Poliitilise vägivalla oht püsib kõrge

EKRE kontrolli alt väljunud meeleavaldus Toompeal ning sellele järgnenud Martin Helme ähvardus jätkata olukorra eskaleerimist on muutnud paljud inimesed murelikuks. Poliitilise vägivalla oht ei kao maailmast kunagi, kuid praegu on tõesti ärevad ajad.

Poliitilise vägivallani viib üldjuhul oponentide dehumaniseerimine, nende kujutamine ebainimliku kurjuse kehastajatena. Vägivalla kasutajad ise peavad seda tavaliselt enesekaitseks, mis on vajalik, et hoida ära veel hullemat, olgu selleks siis parem- või vasakäärmuslaste võimuletulek või pagulashordide saabumine.

Objektiivselt võttes ei ähvarda Eestit praegu ükski neist asjadest. Suurim oht seisneb hoopis hirmus, mida inimesed nende asjade ees tunnevad, sest selle mõjul võidakse laskuda väga äärmuslike tegudeni. Selliseid hirme õhutatakse demagoogia abil, mille üheks oluliseks komponendiks on oponentide seisukohtade ja mõtete moonutamine. Just seetõttu soovitakse vältida ka rahulikku dialoogi, mis võimaldaks teisel osapoolel oma arusaamu selgitada.

Näiteid sellest, kuidas nende mõtteid on pööratud täiesti pea peale, võivad tuua vist küll kõik, kes on tundlikel poliitilistel teemadel sõna võtnud. Siinkohal sobib see, kuidas Kesknädala aktiivne kaasautor Virgo Kruve kuulutas mind 2011. aastal oma blogis Anders Behring Breiviki suuvoodriks.

Breiviki näide on õpetlik

Pidasin toona konservatiivset ajaveebi nimega Infopartisan (maakeeli: Teabepooldaja), mida Kruve pidas ekslikult seotuks Isamaa ja Res Publica Liiduga. “Norra massimõrvari mõtteklaaslased loevad Infopartisani blogi,” lajatas Kruve, kelle väitel olevat ma avaldanud rea postitusi Breiviki manifestist, mille sisu “levitamine võib ka meil tekitada sõpruskonna lugejatest, kes võimendavad üksteise eelarvamusi ja selle tulemusel pööravad vägivalla kasutamisele, sest muidu ühiskond ei mõista nende nii õigeid mõtteid ja ideid.”

“Kui Eestis peaks nüüd juhtuma tulistamine ja pommiplahvatus, siis selleks innustuse andja leiab ilmselt Inforpartisani blogist. Tegelikult peaks teda nimetama hoopiski massimõrvari suuvoodriks, sest ta esitab valikulisi katkendeid sellest teosest koos omapoolsete kommentaaridega,” jätkas ta samas vaimus. “Totalitaarses süsteemis ei lastaks massimõrvari ideid edasi levitada aga meil selle peale ei sekkuta, sest meil on sõnavabadus ja samuti on sama veregrupi poliitikud praegu võimul.”

Kogu see vihane tiraad põhines valel. Ma ei olnud avaldanud katkendeid Breiviki manifestist, vaid talle omistatud internetikommentaare, mis näitasid mehe järkjärgulist radikaliseerumist. Ma ei olnud tema tegu vähimalgi määral õigustanud ega heaks kiitnud, vaid üritasin üksnes selgitada välja, mis oli selleni viinud. Hullumeelsus oli liiga lihtne seletus – see ei seletanud õigupoolest midagi.

Breiviki kommentaaridest ilmnes, kuidas tema (minu hinnangul osaliselt õigustatud) mure immigratsiooni ning islami levikuga kaasnevate negatiivsete nähtuste pärast kasvas põhimõtteliseks vastuseisuks nendele poliitikutele (eelkõige sotsidele, aga ka teistele), keda ta pidas vastutavateks selle võimaldamise eest. Eduerakond, mille aktivistide hulka Breivik oli kuulunud, ei suutnud tema arvates midagi ära teha. Ta oli hakanud nägema kõige taga kultuurimarksistide vandenõud ning süüdistas peavoolumeediat, et see ei anna toimuvast õiget pilti.

Probleemi juurpõhjuseid otsides jõudis Breivik välja selleni, et kõik läks valesti Teise maailmasõja lõppedes, kui etnonatsionalistid poliitikast välja tõrjuti ja mõjule pääses feminism, mis on tema arvates süüdi Euroopa ühiskondade kultuurilises enesetapus.

Kordan igaks juhuks üle, et mina ei ole selliseid vaateid kunagi jaganud, näiteks sooline võrdõiguslikkus (feminismi oluline eesmärk) peaks olema minu meelest täiesti iseenesestmõistetav. Rääkimata sellest, et vägivalla kasutamine poliitilistes vaidlustes on tundunud mulle isiklikult alati vastuvõetamatu.

Samas on internetikommentaare lugedes selge, et Eestis leidub täna inimesi, kelle silmis see nii ei ole. Loodetavasti ei jõua nad välja sarnaste veretöödeni, kuid karta seda paraku tuleb.

Euroopas on ärevad ajad

Euroopa Liidu julgeolekuvolinik Julian King märkis eelmisel aastal, et tema ei tea ühtegi Euroopa Liidu liikmesriiki, mida ei mõjutaks mingil moel parempoolne vägivaldne ekstremism. Selle oluliseks päästikuks on kujutelm läänemaailma islamiseerumisest. Paremäärmuslased ise näevad oma tegevuses Lääne tsivilisatsiooni kaitsmist.

Suurbritannias leidis eelmisel aastal aset viis paremäärmuslastele omistatud terrorirünnakut. Mõned neist ebaõnnestusid, aga mitte kõik. 19. juunil sõitis üks mees, kes oli tuntud moslemite vihkajana, kaubikuga otse palvetavate moslemite massi. Üks inimene sai surma ja kümme vigastada. Vaid neli päeva hiljem sõitis teine mees, kes oli tuntud erakonna Britain First (EKRE analoog) toetajana, Londonis autoga India restorani. Mitmed inimesed said vigastada. Teine rünnak oli ilmselt inspireeritud esimesest.

Saksamaal vahistati eelmisel aastal üks sõjaväelane, kes oli Süüriast pärit sõjapõgenikuna esinedes asüüli taotlenud, väidetavalt kavatsusega mõrvata Saksa juhtivpoliitikuid. Ta lootis, et jättes mulje nagu oleks seda teinud immigrant, õnnestub saavutada muudatusi riigi sisserändepoliitikas. Samuti vahistati kaks meest, kes olid asunud varuma laskemoona ja tegema muid ettevalmistusi selleks, et võtta kinni ja tappa vasakpoolseid poliitikuid, kes olid nende arvates süüdi selles, et kord ühiskonnas on kokku varisemas.

Selline on tänapäeva Euroopa. Taolisi väiksemaid tümitamisi, mis leidis aset EKRE meeleavaldusel, ei jõua keegi enam kokkugi lugeda. Kahjuks on need jõudnud nüüd ka Eestisse.

Hoiatavaks näiteks, milleni olukorra eskaleerimine viia võib, on muidugi Ukraina. Martin Helme kuulutas ju 2014. aasta alguses seoses sealsete meeleavaldustega, et talle meeldivad “need inimesed, kes loobivad süütepudeleid ja põletavad autokumme.” Ähvardusi hakata Eestis poliitikuid prügikasti toppima kõlas ka Toompeal.

Breivikil diagnoositi lõpuks nartsissistlik isiksushäire ning sama häda all näivad kannatavat ka mitmed EKRE juhtivad tegelased. Nii mõndagi neist ühendab temaga ka ajateenistuse läbimata jätmine, mille kompenseerimiseks üritatakse nüüd paista justkui eriti kõvade meestena. Selliseid psühholoogilisi sarnasusi silmas pidades on kerge mõista, miks Eestis levib hirm paremäärmuslaste võimuletuleku ees.

