb Eestisse seega mitte üksnes kohtuma meie riigijuhtide ning kohalike kristlastega, vaid ka kuulutama oma sõnumit kõigile, kes seda kuulda tahavad. Selle visiidi abil üritatakse ilmselt peatada Eestis katoliku kiriku kokkukuivamist.

Suur missa Vabaduse väljakul

25. septembril toimuv paavsti visiit kulmineerub pärastlõunal kell 16.30 algava suure missaga Tallinnas Vabaduse väljakul, kus osalemiseks tuli eelnevalt registreeruda. Tänaseks on osalejate registreerimine juba lõppenud.

Piiskop Philippe Jourdan (katoliku kiriku apostellik administraator Eestis) pani oma läkituses Eestimaa katoliiklastele paari kuu eest südamele, et paavsti missale kutsutaks võimalikult palju inimesi. “Mitte ainult katoliiklasi, vaid ka mittekatoliiklasi ning eriti neid inimesi, kes on aastate jooksul kirikust eemaldunud ja ootavad, et ulataksime neile oma sõbraliku käe, et nad võiksid tunda end taas meie pere liikmetena,” rõhutas piiskop Jourdan.

1993. aasta septembris toimus paavsti missa Raekoja platsil, mis oli pilgeni rahvast täis. “Jumal õnnistagu Baltimaade rahvaid. Jumal õnnistagu Eestit ja kõiki tema lapsi,” ütles paavst Johannes Paulus II siis enne Eestist lahkumist. Paavsti toonane visiit oli silmapaistev ka erakordsete turvameetmete poolest, milliseid ei olnud Eestis varem nähtud.

Paavsti visiite võib selles osas võrrelda ehk ainult USA presidentide omadega. Ja eks selleks ole ka põhjust. Maailmas on umbes 1,3 miljardit katoliiklast ning paavst on vähemalt formaalselt nende kõigi vaimne juht. Kui temaga peaks visiidi käigus midagi juhtuma, pälviks see loomulikult väga palju tähelepanu. Paratamatult tõmbavad tema visiidid ligi ka mitmesuguseid meeleavaldajaid ning inimesi, kes tahavad lihtsalt kuidagi kuulsaks saada. Seetõttu on ranged turvameetmed igati õigustatud.

Eesti visiidi ajaks praegu politseis ühtegi meeleavaldust registreeritud ei ole, kuid see ei tähenda, et ei või toimuda mingeid provokatsioone. Tavaliselt leidub ikka keegi, kes midagi üritab. Paavst Franciscust on kritiseeritud Eesti veebiportaalides teravalt nii pagulaste toetamise kui surmanuhtluse vastustamise eest. Mõned kommentaatorid on sildistanud paavsti koguni “kultuurimarksistiks”. Samuti on ta rahvusvaheliselt tugeva kriitika all seoses järjekordsete suurte pedofiiliaskandaalidega, mis katoliku kirikut on tabanud.

Oleks lausa väike ime, kui paavsti visiit Eestisse möödub sellises pingelises õhkkonnas täiesti ilma mingite vahejuhtumiteta.

Jorge Mario Bergoglio lühike elulugu

2013. aastal paavstiks saades Franciscuse nime valinud mees oli varem tuntud kui Jorge Mario Bergoglio. Ta sündis 1936. aastal Buenos Aireses. On sageli toodud välja, et ta on esimene Ameerikast ja lõunapoolkeralt pärit paavst. Samuti armastatakse rõhutada, et ta on pärast 8. sajandit esimene väljaspool Euroopat sündinud paavst.

Kui aga arvestada, et Bergoglio sündis itaalia päritolu immigrantide perekonda, võib tema paavstiks valimises näha ka hoopis pöördumist tagasi traditsiooni juurde, mille kohaselt peab paavst olema itaallane. Tema isa perekond lahkus Itaaliast 1929. aastal, et pääseda Benito Mussolini fašistliku võimu käest. Ema sündis Buenos Aireses, kuid samuti Põhja-Itaaliast pärit perekonda.

Bergoglio omandas keemiatehniku kutse ja töötas mõned aastad selles valdkonnas, aidates laboris katseid läbi viia. Ta töötas ka majahoidjana, kes pühkis koridore, ning oli lühikest aega väljaviskaja ühes baaris. Seega inimene, kes on näinud reaalset elu, mitte kogu aeg pea pilvedes hõljunud. Samas valis ta vaimuliku tee juba varakult. Olles õppinud kolm aastat usuteaduste seminaris, sai temast 1958. aastal noviits jesuiitide mungaordus.

Paavst Franciscus on tunnistanud, et oli noore seminaristina kiindunud ühte tüdrukusse ning kahtles tõsiselt, kas valitud teel jätkata. Lahvatanud pedofiiliaskandaalide valguses on nõutud, et paavst kaotaks katoliku kiriku vaimulikele kehtiva tsölibaadinõude, mis ongi osade arvates selliste perverssusteni viinud, kuid paavst Franciscus selle kaotamist ei toeta.

Jesuiitide ordu esindab katoliku kirikus intellektuaalsemat suunda. Bergoglio karjäär kulges läbi mitmete õppeasutuste, kus ta on nii õppinud kui õpetanud. Alates jesuiitlikest keskkoolidest, kus ta õpetas kirjandust ning psühholoogiat, kuni selleni, et 1980. aastal sai temast jesuiitliku ülikooli San Migueli Filosoofia ja Teoloogia Fakulteet rektor.

