Luulekogu jõudis müügile

Kuna tänasest on Rahva Raamatus müügil minu esimene luulekogu “Stereofooniline vaikus. Luuletusi aastaist 1995-2002”, mida saab osta muidugi ka otse kirjastajalt, siis teen nüüd väikese reklaampostituse, tutvustades lähemalt ühte selles leiduvat luuletust.

MUUSA

minu tuhat kaalutut nägemust
millele tuleb anda reaalsus
ei lase uinuda enne kui hommikul
taas särab su ümar ovaalsus

kogu öö olen täitnud ma pabereid
seadnud sõnu ja tähti ja tähendust
tihti uurinud teooriaid ning tabeleid
kuid pole iialgi tundnud su lähedust

Ma ei mäleta enam täpselt, millal kogu avaluuletuseks valitud “Muusa” kirja sai pandud, kas veel eelmisel või juba käesoleval sajandil, aga kindlasti ei kuulunud see minu päris esimeste katsetuste hulka. Tekstid ei ole selles kogus kronoloogilises järjekorras. Teada on vaid nii palju, et need kõik on valminud enne 2003. aastat.

Küll aga mäletan seda, mis mulle ülaltoodud luuletuse kirjutamiseks siis tõuke andis. See oli üks teine luuletus. Nimelt Anna Ahmatova “Viimane luuletus”, mille peale ma juhtusin 1965. aastal eesti keeles avaldatud “Vene nõukogude luule antoloogiat” lugedes, kus see ilmus Debora Vaarandi tõlkes alltoodud kujul.

VIIMANE LUULETUS

Üks tuleb kui rakatav äikesehoog,
kui elu ja lõhnade rahutu voog.
Ta naerab ja kõditab keelel
ja mängima paneb kõik meeled.

Kuid teine on kesköise vaikuse vaim.
Ta hiilib su ligi kui ähmane aim.
End tuhmunud peeglis kord näitab
ja ümiseb midagi jäika.

On säärastki – keskpäeva sagina sees
ta äkitselt lehele ilmub su ees
ja voolab kui allikas luhas,
nii kerge ja laulev ja puhas.

Ent mõni – tast viimseni pingul on närv.
Ei värv ega heli, ei heli, ei värv.
Ta hõljub ja keerleb ja muutub.
Kuid elusalt kätte ei puutu.

See aga! Tilkhaaval mu vere ta jõi.
Nii armastus noorelt ehk piinata võis?!
Ja ilma et huuligi paotaks,
siis uuesti tühjusse kaob ta.

Ja sellest ma hirmsamat piina ei tea.
Läks maailma otsa – kus leian ta seal!
Ei ühtegi jälge, ei kaja.
Ma nõrken… Just teda ma vajan!

Hämmastav ja minu meelest jätkuvalt täiesti vaimustav, täiuslik. Mul üldiselt küll ei ole mingeid “lemmik” asju, aga kui peaksin tingimata nimetama oma lemmikluuletuse, siis oleks selleks just Ahmatova “Viimane luuletus”.

Minu “Muusa” on sisuliselt selle kaja – mõttemäng sarnastel teemadel sarnases vormis, kuigi märksa lühem. Just seetõttu saigi see valitud minu esimese luulekogu esimeseks luuletuseks.

Kui avaluuletus on seal omamoodi kummardus Ahmatovale, siis edasi läheb see luulekogu kohati muidugi hoopis teises stiilis ning paljud teemadki on sellised, mida tema kunagi ei puudutanud ega iialgi puudutaks.

Värske Rõhk nr. 50 (suvi 2017)

Luuletustega esinevad:

* Laura Oras (kui vihma sajab, on lompides kellegi silmad)

* Gerda-Liis Palmiste (oh ema, / ma mäletan su vesiseid / suppe)

* Elisabeth Kaukonen (ma olen su vesi, / su silmavesi, su vann, su vaas, jõesäng, oaas)

* Mari-Liis Müürsepp (kõige hullem / mis ühe tüdrukuga juhtuda võib / on sattuda kellegi luuletusse)

* Kristel Birgit Potsepp (ma ei taha enam olla muusa / tahan mehi armastusega tappa)

* Kaarel Mihk (kui sa esimest korda / kuulsid esmamulje olulisusest / siis mis mulje sulle sest jäi?)