Hirm on halb teejuht

Pauk ei pruugi tulla aga üldse sellest suunast, kust seda enamasti kardetakse. Breiviki veretöö järellainetuses tungis 2011. aasta augustis Eesti kaitseministeeriumi ju hoopis üks püstoliga relvastatud vasakparteilane, kes kasutas ka lõhkepakette ja suitsupommi. Ta lasti tulevahetuse käigus maha ning seetõttu ei olnud tema motiive võimalik täpselt välja selgitada, kuid on teada, et ta üritas leida toonast kaitseministrit Mart Laari, pidades teda nähtavasti vastutavaks oma isiklike hädade eest.

Võib muidugi üksnes spekuleerida, kust ta selleks innustust sai, kuid tõenäoliselt oli Laar tema silmis “sama veregrupiga” nagu Breivik. Nüüd on Eestis järjest rohkem inimesi, kelle silmis on “sama veregrupiga” EKRE ja selle toetajad. Osad neist on teinud küll ise palju selleks, et see nii oleks, kuid seadnud seda tehes suurde ohtu ka teised.

Tahan sellega öelda, et pingelises valimiseelses olukorras on põhjust karta mitte üksnes EKRE poolt üleskeeratud inimeste väljumist kontrolli alt, vaid ka seda, et mõni antifa võib sõita autoga nende meeleavalduse sisse. Mitte üksnes seda, et EKRE toetajad hakkavad ukrainlaste eeskujul valimistel kandideerijaid läbi peksma, vaid ka seda, et sama võidakse teha EKRE kandidaatidega.

Martin Helme on öelnud, et eestlased ei oska iseseisvust hinnata, sest iseseisvuse taastamine toimus veretult. Täna võib selle peale vastata: kuna iseseisvuse taastamine toimus veretult, leidub Eestis inimesi, kes ei oska hinnata ühiskondliku rahu ja poliitika vägivallatuse väärtust. Kurb, kui nende vastutustundetus peaks viima tõsisemate tagajärgedeni. Mõne poliitiku juhtlauseks võib küll olla “Mida halvem, seda parem!”, aga ühiskonnale tervikuna see kindlasti kasuks ei tule.

Artikkel sai kirjutatud ajalehele Kesknädal, aga jäi seal avaldamata.

Gruusia saab uue presidendi

Gruusias toimub täna presidendivalimiste teine voor, kus on vastamisi kaks endist välisministrit ja karjääridiplomaati. Praegune president teiseks ametiajaks ei kandideerinud.

Kuu aja eest kogus esimeses voorus enim hääli Salome Zurabišvili. Ta esineb valimistel küll sõltumatu kandidaadina, kuid tema kandidatuuri toetab praegune võimupartei Gruusia Unelm, mis nüüd oma ametlikku kandidaati üles ei seadnud. Talle jäi napilt alla Grigol Vašadze, kelle taga on varem valitsenud Ühinenud Rahvuslik Liikumine (ÜRL) ja suur osa ülejäänud opositsioonist.

Küsitlused ennustavad teises voorus üldiselt Vašadze võitu, kuid päris kindlaks seda ei peeta. Tulemus on lahtine, sest ligi veerand valijatest on jätnud otsustamise viimasele hetkele.

Valimiskampaania on muutunud äärmiselt inetuks. Zurabišvili ja tema lapsed on saanud tapmisähvardusi.

Vašadze kandidatuuri toetab Gruusia prokuratuuri eest välismaale põgenenud ekspresident Mihheil Saakašvili. Samuti on nüüd tema taga esimeses voorus kolmandaks jäänud Davit Bakradze, kelle erakond Euroopalik Gruusia sõlmis Euroopa Rahvapartei vahendusel juba suvel ÜRL-iga kokkuleppe hoiduda valimistel teineteise kandidaatide ründamisest. Viie aasta eest oli Bakradze ÜRL-i presidendikandidaat.

Zurabišvili esindab liberaalsemat suunda

Salome Zurabišvili sündis 1952. aastal Pariisis, poliitiliste emigrantide perekonnas. Tema isa Levan juhtis gruusia diasporaad Prantsusmaal. Tema emapoolne vanaisa Niko Nikoladze (1843-1928) oli silmapaistev Gruusia intellektuaal ja ühiskonnategelane, üks rahvuslik-liberaalse suuna juhtidest. Zurabišvili alustas augustis valimiskampaaniat just oma vanaisale pühendatud muuseumis valijatega kohtudes.

Zurabišvili sidemed Euroopaga on väga tugevad. 1974. aastal asus ta tööle Prantsuse välisteenistuses, töötades karjääridiplomaadina Roomas, New Yorgis ÜRO juures, Brüsselis, Washingtonis jne. Gruusiat külastas ta esimest korda alles 1986. aastal. 2003. aastal määrati ta sinna Prantsusmaa suursaadikuks. Juba järgmisel aastal sai temast Gruusia välisminister.

Välisministrina saavutas Zurabišvili venelastega 2005. aastal kokkuleppe kahe suure sõjaväebaasi väljaviimiseks Gruusia territooriumilt. Ühtlasi tegutseti tema juhtimisel aktiivselt NATO ja Euroopa Liiduga integreerumise nimel. Seda sihti silmas pidades loodi tema algatusel ka nn. Gruusia sõprade rühm, mille üheks liikmeks sai Eesti.

Gruusia kodakondsuse sai Zurabišvili küll toona presidendiks olnud Saakašvili otsusega, kuid peagi läksid nende teed lahku. 2005. aasta sügisel jäeti ta ilma välisministri portfellist. Zurabišvili kujunes üheks juhtivatest opositsioonitegelastest. 2008. aasta presidendivalimiste võitmise korral oli opositsioonil kavas teha temast peaminister. Võit jäi aga tulemata.

2010. aastal teatas Zurabišvili, et lahkub poliitikast. Paar aastat hiljem avaldas ta parlamendivalimiste eel toetust toona loodud erakonnale Gruusia Unelm, kuid ise kandideeris ta valimistel uuesti alles 2016. aastal. 2013. aastal üritas ta küll osaleda presidendivalimistel, aga tema kandiatuuri ei registreeritud. Keskvalimiskomisjon põhjendas seda sellega, et Zurabišvilil oli Prantsuse-Gruusia topeltkodakondsus, ent presidendil võib olla ainult Gruusia kodakondsus.

2006-2015 töötas Zurabišvili õppejõuna Pariisi Poliitikauuringute Instituudis (Sciences Po), mille ta ka ise kunagi lõpetas. See kõrgkool on tuntud Prantsusmaa poliitilise eliidi peamise kasvulavana. 2010-2015 koordineeris ta ühtlasi ÜRO Julgeolekunõukogu Iraani-vastaste sanktsioonide komitee juures tegutsenud ekspertide töörühma.

2016. aastal valiti Zurabišvili ühest Thbilisi valimisringkonnast sõltumatu kandidaadina parlamenti. Ta juhib Gruusia-Prantsuse sõprusrühma ning parlamentaarset delegatsiooni Frankofoonia Parlamentaarses Assamblees, mille vaatlejaliikmete hulka Gruusia kuulub.

Vašadzet peetakse paremaks diilitajaks

1958. aastal sündinud Grigol Vašadze isa töötas omal ajal erinevatel ministrikohtadel Gruusia NSV valitsuses. Tema on lõpetanud Moskva Riikliku Rahvusvaheliste Suhete Instituudi ja NSV Liidu Välisminiteeriumi Diplomaatilise Akadeemia. Vašadze tegi karjääri NSV Liidu välisministeeriumis, osaledes näiteks ameeriklastega peetud START I läbirääkimistel.

1990-2008 tegeles ta eraettevõtlusega ning elas põhiliselt Moskvas ja New Yorgis. 2008-2012 oli Vašadze Gruusia välisminister. Tema omas varem Gruusia-Vene topeltkodakondsust.

Üldiselt arvatakse, et Vašadze sobiks paremini tegema diile selliste meestega nagu Vladimir Putin ja Donald Trump. Zurabišvili hindab kõrgemalt demokraatlikke väärtusi, rahvusvahelist integratsiooni ja liberaalset maailmakorda.

Artikkel ilmus 28. novembril 2018 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Taiwani kogemus rahvahääletustega

Laupäeval toimuvad Taiwanil kohalikud valimised, millega üheaegselt leiab aset kümme üleriigilist rahvahääletust. Vaatamata konservatiivsete jõudude vastuseisule on seal jõutud lõpuks otsedemokraatia rakendamiseni.

