Paulo Coelho “Hipi”

Jah, ta sõidab mägedesse, kaugele siinsetest tasandikest, mille on mere käest vallutanud inimesed, kes teavad, mida nad tahavad, ning suudavad taltsutada looduse, kes ei taha lasta end allutada.

Jõukast perekonnast pärit noor brasiillane Paulo, kes tahab saada kirjanikuks, tutvub 1970. aasta sügisel Dami väljakul Amsterdamis, mis oli toona hipide kogunemispaik, hollandlannaga, kes otsib sealt kaaslast bussireisile Nepali. Paulo, kellel on mõni üsna dramaatiline seiklus juba seljataga, plaanis minna küll edasi hoopis Londoni, kuid laseb end sündmustel kaasa vedada. Ta üritab hankida kogemusi, millest hiljem kirjutada.

“Hipi” (portugali keelest tõlkinud Indrek Koff) on väidetavalt Paulo Coelho kõige autobiograafilisem romaan.

“Me olime kaks inimest, kes olid väga uudishimulikud elu ning kõigi võimaluste suhtes. Karla on see naine, kes tahtis, et ma temaga Nepali läheksin. Mina läksin, sest kogemus oli kõige olulisem asi elus – ja on seda endiselt,” rääkis Coelho selle raamatuga seoses ajakirjale Time antud intervjuus.

Nepali ta siis aga ei jõudnudki. Kahju. Mulle meeldinuks, kui sellel lool olnuks õnnelikum lõpp. Praegu oli see kokkuvõttes ju sisuliselt ühe vana kirjaniku nostalgiline tagasivaade enda noorusaega, mida läbis mälestus kellestki, kes sõitis ühel päeval lihtsalt bussiga edasi. Paulo otsustas jääda poolel teel maha Istanbuli, sest oli lummatud hüpnootiliselt tantsivatest sufidest ja tahtis nende kunsti lähemalt tundma õppida.

Buss sõitis edasi, tema jäi maha. Karla oligi läinud. Ja nad ei kohtunud enam kunagi. Lõpp sai siin nüüd küll täiesti hoiatamata ära räägitud, kuid sellest pole midagi hullu, sest lugeda kõlbab seda raamatut ka siis, kui lõpp on ette teada – oluline on teekond ise, mitte selle algus või lõpp – nii võib võtta lühidalt kokku ka selle loo moraali.

Ta süütas ühe tooli kõrval olevatest viirukiküünaldest ja väljus. Ta sulges ukse, kuid teadis, et neile, kes püüavad üle lävede astuda, on uksed alati avatud. Piisab, kui vajutad linki.

Iseenesest kergesti loetav ja huvitav raamat, kuigi mulle tundub, et Coelho maalitud pilti hipiaja olustikust on siiski mõjutanud ka ajaline distants. Raamat ilmus trükist alles eelmisel aastal. Kui ta kirjutanuks selle vahetult pärast kogetud läbielamisi, oma esimese raamatuna, tulnuks see tõenäoliselt teistsugune.

Marko Nugin märgib kultuur.info blogis, et “Hipi” võib “ühe hooga läbi lugeda ja alustada siis uuesti, otsida elu ja armastuse mõtet või kirjutada välja tsitaate, unistada ennast raamatu tegevustiku aega – see raamat võimaldab seda kõike!” Jah, tabav kokkuvõte.

Helen Rappaport “Võidujooks Romanovite päästmise nimel”

Briti ajaloolane Helen Rappaport on Eesti lugejatele tänaseks juba vana tuttav. “Võidujooks Romanovite päästmise nimel” (inglise keelest tõlkinud Lauri Vahtre) on kolmas osa Romanovitele pühendatud triloogiast, mille kaks esimest osa osutusid siingi üsna menukateks. Eelmisel aastal käis ta esinemas isegi Tallinnas kirjandusfestivalil HeadRead.

Tallinn vilksab läbi ka kõnealusest raamatust. Juttu on sellest, et kuningas Edward VII tegi 1908. aastal Venemaale ametliku visiidi, kohtudes “Nikolaiga Läänemere-äärses Eesti sadamas Revalis (nüüdne Tallinn), mis siis oli veel Vene impeeriumi osa.” Rappaport leiab koguni, et kuningas George V võis hiljem olla mõjutatud sellega kaasnenud teravast kriitikast, kui võttis tagasi pakkumise Romanovitele asüüli anda.