* Sven Kütt (muigasid / lugedes mu silmi)

* Marianne Lind (suve algus / vana raamat / pööningu kopitanud lõhn)

* Mari Paberit (on kõiki oma loorbereid väärt)

* Tiina Veikat (purunev klaas / on meie sõneleva koreograafia / oluline meeleline atribuut)

Andris Feldmanis astub üles novelliga “Isa nägu”, Rauno Alliksaar kolme lühipala ja Hans Alla ühe veidi pikemaga. Kõik küll täiesti loetavad, kuid mitte sellised, mis kauaks meelde jäävad. Samas on avaldatud Kristjan Haljaku “Päevikumärkmed”, mis kujutavad endast pigem paroodiat nimetatud žanrist (palun väga vabandust, kui see ei olnud nii mõeldud). Lisaks veel Amie Barrodale “Kaitseinglid” (inglise keelest tõlkinud Marianne Lind).

Helena Läks on teinud pika intervjuu Berit Kaschaniga, kellelt ilmus läinud aasta lõpus esimene luulekogu “Ma naeran magades”. Küsimusele, kuidas ta ise raamatuga rahule jäi, vastab Kaschan: “Sellega, kuidas ta välja näeb, olen väga rahul. Sisu puhul ma teadsin, et hetke, mil täiesti rahule jään, ei tulegi, ja raamat tuleb ühel hetkel lihtsalt lahti lasta.”

Rauno Alliksaar arvustab Tõnis Tootseni raamatut “Esimene päev”, mis on pälvinud palju meediatähelepanu omapärase vormistusega. “Paraku ei ole sisu sugugi tingimata niivõrd vaimustav,” leiab Alliksaar. “Hõlmamisambitsioon ja üksikasjalikkus on viinud olukorrani, kus tervikuna paistab silma vaid detailide summa ning seda mitte millegi uudsena.”

Anette Helene Vijar kirjutab Loore Sundja ja Else Lagerspetzi teosest “Notes, Memories, and Fictional Accounts of the Published Works”, mis valmis EKA graafilise disaini eriala lõputööna. Ma enam ei mäleta, kas see oli väljas ka sellel lõputööde näitusel, mida sai läinud aastal vaatamas käidud, aga loetud artikkel tekitas vastupandamatu tahtmise lugeda ka seda raamatut. Peab vist ostma.

Hele-Mai Viiksaar arvustab Mudlumi jutukogu “Linnu silmad”. “Lugeja, kes otsib teost, mille käest ära panemine osutub enne läbisaamist võimatuks ning kus pinge on pidevas haripunktis, peaks mujale vaatama, sest “Linnu silmade” lugemine on pigem aeglane lugemine,” selgitab Viiksaar. “See meenutab fotode vaatamist: avad albumi suvalisest kohast, mõne pildi puhul jääd pikalt vaatama ja meenutama, mõne puhul lased vaid silmadega üle. Mõned jäädvustused on aga sellised, mida vaatad ikka ja jälle, et uusi detaile avastada.”

Daniel Tamm on võtnud vaatluse alla Liisa Nurme debüütromaani “Kolgas”. Kui arvestada, et autor oli raamatu ilmumise ajal alles 15-aastane, siis ei ole üllatav, et kriitik saab heita sellele ette sügavuse puudumist ja allteksti pinnapealsust. Kokkuvõtteks teatab ta aga siiski: “Ehkki “Kolgas” on nii vormi kui sisu poolest võrdlemisi õhuke raamat, annab see sellegipoolest aimu Liisa Nurme potentsiaalist. Teose struktuur on hõre, süžee kulunud, aga ei saa salata autori suurepärast sõnaseadmisoskust.”

Hanna Linda Korp lahkab essees, mille aluseks on Eesti Kirjanduse Seltsi ülevaatekoosolekul peetud ettekanne, kodumaise luulekriitika seisu, leides, et pahatihti on arvustuste näol tegemist vaid ümberjutustustega, väga harva jõutakse konkreetsete luuletekstide analüüsimiseni.

Nojah, eks sageli seab ilmselt omad piirid ka arvustusele eraldatud tähemärkide arv ja see aeg, mida on võimalik loetu lahkamise peale kulutada. Nii saavadki arvustustest enamasti sisuliselt rohkem tutvustused. Näiteks mina olen ju kah lihtsalt raamatututvustaja, mitte kriitik. Ja ühtlasi siis ka ajakirjade tutvustaja, nagu käesolev postitus kinnitab.

Lisaks on avaldatud Kristel Sergo pilte, Alexander Gronsky fotosid. Need mustvalged fotod ei mõju ajakirjas väga muljetavaldavalt, vajaksid palju suuremat pinda, aga illustratsioonid on head.

Vikerkaar nr. 6, 2017

Vikerkaare selle numbri teemadeks on vene diasporaa, emigratsioon, lähivälismaa.

Otsa teeb lahti Igor Severjanini (1887-1941) Toilas kirjutatud “Õnne poees” (1915) Jaan Unduski tõlkes, millele järgneb tõlkija kirjutis Severjanini loomingulistest suhetest Eesti ja siurulaste, eelkõige Henrik Visnapuuga.