1947. aastal jõustunud Hiina Vabariigi (Taiwani) põhiseadus ütleb, et rahvaalgatusõigus ja rahvahääletuste läbiviimise kord tuleb panna paika eraldi seadusega. Selline seadus võeti vastu alles 2003. aastal, kui võimul oli Demokraatlik Eduerakond, kuid ühtegi kehtivaks loetud rahvahääletust selle alusel ei toimunud, sest varsti pärast seda läks parlamendis enamus taas konservatiivide kätte, kes võtsid vastu suhteliselt karmid rakendusaktid ning kutsusid hiljem üles rahvahääletusi boikoteerima.

Taiwani kogemus rahvahääletustega toob välja asju, mida Eestis tasuks vastavat seadusandlust luues kindlasti vältida.

Kuomintang hülgas rahvavõimu idee

Taiwanil pikalt valitsenud Kuomintang oli algselt vasakpoolne erakond, mille lipukirjaks olid rahvuslus, demokraatia ning inimeste heaolu. Nendest ideedest lähtudes kirjutati ka 1947. aasta põhiseadus, mis oli mõeldud kogu Hiinale.

Hiina kodusõjas kommunistidele alla jäänuna kindlustas Kuomintang enda võimu Taiwanil aga repressioonidega, mis ei jäänud oma jõhkruse poolest alla kommunistide omadele. Loomulikult ei hakatud sellises olukorras tegelema rahvahääletuste seadustamisega, kuigi põhiseadust koostades oli seda ette nähtud. 1991. aastani valitses Taiwanil ametlikult sõjaseisukord, sisuliselt üheparteiline režiim.

1980-ndate teisel poolel algas siiski poliitilise süsteemi liberaliseerimine. 1986. aastal asutati Demokraatlik Eduerakond, mis oli seal esimene opositsiooniline erakond. Võitlemine rahvaalgatusõiguse ja rahvahääletuste eest oli olulisel kohal juba selle esimeses programmis.

Kunagi revolutsioonilisi jõude ühendanud Kuomintangist sai Taiwanil konservatiivne võimupartei (rahvusvaheliselt on see Isamaa sõsarerakond), mis polnud enam huvitatud otsedemokraatlike mehhanismide juurutamisest. Esimene progressiivsete jõudude algatatud rahvahääletuste seadus aeti nurja sellega, et rahvaalgatustele ja rahvahääletustele kehtestati suhteliselt karmid nõudmised.

Nii pidi rahvaalgatuse korras küsimuse rahvahääletusele panemiseks toetama seda esimeses ringis 0,1%, teises 5% hääleõiguslikest elanikest. Eesti mõõtkavas tähendaks see, et kõigepealt tuleks koguda algatusele umbes 900 ja seejärel 45000 allkirja.

Veelgi rängem tingimus oli aga see, et rahvahääletusele pandud asja läbiminekuks pidi seda toetama vähemalt 50% kõigist hääleõiguslikest, mitte üksnes rahvahääletusel osalenutest. Ja kui osales vähem kui 50% hääleõiguslikest, ei loetudki rahvahääletust üldse kehtivaks. Nii kindlustasid konservatiivid endale sisuliselt võimaluse rahvahääletusi nende boikoteerimise abil läbi kukutada.

Kuna president ja parlamendisaadikud said samas võimaluse tavakodanikest tunduvalt kergemini rahvahääletusi algatada, kujuneski see valdkond juhtivate poliitikute omavahelise kemplemise tallermaaks.

Kuus ebaõnnestunud rahvahääletust

2003. aasta seaduse alusel toimus kokku kuus rahvahääletust, mille kõigi puhul juhtuski just see, mida Taiwani progressiivsed jõud kõige rohkem kartsid: enamik osalenutest oli hääletusele pandud asjade poolt, aga ühtegi neist rahvahääletustest ei loetud paraku kehtivaks. Konservatiivid kutsusid iga kord enda toetajaid üles rahvahääletusi boikoteerima.

2004. aasta märtsis toimusid üheaegselt presidendivalimistega esimesed kaks rahvahääletust. Nende algatajaks oli toonane president Chen Shui-bian (Demokraatlik Eduerakond), kes valiti siis ka teiseks ametiajaks.

1. küsimus: Taiwani rahvas nõuab, et Taiwani väina küsimus lahendataks rahumeelsete vahenditega. Kui Hiina Kommunistlik Partei peaks keelduma nende rakettide eemaldamisest, mille nad on sihtinud Taiwanile, ja avalikust lahtiütlemisest jõu kasutamiseks, kas te nõustute, et valitsus peaks hankima siis moodsamaid raketitõrjerelvi, et tugevdada Taiwani enesekaitsevõimekust?

2. küsimus: Kas te nõustute, et meie valitsus peaks pidama Hiina Kommunistliku Parteiga läbirääkimisi “rahu ja stabiilsuse” raamistiku loomiseks üle väina toimuva läbikäimise jaoks, et ehitada üles mõlema poole rahvaste konsensust ja heaolu?

Tulemused: esimese küsimuse puhul poolt 91,80%, teise puhul 92,05% kehtivaks loetud häältest, aga osavõtt mõlemast rahvahääletusest vaid veidi enam kui 45% – seega ei loetud kumbagi tulemust ametlikult kehtivaks. Presidendivalimistel oli valimisaktiivsus samas 80,28%. Konservatiivide kandidaadi toetajad rahvahääletustel lihtsalt ei osalenud.

Järgmised kaks rahvahääletust toimusid 2008. aasta jaanuaris üheaegselt parlamendivalimistega. Needki olid mõlemad kutsutud ellu tuntud poliitikute poolt, ning sisuliselt oma erakondade valimiskampaaniate toetamiseks.

Üks küsimus puudutas seda, kas erakondade (nimetati konkreetselt Kuomintangi ja sellega seotud organisatsioone) poolt ebaausalt omandatud vara tuleks tagastada rahvale (ehk riigile). Teine seda, kas parlament peaks saama luua uurimiskomisjone riigijuhtide ja nende alluvate tegevuse uurimiseks, kui on kahtlus, et nad on oma tegevusega riigile kahju tekitanud või ei suuda täita enda ametikohustusi.

Mõlemad ettepanekud said enamike hääletanute toetuse, aga rahvahääletustest võttis osa siis vaid veidi enam kui 26% hääleõiguslikest. Samal ajal oli parlamendivalimistel valimisaktiivsus 58,5%. Konservatiivide boikott osutus taas edukaks – rahvahääletuste tulemusi ei loetud ametlikult kehtivaks.

2008. aasta märtsis toimusid üheaegselt presidendivalimistega taas kaks rahvahääletust. Ühe neist algatas oma teist ametiaega lõpetav Chen Shui-bian, kes pani rahva ette küsimuse, kas valitsus peaks taotlema riigi võtmist ÜRO liikmeks “Taiwani” nime all. 1971. aastal vahetas Hiina Vabariigi selles üleilmses organisatsioonis teatavasti välja Hiina Rahvavabariik, jättes Taiwani rahvusvahelises süsteemis tõrjutud vaeslapse rolli.

Kuomintang pooldab lõppsihina taasühinemist mandri-Hiinaga, mitte Taiwani saare iseseisvust. Nende üks juhtivaid tegelasi Vincent Siew, kellest sai pärast valimisi asepresident, algatas vastukaaluks rahvahääletuse küsimuses, kas ÜRO liikmeks naasmist ja teiste rahvusvaheliste organisatsioonidega ühinemist tuleks taotleda tuginedes “pragmaatilisele, paindlikule strateegiale nime osas,” mis “säilitab meie riigi väärikuse.”

Rahvahääletused kujunesid seega taas osaks presidendivalimiste kampaaniast. Mõlemad küsimused said jaatava vastuse. Esimest lahendust toetas 94,01%, teist 87,27% hääletanutest, aga rahvahääletustest võttis osa ainult ligi 36% hääleõiguslikest. Presidendivalimistel oli valimisaktiivsus samal ajal 76,33%. Vaatamata sellele, et üks rahvahääletus oli algatatud nende oma mehe poolt, boikoteerisid konservatiivid mõlemat.