“1908. aastal mõisteti George’i isa Edward VII laialdaselt hukka kohtumise eest “verega määritud” Nikolaiga Tallinnas ja leiboristlik partei organiseeris visiidi vastu petitsiooni,” märgib Rappaport. “1917. aastal olid leiboristlik partei ja selle liidrid, rääkimata suurest osast Briti ajakirjandusest, nii ägedalt tsaari ja tema perekonna Inglismaale asumise vastu, et kuningas George’il ei jäänud tahes-tahtmata muud võimalust, kui kaaluda läbi selle sammu hukatuslikud tagajärjed oma monarhiale.”

Nagu ülaltoodud videolõigust selgub, andiski autorile raamatu kirjutamiseks tõuke levinud arvamus, et Romanovite surmas oli süüdi kuningas George V, kes neid ei päästnud. Rappaport tundis, et see asi ei olnud nii lihtne ja vajab üksikasjalikumat uurimist.

Ta on töötanud koos oma abilistega läbi palju materjali, tutvustab mitmesuguseid plaane ja jõupingutusi, mida Romanovite päästmiseks tehti. Lõpuks jõuab järeldusele, et ainuke ajaline aken põgenemiseks oli enne Nikolai troonist loobumist.

“Lõpuks – ja sõltumata sellest, kas me oleme Romanovite toetajad või vastased – jääb sõelale üksainus püsiv ning valus tõde, mis seisneb selles, et Vene viimane keiserlik perekond oleks mistahes asjaoludel päris kindlasti keeldunud Venemaalt lahkumast, eelistades surra üheskoos maal, mida nad armastasid,” leiab Rappaport.

Kas nende järeldustega nõustuda või mitte, see on muidugi igaühe enda otsustada. Minu meelest tuleb sellest raamatust üsna selgelt välja, et Briti valitsus ei olnud Romanovitele asüüli andmisest huvitatud ja ka kuningakoda, mida hirmutas väljavaade langeda samuti revolutsiooni ohvriks, ei olnud selles osas just eriti entusiastlik.

Lugedes tundub vahepeal, et Rappaport üritab tegeleda lihtsalt vastutuse hajutamisega, et brittide roll selles loos ei paistaks nii reeturlik nagu see paljude silmis on. Samas on ka selge, et nad pididki arvestama omaenda sisepoliitilist olukorda ning Romanovite äratoomine Venemaalt olnuks nii või teisiti keeruline ja väga riskantne operatsioon.

PS. Douglas Smith mainis oma raamatus Rasputinist, et Nikolai ja Aleksandra tarvitasid sõja ajal mõlemad kokaiini (Aleksandrale kirjutas seda välja arst). Rappaport sellest küll juttu ei tee, aga tema toodud kirjeldused nende kohati kummalisest käitumisest sobivad sellega kokku, räägivad justkui narkomaania kõrvalnähtudest.

Vahur Laiapea “Afganistani vang”

Vahur Laiapea oli ilmselt üks minu tuntumaid sugulasi juba enne oma viimast Afganistanis käiku. Seda näitab tõsiasi, et kui jätta kõrvale minu isa (ning varasest kooliajast ka vanem õde ja vend), siis ei ole kellegi teise kohta minu nime kuuldes nii palju küsitud, kas ta on minu sugulane. On küsitud, kas ma olen tema poeg, kas ma olen tema vend. Ükskord küsiti isegi, kas mina olen Vahur Laiapea. Ei ole. Ta on minu vanaonu pojapoeg.

Kõik need küsimused kinnitavad, et tema filmid on vaatajatele korda läinud, neid kuidagi puudutanud. Tema nimi on inimestele meelde jäänud. Ja seda perekonnanime uuesti kuuldes tuntakse kohe huvi, kas esineb mingi seos. Jah, kõik Laiapead on omavahel sugulased. Nimi on pärit Rapla kihelkonnast, Valtu mõisavallast, ühest sealsest talukohast, esinedes algselt kujul Layapea (Leiapea).

Nii palju siis sellest. Olgu veel vaid lisatud (täpsustuseks), et Laipead on üks hoopis teine suguvõsa (saanud oma nime Laiba talu järgi, mis asus Jõelähtme kihelkonnas).

