Peter Englund “Poltaava”

Rootsi ajaloolane Peter Englund (sünd. 1957) jõudis kolmekümne aasta eest Euroopa ajaloohuviliste teadvusse just selle teosega. “Poltaava. Ühe armee häving” (1988, e.k 2006) oli tema debüütraamat, millest sai kohe rahvusvaheline bestseller. See räägib, nagu juba pealkirjast nähtub, Rootsi ajaloo suurimast sõjalisest katastroofist.

Võib liialdamata öelda, et 1709. aastal tänapäeva Ukraina aladel toimunud Poltaava lahing muutis ajaloo kulgu. Selle tulemusel lakkas Rootsi olemast Euroopa suurvõim, Venemaa aga kindlustas ennast just sellena.

“Jumala abiga on Peterburi lõplik nurgakivi nüüd paika pandud,” kirjutas Vene tsaar Peeter I pärast lahingut krahv Apraksinile, kellest sai hiljem Eestimaa kindralkuberner. Põhjasõda kestis küll veel kaua, kuid see oli päev, nagu on märkinud ka näiteks Mart Laar, mil muutus Eesti saatus – see oli sõja pöördepunkt. Englund maalib sellest oma raamatus ilustamata pildi.

Päikesest köetud lahinguplatsi täitsid paljad, sandistatud, moonutatud, söestunud inimkehad läbisegi veriste riideräbalate ja hobusekorjustega. Väga soe suveilm tuletas end kiiresti meelde ning laibad hakkasid mädanema. Piirkonna kohale lasus kohe eksimatult äratuntav jälk hais. Aegade jooksul on palju kirjeldatud veidrat metamorfoosi, mille matmata laibad lahinguväljal läbi teevad. Kehad muudavad värvi ning vilunud silm teeb korjuse värvuse järgi reeglina kindlaks, kui kaua nad surnud on olnud – värv muutub valgest kollaseks, siis kollakasroheliseks või halliks ning lõpuks mustaks, liha hakkab sarnanema tõrvale. Laibad paisuvad, punduvad ja tõmbavad univormi pingule. Sama mehhanism toimis Poltaava läppunud lahinguväljal. Kuumus aitas langenute kiirele moondumisele kiiresti kaasa. Paljad vigastatud kehad hakkasid käärima, paisusid groteskselt ning varsti polnud surnute näojooni enam võimalik ära tunda. Surnud sõduritest sai üksainus anonüümne mustakstõmbuvate, kunagi nime kandnud pampude mass. (lk. 238-239)

Huvitaval kombel võis rootslaste lüüasaamine olla osaliselt tingitud sellest, et nad olid endiselt Narva lahingus saavutatud suure võidu mõju all, alahindasid vastast ja tegid sellest tulenevalt laastavate tagajärgedega vigu. Vähemalt on see üks võimalus, millele Englund korduvalt viitab.

Puhttaktikaliselt oldi üheksa aastat varem Narva all peaaegu samas olukorras. Siis oli arvuliselt tugevalt allajääv Rootsi vägi läinud rünnakule hästikindlustunud Vene armee vastu ning andnud sellele tohutu hoobi. Venelased said korduvalt peapesu ka pärast seda (loomulikult juhtudel, kui nad üldse soovisid avatud väljal vastupanu osutada). Seepärast ei hinnanud rootslaste juhtkond Vene armee lahinguväärtust eriti üle. Arvatavasti mõeldi, et see, mis kord Narva all toimis, võiks toimida taas. Vene armee tase oli pärast 1700. aastat siiski märgatavalt tõusnud. Oli risk, et rootslased alahindasid oma vaenlast. Plaanist õhkus, enam kui lubatud, venelaste algatusvõime madalat hindamist. See eeldas, et eksisteerib passiivne vastane, kes vaikselt vahib, kuidas rootslane elegantsete manöövrite saatel silmust ümber tema kaela mässib. (lk. 69-70)

Pikk pataljonide rida lookles pimeduses. Marsi ajal meenutasid ohvitserid sõduritele üheksa aasta tagust Narva lahingut, kus löödi arvuliselt suuremat ja hästikindlustatud Vene väge. (lk. 86)