Mida on Eestil sellest õppida? Minu arvates seda, et ei ole vaja lihtsustada presidendi ja riigikogulaste võimalusi rahvahääletusi algatada. Nende käes muutuvad need kergesti instrumentideks, mille abil üritatakse lihtsalt toetada oma valimiskampaaniaid. Ja see diskrediteerib rahvahääletuste kasutamist laiemalt.

Kasutusele võetakse uus kord

2016. aastal toimusid Taiwanis üheaegselt parlamendi- ja presidendivalimised, millega Demokraatlik Eduerakond konservatiivid taas võimult tõukas. Eelmise aasta detsembris viidi rahvahääletuste seadusesse sisse olulised muudatused, mille tulemusel ongi jõutud nüüd lõpuks korraga tervelt kümne rahvahääletuseni, mis on kutsutud esile rahvaalgatuse korras.

Nüüd nõutakse, et esimeses ringis toetaks küsimuse panemist rahvahääletusele 0,01% ja teises 1,5% hääleõiguslikest elanikest. Eestis tähendaks see, et kõigepealt tuleks koguda umbes 90 ja seejärel 13500 toetajat. Allkirju saab koguda nüüd ka elektrooniliselt, vastavas veebikeskkonnas. Ja selleks, et ettepanek rahvahääletusel läbi läheks, piisab, kui seda toetab vähemalt 25% kõigist hääleõiguslikest.

Muide, Kuomintangist on saanud opositsioonis rahvahääletuste agar toetaja. Kümnest küsimusest kolm on tõstatatud nende poolt. Eelmisel aastal, kui muudatusi parlamendis arutati, tegid nad koguni ettepaneku, et rahvahääletusele pandud asi võiks minna läbi juba siis, kui seda toetab vähemalt 20% hääleõiguslikest. Teised erakonnad pidasid sellist kvoorumit siiski liiga madalaks.

Uue korra nõrkuseks võibki tegelikult olla just see, et nüüd on rahvaalgatuse korras rahvahääletusi esile kutsuda liiga kerge. Sellele näib viitavat tõsiasi, et pooled rahvahääletusele pandud küsimused puudutavad nö. homodebatti.

Kas nõustute, et samasoolistele paaridele tuleks tagada õigus abielluda? Kas nõustute, et abielu peaks olema piiritletud tsviilkoodeksis liiduna ühe mehe ja ühe naise vahel? Kas nõustute liitudega, mida ei ole määratletud abieluna, mis kaitseksid püsivalt koos elavate samasooliste paaride õigusi? Kas nõustute, et homoseksualismiga seotud õpetust ei tuleks koolides õpetada alg- ja põhikooli tasemel? Kas te nõustute, et sooliselt võrdõiguslikku haridust, nagu see on määratletud sooliselt võrdõigusliku hariduse seaduses, tuleks õpetada riikliku õppekava kõikidel tasemetel?

Iga survegrupp üritab tõstatada teemat just endale sobivas sõnastuses. Kui üks grupp tuleb välja mingi algatusega, reageerib vastasleer sellele kohe teisega. Kui reeglid on nii lõdvad, et võimaldavad sellist kemplemist, ei ole see lõpuks ilmselt samuti hea.

Artikkel ilmus 21. novembril 2018 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Viljandlasi võiks rohkem kaasata

Kaasav eelarve ei ole kaugeltki ainuke võimalus tavakodanike kaasamiseks linna otsustusprotsessidesse. Viimastel aastatel toimunud suured allkirjade kogumised näitavad, et viljandlased hoolivad oma linnast. Kohalik poliitiline ladvik võiks teha sellest vajalikud järeldused.

Seda lugu ajendas kirjutama Lastepargi purskkaevu ümber puhkenud vastasseis, kuid see ei räägi tegelikult sellest. Mina isiklikult mõistan nii neid, kes on pahased ühe Viljandi sümboli lammutamise pärast, kui ka lapsevanemaid, kes soovisid, et see auk kinni aetaks. Täna jääb ainult üle loota, et selle asemele tuleb midagi maitsekat, mis leevendaks veidi ehk nendegi rahulolematust, kes on praegu linnavalitsuse peale nördinud.

Facebookist inimeste kommentaare lugedes jäi aga kummitama mõte, mis neist paljudest läbi käis: jälle nad ei kuulanud meid! Hulk kaaslinlasi tunneb, et nende arvamusest on teerulliga üle sõidetud, et see ei läinud linnavalitsusele korda.

Lastepargi purskkaevu juhtum ei ole esimene, kuid võiks teoreetiliselt jääda viimaseks korraks, mil inimesi sedasi massiliselt välja vihastatakse. Lahendus, mis aitaks sellistes kirgi kütvates asjades tulemusega lõpuks leppida ka neil, kes sellega rahul ei ole, on ju iseenesest väga lihtne: rahvaküsitluste korraldamine.

Kahjuks ei võimalda Eestis hetkel kehtiv seadusandlus viia kohalikel omavalitsustel läbi siduva iseloomuga rahvahääletusi. Rohelised küll algatasid Riigikogus olles 2009. aastal kohaliku rahvahääletuse seaduse eelnõu, kuid seadust sellest ei saanud. Õiguskantsler Ülle Madise asus omakorda tänavu seisukohale, et vastava seaduse puudumise tõttu ei ole kohaliku rahvahääletuse kehtestamine kohaliku omavalitsuse õigusaktiga õiguspärane.

Kuid keegi ei keela omavalitsusel rahvaküsitluste korraldamist. Selleks on vaja kohalikul volikogul võtta üksnes vastu vastav kord. Rahvaküsitlused ei ole küll siduva iseloomuga, aga kohalikud poliitikud võivad ju sõlmida aumeeste kokkuleppe, et nende tulemusi järgitakse.

Viimastel kordadel on Viljandis käinud volikogu valimas napilt pooled valimisõiguslikest elanikest. Minu arvates võiks valimisaktiivsust kasvatada siin just see, kui järgmine kord viidaks kohalike valimistega üheaegselt läbi ka rida rahvaküsitlusi.

Mida siis viljandlastelt küsida? Küsimusi peaksid pakkuma välja loomulikult Viljandi linnavolikogus esindatud erakonnad. Neil on palju igasuguseid grandioosseid ideid, mida võib kohata valimisprogrammides, kuid mis väärivad ka eraldi kodanike ette toomist. Lisaks võiks olla õigus küsimusi üles seada tavakodanikel (näiteks tingimusel, et seda toetab vähemalt 1,5% Viljandi hääleõiguslikest elanikest ehk umbes 215 inimest).

Üks konkreetne teema, mille kohta kohalikel poliitikutel tasuks enne kopa maasse löömist kindlasti rahva arvamust küsida, puudutab Vabaduse platsi tulevikku. Kas teie pooldate selle ümberkujundamist jalakäijate väljakuks, millelt avaneb vaade Vabadussõjas langenute mälestusmärgile? See on vaid üks võimalus, kuidas antud küsimust sõnastada.

Minu arvates on see teema, mille puhul peaks kõigil viljandlastel olema võimalus oma sõna sekka öelda, sest muidu on neid, kes tunnevad nagu oleks nende arvamusest teerulliga üle sõidetud, lõpuks nii või teisiti väga palju. Rahvaküsitluse kaudu saaks igaüks oma hääle kuuldavaks teha. Lõpuks tuleks lihtsalt leppida, nagu demokraatias ikka, enamuse tahtega.

Praegu on paljude Viljandi linnavolinike mõtted seotud ilmselt eelseisvate Riigikogu valimistega, kuid pärast neid võiksid nad vabalt panna paika korra, mille alusel juba 2021. aastal toimuvate kohalike valimiste ajal rahvaküsitlusi läbi saaks viia.

Tõsi, eelmistel kohalikel valimistel midagi sellist ei lubatud. Poliitikud võivad seega väita, et valijad ei ole andnud neile sellise muudatuse tegemiseks mingit mandaati. See ei ole tõsine argument. Poliitikud teevad pidevalt asju, mida nad ei ole oma valijatele lubanud. Kui leidub mõni tavaline valija, kes peab sellist rahvaküsitluste kasutamist vastuvõetamatuks, oleks huvitav kuulda tema argumente.