Kõnealuse raamatuga on selline lugu, et seda mõtlesin ma küll lugeda juba siis, kui see ilmus, kuid lükkasin seda kogu aeg edasi. Ma kuulasin ja lugesin neid intervjuusid, mis ta pärast Eestisse tagasi jõudmist andis, Postimehes avaldatud katkendeid ja artikleid ning isegi raamatuarvustusi (vaatasin ka esitlust). Raamatut ennast aga ei hankinud, kuigi mõtlesin korduvalt seda teha.

Ühest küljest vaevas mind muidugi uudishimu, et mis seal siis täpselt juhtus, aga teisest küljest… ma olen juba varem lugenud küllaltki võikaid kirjeldusi olukorrast Afganistani ja teiste islamimaade vanglates. Tekkis nagu mingi tõrge.

Umbes selline tunne nagu siis, kui leidsin kunagi “Gulagi arhipelaagist” viite ühele tundmatule naissugulasele (mainitud vaid perekonnanime), kes hukkus 1954. aastal vangilaagris puhkenud ülestõusu mahasurumisel tankiroomikute all. Ma ei tea, kes see inimene oli, kuid piisas teadmisest, et tegemist oli ilmselt mõne minu kauge sugulasega, et see detail kohe mällu sööbiks – “Gulagi arhipelaagis” on tuhandeid kirjeldusi tapmistest ja piinamistest, paljud neist üksikasjalikumad ja võikamad kui see, aga mina mäletan vaid seda. Kõik ülejäänu on ununenud.

Võõraste inimeste lood võivad küll samuti liigutada, aga omaenda sugulastega seonduv, isegi kui neid isiklikult ei tunne, puudutab emotsionaalsel tasandil ikkagi kuidagi sügavamalt, jääb pikemalt painama. Seetõttu ma veidi kartsin selle raamatu lugemist, seda mis sealt leida võib.

Miks seda nüüd ikkagi lugesin? Minu ämm oli selle endale ostnud. Ta sattus kuulama raadiost järjejuttu. See oli nii kaasahaarav, et ta hankis ka raamatu ning luges selle kohe läbi. Soovitas mullegi. Nii tähistasingi pühapäeval vabariigi aastapäeva sellega, et lugesin Vahur Laiapea raamatut “Afganistani vang”. Oli tõesti kaasahaarav, ladus lugemine, kuigi teemad rasked ja tõsised.

Tal oli hullupööra õnne, et sealt eluga tagasi pääses, aga asi ei olnud ilmselt ainult õnnes. Tundsin nii mõnegi koha peal, et mina ei oleks suutnud seal rahulikuks jääda, kaotanuks enesevalitsuse ning selle tulemusel tõenäoliselt ka elu.

Afganistanist ja sealsest vanglaelust maalib ta üsna trööstitu ja ilustamata pildi. Sellega seoses olgu mainitud, et kui rahvusvahelises õiguses näpuga järge ajada, siis tuleb välja, et Eesti riik vastutab tegelikult ka meie missioonisõdurite poolt kriisikolletes vahistatute saatuse eest kinnipidamisel. Kunagi, kui puhkes Abu Ghraibi skandaal, üritasin ma isegi uurida, kas keegi meie vastavates struktuurides omab sellest üldse mingit ülevaadet, aga see ei viinud siis kuhugi.

Uskusin aastaid, et sõda Iraagis oli ohtlik avantüür, kuid sekkumine Afganistanis möödapääsmatu ja vajalik. Täna on seal aga jätkuvalt tõeline “värdriik”, nagu seda nimetab minu kauge sugulane.

Jälgides uudiseid ameeriklaste ja Talibani läbirääkimiste kohta tekib paratamatult kahtlus kogu vahepealse operatsiooni mõttekuses. Täna paluvad Afganistani naised, et kokkuleppe sõlmimisel võetaks kuulda ka nende hääli, kuid reaalsuses seda paraku ilmselt ei tehta. Tõenäoliselt võib sealt mõne aja pärast oodata uusi suuri põgenikelaineid. Ka kõnealusest raamatust tuleb hästi välja, kuidas inimesed sealt nüüd minema üritavad pääseda. Paljude jaoks on Afganistan ise üks suur vangla.