Lisaks oli nende kuue pataljoni komandöri Roosi käitumine peaaegu kriminaalselt passiivne. Küsimusi esitamata või suuniseid andmata lasi ta rünnakutel jätkuda. Tundub, nagu oleks sündmused tast üle käinud kui ootamatu loodusnähtus, mis järgib oma kummalisi seadusi ning mida oli võimatu valitseda. Roos oli vilunud, kuid üsna ideevaene sõjaväelane, võimalik, et ta oli Narva lahingu kogemuste mõju all. Seal juhtis ta Närske-Värmlandi rügementi ja hõivas bastionikaupa suure osa venelaste kindlustustest. Pärast lahingu lõppu, uhkustas ta hiljem, oli pool tema rügemendist surnud või haavatud. Ise sai ta kätte haavata, kahurikuul viis ära ta kübara ning riided olid täis venelaste kuuliauke. Vahest lootis ta seda vägitegu korrata? (lk. 124)

Rootsi ajaloo üks suurimaid sõjalisi võite sai seega justkui aluseks rängimale kaotusele, mis neid on tabanud. Venelased olid enda lüüasaamisest Narva lahingus õppinud, aga rootslased üritasid lihtsalt korrata seda, mis neile varem edu tõi, ega suutnud enam olukorra muutudes adekvaatselt reageerida.

Englund on kirjutanud oma raamatu muidugi rootslaste vaatepunktist, näitab ja analüüsib nende sõjakäiku, aga heidab seda tehes kohati valgust ka venelaste sõjalisele mõtlemisele. Näiteks tuleb sealt hästi välja strateegilise sügavuse ajalooline tähtsus, mis seletab muu hulgas Kremli otsust blokeerida sõjaliste sekkumiste abil Gruusia ja Ukraina liikumine NATO poole. Seda silmas pidades tuleb märkida, et enamlaste otsus viia Venemaa pealinn Peterburist tagasi Moskvasse oli tõenäoliselt suurim teene, mille nad kunagi eestlastele tegid, sest selleta ei oleks ilmselt sõlmitud ka Tartu rahulepingut, vaid nad jätkanuks kohe katseid Eesti alad taas enda alla saada. Ka hiljem toimunud venestamine ja vastuseis Eesti iseseisvuse taastamisele olnuks kindlasti resoluutsemad, kui Venemaa pealinn asunuks Peterburis, mitte Moskvas. Peterburi rajamine viis Eesti alade langemiseni Vene võimu alla ja Venemaa pealinna viimine sealt tagasi Moskvasse vähendas siin survet, jättis ruumi meie iseseisvumiseks.

Rodenbach “Surnud Brugge”

Oh seda Brugge lakkamatut kellahelinat! Õhus ümisevat katkematut surnumissat! Kui vastumeelne tundus selle mõjul elu, kui selge oli arusaam, et kõik on tühine, ja hoiatus, et surm on teel…

Georges Rodenbach (1855-1898) oli Belgia kirjanik, kelle tuntuim teos “Surnud Brugge” (1892) ilmus nüüd lõpuks ka eesti keeles (prantsuse keelest tõlkinud Malle Talvet). See räägib 40-aastasest mehest, kes asub pärast naise ootamatut surma elama Brugge linna, mille tänavate hall kurvameelsus vastab tema enda meeleolule.

Hugues, nii on mehe nimi, leinab oma kadunud kaasat. Ühel päeval silmab ta tänaval juhuslikult tolle täpset koopiat. Hugues hakkab naist jälitama. Lõpuks jõuab ta tema kannul teatrisse. Naine ilmub välja laval. Selgub, et ta on näitleja. Tema nimi on Jane. Ta kehastab ühte hauast tõusvat naist, kes ärkab surnust, ning Hugues tunneb, et “see oli tema surnud naine, kes seal naeratas, lähenes ja käsi sirutas.”

Kuidas lugu lõpeb, seda ei ole raske arvata, kuid see arvamus võib olla ekslik. Pinevust jätkub kuni lõpuni.

Rodenbachi romaan oli väidetavalt esimene ilukirjanduslik teos, mida illustreeriti fotodega. Need pildid (vanad Brugge vaated) on avaldatud ka eestikeelses väljaandes. Raamatu järgi on tehtud mitu filmi. Neist esimene Jevgeni Baueri (1865-1915) “Грёзы” (1915), kus tegevus on viidud üle Moskvasse ja tegelaste nimed muudetud.