Minu meelest võiks koos kohalike valimistega rahvaküsitluste korraldamine saada tulevikus heaks tavaks kõikjal, et tugevdada elanike sidet selle omavalitsusega, kus nad elavad. Viljandil on vähemalt täna veel võimalus olla Eestis selles osas teerajaja. Kardan, et kui seda nüüd ei kasutata, tuleb siin edaspidi ette veelgi suuremaid pahameeletorme kui need, mis meie linnast juba üle on käinud.

Artikkel ilmus 20. novembril 2018 toimetatud kujul ajalehes Sakala. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Sakala veebilehel.

Läti iseseisvuse sünnivalud

Iseseisvate riikide sündimiseni viib sageli pikem protsess, mida ei saa taandada vaid ühele päevale. Nagu Eestis, nii on ka Lätis pakutud riigi nö. tegeliku iseseisvuspäevana välja teisi kuupäevi.

Eestis on vaieldud palju selle üle, kas Eesti iseseisvuspäevaks tuleks lugeda 1918. aasta 21., 23. või 24. veebruar või hoopis 1917. aasta 15. (ukj. 28.) november, mil Eestimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu kuulutas ennast ainsaks kõrgema võimu kandjaks Eestis.

Need vaidlused ei ole veel praegugi täielikult vaibunud, kuid kuuluvad nüüd pigem ajaloolaste ja juristide erialase kiibitsemise valdkonda. Selge on see, et Eesti Vabariigi aastapäeva jäädakse tähistama 24. veebruaril, sest selline on juba väljakujunenud traditsioon. Pealegi, millisest kuupäevast ka ei räägitaks, nii või teisiti jäi sellest veel kaua aega Eesti reaalse iseseisvuse saavutamiseni.

Lätis tähistatakse iseseisvuspäevana 18. novembrit. Lätis nimetatakse seda ametlikult tegelikult Läti Vabariigi väljakuulutamise päevaks. Vahe pole esmapilgul suur, kuid on märkimisväärne, viidates sellele, et iseseisvumine ei alanud vabariigi väljakuulutamisega.

Läti alade ühendamine ei õnnestu

Vene impeeriumis oli tänapäeva Läti ala jagatud kolme kubermangu vahel: Kuramaa, Liivimaa ja Vitebsk. 1917. aasta veebruarirevolutsiooni järel läks Põhja-Liivimaa ehk Lõuna-Eesti kokku Eestimaa kubermanguga. Paljud lätlased soovisid samuti endi asualade ühendamist, aga liikumine selles suunas kulges vaevalisemalt, kuigi esimene vastav eelnõu esitati Venemaa Riigiduumale juba enne maailmasõda.

1917. aasta kevadel toimus eimene Latgale lätlaste kongress (Latgale kuulus siis Vitebski kubermangu alla), kus kuulutati, et Latgale, Liivimaa ja Kuramaa lätlased on üks rahvus ning Latgale tuleb ühendada teiste lätlaste asualadega. Ühtlasi valiti Latgale Ajutine Maanõukogu, mis pidi kohapeal võimu üle võtma. Venemaa Ajutine Valitsus seda paraku legitiimseks omavalitsusorganiks ei pidanud.

Kuramaa oli juba 1915. aastal okupeeritud Saksa vägede poolt, kuid enne nende saabumist oli suur osa sealsetest elanikest evakueeritud. Nii avanes nendegi esindajatel võimalus valida Kuramaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu. See oli Venemaa Ajutise Valitsuse silmis küll heas kirjas, aga ei omanud kontrolli mingi territooriumi üle. Kuramaa kubermanguvalitsus, mis tegeles evakueeritute probleemidega, tegutses alguses Tartus, hiljem Kaasanis.

Liivimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu kutsus 1917. aasta suvel, kui oli juba moodustatud autonoomne Eestimaa kubermang, tähtsamate ühiskondlike organisatsioonide esindajad suurele konverentsile Läti autonoomia arutamiseks, mille poolt vastuvõetud deklaratsioonis märgiti: “Läti rahval, nagu kõigil teistel rahvastel, on õigus täielikule enesemääramisele.”

Esialgu seadsid lätlastest poliitikud 1917. aastal sihiks läti alade ühendamise föderatiivse Venemaa (demokraatliku vabariigi) koosseisu kuuluvaks autonoomseks osariigiks. Venemaa Ajutine Valitsus oli tõrges, kuid käes oli kiirete muutuste aeg – arvati, et kolme ajutise maanõukogu ühendamise kaudu õnnestub lõpuks siiski eesmärgini jõuda.

Kriipsu tõmbas neile plaanidele peale Riia okupeerimine sakslaste poolt 1917. aasta septembris, millega hakkas kaduma lootus, et Venemaa võib sõja võita. Tuli leida uus tee.

Valkas pannakse alus Läti omariiklusele

Oktoobris kogunesid Peterburis läti demokraatlike erakondade esindajad, kes otsustasid moodustada Ajutise Läti Rahvusnõukogu, mille avakoosolek pidi toimuma 11. novembril Valmieras. Kuna vahepeal puhkes oktoobrirevolutsioon, lükati see edasi 16. (ukj. 29.) novembrile ja Valka, kus enamlaste mõju oli siis väiksem.

Rahvusnõukogu esimene istungjärk toimus 16.-19. novembril (ukj. 29. novembrist 2. detsembrini) 1917. Sinna olid kutsutud kõigi ajutiste maanõukogude, läti sõdureid ja põgenikke ühendavate organisatsioonide ning poliitiliste erakondade esindajad. Läti enamlaste keskkomitee ning Liivimaa Maanõukogu, kust kodanlike erakondade esindajad oktoobris lahkusid (sellega langes see täielikult enamlaste kontrolli alla), keeldusid küll osalemisest, kuid saatsid oma vaatlejad.

Valkas otsustati, et Rahvusnõukogu peamisteks ülesanneteks on kutsuda kokku Läti Asutav Kogu, koostada autonoomiaseaduse eelnõu, ühendada lätlaste asualad ning jagada informatsiooni välisriikidele. Rahvusnõukogu kuulutas ennast ühtlasi 19. novembril (ukj. 2. detsembril), kuni Läti Asutava Kogu kokkuastumiseni, ainsaks ja täieõiguslikuks lätlaste ja Läti elanike kõrgeimaks esindajaks.

Välisriikide poole tehtud pöördumises väljendati protesti Läti alade jagamise, eriti Kuramaa või kogu Läti mingis vormis Saksamaaga ühendamise vastu, ning kuulutati, rahvaste enesemääramisõigusele tuginedes, et “Läti, mille koosseisu lähevad Liivimaa, Kuramaa ja Latgale, on autonoomne riik, mille seisundi, suhted välismaailmaga ja sisemise korralduse määrab selle Asutav Kogu ja rahvahääletus.”

Päris iseseisva riigi väljakuulutamist küll veel otseselt ei toimunud, aga Lätis leidub ajaloolasi, kelle arvates tuleks just 19. novembrit või uue kalendri järgi 2. detsembrit lugeda riigi sünnipäevaks. Seda enam, et samas loodi Rahvusnõukogu juhatuse alluvusse siis kaheksa ametkonda, mis pidid baseeruma Valkas. Ainult välisamet otsustati avada Peterburis, lähemal teiste riikide saatkondadele. Samuti otsustati saata välja välisdelegatsioon, et hakata looma diplomaatilisi kontakte.

19. detsembril (ukj. 1. jaanuaril 1918) keelustasid Läti enamlased küll Rahvusnõukogu tegevuse, kuid selle juhatuse koosolekud jätkusid Valkas ühes erakorteris. Rahvusnõukogu teine istungjärk toimus 15.-18. (ukj. 28.-31.) jaanuaril 1918 Peterburis.