Väga sünge olukord. Et lõpetada veidi positiivsemal toonil, toon sellest raamatust tsitaadi hoopis teisel teemal (seda võib käsitleda ka lihtsalt kasuliku nõuandena): “Mul ei ole kodus juba üle kümne aasta televiisorit. See on hoidnud mu taju puhtana saastast, mis täidab enamiku telejaamade programmist. Usun, et see on mulle kui filmitegijale kasuks tulnud.”

PS. Vahur Laiapea avaldas hiljuti ka luulekogu. Pole lugenud, aga kunagi saab see kindlasti tehtud.

Mare Kandre “Kurat ja Jumal”

2005. aastal ravimite üledoosi tagajärjel surnud Mare Kandre (sünd. 1962) oli Rootsis laialdaselt tuntud ja hinnatud kirjanik, keda Eestis teatakse peamiselt tänu tema päritolule. Kandre isa oli rootslane, aga ema eestlanna.

Rootsis pälvis tema esikteos “I ett annat land” (1984) palju kiidusõnu juba enne selle ilmumist. Kandre ise ütles toona Rootsi suurimale päevalehele Dagens Nyheter antud intervjuus, et eesti keel oli küll tema esimene emakeel, ent “ma ei oska tunda midagi eriti Eesti vastu. Selle maa vastu, mida ju enam ei ole… ja pealegi ei ole mul tundeid maade vastu. Ei Rootsi ega Eesti vastu.”

Seega ei kuulunud ta nende väliseestlaste kilda, kes uskusid läbi kogu nõukogude perioodi Eesti iseseisvuse taastamisse, käisid agaralt meeleavaldustel ja kirjutasid petitsioone. Ta kirjutas oma teosed rootsi, mitte eesti keeles. Pidas ennast pigem maailmakodanikuks. Lapsena elas ta vahepeal Kanadas, hiljem käis Londonis kunstikoolis. Ja mõjutas teda eelkõige ingliskeelne kirjandus.

Enne kirjutamisele pühendumist tegeles Kandre ka muusikaga, lüües kaasa mitmetes lühikest aega tegutsenud punkrockbändides. Tuntuim neist kandis nime Global Infantilists. Ülal on toodud üks nende tuntumaid palu “This Music”.

“Kurat ja Jumal” (rootsi keelest tõlkinud Marin Pärtel) on just selline raamat, mida ülaltoodud muusikavideo peale võis oodata. See ilmus Rootsis juba 1994. aastal, 12 aastat pärast nähtud video avaldamist, kuid autoriks sobiks täpselt see tüdruk, kes seal esineb. Tegelikult on isegi osad loost läbi käivad teemad/sümbolid samad. Lühidalt: huvitav, aga kohati piinavalt valus.

Väike stiilinäide kohast, kus Jumal ärkab pikast unest…

Maa, paljuski paradiisilikult kaunis paik,
oli varemetes, täiesti laastatud.
Mered, järved, ojad ja jõed olid kuivanud,
kunagi lihtsatest väikestest küladest või üksikutest majadest laiali puhkenud linnad olid samuti kõledad, tühjad, mahajäetud.
Puudest olid järel söestunud alasti köndid,
rohi oli ammu ära kõrbenud,
vihmametsad olid peaaegu kõikjal maha raiutud ja nende asemel haigutasid talle vastu suured päikeses kõrbenud raiesmikud.
Ja sellelt laastatud maalt, mis rüüstatuna rippus otsata suures mustas maailmaruumis, kostis ainsa üksiku inimlapse piinatud nuttu.

Suur osa sellest raamatust ongi justkui see ainsa üksiku inimlapse piinatud nutt. Autori maailmavalu on kohati nii tuntav, et võib tekitada isegi lugejates depressiooni.

Kandre surm oli väidetavalt siiski õnnetusjuhtum (arst oli kirjutanud talle välja liiga palju antidepressante ja valuvaigisteid, millest Kandre sattus sõltuvusse – surma põhjustas nende juhuslik üledoos ja sobimatu kombinatsioon), mitte enesetapp. Väga head dokfilmi temast saab näha selle lingi taga (rootsi keeles).

Kallifatides “Veel üks elu”

Oli raske aeg. Viimane romaan oli mu täielikult välja kurnanud. Olin omadega täitsa läbi ja kaalusin igasuguse kirjutamise lõpetamist…

Nende sõnadega algab Theodor Kallifatidese “Veel üks elu” (rootsi keelest tõlkinud Anu Saluäär), mida võib ilmselt nimetada autobiograafiliseks või autobiograafiliste sugemetega jutustuseks.