Seejärel tuleb Ivan Narodny (1869-1953) “Tehismees” (ilmunud 1912. aastal Ameerikas) Triinu Pakki tõlkes (hea, humoorikas lugu), mida saadab Toivo Kitveli kirjutis antud nime all esinenud Jaan Sibulast endast.

1984. aastal Leedus sündinud Taissija Orali viis luuletust Maarja Kangro tõlkes, autorit tutvustab Igor Kotjuh.

Kotjuhi enda luuleproosat Aare Pilve tõlkes. Andrei Ivanovi “Klaasitükike” Veronika Einbergi tõlkes.

Sergei Zavjalovi (sünd. 1958) “Nõukogude kantaadid” Aare Pilve tõlkes, koos tõlkija saatesõna ja kommentaaridega. Tagapool tuleb veel Pilve intervjuu Zavjaloviga, mis on minu meelest märksa huvitavam kui need tekstid, mis tema loomingut siin esindavad.

Kevin M. F. Platti essee “Vene kultuuri hääled Balti lähivälismaal”, millele kajavad samas vastu Pille-Riin Larm, Boris Veizenen ja Sergei Moreino. Viimane torkab irooniliselt: “Ja tõlgibki siis ameerika poiss (professor!) vene keelest ja püüab meie kohta (meile?) midagi öelda.” Konkreetsemalt: Platti tekstidel “on oma sisemine loogika; isegi kui ta kirjutab ilmselget jama, nagu et “Vabavärss mõjub harilikult alati vene kõrvale omamoodi šokeerivalt”, meeldib mulle mõelda, et talle meeldib nõnda mõelda. Mind ei ärrita, et ta kirjutab, nagu oleks tal piisav teadmistevaru teema kohta, sest juba esimestest ridadest ma kuulen: he travels light.” Kohati räägivad autorid üksteisest täiesti mööda, kuid sellegi poolest huvitav mõttevahetus. Sellist vormi, kus kellegi esseele järgnevad teiste pikemad kommentaarid, võiks ehk rohkemgi kasutada.

Mart Niineste mälestuskildude kogumit “Eesti rock ja vene rock: plahvatuslik paralleelajalugu” asusin lugema kerge eelarvamusega, mille on tekitanud tema viimase aja enesekordustesse kalduvad heietused, kuid see osutus üldse kõige sisukamaks ja huvitavamaks Niineste sulest pärinevaks tekstiks, mida ma olen kunagi lugenud.

Liisa Kaljula “Sots-art – Ida-Euroopa poliitiline pop” oli samuti päris huvitav.

Kunstiloo rubriigis teeb Elnara Taidre juttu Alexei Gordinist, nõukogudejärgse kunstniku seiklustest kapitalistlikus maailmas. Ühtlasi on avaldatud ajakirja kaanel ja sees reprosid Gordini töödest.

Lõpetuseks Jaan Puhveli lühike kirjutis, kus ta kuulutab Jakob Georg von Bergi (1760-1844) “Eestimaa priiuse mahavaikitud võtmekujuks”. Berg heideti 1821. aastal Eestimaa rüütelkonnast välja, süüdistatuna 80 tuhande rubla ärandamises. Enda kaitsmisest ta loobus, väites, et kasutas seda raha puhtalt Eestimaa hüvanguks. Puhvel arvab, et Berg maksis selle altkäemaksuna Venemaa siseministeeriumi tagurlikule juhile, et saada tema heakskiit orjuse lõpetamisele Eestimaa kubermangus.

Looming nr. 6, 2017

Luuletustega esinevad Enn Lillemets, Leelo Tungal, Piret Bristol, Carolina Pihelgas, Anneli Tõevere, Hando Põldmäe, Asta Põldmäe ja Thavet Atlas. Tungal kirjutab (luuletuses nimega “Kaasaeglane”):

Ta astub sinust üle, sinust läbi –
tal sellest mitte midagi ei ole:
ei ehmumist, ei jahmumist, ei häbi,
sest aeg on selline,
et aega lihtsalt pole.

Poetessi juubeli puhul (22. juunil sai ta 70-aastaseks) on Ilona Martson teinud temaga pika intervjuu, kus Tungal ütleb muu hulgas järgmist: “Mina võtan väga südamesse ja põen, ja natuke nutan ka, kui omaette olen – näiteks siis, kui minu raamatu kohta mõni kuri arvustus ilmub. Sellepärast ehk julgengi rohkem kirjutada lastele kui täiskasvanutele.”

Mind võib vabalt kritiseerida

Mina, hoopis vastupidiselt, ootan juba kannatamatult, et selle peagi ilmuva luulekogu kohta, mille väljaandmiseks praegu viimaseid päevi Hooandja kaudu toetust kogun, ilmuks mõni kuri arvustus, mis võimaldaks mul kriitikuga diskussiooni laskuda, ennast kuidagi õigustada või midagi selgitada, võib-olla isegi mõne terava tähelepanekuga nõustuda.