Lisaks on see mõjutanud mitmeid hilisemaid kirjanikke. Rodenbachi romaanist said ilmselt inspiratsiooni ka Boileau ja Narcejac, kelle krimiromaani “D’entre les morts” (1954) põhjal valmis Alfred Hitchcocki (1899-1980) film “Vertigo” (1958). Seega kultuurilooliselt üsna tähelepanuväärne teos, mille mõjutused ulatuvad palju kaugemale selle oma ajast.

“Surnud Brugge” tegevus leiab aset keskkonnas, kus valitseb katoliiklik usk ja kultuuritaust. Selles mõttes sobib eestikeelse tõlke ilmumine hästi kokku peagi toimuva paavsti visiidiga. Stiililiselt määratluselt realistlik sümbolism. Soovitan lugeda sügisel, kui taevas on hall, vihmase ilmaga.

…sadas sügiselõpu sagedast uduvihma, sellist tihkuvat, peenikest ja püstist, mis heegeldab vett ja traageldab õhku, torkab nõelu siledasse kanalivette, püüab inimhinge vangi nagu linnu ja lohistab seda vettunud, lõputult venivas võrgus!

Anders de la Motte “Suve lõpp”

Suvi saab varsti läbi, käes on just paras aeg võtta kätte sellise pealkirjaga raamat.

Anders de la Motte (sünd. 1971) on tunnustatud Rootsi krimikirjanik, kes käis mõned aastad tagasi Eestis kirjandusfestivalil HeadRead. “Suve lõpp” on tema viies eesti keelde tõlgitud romaan.

Mina ei olnud temalt varem midagi lugenud ega ole tänapäeva krimikirjandusega tegelikult üldse kursis. Kunagi sai loetud palju selliseid autoreid nagu Agatha Christie ja Rex Stout, aga neile järgnenu on minu jaoks tundmatu maa.

Seega ei oska ma öelda, kuhu de la Motte sellel maastikul paigutub, kellega teda saab võrrelda või mida võinuks nüüd tema varasemate teoste põhjal oodata. Võtsin selle raamatu kätte ilma igasuguste ootuste ja eelarvamusteta.

Kiri raamatu tagakaanel ütleb: “Ühel 1983. aasta hilissuvisel õhtul kaob viieaastane poiss koduõuest. Ainus jälg, mis poisist jääb, on tema king kõrvalasuval maisipõllul…” Samas lubatakse: “Raamatut on raske käest panna, intriig on huvitav ja lõpptulemus üllatab.”

Spoiler: lõpptulemus on tõesti üllatav, juba proloog juhatab eksiteele.

Minu abikaasa meelest oli algus parem kui lõpp. Ta leidis, et seda raamatut on üritatud kirjutada nagu filmi, aga lugedes ei mõju asjad nii nagu filmis, need muutuvad kohati liiga fantastiliseks, ebausutavaks. Nõustun selle hinnanguga.

Tõele vastab ka see, et raamatut on raske käest panna – me mõlemad lugesime selle läbi suht kiiresti, kuigi õhuke “Suve lõpp” just ei ole.

Lugu on kaasahaarav; kompositsioonitehnika väga hea, lausa eeskujulik. Peatükid on mugavalt lühikesed, tempo kiire.

Esimeses pooles toimub tegevus vaheldumisi 1983. aasta hilissuvel ning 20 aastat hiljem, kui kadunud poisi vanem õde taas minevikule näkku peab vaatama. Lugu antaksegi edasi põhiliselt läbi tema silmade. Tema hakkab täitma nö. detektiivi rolli.

Teises pooles jätkub jaht. Poisi õde peab jahti tõele, ja saab selle lõpuks kätte. See ongi suve lõpp.

Tunda on autori püüdu lugejaid pidevalt eksiteele juhatada. Või anda kätte niidiotsi, mis justkui kuhugi ei vii, kuid osutuvad lõpuks kildudeks mosaiigis, millest viimaks siiski pilt ette tuleb.

Aga eks nii olegi ju krimikirjanikel kombeks.

De la Motte töötas enne kirjanikuks hakkamist politseiniku ja turvajuhina. Seda tausta on antud raamatus samuti tunda.