1986. aastal vabastati Bergoglio sellest ametist. Põhjuseks oli sisuliselt tema vastuseis jesuiitide hulgas levinud vabastusteoloogiale, mis toetub marksistlikule ühiskonnaanalüüsile. 1992. aastal palusid jesuiitide juhid tal koguni mitte peatuda oma reiside ajal jesuiitide majades. Nii muutus ta nende hulgas omamoodi dissidendiks või tõrjutuks.

Franciscus on küll esimene jesuiidist paavst, kuid just Bergoglio vastuseis nende poolt Ladina-Ameerikas arendatud vabastusteoloogiale oli ilmselt üks peamistest põhjustest, miks paavst Johannes Paulus II tegi temast 1998. aastal Buenos Airese peapiiskopi ja 2001. aastal kardinali. Vaevalt temast muidu paavstki oleks saanud.

Eestist lendab paavst Franciscus Vatikani, kuid enne siia saabumist käib ta Leedus ja Lätis. Samasuguse marsruudi läbis 1993. aastal paavst Johannes Paulus II. Tõenäoliselt kulub pärast paavst Franciscuse visiiti taas veerand sajandit, enne kui mõni tema mantlipärija Eestisse juhtub. Paavsti visiidi näol on tegemist ikkagi üsna harvaesineva sündmusega.

Artikkel ilmus 19. septembril 2018 ajalehes Kesknädal.

Eurodemokraatia praktikas

Euroopa Liidu tasandil tegutsev ALDE Partei võtab lisaks erakondadele vastu individuaalseid liikmeid. Andsin ligi poole aasta eest sisse avalduse selleks saada, et vaadata kuidas katse luua internatsionaalseid demokraatlikke mehhanisme praktikas töötab.

On räägitud juba kaua demokraatia defitsiidist Euroopa Liidus. Paljud leiavad, et see on vältimatu, sest Euroopal puudub demokraatia korralikuks toimimiseks hädavajalik demos ehk ühtne rahvas.

Euroopa ei ole selline suur rahvaste sulatuspott nagu USA. Liikmesriike lahutavad ajaloost tulenevad keelelis-kultuurilised, majanduslikud ja poliitilised erinevused, mis muudavad sarnase mudeli rakendamise siin võimatuks. Sellest tingituna olevatki demokraatia defitsiit Euroopa Liidu vältimatu pärisosa – demokraatia võib edukalt toimida rahvusriikide, aga mitte Euroopa Liidu kui terviku tasandil.

Pean tunnistama, et minagi kuulun pigem skeptikute, et mitte öelda pessimistide hulka. Veelgi enam. Leian, et eurointegratsiooni süvenedes kandub kurikuulus demokraatia defitsiit Euroopa Liidu tasandilt järjest enam ka liikmesriikidesse. On üha vähem asju, mida kodanikud saavad oma riigis valimiste kaudu vabalt otsustada ja muuta, sest poliitikute käed on seotud Euroopa Liidus kokkulepitud reeglitega.

Selline tõdemus muudab süngeks olukorras, kus Euroopa Liidule näib puuduvat hea alternatiiv. Aga mida siis teha? Äkki ongi ikkagi õigus neil, kes seovad oma lootused Euroopa Liidu demokratiseerimisega?

ALDE Partei suur eksperiment

Riikideülese demokraatia arendamiseks on astutud Euroopa Liidus mitmeid samme, alates Euroopa kodanikualgatuse sisseviimisest ja lõpetades Euroopa tasandi erakondade esikandidaatide (spitzenkandidaten) nimetamisega Euroopa Parlamendi valimistel, et anda eurovalimistele rahvusvahelisem mõõde.

Allianss Liberaalid ja Demokraadid Euroopa Eest ehk ALDE on läinud aga veelgi kaugemale. ALDE Partei on võtnud kasutusele individuaalsete liikmete institutsiooni, mille kaudu peaks justkui saama võimaluse enese väljendamiseks ja vormimiseks Euroopa demos. Individuaalsete toetajate võrgustik on küll olemas ka Euroopa Rohelistel, kuid nende puhul on see mõeldud siiski lihtsalt rahvusvahelise koostöö edendamiseks.

Üldiselt kujutavad europarteid endast erinevates liikmesriikides tegutsevate erakondade summat või täpsemalt öeldes summa, milles liikuvad osakesed võivad olla kohati täiesti erinevate sihtide, nii positiivsete kui negatiivsete laengutega. Nende osakeste ühisnimetajaks on toetumine konkreetse riigi poliitilisele ruumile. Individuaalsete liikmete institutsioon peaks seevastu aitama kaasa Euroopas ühtse poliitilise ruumi kujunemisele. Vähemalt on see nii teoorias.

ALDE Partei individuaalseks liikmeks saada on iseenesest üsna lihtne. Veebis tuleb täita vastav avaldus ning tasuda liikmemaks (20 eurot aastas, noortel 10 eurot, aga samas võib teha ka hoopis suurema annetuse). Mõne aja pärast saadetakse postkasti liikmekaart. Seejärel saab hakata osalema erakonna töös.

Liikmeks astumisel ei ole vaja soovitajaid, aga inimeselt nõutakse kinnitust, et ta järgib ALDE Partei ning Euroopa Liidu alusväärtusi. Kuuluda ei tohi mõne teise europartei liikmeserakonda. Samuti ei võeta vastu neid, kes on mõnest ALDE Partei liikmeserakonnast välja visatud.