Peterburis kuulutatakse välja Läti iseseisvumine

17. (ukj. 30.) jaanuaril kiideti pärast pikki vaidlusi häältega 23 poolt ja üks vastu heaks resolutsioon, millega Rahvusnõukogu, tuginedes rahvaste enesemääramisõigusele, “tunnistab, et Lätist peab saama iseseisev, demokraatlik vabariik, mis ühendab Kuramaa, Liivimaa ja Latgale; protesteerib igasuguste katsete vastu Lätit jagada, rõhutades eriti, et läti rahva esmane ja järjekindel nõudmine on Läti territoriaalne ja etnograafiline jagamatus.” Leidub neid, kelle arvates on just see Läti tõeline iseseisvuspäev.

Brest-Litovski rahulepingu sõlmimise järel saatis Rahvusnõukogu aprillis Saksamaa riigikantslerile Georg von Hertlingile ametliku kirja, milles viitas, et oli langetanud 30. jaanuaril (vahepeal võeti kasutusele uus kalender) otsuse Läti iseseisvumise kohta. Rahvusnõukogu taotles võimu üleandmist endale Läti aladel Kuramaal, Liivimaal ja Latgales.

Kuna sakslased seda taotlust ei rahuldanud, otsustati 26.-28. juunil 1918 Peterburis toimunud Rahvusnõukogu kolmandal istungjärgul pöörduda Euroopa ja USA rahvaste ja valitsuste poole palvega, et nad toetaksid Läti iseseisvumist. 23. oktoobril saavutaski Läti välisameti juht Briti välisministri Arthur Balfouri de facto tunnustuse Läti iseseisvusele ning Rahvusnõukogule kui Läti valitsusele. Just Rahvusnõukogu välisameti baasil loodi hiljem Läti välisministeerium.

Samal kuul lasti Venemaal maha Rahvusnõukogu juhatuse esimees Jānis Palcmanis, kes oli vahistatud ilmselt juba veebruaris. Tema hukkamise rahvusvaheliseks taustaks oli augustis Berliinis sõlmitud Brest-Litovski rahulepingu täiendusleping, millega Saksamaa kohustus mitte toetama Nõukogude Venemaa suhtes vaenulikke jõude ning Venemaa loobus suveräänsetest õigustest Eesti ja Liivimaa üle ning kohustus mitte sekkuma nende siseasjadesse.

Iseseisvusmeelsed jõud koondatakse ühte

Samal ajal, kui Rahvusnõukogu tegutses Valkas (selle juhatus pidas seal kokku ligi poolsada koosolekut), Venemaa pealinnas Peterburis ning oma esindajate kaudu ka välisriikides, moodustati Saksa okupatsiooni ajal Riias põraandaalune demokraatlik blokk, mis ühendas sinna jäänud lätlastest poliitikuid eri erakondadest. See ühendus seadis samuti sihiks iseseisvuse saavutamise, pöördudes 1918. aasta oktoobris vastava taotlusega Saksamaa riigikantsleri poole.

Novembris, kui Saksamaa oli Läänerindel lüüa saanud, alustasid Rahvusnõukogu ja Riia demokraatlik blokk läbirääkimisi tegevuse koordineerimiseks. Läti tulevase riikliku korralduse osas ei suudetud kokkulepet saavutada (sotsiaaldemokraadid tahtsid sotsialistlikku riiki, teistele ei olnud see vastuvõetav), aga 17. novembril toimunud koosolekul lepiti kokku moodustada Rahvanõukogu nime kandev ajutine parlament.

Järgmisel õhtul, 1918. aasta 18. novembril leidiski ühes Riia teatrihoones viimaks aset Läti riigi pidulik väljakuulutamine Rahvanõukogu poolt, mis oli nüüd kõrgeima võimu kandjaks Lätis. Istungit juhatas Gustavs Zemgals (Läti Radikaaldemokraatlik Partei), kes oli juhtinud Rahvusnõukogu läbirääkimisi demokraatliku blokiga. Ametisse nimetati ajutine valitsus, mille juhiks sai Kārlis Ulmanis (Läti Talurahva Liit), kes oli olnud üks demokraatliku bloki eestvedajatest.

18. novembrit hakati tähistama Läti Vabariigi aastapäevana, sest just sel kuupäeval kuulutati see riik 1918. aastal Läti pealinnas Riias pidulikult välja. Varem ei olnud kõik ka veel veendunud, et õige hetk on käes. Näiteks jaanuaris Peterburis vastuvõetud resolutsioonile hääletas seetõttu vastu Jānis Zālītis (Läti Radikaaldemokraatlik Partei), kellest sai hiljem Läti esimene kaitseminister. Kuid suur töö oli iseseisvuse nimel tehtud juba varem; sisuliselt alustati sellega Valkas.

Artikkel ilmus 14. novembril 2018 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Uus-Kaledoonia püssirohutünn

Uus-Kaledoonia põliselanikud kanakad said pühapäeval toimunud rahvahääletusel lüüa. Enamik hääletamas käinutest oli selle Prantsusmaa meretaguse ala iseseisvumise vastu. Küsimus ei saanud aga veel kaugeltki lahendatud.

Vaikse ookeani edelaosas, Austraalia ja Uus-Meremaa lähistel asuva Uus-Kaledoonia saarterühma avastas eurooplaste jaoks Briti meresõitja James Cook aastal 1774. Cook andis suurimale nähtud saartest nimeks Uus-Kaledoonia, sest selle rannik meenutas talle Šotimaad, mida nimetasid ühe seal elanud hõimu järgi Kaledooniaks (Caledonia) juba vanad roomlased.

Teatavasti said Šotimaa iseseisvumise toetajad 2014. aastal iseseisvusreferendumil küll lüüa, kuid sealgi ei ole teema päevakorrast maas. Kui paar aastat hiljem langetati rahvahääletusel otsus Suurbritannia lahkumiseks Euroopa Liidust, oli kõigis Šotimaa omavalitsustes valdav enamus elanikest euroliitu jäämise poolt. Šotimaad valitsev vasaktsentristlik Šoti Rahvuslik Partei andis selle peale teada soovist korraldada, kui Suurbritannia päriselt Euroopa Liidust lahkub, lõpuks uus iseseisvusreferendum. Millal see toimub, pole täna teada.

Uus-Kaledoonias on asi selles osas veidi selgem. 1998. aastal sõlmitud Nouméa leping, mis viis ka äsjase rahvahääletuseni, näeb seal ette võimaluse korraldada veel kaks iseseisvusreferendumit, üks aastal 2020 ja teine 2022, kui seda tahab vähemalt kolmandik Uus-Kaledoonia Kongressi liikmetest. Just sellise võimaluse olemasolu võib aga vallandada nüüd dramaatilised arengud, mille eesmärgiks on muuta elektoraadi hoiakuid ja koosseisu.

Kanakad jäid vähemusse omal maal

18. sajandi lõpus ja 19. sajandi algupoolel sattusid valged inimesed Uus-Kaledooniasse juhuslikult ja väga harva. Sealse põlisrahva kanakade algne päritolu ei ole teada, kuid arvatavasti elasid nende esivanemad saartel juba 1500-3000 aastat eKr. Võõraste huvi selle paiga vastu hakkas kasvama 1840-ndatel aastatel.

Uus-Kaledooniast hangiti toona sandlipuud, aga ka inimtööjõudu, sealhulgas lapsi, keda kasutati sunnitöölistena mujal asunud suhkrurooistandustes, kaevandustes ja muudel töödel. Samas saabusid saartele esimesed misjonärid. Koos valgetega jõudsid kohale ka rõuged, leetrid, düsenteeria, gripp, süüfilis ja leepra, mis tapsid palju kanakasid, kellel puudus nende vastu immuunsus. Võõraid ei suutnud peletada eemale isegi see, et kohalikud tegelesid inimsöömisega, näiteks tapeti ja söödi 1849. aastal ära ühe USA laeva kogu meeskond.

1853. aastal haaras Uus-Kaledoonia enda valdusesse Prantsusmaa, mille imperaatoriks tõusnud Napoleon III üritas jäljendada Briti imperialiste, kes olid hõivanud varem Austraalia ja Uus-Meremaa. 1864. aastal, kui Uus-Kaledoonias avastati niklit, hakati sinna saatma Prantsusmaal kurjategijatena süüdimõistetud isikuid, ja sellest kujuneski prantslaste suurim meretagune kinnipidamiskoht. Enne seda elas seal vaid umbes 350 kolonisti.