Aga, jah, kuna osad loomeinimesed on nii tundlikud, et kriitika läheb neile valusalt hinge, siis ei teagi hästi, kas millegi kohta ise midagi väga teravat öelda ehk kirjutada maksab. Pärast tuleb järsku välja (või õigemini: jääb teada saamata), et keegi on mõne minu ettevaatamatult pillatud läbimõtlemata märkuse pärast midagi tegemata jätnud. Ja see oleks küll väga halb, üldsegi mitte hea.

Tungla ainetel esinevad sõnavõttudega veel Ivo Linna, Berk Vaher ja Linnar Priimägi.

Proosatekste pakuvad Livia Ulman, Reet Kudu, Raido Õis ja Jan Kaus, kes kirjutab: “Sellest hoolimata, et mulle meeldib kirja panna mõtisklusi, mille eesmärk on heita olemisele mingitki valgust, on selgemast selge – ma ei oska elada. Mõnikord on tunne, et pole mõtet püüdagi.” Sarnane pessimistlik meeleolu vaatab vastu ka teiste eelnimetatud autorite töödest.

Samuti on tavapärasest süngem Toomas Kalli mõtteharjutus teemal, kuidas Eesti kirjanikud “Kevadet” kirjutaksid, kus Kall jõuab Maimu Bergi matkides selleni, et Joosep Tootsist saab “Stalini toore karakteri leebem põhjamaine variant”.

Aapo Pukk on lasknud avaldada “Isa portree”, mis on peen ja tundlik, mõtlemapanev, aga samas jällegi… ka valus.

Mugavuspoliitik ajab taas jama

Mugavuspoliitik Andres Herkel heietab kokku kohutava segapudru, mille peale siiski ei saa jätta kurjalt märkimata: milleks on vaja avaldada sellist asjatundmatut jama, kus žongleeritakse autoriteetsel toonil teemadega, mida autor tegelikult ei valda?

Näiteks kuulutab Herkel hoogsalt: “Macroni loosung Ni de droite, ni de gauche – ei parem ega vasak – kõneleb veel ühe lõpu võimalikkusest. See on traditsioonilise parem- ja vasakpoolsuse lõpp. Rohkem kui kaks sajandit tagasi võeti need mõisted Prantsusmaa parlamendis kasutusele selle järgi, millised jõud juhataja poolt vaadates kummale käele jäid. Nüüd aga tõuseb noorusliku puhanguna esile mees, kelle sõnum on see vastandus lihtsalt lammutada.”

Jumal hoidku! Paistab, et Herkel on küll teadlik sellest, kust mõisted parem- ja vasakpoolsus pärinevad, kuid täielik võhik kaasaja Prantsusmaa poliitikaelu teemadel ega ole seetõttu kuulnud üldse mitte midagi tsentristlikust traditsioonist, mida esindas presidendina ka Valéry Giscard d’Estaing, kes oli ametis aastatel 1974-1981, ning pakkus sel sajandil varem juba kolmel korral presidendivalimistel François Bayrou, kelle toetusbaasi, võrgustikud ja ka loosungid Macron nüüd lihtsalt üle võttis, kusjuures tsentristide eesmärgiks on mitte parem-vasak jaotuse “lammutamine”, nagu Herkel väidab, vaid nende pooluste ühendamine, valitsemine keskelt.

Meenus, kuidas sama mees kuulutas 2008. aastal, kui Barack Obama valiti USA presidendiks, et Prantsuse ühiskond ei ole millekski selliseks valmis, sest “kuigi Pariisi ja ka väiksemate linnade tänavapildis on mustanahalisi rohkesti, pole ma kohanud ühtegi Prantsusmaa valitsuse, Rahvusassamblee või Senati liiget, kes oleks niisama tõmmu, kui on Obama”, kuigi just samal ajal kuulus Prantsusmaal konservatiivide valitsusse Obamast märgatavalt tumedama nahavärviga Rama Yade ja parlamendivalimistel oli mustanahalisi kandidaate isegi Rahvusrindel, aga selline on Eesti “ekspert-poliitikute” tase, mis parata. Lihtsalt kahju kodanikest, kes sellist pseudointellektuaalset jura taluma peavad.