Individuaalne liige ei tohi rääkida ALDE Partei nimel, kuid omab loomulikult võimalust öelda oma sõna sekka ALDE Partei seisukohtade kujundamisel. Liikmete endi tegevust koordineerib juhtivkomitee, mis koosneb viiest liikmest, kes valitakse üksiku ülekantava hääle meetodil. Hääleõigust omavad ainult need liikmed, kellel on tasutud liikmemaks.

Väikesearvuline, kuid kasvav seltskond

Juhtivkomitee loodi 2014. aasta kevadel ja toona toimusid ka selle esimesed valimised. Järgmised olid 2015. aasta sügisel, siis 2017. aasta sügisel. Just sel ajal, kui minust sai ALDE Partei liige, tulid aga vahevalimised, sest üks sügisel juhtivkomitesse valitud isik oli sealt (mulle teadmata põhjusel) välja langenud.

Registreeritud oli kuus kandidaati. Toetasin nendel valimistel avalikult Sofia Afonso Ferreirat, kes osutuski valituks. Ma ei tundnud teda, kuid ta näis sobivat kõige paremini selleks, et kaasata ettevõtmisse uusi inimesi. Ferreira elab Portugalis, kus liberaalid on suhteliselt nõrgad ja vajavad toetust. Tema eestvedamisel on seal asutamisel uus liberaalne erakond (Democracia21). Eelmisel aastal üks selline (Iniciativa Liberal) küll juba registreeriti, aga ju siis tuntakse vajadust ka teise järele. Leidsin, et juhtivkomitee liikmeks saamine võib aidata tal oma sihte Portugalis paremini saavutada.

ALDE Partei hääleõiguslikke individuaalseid liikmeid oli kevadel 1680, aga oma hääle andis siis neist vaid 634 ehk 38%. Seevastu 2014. aastal oli valimisaktiivsus 74%, aga hääleõiguslikke kokku kõigest 294. Välja ongi kujunenud selge trend: valimisaktiivsus järjest langeb, kuid hääletamisest osavõtnute arv kasvab.

Suvel valisime delegaate novembris Hispaania pealinnas Madridis toimuvale ALDE Partei kongressile. Individuaalsete liikmete delegaatide arv sõltub hääleõiguslike liikmete arvust. Kuna see tõusis üle kahe tuhande, saime valida neli delegaati. Valimisaktiivsus oli endiselt 38%, saime endale ühe delegaadi iga 189 hääletanu kohta.

Kandidaadiks võis esitada ennast igaüks, kuid registreeriti ainult need, kelle kandidatuuri toetas veel vähemalt kolm hääleõiguslikku liiget. Mina toetasin ühte hollandlast, kes ei osutunud valituks. Registreeriti 18 kandidaati. Hääle võis anda kuni neljale. Enim hääli (271) kogus Hispaanias elav Silvia Fernandez. Andsin talle isegi ühe oma häältest.

Kasvuraskused, aktivistide vähesus

Individuaalsete liikmete jooksvad arutelud toimuvad põhiliselt vastavas Facebooki grupis. Delegaatide valimise eel ilmnesid seal paljud sellele keskkonnale iseloomulikud hädad: möödarääkimised, tülitsemised, solvumised ja solvamised, süüdistamised, väljaviskamine, uste paugutamine.

Valitud delegaatide ülesandeks on esindada ALDE Partei kongressil individuaalsete liikmete seisukohti. Prioriteediks on seatud kahe resolutsiooni vastuvõtmine, mille sisul siin peatuma ei hakka, sest jutt läheks muidu liiga pikaks. Kirjeldan vaid veidi nende eelnõude sündimise protsessi.

Individuaalsete liikmete sisekorra kohaselt peab eelnõude koostamine toimuma juhtivkomitee suunamisel demokraatliku ja kollektiivse protsessi kaudu. Juhtivkomitee on otsustanud kasutada selleks veebikeskkonda Slack. ALDE Partei individuaalsetel liikmetel on seal oma kanal, kus igaüks võis tulla välja mõne algatusega, mida siis arutati ja vajadusel täiendati.

Lõpuks pidi eelnõud toetama vähemalt 20 ALDE Partei hääleõiguslikku individuaalset liiget, et see pääseks hääletusele, kus valiti välja kaks kõige prioriteetsemat. Toetasin kolme algatust, mis kõik vajaliku toetajate arvu kokku said. Hiljem võis hääle anda kuni kahele eelnõule.

Kuulusin mõlema võitnud ettepaneku algsete toetajate hulka ja võin seega tulemusega rahule jääda. Protsess ise tekitas vastakamaid tundeid, sest Slack ei ole selliste arutelude läbiviimiseks siiski väga hea koht. Individuaalsete liikmete kanali jälgijaks registreerunute arv ületas seal küll tuhande piiri, kuid statistika näitas, et aktiivselt hoidis sellel silma peal kõigest 30-40 inimest nädalas. Facebooki grupil on samuti üle tuhande liikme, aga aktiivselt osaleb sealgi aruteludes vaid 30-40 inimest.

Individuaalsete liikmete sektor ei ole ALDE Parteis praegu seega suurem kui mõni keskmise suurusega Eesti erakond. Kogu Euroopa kohta on seda väga vähe. Samas on just see põhjus, miks eestlastelgi tasub sellega ühineda – kui kogu ettevõtmine on alles nii väike, siis on meil ju kergem seal oma ideedega mõjule pääseda.