1938. aastal sündinud Kallifatides emigreerus Kreekast kahekümne viie aastaselt. Ta asus elama Rootsi, kus debüteeris 1969. aastal luulekoguga, kuid saavutas laiema tuntuse romaanikirjanikuna.

Kallifatides kirjutas oma teosed algusest peale rootsi keeles. “Veel üks elu” avaldati 2017. aastal, kui temalt oli ilmunud juba 35 raamatut, mille kirjutamisele ta oli pühendanud pool sajandit – suure osa oma elust.

Nagu avangu põhjal arvata võib, saab see jutustus alguse kirjutamisblokist. Ma ei ole päris kindel, kas see tabas autorit ka tegelikult või on tegemist lihtsalt sobiva ilukirjandusliku motiiviga. Ta kirjutab nii lihvitult, et see ei mõju küll kuidagi pingutatult.

Igatahes, isegi kui see blokk oli tõeline, on ta sellest üle saanud. Eelmisel aastal ilmus temalt uus romaan “Lahing Trooja pärast” (Slaget om Troja), mida ei ole veel eesti keelde tõlgitud.

“Veel üks elu” ongi sisuliselt nii kokkuvõte käidud teest, tagasivaade, kui ka omamoodi üleminek, mis annab märku sellest, et kõik ei ole veel lõppenud – üks elu on veel ees – vara on selle raamatu autorit kirjanikuna maha kanda.

Jutt ei keerle samas muidugi ainult kirjanduse, kirjutamise ja mittekirjutamise ümber. Palju on mõtisklusi Rootsi ja Kreeka ühiskonnast, neis toimunud muutustest, majandus- ja rändekriisist, vanadusest, üldse elust. Korra on mainitud isegi Eestit.

Mõned stiilinäited…

Ühel õhtul, pärast järjekordset lühemat marssi, kogunesime ühte äsja avatud restorani ja Olof Palme ilmus välja, et öelda paar sõna. See omapärane poliitik oli juba lugenud minu esimest luulekogu ja tsiteeris sellest üht värssi, mitte selleks, et seda kiita, vaid et sellele vastu vaielda. Nüüd seda värssi vaadates punastan häbi pärast, aga kirjutades uskusin sellesse täielikult. Mõnikord ma mõtlen, et vanaduse mõte ongi oma nooruse pärast häbeneda.

/—/

Ka mina ise olin muutunud. Ma ei olnud enam see kahekümne viie aastane mees, kes sõitis Rootsi. Ma olin vanem mees, kes oli rohkem kui pool sajandit Rootsis elanud. Isegi kui ma oleksin üles leidnud selle Kreeka, mida ma mäletasin, ei olnud ma enam kindel, kas see mulle meeldiks.

/—/

Vaatasin ikka ja uuesti ringi, lootuses, et miski minus ärkab, midagi kõigest sellest, mida ma mäletasin, aga ikka oli tunne, nagu vaataksin mingit ähmast vana filmi.

Jutustuse lõpus külastab minategelane koos oma abikaasaga enda sünnimaad. Päris nostalgiliseks seda taaskohtumist nimetada ei saa, kuigi ka teisiti on seda raske määratleda.

Järeldus on lihtne. Iga keel on ainulaadne. Ühte raamatut ei saa kirjutada kahes erinevas keeles. Kirjutad raamatu, mis sarnaneb sellega, mille sa juba oled kirjutanud.

See on kõik.

Douglas Smith “Rasputin”

Tauno Vahter märkis oma arvustuses, et see “on vähemalt seitsmes Rasputini elulugu eesti keeles ja normaalne sõltuvusprobleemita inimene pärast seda enam ühtegi järgmist lugema ei peaks.”

Mina ei olnud varem lugenud ühtegi Rasputini elulugu. Hea, et esimesena sattus ette just see. Ühtegi teist ma lugeda ei kavatse.

“Rasputin” on korralik telliskivi. See ei hõlma küll päris kõike, mida nimitegelasest teada võiks, kuid sisaldab piisavalt infot selleks, et lugeda teema enda jaoks lõpetatuks.