Arvustused valmistasid pettumuse

Margus Ott arvustab Aare Pilve luulekogu “Kui vihm saab läbi. Mälestusi ühest ajastust (2007-2015)”, aga ma ei suutnud seda arvustust pikalt lugeda, toon siin ühe suvalise stiilinäite: “Kõik eespool mainitud aspektid töötlevad ka subjekti: meenutuses endaga kontaktis olemine, mis toob subjekti kokku tema olemise teatava jõuga; tajumises oma teiste jõudude nüansseerimine; unenäos ülessulamine, mittemeetriliseks muutumine; aja neljandas aspektis lendumine.” Selline hookus-pookus.

Maarja Kangro arvustus Mihkel Muti romaanile “Eesti ümberlõikaja” oli õnneks loetavam. Tema sõnul ei ole tegu “mitte niivõrd iroonilise, kuivõrd karikatuuriraamatuga”, aga Muti pildid on “sageli nii ülekarikeeritud, et muutuvad kuivaks.” Ei tekitanud tahtmist seda raamatut lugeda.

Kaupo Meieli arvustus Urmas Vadi “Neverlandi” kohta andis juba pealkirjas mõista, et tegemist on mingi peenisejuraga. Selle peale hüppasin kohe viimase lõigu juurde, mis lõpeb sõnadega: “Hoia kõva, Urmas!” Meieli sõnul võib “Neverland” olla “lõbustav, ehk isegi huumoriküllane romaan, aga jätab ometi hinge lootusetuse.” Ma vist ei taha seda lugeda.

Peeter Helme märgib, et I. V. vanglaromaan “Aedniku päevik” oleks vajanud “veel ühte, kahte või lausa kolme toimetamis- ja lühendamiskuuri, ent täidetud on paar olulist eeltingimust: autor teab, millest ta räägib, ja…”

Lühidalt: ise võiks neist lugeda ehk Pilve luulekogu, kui see kusagilt kätte puutub, kuigi just selle kohta kirjutatud arvustus oli minu meelest küllaltki loetamatus stiilis, vähemalt kohati.

Vaapo Vaherilt on pikem, päris huvitav käsitlus Ernst Enno elust, loomingust ning selle retseptsioonist. Toob muu hulgas välja, kuidas mõningad kriitikud, näiteks Suits ja Tuglas, teda maatasa üritasid teha. Noh, vähemalt panid tähele, võinuks ju ka lihtsalt maha vaikida.

Lugesin veel Peeter Oleski kirjutist Peeter Tulvistest, Tartust ja psühholoogiast. “Ma ei saa lõpetada käesolevaid ridu tõdemusega, et niisugune professor Peeter Tulviste oli. Ta oli märksa suurem kui mõni lehekülg tema mälestuseks. Mis on selle suuruse mõõduks? Töö ja tulemused,” kirjutab Olesk lõpetuseks. Sama võib öelda ka Loomingu kõnealuse numbri kohta: see on märksa suurem kui vaid minu kokkuvõte. Kel huvi, see lugegu ise!

Akadeemia nr. 6, 2017

* Arnold Unt, kes võttis 2007. aastal osa Tõnismäel asunud sõjahaua ekshumeerimistöödest ning koostas sellest arheoloogiafirma aruande, kirjutab antud problemaatikast. Üldiselt huvitav artikkel, kuid kohati häirib autori veidi üleolev toon.

Nagu näiteks: “Sedakorda möödus kümme aastat Tallinnas Tõnismäel asunud sõjahaua ekshumeerimisest ja sündmusele nime andnud monumendi teisaldamisest. Kuigi otsingusõnaga “pronkssõdur” saab internetist viiteid eesti-, inglise- ja venekeelsetele artiklitele kokku umbes 22 miljonit, pole viimase kümne aasta jooksul Tõnismäe sõjahaua kohta midagi asjalikku kirjutatud.”

Paistab, et oma kitsast professionaalsest vaatepunktist lähtudes ületähtsustab ta pronkssõduri kriisi puhul ekshumeerimise rolli. See monumentaalne konflikt tulenes ju hoopis muust ja võinuks puhkeda isegi siis, kui sinna olnuks maetud lihtsalt kastid saepuruga. Küsimus oli monumendis ja sellele omistatud tähendustes, mitte sõjahaudades.

* Martin Mölder kirjutab pikemalt Eesti kodanike liberaalsest ja konservatiivsest enesemääratlusest ning hoiakutest 2016. ja 2017. aastal, tuginedes juba palju kriitikat pälvinud uuringutele, kus paluti inimestel hinnata muu hulgas “homoseksuaalsuse õigustatust” (kümne punkti skaalal). Nagu mis mõttes, eks ole?

Eks see metoodika ja küsimuste sõnastus veidi küsitavad olid, aga laias plaanis võib ilmselt nõustuda järeldusega, et kodanike hoiakud on Eestis üldiselt küllaltki konservatiivsed, isegi kui nad ennast ise konservatiividena ei määratle, järjekindlaid liberaale on vähe.