Artikkel ilmus 12. septembril 2018 toimetatud kujul ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Poliitiliste kampaaniate rahastamine peab muutuma läbipaistvamaks

Hooandja kaudu raha koguv MTÜ Eesti 200 tegi ainuõige otsuse avalikustada kõigi annetajate nimed, sest erakondade rahastamine peab olema läbipaistev ja see kehtib ka erakondade algatusgruppide kohta. Antud juhtum leidis küll hea lahenduse, kuid see juhtis ühtlasi tähelepanu laiemale probleemile, mis näib muutuvat maailmas üha aktuaalsemaks: poliitiliste kampaaniate rahastamise läbipaistmatus.

Inimeste ehk valijate ja neile suunatud reklaamide kolimine sotsiaalmeediasse on tõstatanud selle küsimuse eriti teravalt. Tänapäeval ei pea raha liikuma üle riigipiiri, et kusagil valimisi mõjutada. Eesti elanikele suunatud reklaami saab Facebooki osta kõikjalt, kus sellele veebikeskkonnale ligipääsu omatakse. Nii saab viia läbi isegi Eesti erakondade valimiskampaaniate varjatud rahastamist. Võimekust seda kontrollida ja takistada omab üksnes Facebook ise.

See probleem on suurematele poliitikahuvilistele muidugi ammu teada. Näiteid rahvahääletustest ja valimistest, millele on eelnenud sotsiaalmeedia kaudu käinud ulatuslik mõjutustegevus, on kogunenud tänaseks palju, tuntuimad ilmselt 2016. aastal Suurbritannias toimunud rahvahääletus Euroopa Liidust lahkumiseks ja USA presidendivalimised. Nüüd lõpuks on aga ka Facebook ise probleemi olemasolu tunnistanud ja sellele lahendusi otsima hakanud. Kohati on seda tehes küll ilmselgelt üle pingutatud, kuid mõni asi väärib siiski ka tunnustamist.

Raamatud parima hinnaga

25. mail toimus Iirimaal rahvahääletus, millega loobuti abortide keelustamisest. See tulemus on antud kontekstis ebaoluline. Oluline on see, et tegemist oli palju kirgi kütnud teemaga ja rahvahääletuse tulemust üritasid siis enda soovitud suunas mõjutada mõlemad nn. kultuurisõja osapooled mujalt maailmast. Selle peale kerkinud kriitika survel otsustas Facebook lõpuks blokeerida igasugused välismaised kulutused rahvahääletusega seotud reklaamidele. Seda tehti vaid mõned nädalad enne hääletust, kuid asi asi seegi. Hiljem otsustati avalikustada ka üksikasjad Iiri valijatele suunatud reklaamidele tehtud kulutuste kohta.

Meie jaoks on oluline teada, et Facebook on põhimõtteliselt valmis selliseid asju tegema. Antud juhtumile viidates tuleks nüüd nõuda, et välismaine rahastus blokeeritaks ka eelseivate Riigikogu valimistega seotud reklaamide puhul. Ühtlasi tuleks avalikustada üksikasjad Eesti valijatele suunatud reklaamidele tehtud kulutuste kohta. See oleks väga suur samm poliitiliste kampaaniate muutmisel läbipaistvamaks.

Paraku ei ole põhjust loota, et Facebook astuks selle sammu omal algatusel, sest neile tähendaks see ilmselt väiksemat reklaamitulu. Iirimaal tehti seda kohaliku meedia ja poliitikute tugeval survel ning vähetähtis ei olnud seejuures ka asjaolu, et seal asub Facebooki rahvusvaheline peakorter. Eestil sellist hooba nimetatud suurettevõtte mõjutamiseks ei ole, kuid see ei tähenda, et seda ei tasuks proovida.

Kui valitsus ja riigikogulased pöörduksid ühehäälselt Facebooki poole taotlusega rakendada Riigikogu valimistega seoses samu meetmeid, mis võeti kasutusele Iirimaal, oleks raske seda palvet ignoreerida. Seda enam, et see tuleks e-riigi mainet omavast Eestist.

Vähemalt võiksid tõelised Eesti patrioodid nüüd Riigikogus vastava algatusega välja tulla. Sellele järgnevatest reaktsioonidest saaks ka lõpuks selgeks, kes on need välisriikide mõjuagendid, kelle olemasolust on rääkinud välisluureameti peadirektor Mikk Marran. On ju selge, et välismaist sekkumist Eesti valimistesse võivad pidada talutavaks vaid need, kes sellest ise kasu saavad.

Artikkel ilmus 6. septembril 2018 oluliselt toimetatud ja lühendatud kujul ajalehes Eesti Päevaleht. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab EPL/Delfi arvamusveebis. Päevalehe paberlehes on jäetud mulje, et see on vastukaja paar päeva varem avaldatud Mart Susi artiklile, kuid tegelikult saatsin loo ära ammu enne selle ilmumist, täpsemalt 26. augustil. Vahepeal lükkus selle avaldamine millegipärast lihtsalt muudkui edasi.

Rootsi valimistel on kõik veel lahtine

Viimaste küsitluste kohaselt kavatseb Rootsi Keskerakonda pühapäeval toimuvatel parlamendivalimistel toetada 8-9% valijatest. Kadunud ei ole lootus, et keskerakondlased suudavad nüüd koos oma liitlastega võimule tulla.