Uus-Kaledooniasse saadeti ka poliitvange, näiteks ligi neli tuhat 1871. aastal Pariisi kommuunist osavõtnut. Nemad pöördusid peaaegu kõik tagasi kodumaale, kui neile 1879/80 amnestia anti, aga tuhanded kriminaalkurjategijad jäid pärast oma karistusaja kandmist elama Uus-Kaledooniasse. Samal ajal kasvas ka tavaliste asustuskolonistide ja Uus-Kaledoonias paiknevate Prantsuse sõjaväelaste arv.

On teada, et kommunaarid said kanakadega läbi üsna hästi. Seal sõlmiti isegi mõned segaabielud, enne kui 1874. aastal kehtestati rangemad reeglid, millega nende omavaheline läbikäimine muudeti võimatuks.

Kanakad suruti reservaatidesse. Neile see loomulikult ei meeldinud. 1878. aastal alustasid mitmed hõimud relvastatud ülestõusu, mille tulemusel kaotas elu paarsada prantslast ning hinnanguliselt 800-1600 kanakat. Umbes 1000-1500 kanakat saadeti asumisele teistele saartele. Need arvud ei pruugi tunduda esmapilgul väga suured, aga tuleb arvestada sellega, et kanakasid oli sel ajal kokku vaid umbes 60 tuhat.

Ja nende arv kahanes järgnenud kümnenditel väga kiiresti. 1887. aastal toimunud esimese rahvaloenduse ajal elas Uus-Kaledoonias kõigest 42519 kanakat, 1891. aastal 35000, 1897. aastal 30304, 1901. aastal 27768. Allasurutud ja rõhutud, traditsioonilistest elatusvahenditest ilma jäetud põlisrahvas oli sisuliselt määratud väljasuremisele.

Võitlus iseseisvuse eest

“Lääs võitis maailma mitte oma ideede või väärtuste või religiooni üleoleku tõttu (mille võtsid vastu vähesed teised tsivilisatsioonid), vaid pigem oma üleoleku tõttu organiseeritud vägivalla rakendamisel. Läänemaailma inimesed kipuvad seda asjaolu tihtipeale unustama; mitte-läänlased ei unusta seda kunagi,” märkis Samuel P. Huntington oma “Tsivilisatsioonide kokkupõrkes”.

1917. aastal puhkeb kanakade järgmine suurem ülestõus, mis saab alguse ühe hõimupealiku katsest viia sisse oma ehk nn. must raha. Kõlab üleskutse võidelda prantslaste vastu samal moel, nagu kanakad pidid võitlema ilmasõtta aetuna sakslaste vastu. Aasta aega kestva sissisõja tulemusel hukub umbes 200-300 kanakat. Asja eestvedajad saadakse lõpuks kätte, neil lüüakse pead maha.

Põliselanike suhtes hakatakse ajama “rahustamispoliitikat”, mis seisneb elanikkonna ümberpaigutamises, nende külade ja esivanemate kultusega seotud väliste atribuutide hävitamises, ristiusu pealesurumises, jaga-ja-valitse poliitika rakendamises. Kinnipeetavaid Uus-Kaledooniasse enam ei saadeta, aga kaevandustesse tuuakse tööle asiaate ja jätkub ka prantsuse tsiviilkolonistide saabumine.

Teise maailmasõja ajal baseerub saartel USA merevägi. Ameeriklasi on seal siis sama palju nagu kohalikke elanikke – 50 tuhat. Nende mõjutusel saavad kanakad 1946. aastal lõpuks Prantsuse kodanikeks. Nende eluolu paraneb, kuid staatus jääb siiski madalaks.

1958. aastal toetab Uus-Kaledoonias 98,1% rahvahääletusel Prantsusmaa uue põhiseaduse vastuvõtmist. Kui ülekaalu oleks saavutanud oponendid, oleks see tähendanud iseseisvumist. Iseseisvusmeelsed kanakad ei ole selleks ajaks veel poliitiliselt organiseerunud, nende osavõtt rahvahääletusest on väga tagasihoidlik.

Uue tõuke annab iseseisvusliikumisele 1970-ndatel niklibuum, mis toob Uus-Kaledoonia kaevandustesse palju tööjõudu Aasiast ja Euroopast, kahandades veelgi põliselanike osakaalu rahvastikus. Puhkeb terve rida relvastatud vastuhakke, mis kulmineeruvad sellega, et Kanakade Vabastamise Sotsialistlik Rahvusrinne moodustab 1984. aastal kanakade endi ajutise valitsuse.

Seda valitsust juhib Jean-Marie Tjibaou, ühe 1917. aasta ülestõusus hukkunu lapselaps. Tjibaou on hõimupealiku poeg. Ta ordineeriti preestriks, kuid hülgas selle ameti poliitika kasuks. Ta on õppinud isegi Sorbonne’is. 1989. aastal ta tapetakse.

Vahepeal toimub aga veel paar rahvahääletust. 1987. aastal küsitakse otse, kas Uus-Kaledoonia peaks jääma Prantsusmaa koosseisu või saama iseseisvaks. 98,3% hääletanutest toetab Prantsusmaa koosseisu jäämist, kuid selle protsendi taustaks on taas see, et kanakad boikoteerivad rahvahääletust. Nemad võitlevad siis iseseisvuse eest relvastatud aktsioonidega, näiteks pantvange võttes.

Rahu on väga habras ja õrn

Tjibaou mõrvati ühe kanaka iseseisvuslase poolt, kes oli vastu 1988. aastal sõlmitud Matignon’ lepingutele, millega lõpetati kodusõjalaadne olukord ning nähti ette kümneaastane üleminekuaeg, mille järel korraldatakse rahvahääletus enesemääramise küsimuses. 1988. aastal toimunud rahvahääletusel kiitis need lepingud heaks 57% hääletanutest.

1998. aastal pandi aga rahvahääletusele hoopis Nouméa leping, mis nägi sisuliselt ette üleminekuaja pikendamise veel kahekümne aasta võrra. Seda toetas 72% hääletanutest. Paljud kanakad lootsid, et selle aja jooksul viiakse ellu reformid, mis valmistavad Uus-Kaledoonia ette iseseisvumiseks. Kuid nüüd tundub paljudele, et nii võideti aega, mille jooksul nende osatähtsust veelgi kahandada.

2014. aasta rahvaloenduse ajal moodustasid kanakad 39,1% Uus-Kaledoonia elanikest. Enam kui pooled ülejäänutest on sündinud kusagil mujal. Sellega kombineeruvad suured sotsiaal-majanduslikud lõhed, mis jooksevad paljuski mööda inimeste päritolu. Kanakad on sageli vaesed, vähese haridusega ja töötud. Nende emakeeled on madalama staatusega kui prantsuse keel, mida kasutatakse haridussüsteemis ja asjaajamises.

Kanakade hulgas on levinud ka alkoholism ja ohvrimentaliteet, kõigis oma hädades valgete süüdistamine. Olukorra tõsidust näitab see, et toimunud rahvahääletuse ajal ja järel oli keelatud alkoholi müümine ning relvadega ringi liikumine, et tulemustes pettunud ennast täis ei jooks ja kedagi tapma ei hakkaks. Rahvahääletuse ajaks saadeti Uus-Kaledooniasse juurde ka 350 märulipolitseinikku.

Rahu on väga habras ja õrn, kui suur osa põlisrahvast tunneb ennast Prantsusmaa koosseisus olles nurkasurutuna, endiselt justkui väljasuremisele määratuna. Radikaalsed meeleolud on sellises olukorras kerged levima.

Artikkel ilmus 7. novembril 2018 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Trumpi lõpu algus

USA president Donald Trump on pingutanud kõvasti selle nimel, et saabuvad vahevalimised kujuneksid rahvahääletuseks tema presidendiks sobivuse üle. Küsitlused näitavad, et tema tahtmine ongi sündimas.