Smith selgitab sissejuhatuses, et ta jõudis Rasputini juurde, kui kirjutas raamatut aadli saatusest Venemaal pärast 1917. aasta revolutsioone. Vana korra lõpuaastaid uurides oli ta korduvalt rabatud Rasputini kõikjalolekust. Milliseid allikaid ta ka ei uurinud, kõikjalt vaatas vastu Rasputin.

See on tõesti hämmastav kui laialdaselt ta siis inimeste meeli köitis, kui tugevalt neid painas. Smith käsitleb Rasputini lugu tragöödiana, milles võib tajuda Venemaa enda lugu 20. sajandi alguses. Ta näitab, et suur osa tema kohta levinud väidetest olid väljamõeldised, valed.

“Usk üleloomulikku, pimedatesse jõududesse, kes salaja juhivad Venemaad apokalüpsise suunas, kurja enda vaieldamatusse kohalolekusse – see kõik ühines, kujundades üldlevinud ettekujutuse Rasputinist,” kirjutab Smith. “Pole võimalik ülerõhutada, et Rasputini maine, mis arenes aastatel enne suurt sõda, maine, mis on siiani säilinud, oli loodud vähem Rasputini kui inimese järgi – tema tegeliku olemuse ja tegude järgi – kui 1900. aastate alguse Venemaa haige ajastuvaimu kohaselt. Kosmilised jõud võitlesid Venemaa tuleviku pärast ja asjaolu, et lihtne talupoeg oli suutnud mitte ainult jõuda tsaari paleesse, vaid nii põhjalikult võita tema usalduse, võis tähendada ainult ühte kahest: ta oli kas Jumala läkitatud ingel või saatana teener.”

Smithi käsitluses ei olnud Rasputin ei kurat ega pühak. Ühes selle raamatu ilmumisega seoses antud intervjuus ütles ta lõpetuseks: “Ta ei meeldi mulle. Aga ma tunnen, et mõistan teda paremini. Ja ma näen, et ta ei olnud see kahjulik mõju, kelleks teda on nii kaua peetud. Temast tehti sobiv patuoinas Venemaa ületamatute probleemide eest.”

Kaasaegsete ettekujutustes muutus Rasputin niiditõmbajaks, kes juhtis tahtejõuetu tsaari otsuseid, kuid Smithi suhtumist temasse näivad olevat mõjutanud kõige rohkem mõned Rasputini nõuanded, mida tsaar ei järginud.

1914. aastal oli Rasputin vastu Venemaa astumisele sõtta. “Ma tean, et nad kõik soovivad sinult sõda, ilmselgelt mõistmata, et see tähendab hävingut. Raske on Jumala karistus, kui ta võtab ära mõistuse, see on lõpu algus. Sina oled tsaar, rahva Isa, ära luba hullumeelsetel võidutseda ja hävitada ennast ja rahva. Jah, nad vallutavad Saksamaa, aga mis saab Venemaast? Kui mõelda, siis pole keegi kunagi niimoodi kannatanud nagu Venemaa, uputatuna omaenese verre. Suur saab olema häving, ääretu lein,” teatas ta tsaarile kirjas, mida tuleb Smithi hinnangul pidada “kõige tähelepanuväärsemaks ja prohvetlikumaks kirjaks, mille on kunagi Vene tsaarile üks tema alam kirjutanud.”

“Kui Nikolai oleks järginud Rasputini nõuannet, siis oleks mitte ainult Venemaa ajaloo, vaid kogu maailma ajaloo kulg olnud radikaalselt erinev. Kui Venemaa oleks sõjast eemale jäänud, siis on raske ette kujutada, et seal oleks toimunud revolutsioon või vähemalt nii vägivaldne ja katastroofiline. Kannatused, mida oleks saanud vältida, on kujuteldamatud. Ja ilma Venemaa 1917. aasta revolutsioonideta on raske ette kujutada natsliku Saksamaa tõusu. Kuid taas eiras Nikolai Rasputini sõnu – sõnu, mis oleksid päästnud tema valitsemise, tema elu ja tema perekonna; sõnu, mis enam kui kompenseerisid selle kahju, mida Rasputin oli põhjustanud ja hiljem põhjustas trooni prestiižile.”