Küsitlused ennustavad võitu sotsiaaldemokraatidele, kes moodustasid nelja aasta eest koos rohelistega vähemusvalitsuse, mida toetab parlamendis ka Vasakpartei. Keskerakond kuulub varem kaheksa aastat järjest valitsenud paremtsentristlikku allianssi, mida juhivad moderaadid. Selle ridades on ka liberaalid ja kristlikud demokraadid. Võiduajamine käibki nüüd nende kahe leeri vahel. Vasakpoolsed on praegu ees, aga nende edumaa ei ole väga suur.

Paremtsentristliku alliansi väljavaateid on parandanud see, et kristlikud demokraadid ei kõigu enam neljaprotsendilise valimiskünnise piiril. Neile ennustatakse kindlalt parlamenti jäämist.

Vahepeal erakondade arvestuses sotsidega juba esikoha pärast rebinud immigrantidevastane erakond Rootsi Demokraadid näib olevat valimiste lähenedes toetajaid kaotanud. Praegu on nende reiting enam-vähem võrdne moderaatide omaga.

Rootsi Demokraatide langusele on kaks seletust, milles mõlemas võib olla oma iva. Ühe kohaselt on neil raskem kui teistel võita toetajaid juurde inimeste hulgast, kellel puudus varem kindel erakondlik eelistus. Teise kohaselt ei julge aga osad nende poolehoidjad lihtsalt tunnistada, et nad toetavad sellist paljude poolt põlatud erakonda. 2014. aastal näitasid viimased valimiseelsed küsitlused, et Rootsi Demokraadid võivad saada 10-11% häältest, kuid tegelikult toetas neid 12,9% valijatest.

Valitsuse moodustamine saab olema raske

Selge on see, et tulemus selgub ka nüüd alles siis, kui hääled on lõpuks loetud. Kui ei tule mingeid suuri üllatusi, on valitsuse moodustamine aga nii või teisiti raske, sest enamust ei saa parlamendis ilmselt vasak- ega paremleer. Puht aritmeetiliselt võttes kaalukeele rolli täitvad Rootsi Demokraadid on jätkuvalt paariaerakond, millega koalitsiooni moodustamise on välistanud kõik teised parlamendierakonnad.

Rootsi Demokraadid ise on lubanud hääletada iga valitsuse vastu, mis ei toeta nende immigratsioonipoliitikat. 2014. aasta detsembris õnnestus neil peaaegu kutsuda esile ennetähtaegsed parlamendivalimised, kui nad toetasid riigieelarve hääletusel opositsioonilist paremtsentristlikku allianssi. Tegemist olnuks esimese korraga pärast 1958. aastat, mil Rootsis toimuvad ennetähtaegsed valimised. Olukord lahenes lõpuks sellega, et valitsevad vasakpoolsed sõlmisid paremtsentristidega kokkuleppe, mis pidi tagama riigis poliitilise stabiilsuse vähemalt aastani 2022.

Raamatud parima hinnaga

See kokkulepe nägi ette, et peaministriks saab kandidaat, kes suudab koguda parlamendis suurima toetuse, ning vähemusvalitsusel lastakse oma eelarve vastu võtta. Kokkuleppega ühinenud opositsioonilised erakonnad lubasid jätta eelarvehääletusel osalemata.

2015. aastal sai aga kristlike demokraatide juhiks Ebba Busch Thor, kes otsustas sõlmitud kokkuleppest taganeda. Pärast seda kuulutas moderaatide toonane juht, et see kokkulepe on kaotanud kehtivuse. Keskerakond, moderaadid ja liberaalid on küll võimaldanud praegusel vähemusvalitsusel võimul püsida, kuid ei ole päris selge, mis saab pärast valimisi, kui parlamendis valitseb sarnane jõudude tasakaal.

Keskerakonna juht Annie Lööf kuulus selle kokkuleppe tugevate toetajate hulka. Sotsiaaldemokraatide juht Stefan Löfven üritas meelitada teda isegi valitsuskoalitsiooni, kuid Lööf otsustas jääda truuks koostööle paremtsentristliku alliansi liikmetega. Idee poolest pidanuks sõlmitud kokkulepe tagama, et paremtsentristlik allianss saab moodustada nüüd valimisvõidu korral stabiilse vähemusvalitsuse.

Rootsi Demokraadid jäävad opositsiooni

Millise kokkuleppeni Rootsis pärast neid valimisi jõutakse, seda ei oska täna keegi öelda, kuid üks asi on juba täiesti kindel: Rootsi Demokraatidega keegi mingeid läbirääkimisi pidama ei hakka. Moderaatide juht Ulf Kristersson on kinnitanud, et nendega ei hakata rääkima ei valitsuse moodustamise ega selle võimaliku toetamise teemal. Samuti ei hakka paremtsentristlik allianss otsima neilt tuge riigieelarve vastuvõtmiseks.

Kunagi paremäärmuslikest ringkondadest välja kasvanud Rootsi Demokraadid on üritanud küll muutuda salongikõlbulikuks, pääsesid tänu sellele 2010. aastal parlamenti ja kasvatasid kiiresti toetajaskonda, kuid flirdivad siiski jätkuvalt ka ideedega, mis muudavad nad teistele vastuvõetamatuks. Osaliselt on see tingitud vajadusest kaitsta ennast samas nišis tegutsevate konkurentide eest.