* Toomas Kiho segab luuletuses “Eha” kokku uusi sõnu vanadel viisidel (“On jälle aeg / end koogutada / ja võtta kanda põlissüü.”), luues satiirilise hümni (“Me Liidu rahvaste ja riike seas / sa, Eesti, sammu esimeste kindlas reas!”), millega naeruvääristab Rail Balticu jüngrite eurousku, kuid selle laulu refrään on kurb (“On eha, / pole midagi teha.”).

* Toivo Meikar on kirjutanud väga hea, põhjaliku artikli teemal “Sajand riikliku metsatööstuse algusest Eestis”, kus vaatleb lähemalt aastaid 1915-1922, mil maailmasõja mõjul kutsuti ellu riiklikud küttekomiteed. Tuleb välja, et näiteks 1917. aasta algul oli ehitusvalitsusel kasutada kokku 10 tuhat raietöölist ja paartuhat hobusemeest. Pärast sõda vajadus riikliku metsatööstuse järele sellisel kujul kadus, kuid 1930-ndatel võeti üleilmse majanduskriisi mõjul taas suund riikliku metsatööstuse arendamisele. Nii et 1940. aastaks langes selle arvele juba 80% ülestöötatud metsast.

Eks võib ju selleski näha omamoodi väikest ettevalmistust nii 1917. aasta oktoobrirevolutsioonile Venemaal kui ka 1940. aasta juunipöördele Eestis: muutused ühiskonna majanduslikus struktuuris olid suures osas juba toimunud – järgnesid murrangud, mis muutsid ka selle poliitilist pealisehitist, viies edasi juba alustatud teel.

* Toivo Hinrikus ja Ain Raal kirjutavad Eesti esimesest ja viimasest farmakopöast. Mõiste tuleb kreekakeelsetest sõnadest pharmakon (ravim) ja poieō (teen). “Farmakopöa on ravimite koostisse kuuluvatele toimeainetele, aibiainetele ja droogidele esitatavate kvaliteedinõuete ning nende määramise eeskirjade kogumik, mille eesmärk on tagada ravimpreparaatide kvaliteet ja ohutus.”

Eesti farmakopöa ilmus trükist 1937. aasta jaanuaris. Tol ajal kehtis maailmas kõigest 26 farmakopöad, riiklike kõrval ka Euroopa ja Skandinaavia omad. Lätis valmis see 1940. aastaks. Vahepeal võeti siin kasutusele nõukogude farmakopöa, nüüd kehtib ingliskeelne Euroopa farmakopöa.

“Farmakopöal on seaduse jõud ja selles kehtestatud nõudeid on kohustatud täitma kõik ravimitootjad, valitsusasutused (ravimiametid), teadusasutused ja isikud, kes toodavad ja säilitavad ravimeid või kontrollivad nende kvaliteeti Euroopas,” kirjutavad Hinrikus ja Raal. Eestil on nüüd õigus teha ettepanekuid ja edastada oma ekspertide arvamusi Euroopa farmakopöa komisjonile, kuid omaette farmakopöa järele enam vajadust ei nähta. “Seegi on märk üleilmastumisest.”

* Avaldatud on mõned Jürgen Rooste luuletused (“usun eneseunustuseni sellesse et iga mu luuletus ja tegu muudabki maailmas midagi suurt ja olulist” – toodud näide on pärit tekstist pealkirjaga “Kas ma kunagi enam”).

* Päris huvitav lugemine on ka Frederic Jamesoni essee “Metakommentaar” (tõlkinud Indrek Ojam), mis on varustatud tõlkija põhjaliku kommentaariga. Väikene stiilinäide: “Koos subjekti ehk vaatepunkti moodustanud teadvuse lagunemisega kaotab romaan oma tegevus- ja karakteriühtsuse ning saab millekski, mida tunneme loo-vaba romaanina, ja selle justkui sisuta romaani puhul naaseb tõlgendamisküsimus uue teravusega.”

* Muusikateadlane Maris Kirme arvustab 2015. aastal ilmunud paksu kogumikku “Eesti puhkpillibibliograafia 1856-2012: Orkestrid ja ansamblid”, mis sisaldab 6050 kirjet ja hulga registreid. Ta toob välja rea puudusi ja küsitavusi, kuid leiab lõpetuseks, et see on siiski “omamoodi monument meie puhkpillimuusikale, mis sest, et väikeste mõradega.”

* Järjejutuna lähevad edasi Abu Yusufi ja Galileo Galilei klassikalised tööd.