1915. aastal asus Rasputin lõpuks toetama progressiivse bloki ideed nimetada ametisse tõeliselt rahva toetust omavad ministrid, kellega duuma võiks koos töötada. “Nikolai keeldumine Rasputini nõuannet kuulda võtta põhjustas selle, mida võiks pidada pöördumatuks trooni ja duuma suhete kahjustamiseks. Nii nagu ka sõtta astumise otsuse puhul, võib ainult oletada, mis oleks võinud olla, kui keiser oleks Rasputinit kuulanud ja progressiivse bloki koostööpakkumise vastu võtnud,” kirjutab Smith.

1916. aastal oli Rasputin eriti nördinud seaduse üle, mis keelas tavalistel sõduritel sõja ajal pealinnas trammiga sõita. “Ta pidas seda nii mõttetuks ja ebaõiglaseks kui ka sõdurite viha ja pahameele põhjustajaks ohvitseride vastu, kellel oli lubatud sõita. Rasputini arvates tuli selline poliitika lõpetada ja selles oli Rasputinil õigus, sest see mõttetu ja alandav seadus sai oluliseks teguriks, mis õhutas Veebruarirevolutsioonini viinud viha,” märgib Smith.

Samuti muretses ta juba varakult toidukriisi pärast linnades. “Jaanuarist alates oli Rasputin olnud mures kasvavate leivasabade, toidupuuduse ja kõrgete hindade pärast – need probleemid, nagu ta selgepilguliselt nägi, ei olnud mitte üksnes rasked linna vaestele, vaid võisid põhjustada rahutusi ja õõnestada riiki,” kusjuures “Rasputinil olid konkreetsed ettepanekud selle kohta, kuidas toitu saaks pakendada ja müüa kiiremini, et leevendada pikki järjekordi, mis olid vihaste juttude kasvupinnaseks. Ta andis kõik need ideed edasi, kuid midagi ei tehtud,” kirjutab Smith, märkides, et revolutsioonitule süütasid lõpuks just leivamässud.

Ajalugu olekseid ei tunne, kuid selline whatifism võib suhtumist Rasputinisse muidugi parandada, sest tema loendamatute nõuannete hulgas leidus tõesti ka selliseid, mis väärinuks järgimist, kuid heideti kõrvale. Rasputini tapmine, leiab Smith, aitas monarhia lõppu kiirendada. Samas aitas Rasputin oma lähedusega troonile seda aga (ilmselt tahtmatult) ka esile kutsuda. Mulje, mis temast selle raamatu põhjal jääb, ei ole meeldiv, aga päris üheplaanilise karikatuurse tegelasena ta pärast selle lugemist enam ei paista.

A. N. Wilson “Viktoriaanid”

Inglise ajaloolane, kirjanik ja kolumnist Andrew Norman Wilson ei ürita vähimalgi määral varjata enese kiindumust ajajärku, millele see raamat on pühendatud, kuid see ei muuda tema maalitud pilti minevikust ilustatuks.

“Kui saaksin valida endale ideaalse elamisaja, siis valiksin sündimise 1830. aastatel kirikuõpetaja pojana, kes on pärinud oma vanematelt head hambad,” kuulutab ta. “Hambaravi paranemine on kahtlemata üks väheseid selgeid eeliseid, mida 20. sajand on inimkonnale toonud.”

Wilson sündis aga hoopis 1950. aastal. Ta märgib, et tema põlvkond on viimane, kes kuulis kuninganna Victoria ajal elanud inimeste mälestusi ja puutus kokku selle füüsiliste detailidega (nagu gaasilambid Briti raudteejaamade ootesaalides). Kuid samas ei ole viktoriaanide loodud maailm tänaseks täielikult kadunud. Maailm on muutunud, aga paljud probleemid on samad. Ja neist paljude juured ulatuvad sellesse aega.

“Igasugune ajalookirjutus on selektiivne ja hinnanguid andev – kui mitte otseselt, siis kaudselt. Sellises raamatus, nagu see on, peegelduvad paratamatult minu enda ja meie praeguse ajastu prioriteedid,” tunnistab autor.

“Viktoriaanid” ilmus ingliskeelses väljaandes esmakordselt juba 2002. aastal. Kirjutatud on see ajal, mil ei olnud veel toimunud 2001. aasta 11. septembri terrorirünnakud, järgnenud sõjad Afganistanis ja Iraagis jne. Võib arvata, et täna oleks sellist raamatut kirjutades mõned rõhuasetused teised. Mõned teemad ja piirkonnad saaksid rohkem tähelepanu kui selle kirjutamise ajal vajalik näis olevat.