Rootsi Demokraatide suurimaks konkurendiks on erakond Alternatiiv Rootsile, mis registreeriti alles eelmise aasta detsembris ja alustas tegevust tänavu märtsis. See loodi Rootsi Demokraatide varasema noorteühenduse baasil. Nimelt ütlesid Rootsi Demokraadid 2015. aastal oma noorteühendusest lahti, süüdistades seda sidemetes neonatslike organisatsioonidega, ja asutasid täiesti uue noorteühenduse.

Nende organisatsioonide esindajad, millega seotuse tõttu Rootsi Demokraadid oma noorteühendusega igasugused sidemed katkestasid, on muide osalenud EKRE noorteühenduse Sinine Äratus korraldatud tõrvikurongkäikudel. Rootsikeelses Vikipeedias on toodud paremäärmusliku noorteühenduse Nordisk Ungdom kohta käivas artiklis isegi ära foto, millel on näha selle juht Fredrik Hagberg koos Ruuben Kaalepiga, kes on praegu EKRE välispoliitika toimkonna juhataja, Tallinnas rahvale kõnet pidamas. Rootsi Demokraatidele olid sellised sidemed 2015. aastal liig. EKRE juht Mart Helme neis siis mingit probleemi ei näinud.

Parlamendivalimistega üheaegselt toimuvad Rootsis nüüd ka kohalikud valimised. Meedia on toonud välja, et neil kandideerivad Rootsi Demokraatide nimekirjades mitmed isikud, kes kuulusid varem erakonda Natsionaalsotsialistlik Rinne, mis ennast 2008. aastal laiali saatis. Mõned neist on nüüd öelnud, et on täna täiesti teised inimesed, aga osad ei ole tahtnud seda kuidagi kommenteerida. Samas on visatud Rootsi Demokraatide hulgast välja mitmeid tegelasi, kes on teinud veebis antisemiitlikke nalju holokausti jms. teemadel, ülistanud natsionaalsotsialistlikku Saksamaad või toetanud rahaliselt neonatslikke organisatsioone.

Alternatiiv Rootsile sellistes asjades probleemi ei näe. Rootsi Demokraadid näevad. See ongi nende põhiline erinevus.

Välja on tulnud aga ka üks huvitav sarnasus. Rootsi kaitseväe uuringukeskus avalikustas, et viimasel ajal on kõvasti kasvanud valimistega seotud teemadel Twitteris säutsuvate robotite arv ning neist 47% toetab Rootsi Demokraate, 29% erakonda Alternatiiv Rootsile. Kas selle taga on lihtsalt nende erakondade kampaaniameistrite sarnane poliittehnoloogiline mõtlemine või hoopis mõne võõra jõu sekkumine Rootsi valimistesse, selle üle võib siin üksnes spekuleerida.

Artikkel ilmus 5. septembril 2018 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Vajadus radikaalsete reformide järele süveneb

Kuna kordamine on tarkuse ema, võtan erakondade küpsevaid valimislubadusi silmas pidades taas üles teema, millest sai juba kirjutatud pärast 2015. aasta Riigikogu valimisi. (Vaata 2015. aasta 7. aprilli Järva Teatajas ilmunud Andres Laiapea arvamuslugu “Tulevik nõuab vältimatult radikaalseid reforme”.) Ehk leidub nüüd mõni jõud, kes seda juttu kuulda võtab.

Suured muutused rahvastiku paiknemises seavad Eesti möödapääsmatult silmitsi vajadusega vaadata põhjalikult üle Riigikogu valimiste süsteem. Inimesed koonduvad järjest enam Tallinna ning Harju- ja Raplamaa valimisringkondadesse. Statistikaameti rahvastikuprognoosi kohaselt elavad 15 aasta pärast seal juba enam kui pooled eestimaalastest. Ja sellega elanikkonna koondumine sinna ei lõppe.

See tähendab, et nii või teisiti tuleb teha suuri ümberkorraldusi. Üks võimalus on muuta valimisringkondades jagatavate mandaatide arvu ja kujundada ümber nende piire, et ebakõlad ringkondade vahel ei kasvaks liiga suurteks. Teine võimalus on minna kohe üle ühele üleriigilisele valimisringkonnale. Minu arvates tuleks eelistada viimast.

Üks valimisringkond on tegelikult ainus, mis annaks kõigile valijatele ja kandidaatidele võrdsed võimalused ning häältele tulemuste väljaselgitamisel võrdse kaalu. Praegu sõltub see kõik ringkonnast, seal jagatavate mandaatide arvust, konkurentsi tihedusest ja valimisaktiivsusest.

Iisraeli ja Hollandi kogemus näitab, et hirmud nagu jääksid piirkondade esindajad sellisel juhul parlamendist välja ja kogu võim koonduks pealinlaste kätte, on alusetud. Erakonnad üritaksid koostada kandidaatide nimekirjad ikkagi regionaalselt tasakaalustatult, et saada hääli kõikjalt. Pigem võib ühele üleriigilisele ringkonnale üleminek kahjustada just suurlinnadest pärit isikute võimalusi valituks osutuda.

Selgitan lähemalt.

Praegu on erakondadel pahatihti tavaks panna kohalikest kokku pikk nimekiri, mida tuuakse vedama mõni üleriigiliselt tuntum nägu, kellel ei pruugi olla konkreetse valimisringkonnaga sügavamat sidet. Selliseid inimesi liigutatakse ühest ringkonnast teise, nii nagu erakonnale parajasti kasulikum tundub. Järva- ja Viljandimaal kandideerisid eelmine kord näiteks Jürgen Ligi (Reformierakond) ja Mailis Reps (Keskerakond), kes kogusid mõlemad kõva häältesaagi, sest olid siin oma erakondade esinumbrid.