Wittman ja Kinney “Kurjuse päevik”

Tallinnas sündinud ja kasvanud Alfred Rosenberg (1893-1946) oli üks kummaline mees. Kriitikute sõnul ei voolanud temas endas tegelikult tilkagi saksa verd, kuid sellele vaatamata sai temast üks saksa natsionaalsotsialistide juhtivaid ideolooge, kurikuulus rassiteoreetik, kelle tuline antisemitism aitas ilmselt valmistada ette sobivat pinnast holokausti toimumiseks. Teise maailmasõja ajal sai temast Saksamaa poolt okupeeritud idaalade (Balti riigid, Valgevene ja Ukraina) riigiminister, kelle vastutusalas toimus ka juutide massiline hukkamine.

Nürnbergi protsessil mõisteti Rosenberg süüdi kõigis neljas punktis, mis seal kohtualuste vastu tõstatati: osavõtt vandenõust kuritegude sooritamiseks rahu vastu; ründesõdade kavandamine, algatamine ja toetamine; sõjakuritegude ning lihtsalt inimsusvastaste kuritegude sooritamine. Ta ise süüd omaks ei võtnud, vaid koguni eitas, et oli teadlik juutide massilisest tapmisest. Rosenberg väitis, et tema ei pidanud juudiküsimuse lahendamise all silmas sellist lõpplahendust. Kuid sellele vaatamata mõisteti ta 1946. aastal sõjasüüdlasena surma ja poodi üles.

Kõnealuse raamatu tagakaanelt võib lugeda, et Rosenberg oli üks vähestest juhtivatest natsidest, kes pidas sel ajal päevikut. See leiti sõja lõpul ühest Baieri lossist, kuid läks Nürnbergi protsessi ajal arusaamatul kombel kaotsi. Päevik ilmus uuesti välja 2001. aastal, kui seda pakuti miljoni dollari eest müüa USA holokaustimuuseumile (selle kättesaamiseks kulus veel tosin aastat). “Kurjuse päevik” olevat “ühtaegu ülevaade Natsi-Saksamaa tõusust ja langusest Rosenbergi silme läbi ning detektiivilugu selle ajaloolise dokumendi jahtimisest ja kättesaamisest.”

Minu meelest on selline kokkuvõte veidi eksitav. See raamat on tõesti ühtaegu nii detektiivilugu ajaloolise dokumendi jahtimisest ja kättesaamisest kui ka ülevaade Natsi-Saksamaa tõusust ja langusest, kuid mitte “Rosenbergi silme läbi”. Seda päevikut, mille abil Wittman ja Kinney oma raamatut müüvad, on kasutatud selles tegelikult suhteliselt vähe. Üsna hea, kergesti loetav, kuigi ameeriklastele omaselt veidi sensatsioonimaiguline ülevaade Natsi-Saksamaa tõusust ja langusest antakse siin siiski hilisemate ajaloouurijate, mitte Rosenbergi silme läbi.

Rosenberg on üks selle jutustuse peategelastest, kuid mitte ainus. Teine võtmetegelane, kelle ümber lugu kootakse, on Robert Kempner (1899-1993), juudi päritolu Saksa jurist, kes üritas saavutada 1930-ndatel Preisi siseministeeriumi õigusnõunikuna Hitleri vastutusele võtmist ja natsipartei keelustamist. 1935. aastal oli ta sunnitud kodumaalt lahkuma, kuid kümme aastat hiljem naasis ta sinna ameeriklaste teenistuses, osaledes nende süüdistusmeeskonnas Nürnbergi protsessil. Tema oligi siis see, kes Rosenbergi päeviku kõrvale toimetas.

Raamatu tagakaanel on kirjas, et Rosenbergi päevikut kasutati Nürnbergi protsessil tõendusmaterjalina, ja seest võib lugeda, et sellele viidati tema esimesel ülekuulamisel, aga ka seda, et kui seda päevikut tahtsid kasutada tõendusmaterjalina Rosenbergi kaitsjad, siis ei suudetud seda enam leida. See võinuks ju olla põnev intriig, millele raamat üles ehitatakse. Seda enam, et toodud katked päevikust toetavad kohati Rosenbergi poolt Nürnbergi protsessil räägitut. Näiteks selles osas, mis puudutab tema vähest mõju idaalade riigiministrina ning soovi kohalikud rahvad sakslate poole võita, mitte kohelda neid nii brutaalselt, vaid võimaldada neile suuremat iseseisvust. Antud juhul on mindud aga teist teed.

Wittman tunnistas ajalehele New York Times, et selles päevikus ei ole ühtegi kohta, kus Rosenberg või Hitler ütleks, et juudid tuleb hävitada (räägitakse sellest, et nad tuleb Euroopast välja viia), kuid suur osa raamatust on pühendatud siiski sellele, et jutustada just juutide tagakiusamise ja hävitamise lugu.