2016. aastal Trumpi valimiskampaaniat juhtinud Steve Bannon rääkis hiljem, et tema arvates tagab vabariiklastele valimistel edu just see, mida äärmuslikumad näivad olevat nende kandidaadid, sest “seda tõenäolisemalt esitavad demokraadid kandidaatideks vasakpoolseid hulle, kes on veelgi vähem valitavad kui parempoolsed hullud.”

Nii kirjeldas Bannon oma arusaama edukast valimisstrateegiast ajakirjanikule nimega Michael Wolff, kes kirjutas Donald Trumpi ametiaja algusest kõmulise raamatu “Fire and Fury: Inside the Trump White House” (2018), millest oli pikemalt juttu 7. veebruari Kesknädalas.

Bannoni ja Trumpi teed läksid lõpuks lahku. Käesoleval aastal on Bannon pühendunud peamiselt sellele, et ehitada üles euroskeptiline liikumine, millega rakendada sama strateegiat tuleval aastal eurovalimistel. Euroopa populistid suhtuvad tema plaani üldiselt skeptiliselt, kuigi leidub ka toetajaid (Matteo Salvini on entusiastlik kaasajooksik, Viktor Orban on väljendanud poolehoidu).

Bannon tagasi Ameerikas

Läinud nädalal üritas Bannon aga saada jalga taas ukse vahele ka oma kodumaal Ameerika Ühendriikides. Kolmapäeval toimus New Yorgis kõnekoosolek nüüd seal kandideerivate vabariiklaste toetuseks, mille peaesineja oli Bannon. Kohale ilmus küll paarsada kuulajat, kuid mitte ühtegi kandidaati. Enamik neist isegi ei vastanud saadetud kutsele.

Bannon rääkis kuidas ta Trumpist presidendi tegi, kiitis tema poliitikat, siunas peavoolumeediat ning hirmutas inimesi “marksistidega”, mõeldes nende all demokraate. Lühidalt: tavapärane kava.

Paremini ei läinud ka Bannoni teised üritused. Tema uue dokumentaalfilmi “Trump @ War” linastusele kogunes ainult 38 inimest. Floridas toimunud tuluõhtu pileteid jagati lõpuks tasuta, et sinna üldse veidi rahvast saada. See näitab, kui alla Bannoni aktsiad on tänaseks ameeriklaste silmis käinud. Kunagi tema toetuse pärast võistelnud vabariiklastest kandidaadid ei ole sellest enam huvitatud.

Donald Trump võib kelkida küll suurema populaarsusega, aga temagi aktiivne sekkumine vahevalimistele eelnenud valimiskampaaniasse on andnud nüüd soovitule vastupidiseid tulemusi ehk langetanud vabariiklaste reitingut.

USA Today tellimusel valminud küsitlus kinnitas, et need valimised ongi kujunemas suuresti rahvahääletuseks Trumpi presidendiks sobivuse üle: 35% tunnistas, et kavatseb näidata oma häälega vastuseisu Trumpile; 23% poolehoidu. Kõigest neljandik vastajatest märkis, et president ei avalda nende valimisotsusele mingit mõju.

Presidendi tööga oli rahul 43% vastajatest ning sama palju oli ka neid, kes kavatsesid toetada valimistel vabariiklasi. 54% ei olnud aga Trumpiga rahul. Seega on täiesti loomulik, et 51% kavatses valida demokraate. Kusjuures Trumpiga “väga rahulolematuid” oli pea poole rohkem kui neid, kes olid temaga “väga rahul”.

Trumpi suhtes kriitiliselt meelestatud valijate peamisteks muredeks on tervishoiureformi, aga ka kodanikuõiguste ning soolise võrdõiguslikkusega seonduv. Tema toetajad peavad seevastu nendel valimistel kõige olulisemateks teemadeks immigratsiooni ja piirivalvega seotud küsimusi. Enam kui pooled mõlemast leerist usuvad, et demokraatide võidu korral algatab USA Kongress protsessi Trumpi ametist tagandamiseks.

Oodatav ränk lüüasaamine, mida võis ennustada juba alates hetkest, mil Trump valiti presidendiks (see oli Hillary Clintoni kaotus, mitte Trumpi võit), on viinud selleni, et mitmed kaugemale vaatavad vabariiklased on nüüd ise (ajutiselt) poliitikast taandumas.

Esindajatekoja spiiker Paul Ryan sel korral ei kandideeri. Nikki Haley, USA suursaadik ÜRO juures, lahkub aasta lõpus ametist. Ryan ja Haley on mõlemad suhteliselt noored poliitikud ja tõenäoliselt naasevad nad mängu pärast seda, kui Trump sealt lõplikult välja on löödud ning tema poolt vabariiklaste mainele tekitatud kahju lahtuma hakkab.

Demokraadid kalduvad vasakule

Trumpi saamine vabariiklaste presidendikandidaadiks tuli 2016. aastal küll paljudele üllatusena, kuid selles peitus ka oma loogika. 2012. aastal olid vabariiklased panustanud Mitt Romneyle, kes on USA poliitilisel skaalal mõõdukas tsentrist. Ta ei suutnud Barack Obamat lüüa, sest Obama oli valitsenud sisuliselt samuti tsentrist. See näitas, et vabariiklased peavad minema paremale, et demokraatidest selgemalt eristuda ja mobiliseerida enda taha ka äärmuslike vaadetega inimesi.

Clintoni kaotus Trumpile andis demokraatidele mingis mõttes sarnase õppetunni. See veenis paljusid, et panustamine tsentrile ei garanteeri võitu. Varem arvati, et see on vajalik, sest muidu jäävad demokraadid üldvalimistel vabariiklastele alla. Bannonil oli seega õigus selles mõttes, et mida äärmuslikumad näivad olevat vabariiklaste kandidaadid, seda tõenäolisemalt esitavad demokraadid oma kandidaatideks vasakpoolseid.

Kuid tundub, et ta eksis rängalt teises punktis. Bannoni doktriini võiks sõnastada nüüd ümber järgmiselt: pane parempoolne hull presidendiks ning vasakpoolsed muutuvad valitavaks. Nimelt on Trumpi ametiaeg toonud endaga Ameerikas kaasa tõelise vasakaktivismi puhangu.

Kõige hämmastavam on olnud ilmselt organisatsiooni Ameerika Demokraatlikud Sotsialistid (ADS) järsk kasv. See ühendab demokraatlikke sotsialiste, vasakpoolseid sotsiaaldemokraate, ökosotsialiste, antikapitaliste, sotsialistlike vaadetega feministe ja teisi tõeliselt vasakpoolseid tegelasi. Tegemist on USA suurima sotsialistliku organisatsiooniga. Eelmisel aastal otsustas ADS lahkuda Sotsialistliku Internatsionaali ridadest, sest leidis, et nimetatud rahvusvaheline ühendus on asunud toetama neoliberaalset majanduspoliitikat.

Kui enne 2016. aasta presidendivalimisi oli ADS-il vaevalt 6500 liiget, siis praeguseks on neil 52 tuhat liikmemaksu (tavaliikmele 60 dollarit, uuele liikmele 45 dollarit, üliõpilasele 20 dollarit aastas) tasuvat liiget. Kui varem lähenes liikmete keskmine vanus seitsmekümnele eluaastale, siis eelmise aasta lõpus oli see 33. Tõus on tulnud valdavalt Bernie Sandersi toetajate arvelt, kes olid pettunud Clintoni saamises demokraatide presidendikandidaadiks, kuid näitab ka USA noorte, eriti üliõpilaste üldist kaldumist vasakule.

ADS-i liikmete silmis sümboliseerib Trump ühiskonna poliitilist väärarengut, mitte tulevikku. Tähelepanuväärne on aga see, et kümned nende poolt toetatud kandidaadid on esinenud viimastel aastatel valimistel mitte üksnes avalikult sotsialistidena, vaid osutunud ka valituks.

Sellel taustal pole üllatav, et mõningate kommentaatorite arvates võib USA saada nüüd oma ajaloo kõige vasakpoolsema Esindajatekoja. Kui pendel läheb liiga palju ühte äärmusesse, liigub see sealt ikka teise.

Artikkel ilmus 31. oktoobril 2018 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.