Ühe valimisringkonnaga süsteemi puhul ei ole asi selles osas teisiti. Ka siis kogub lõviosa häältest nimekirja esinumber, kes on tavaliselt antud erakonna peaministrikandidaat. Ülejäänud konkureerivad aga omavahel selle pärast, kes neist parlamenti pääseb. Ja selles osas olukord muutub. On päris kindel, et maakondliku tuntusega kandidaatide arv valimisnimekirjades sellisel juhul väheneb.

Erakonnad üritavad leida igast maakonnast 1-2 kohapeal tuntud tugevat tegijat ning ülejäänud kohad nimekirjas hõivavad ambitsioonikad tegelased Tallinnast ja Tartust. Selle tulemusel tallinlaste ja tartlaste omavaheline konkurents suureneb, kuid mujal Eestis häälte killustumine erinevate kohalike tegelaste vahel väheneb. See tähendab, et nende šansid parlamenti pääseda tegelikult paranevad.

Veelgi olulisem on aga see, et väljastpoolt Suur-Tallinna piirkonda häälte saamiseks tuleks erakondadel hakata ajama siis korralikult läbimõeldud regionaalpoliitikat, sest lihtsalt katuseraha jagamisest enam ei piisaks.

Kui jätkub koera saba raiumine jupi kaupa (eelseisvatel parlamendivalimistel saavad Tallinna valimisringkonnad kaks mandaati juurde ja samal ajal ringlevad mitmesugused kavad, mis näevad ette lihtsalt valimisringkondade piiride ümberjoonistamist), ei pruugi ülejäänud Eesti olla lõpuks enam piisavalt tugev selleks, et suuta panna Suur-Tallinnat arvestama tõsiselt ka enda huvidega. Praegu oleks see ehk veel võimalik, kuid see eeldab valimissüsteemi muutmist, et lõpeks riigi killustamine erinevateks valimisringkondadeks.

Artikkel ilmus 30. augustil 2018 toimetatud ja veidi lühendatud kujul ajalehes Järva Teataja. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Järva Teataja veebilehel.

Uutel tulijatel on poliitikas tõke ees

Eestis on tehtud palju algatusi uute erakondade loomiseks, kuid algatusgrupist erakonnani on pikk tee. Enamik uusi tulijaid jääb pidama selle taha, et erakonna registreerimiseks on vaja saada kokku vähemalt 500 liiget.

Eesti iseseisvuse taastamise ajal, kui sündisid praegu Riigikogus domineerivad neli suurt erakonda, sellist nõuet veel ei olnud. 1994. aastal võeti vastu erakonnaseadus, mille kohaselt pidi erakonnal olema registreerimiseks vähemalt 1000 liiget, kuid samas tegid toonased poliitikud endale suure erandi: enne 1995. aasta valimisi piisas erakonna registreerimiseks sellest, kui saadi kokku vähemalt 200 liiget.

Uusi parteisid vanad ei oota

Erakonna liikmete arvule kehtestatud nõue on barjäär, mille abil takistatakse uute tulijate sisenemist poliitilisele maastikule. Paljudes riikides sellist nõuet ei ole. Eestis langetati see 2014. aastal viiesajale, sest muutus liiga piinlikuks, et see oli siin poole suurem kui Venemaal. Kuna pärast seda pääses parlamenti kaks näiliselt uut erakonda, on jäänud paljudele mulje, et uue erakonna loomine on Eestis üsna lihtne. Tegelikkus räägib siiski teist juttu.

EKRE on ümbernimetatud Rahvaliit, mitte päris uus erakond. Mart ja Martin Helme üritasid pikki aastaid luua uut erakonda, kuid ei leidnud piisavalt mõttekaaslasi. Varem taotlesid nad erakonna registreerimisel nõutava liikmete arvu langetamist, aga pärast Rahvaliidu ülevõtmist hakkasid rääkima, et seda ei ole vaja teha. Nii muutuvad poliitikute seisukohad – kõik sõltub sellest, mida nad parajasti endile kasulikumaks peavad.

Vabaerakond ei sündinud samuti tühjalt kohalt. Erakond asutati ametlikult küll alles 2014. aasta septembris, loetud kuud enne Riigikogu valimisi, aga vastav algatusrühm registreeriti jaanuaris. Pealegi eelnes sellele juba 2011. aastal asutatud MTÜ Vaba Isamaaline Kodanik, mille liikmete juhtimisel loodud valimisliidud osalesid 2013. aastal kohalikel valimistel. Ja kogu selle liikumise tuumikuks olid vanad isamaaliitlased.

Need, kes tahavad korrata nüüd Vabaerakonna edulugu, pidanuks hakkama tegema ettevalmistusi uue erakonna loomiseks juba pärast 2015. aasta Riigikogu valimisi. Kuna seda ei tehtud, ei ole ka põhjust arvata, et mõnest viimasel ajal välja tulnud algatusest detsembri alguseks asja saab. Just selleks ajaks peaks uus erakond ametlikult registreeritud olema, et see Riigikogu valimistel osaleda saaks.