Kuninganna Victoria tõusis troonile 1837. aastal, kui oli 18-aastane, ja lahkus sealt 1901. aastal surres. On huvitav fakt, et see Suurbritannia hiilgeaja sümbol ei osanud kuni oma kolmanda eluaastani inglise keelt (tema ema oli saksa printsess). Viimastel elutundidel hoidis tema kätt aga Saksa keiser Wilhelm II – Victoria tütrepoeg.

Kuninganna Victoria järgi sai ajajärk küll nime, aga tema ei ole selles raamatus tegelikult enim mainitud tegelane. Selleks on hoopis kauaaegne riigimees, toona kokku 12 aastat peaministriks olnud William Ewart Gladstone.

Wilson ise liigitab oma teose “ajastuportreeks”, ja seda see ongi. Raamat on jagatud kuueks osaks, iga neist hõlmab umbes kümmet aastat. Selline liigendus on ühest küljest loogiline, aga tekitab samas ka segadust. Teema, mille lahkamist alustatakse ühes kohas, võib jätkuda alles paarsada lehekülge hiljem teise kümnendi all ning jõuda lõpplahenduseni hoopis kolmandas punktis.

Sisse on tulnud ka mitmeid kohti, kus autor kordab juba varem öeldut. Sellised meeldetuletused võivad küll olla mõnele lugejale vajalikud, aga mõjusid teose niigi suurt mahtu arvestades üleliia koormavalt.

Lühidalt: selle raamatu ülesehitusega ma väga rahul ei ole. Tundus kuidagi liiga romaanilik, hakitud ja hüplik. Kogu perioodi käsitlemine eraldi teemade kaupa olnuks lugejasõbralikum, kuid siis meenutanuks “Viktoriaanid” ilmselt liiga palju referaati, sest Wilson tugineb suures osas ikkagi teiste autorite teostele – tema on loonud nende põhjal ühe ajastu koondportree.

Juttu ei ole selles muidugi päris kõigest, aga palju puudu ei jää. Mõnikord on autor andnud teadlikult rohkem ruumi asjadele ja tegelastele, keda tema hinnangul on valesti mõistetud või alahinnatud. Hinnanguid on selles raamatus seejuures suht palju. Näiteks Robert Peel oli Wilsoni hinnangul tooride kõigi aegade parim juht. Mõnda teist tegelast nimetab ta otsesõnu idioodiks.

Muide, Peeli viimased sõnad parlamendis olnud: “Mis on see diplomaatia? See on rahu säilitamise kulukas masin. See on tähelepanuväärne instrument, mida tsiviliseeritud riigid kasutavad sõja ärahoidmiseks.” Mõned päevad hiljem ta suri.

Hiljem, kirjutades Briti koloniaalpoliitikast (ja puhkenud vastuhakkudest) Indias, märgib Wilson: “Ei saa olla mingit kõlbelist ekvivalentsust rahva vahel, kes mis iganes koletutegi vahenditega püüab võidelda oma vabaduse eest elada nii, nagu nad soovivad, ilma sissetungijate sekkumiseta, ja sissetungijate võimu vahel, kes äärmise jõhkrusega kehtestab mitte ainult füüsilist, vaid ka poliitilist ülemvõimu selle rahva üle.”

Selles osas on tema autoripositsioon kompromissitu.

Teisal tunnistab ta, et “mõnikord saame möödunud põlvedest rohkem teada, lugedes autoreid, kes nende ajal populaarsed olid ning on nüüd jälge jätmata unustusse vajunud, selle asemel et uurida taas surematuid klassikuid.”

Viktoriaanliku maailma ja tänapäeva suurim ning erakordseim erinevus on Wilsoni hinnangul naiste muutunud roll ja staatus ühiskonnas. Briti monarhia ellujäämise saladuseks peab ta aga selle poliitilist tähtsusetust, mis muutis 20. sajandil teisi riike laastanud revolutsioonide toimumise seal sisuliselt mõttetuks. “Asjaolu, et monarhia Inglismaal püsima jäi, ei näidanud selle tugevust, vaid tühisust,” leiab Wilson.