PS. Raamatust on tehtud täna juttu ka ühes teises ajaveebis, kus leitakse, et eestikeelse väljaande kaanekujundus ei kõlba kuhugi. Mulle, otse vastupidiselt, tundus see kohe väga hea. Ja pärast lugemist veelgi parem. Annab üsna hästi edasi selle loo meeleolu.

Doris Lessing “Vanglad, milles me vabatahtlikult elame”

“Kõik, mis on kunagi minuga juhtunud, on õpetanud mind hindama üksikisikut, inimest, kes arendab ja säilitab omaenda mõtlemisviisi, kes hakkab vastu grupimõtlemisele ja grupisurvele,” kuulutas Doris Lessing ühes 1985. aastal CBC raadios peetud loengus. “Või kes ei kohandu grupisurvega rohkem kui vaja ning säilitab vaikselt individuaalse mõtlemise ja arengu.”

“Ma usun, et intelligentne ja edumeelne ühiskond teeb kõik, mis võimalik selliste inimeste tekitamiseks, selle asemel et neid alla suruda, nagu väga sageli juhtub,” teatas ta samas. “Kui aga valitsused, kui aga kultuurid ei julgusta nende teket, saavad seda teha ja peaksid tegema üksikisikud ja grupid.”

Lessing pidas 1985. aastal CBC raadios viis loengut, mis on veebis vabalt kuulatavad. Need avaldati siis ka kirjalikul kujul ehk raamatuna, mis ilmus hiljuti lugejate ette ka eesti keelde tõlgituna (tõlkija Krista Kaer). Niisiis, viis esseed, mis omavahel haakuvad. Loo moraali võtavad kokku ülaltoodud laused, aga selleni jõudmiseks tuleb läbida pikem arutluskäik.

1919. aastal sündinud Lessing oli jõudnud nende loengute pidamise ajaks juba auväärsesse ikka ja tugines suuresti enda elukogemustele, tuues samas muidugi ka mitmeid huvitavaid näiteid asjadest, millega ta ei olnud päris vahetult kokku puutunud, tehes seejuures küllaltki suuri üldistusi.

“Ma veedan palju aega mõeldes, kuidas me võime paista pärast meid elavatele inimestele,” märkis Lessing. “Kõik, kes on vähegi ajalooga tegelenud, teavad, et ühe sajandi kirglikud ja jõulised veendumused näivad järgmisel sajandil tavaliselt absurdsed ja kummalised. Pole olemas ühtki ajastut, mida järgmised põlvkonnad tajuksid samamoodi kui tollal elanud inimesed.”

“Igal ajastul mõjutavad meie elamusi tugevasti massiemotsioonid ja sotsiaalsed olud ning nende mõju alt on meil peaaegu võimatu ennast eraldada. Sageli näivad just massiemotsioonid kõige üllamad, paremad ja ilusamad,” selgitas ta. “Ja ometi küsitakse aasta, viie aasta, kümnendi või viie kümnendi pärast: “Kuidas ometi nad seda uskuda võisid?” Sest toimunud on sündmused, mis on mainitud massiemotsioonid ajaloo prügikasti saatnud. Kui kasutada seda klišeelikku väljendit.”

Lessing oli nooruses kommunist, kuid astus pärast Nõukogude Liidu sõjalist sekkumist Ungaris 1956. aastal Suurbritannia Kommunistlikust Parteist välja ja kujunes hiljem marksismi läbinägelikuks kriitikuks. Neid kogemusi lahkab ta ka kõnealustes loengutes: grupimõtlemine, teisitimõtlejate kuulutamine reeturiteks, intellektuaalne ebaausus, lähtumine printsiibist “eesmärk pühendab abinõu” jne. – aga näeb neid ilmnemas mitte üksnes kommunismi, vaid poliitiliste ja poliitilis-religioossete (natsionalism, radikaalne islam) liikumiste puhul laiemalt.

Kokkuvõttes jääb mulje, et selle raamatu avaldamine eesti keeles vähem kui aasta enne Riigikogu valimisi on omamoodi poliitiline seisukohavõtt. Ei imestaks, kui EKRE hakkab varsti nõudma Loomingu Raamatukogu riigipoolse rahastamise lõpetamist, sest näeb selles eestlaste “rahvusühtsuse” vastu suunatud õõnestustegevust. Sirp, Vikerkaar, Müürileht ja NO99 ju juba on neil selles mustas nimekirjas.