Kuid erinevate algatusgruppide plaanid väärivad siiski tähelepanu. Parimal juhul võivad need väikesed jõud lüüa nüüd kaasa mõne juba registreeritud erakonna kandidaatide nimekirjas ja/või pakkuda sisendit valimisprogrammide koostajatele.

Piraadid on valmis koostööks

Ametlikult erakonnana registreerimata MTÜ Piraadipartei ei ole Riigikogu valimistel osalemise teemal otsust langetanud, kuid näeb suurimat ühisosa Artur Talviku ümber koondunud seltskonnaga. Samuti esindavad neile olulisi väärtusi rohelised. “Eesti 200 osas pole veel päris selge mida ja kuidas nad teevad, aga uue jõuna tunduvad ka nemad huvitavamad kui olemasolevad,” ütles Piraadipartei kõneisik Eero Elvisto, kelle sõnul on piraadid valmis kaaluma kõigi nimetatutega koostööd programmi ja seisukohtade väljatöötamisel.

Eesti Piraadipartei ei ole suurt tuult tiibadesse saanud, aga mitmes riigis kuuluvad kohalikud piraadiparteid parlamenti ning Euroopa Parlamendis esindab seda rahvusvahelist poliitilist liikumist Saksamaalt valitud Julia Reda. Soomes on piraadid esindatud kohalikes volikogudes.

Eesti Otsedemokraatliku Erakonna algatusgrupp, mille ideoloogi Elver Lohoga ilmus intervjuu 11. aprilli Kesknädalas, praegu aktiivselt ei tegutse. Loho sõnul sai ettevõtmisele saatuslikuks see, et erakonnast kirjutati ajalehte artikkel, millest 90% oli väljamõeldis (jutt ei käi Kesknädalas ilmunud intervjuust), seejärel kuulutati otsedemokraatide tööpõhimõtet tutvustav animatsioon Facebooki poolt “vihakõneks” ja neilt võeti ära Facebookis reklaamimise õigus. “Kaotasime kõige efektiivsema reklaamikanali,” märkis Loho.

Hiljuti pälvis palju meediatähelepanu see, et Facebook kustutas tuntud USA vandenõuteoreetiku Alex Jonesi leheküljed, kuid kontode blokeerimine ja õiguste piiramine on seal tegelikult laiemalt levinud praktika. Mõnel juhul tundub, et Facebooki anonüümsed töötajad lihtsalt kuritarvitavad seda tehes neile usaldatud võimu. Praegu kuulub seal Eestist blokeeritute nimekirja näiteks tuntud ühiskonnategelane Varro Vooglaid. Nii tema kui ka otsedemokraatide puhul on kasutusõiguste piiramisel toodud põhjendused pehmelt öeldes ajuvabad.

Paul Lettensi algatatud Eesti Seenioride Erakonna lehekülg on Facebookist tänaseks täiesti kadunud. Selle põhjuseks on tõenäoliselt siiski mitte tsensuur, vaid lihtsalt raskused liikmete värbamisel, mis näitasid ettevõtmise perspektiivitust.

Rohelised igaüht jutule ei võta

Mida teeb aga Talviku grupp, kui neil erakonna registreerimiseks vajalikke liikmeid kokku ei õnnestu saada? Kas saadab oma esindajad mõne teise erakonna, näiteks roheliste nimekirja (on ju nende tuumikus mitmeid varem roheliste ridadesse kuulunud aktiviste)?

Airi Hallik-Konnula, kes kuulus aastaid tagasi ka ise erakonda Eestimaa Rohelised, märkis, et keegi asja eestvedajatest ei ole tegelikult üldse mõelnudki võimalusele, et nad vajalikke inimesi kokku ei saa. “Seega ei ole tekkinud ka küsimust mõnes teises nimekirjas kandideerimisest. Uue erakonna loomise vajadus on ju tekkinudki just seetõttu, et puudub poliitiline jõud jätkusuutliku Eesti ehitamiseks,” selgitas ta.

Rohelised on seadnud sihiks saada Riigikogus 10-11 kohta, kuid see ei tähenda, et oma valimisnimekirja võetaks kõik, kes seal kandideerida tahavad. “Need algatusgrupid on üsna kirjud,” märkis roheliste peasekretär Joonas Laks, kelle sõnul vaadatakse iga inimest eraldi. See tähendab, et tulija peab olema erakonna liikmete hulgas aktsepteeritav – määravaks saab maailmavaade.

Eesti 200 tegelased leiaks ehk soojad kohad Vabaerakonna nimekirjas. Vähemalt peab vabside juht Andres Herkel neid potentsiaalseteks partneriteks. Milline on aga liikumise enda plaan B? “Eesti 200 ei arvesta hetkel sellise variandiga, et 500 liiget kokku saada ei õnnestu,” vastas MTÜ Eesti 200 tegevjuht Henrik Raave.

Jah. Rahva Ühtsuse Erakond (RÜE) seda eelmine kord suutis, kuid valimiskünnis jäi ületamata ning ei ole selge, kas RÜE nüüd üldse valimistel osaleb. Sama kehtib teiste väikeparteide kohta. Eesti Iseseisvuspartei juhatus tulevaste valimiste kohta avalikke väljaütlemisi veel ei tee. Eestimaa Ühendatud Vasakpartei oma plaane ei avalda.

Esimese takistuse võib ju ületada, aga see veel ei garanteeri kellelegi parlamenti pääsemist ega isegi mitte elujõulise erakonna sündi.

Artikkel ilmus 29. augustil 2018 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.