Päevik ise on nüüd vabalt loetav USA holokaustimuuseumi veebilehel. Seal on avaldatud 425 lahtist lehte märkmetega aastaist 1936-1944, kuigi raamatus mainitakse vahepeal, et see võtab enda alla 500 lehekülge ja hõlmab kümmet aastat (alates 1934. aasta maist). Kuhu nüüd osa päevikust kadus või miks ei ole seda avalikustatud täielikult, seda ei ole kahjuks peetud vajalikuks selgitada.

Kempner olla aastaid hiljem leidnud, et Nürnbergi protsess toimus vähemalt aasta aega liiga vara ja pärast seda ilmnenud tõendite valguses ei oleks Rosenbergi surma mõistetud, aga seda kõnealuses raamatus, mis kannab inglise keeles veelgi kurjakuulatavamat pealkirja (“The Devil’s Diary: Alfred Rosenberg and the Stolen Secrets of the Third Reich”), muidugi ei mainita.

Tuleb märkida, et see raamat on küll varustatud registriga, kuid see on äärmiselt ebatäielik (Kempner on sealt täiesti välja jäänud ning Rosenbergi ja teiste puhul ei ole toodud ära kaugeltki kõiki lehekülgi, kus neist juttu). Kui on tahtmine hiljem midagi üles leida, siis tasub selle kohta ise lugemise ajal eraldi märkmeid teha.

Ma ei ole luuletaja

Kuna ma olen mitteluuletaja, siis olen kirjutanud luuletusi peamiselt teadmata põhjusel ehk oma lõbuks (see tähendab: lihtsalt selle pärast, et olen inimene), aga nüüd sai osa neist koondatud luulekoguks “Stereofooniline vaikus: luuletusi aastaist 1995-2002”, mille väljaandmiseks praegu Hooandja kaudu toetust kogun.

Võib juhtuda, et ainus viis selle luulekogu hankimiseks ongi toetada selle väljaandmist, sest ei ole kindel, et seda hiljem kusagilt osta saab. Teine võimalus on jagada ühte Facebookis tehtud postitust ja jääda lootma õnne peale, sest kavatsen loosida välja ühe luulekogu iga kümne jagaja kohta (seda muidugi üksnes juhul, kui Hooandja kaudu vajalik toetus kokku tuleb).

See luulekogu on pühendatud neile, keda enam ei ole, sealhulgas mulle endale – tehtud valik võinuks ilmuda enam-vähem samal kujul juba 15 aastat tagasi, kui ma olin 21-aastane, sest uuemaid luuletusi selles ei ole. Mõnda teksti olen küll veidi kohendanud ka hiljem, nüüd luulekogu toimetamise käigus, aga suuri muudatusi ei ole neis teinud.

Need luuletused peegeldavad minu toonaseid otsinguid, väljendavad toonaseid mõtteid ja tundeid, salvestavad hetki möödunud ajast. Ma küll ei tea, kui hästi suudavad need kõnetada nüüd neid, kellel ei ole nendega seotud mingeid nostalgilisi mälestusi, kuid loodetavasti on neist võimalik enda jaoks siiski midagi leida.

Oma vanu luuletusi üle lugedes avastasin, et neis leidub palju siirust, aga ka teravmeelitsemist, irooniat ja sarkasmi, mis on noorukitele sageli omane. Teistele võib see kohati tabamata jääda, sest trükitud tekst ei suuda anda alati edasi seda tooni, millega miskit on mõeldud. Mõnda asja võidakse mõista hoopis teisiti kui mina seda mõtlesin.

Nii mõnegi teksti puhul võib tekkida ka küsimus, kas sellist pahna maksab üldse avaldada. Leidsin, et objektiivsuse huvides on need kõik seal omal kohal. Need annavad esindusliku läbilõike minu toonasest luuleloomingust. Tegelikult saigi sinna pandud pea kõik eestikeelsed luuletused, mis mul sellest ajast on säilinud. Kokku umbes 70-80 teksti.

Kuna mul ei ole vähimatki ettekujutust, kas või kui suurt huvi selle raamatukese vastu võidakse tunda, siis otsustasin anda selle välja suhteliselt väikeses tiraažis (200-250 eksemplari) ja koguda Hooandja kaudu nüüd nö. ettetellijaid. Kas ilmub ka järgmine kogu, mis sisaldab luuletusi aastaist 2003-2017, see sõltub sellest, kuidas läheb käesoleval projektil.

Ei ole ju mõtet lasta trükkida raamatuid lihtsalt selleks, et need hiljem endal kusagil toanurgas kastis seisaksid ja tolmuksid. Või siis niisama laiali jagamiseks inimestele, kes need ehk küll viisakalt tänusõnadega vastu võtavad, kuid pärast võib-olla kordagi ei ava. Maailm on juba niigi täis raamatuid, mida keegi ei loe.