Nii et lugege kuni saate. Kui võimule tulevad “ainsad tõelised eestlased”, siis ei pruugi olla enam pikka pidu.

PS. Ajalugu on Lessingi arvates oluline tunda mitte niivõrd mineviku, vaid tuleviku pärast – eelkõige selleks, et teada, mis võib juhtuda – kuidas justkui täiesti korralikest inimestest võivad saada elajalikud barbarid, kes saadavad korda metsikusi.

Lisaks: raamatut soovitab ka Jaak Jõerüüt

“Puumaaling. Pärast proovi”

Nüüd kiresid kuked seal teisel maal, kus koidik tasandikku kohtab. Nüüd kustuvad lõkked. Nüüd vaibub tuul. Nüüd hakkab tasakesi ja mahedalt vihma sadama. Nüüd seisame siin tihedalt troppis koos ja ootame kedagi, kes meile sealtpoolt vastu tuleb. See on vägev mees, rüütel, suur isand. Teda saadavad üks noor tüdruk ja üks veiderdaja, kel lauto seljas. Ja nad tulevad siiapoole. Nad tulevad siia meie juurde läbi koiduaegse vihma vaikuse.

Hiljuti möödus sada aastat Ingmar Bergmani (1918-2007) sünnist. Loomingu Raamatukogu avaldas sel puhul ühe raamatuna kaks tema teksti. “Puumaaling” (tõlkinud Anu Saluäär) on 1954. aastal teatrikooli õpilaste tarbeks kirjutatud draamavisand, millest kasvas välja üks Bergmani tuntumaid filme “Seitsmes pitser” (1957). “Pärast proovi” (tõlkinud Ülev Aaloe) ilmus trükist 1994. aastal, kuid oli aluseks kümme aastat varem valminud samanimelisele filmile.

Saluäär kirjutab järelsõnas, et Bergmani “mahukas filmilooming jääb alatiseks seotuks oma aja, XX sajandi tehniliste võimalustega ning režissööri vaimu ja isikupäraga, kuid filmijutustuste lavaversioonid võivad pakkuda näitlejaile teiste lavastajate käe all uut moodi võimalusi – nii iseseisvate karakterite loomiseks kui ka arhetüüpse, bergmanliku “rootsi ängi” omanäoliseks kujutamiseks. Klassik elab.”

Jah, tehniliselt on filmikunsti võimalused vahepeal nii palju avardunud, et mitmeid Bergmani meistriteoseid vaadates võivad need näida tänapäeval nagu lihvimata teemandid, mille täit sära suudavad kujutada ette vaid juveliirid – asjatundmatule silmale võib jääda mulje, et tegemist on lihtsalt mingite kulunud kängardega, klaasisulatuse jääkproduktidega.

Näitlejal, kes ei usu oma lavastajasse, on mitmeid viise oma umbusku välja näidata. Ta ei kuula, ta naeruvääristab lavastajat, pakkudes tema juhtnööre järgides kõvasti üle, ta vaidlustab iga ettepaneku ja laskub lõpututesse targutustesse, ta muutub agressiivseks ja mõnitab lavastajat oma sõprade kuuldes. Lavastaja, kes ei usu oma näitlejasse, võib olla vägagi innustav, samas võib ta jääda ka passiivseks, mis viib näitleja kokkuvarisemiseni; ta kasutab oma üleolekut, mis seisneb selles, et näitleja on sunnitud eksponeerima end rambivalguses, samal ajal kui lavastaja ise varjub saalipimedusse. Ta teeb näitlejat lolliks, käsib tal mõtelda, mitte mõtelda, end kokku võtta, end lõdvaks lasta, olla loomulik, olla tinglik ja nii edasi. Lavastaja võib näitleja tappa (ja seda ei juhtugi nii harva), aga ka näitleja võib lavastaja tappa.

Etendused saavad läbi ja lavastus ununeb, lõpuks sureb ka selle viimane vaataja. Filmidegi sära on ajas tuhmuv. Ainult tekst omab püsivat väärtust.

“Eesti taimede kukeaabits”

Kui ma veel väike laps olin, siis oli isal aeg-ajalt kombeks öelda mulle uusi taimi tutvustades ka nende ladinakeelne nimetus, näiteks: “See on aas-rebasesaba, ladina keeles alopecurus pratensis.” Meelde need muidugi ei jäänud, aga kõlasid huvitavalt.

“Eesti taimede kukeaabits” annab võimaluse esineda selliste teadmistega ka neile, kes ei ole õppinud agronoomid. Tänavu ilmunud kuues, parandatud ja täiendatud trükk sisaldab 1333 taimeliigi lühikirjeldust, sealhulgas nende kõigi ladinakeelseid nimetusi. 1039 liiki on lisaks varustatud värvipiltide ja levikukaartidega.

Pilditahvlid on väga head (joonistanud Guara Muuga, Sirje Vabrit, Vaike Pääsuke ja Helje Eelma) ning nende ümber Toomas Kukk seda raamatut kunagi kirjutama asuski. Taimed on nende järgi tõesti äratuntavad.

Levikukaartidel ma aga suurt praktilist väärtust ei näe, need on raamatus rohkem nagu kujunduselemendid. Kui elurikkus.ee lehel saab punktidele vajutades kätte kirjete täpsed koordinaadid, siis trükitud kujul jääb see oluline aste detailsusest puudu.

Samas on need ilmselt ka puudulikud. Autor isegi tunnistab oma saatesõnas, et “lähiaastatel on kaardid pidevas täienemises, sest herbaariumide määramine ja ka välitööd pole veel lõppenud.”

Nii et kui avastate mõne leitud taime kohta vaadates, et asute kusagil valges alas, siis ei maksa kohe arvata, et olete selle liigi määramisel eksinud.

Tegelikult on ka elurikkus.ee lehel Eesti taimede levikuatlases toodud andmed kohati veidi ebatäpsed. Näiteks leidsin sealt oma Valgamaal asuvat maavaldust puudutava kirje, mille kohaselt peaks hall lepp kasvama seal keset viljapõldu. Tegelikult seda seal muidugi ei ole. Küll aga võib seda leida toodud punktist 300-400 meetri kauguselt metsast.

Samas metsas ja selle kõrval asuval heinamaal kasvab looduslikult kümneid, lausa sadu erinevaid taimeliike, kuid nende kohta Eesti taimede levikuatlases kirjeid ei leidu, sest kogu Eesti loodust keegi loomulikult üles kirjutada ei jõua.

Nii et neid levikukaarte ma liiga tõsiselt ei võtaks, aga joonistatud pildid on head ning nende juurde käivad kirjeldused esimeseks tutvuseks täiesti piisavad.

Üks väike stiilinäide: “Must sõstar, Ribes nigrum. 0,5-2 m. Lehed tugeva omapärase musta sõstra lõhnaga nagu ka oksad. Viljad mustad, looduslikud vormid väheviljuvad. Looduslikult hajusalt lehtmetsades, eelkõige jõgede kallastel, tavaline marjapõõsas aedades, vahel metsistub.”

Kes tahab konkreetse liigi kohta rohkem teada, see saab ju otsida internetist, vaadata näiteks Vikipeediast.

Maailmast ilma roosade prillideta

Barack Obama kõnekirjutaja ja nõunikuna töötanud Ben Rhodes mainib Eestit oma värskes mälestusteraamatus küll hea sõnaga, kuid meil ei ole põhjust selle üle uhked olla. Pigem paneb loetu muretsema selle pärast, millist mõju Eesti riigijuhid on USA presidentidele avaldanud.

Rhodes liitus Obama meeskonnaga 2007. aastal, kui valmistuti alles eelvalimisteks, millega selgitati välja Demokraatliku Partei presidendikandidaat. Toona arvati üldiselt, et selleks saab Hillary Clinton, kuid läks teisiti. Obama meeskonda vajati hea sulejooksuga inimest, kes jagaks välispoliitikat. Rhodes oli pühendunud välispoliitikast kirjutamisele pärast 2001. aasta 11. septembrit, kui nägi New Yorgis kaksiktornide kokkuvarisemist. Sarnaselt Obamale oli ta mõistnud, millise kohutava vea oli USA teinud Iraaki tungides. Seetõttu ta Obama meeskonda kutsutigi.

Koos võideti valimised ja koos võeti sisse kohad Valges Majas, kuhu Rhodes jäi ametisse Obama teise ametiaja lõpuni. Tema mälestusteraamat “The World as It Is: A Memoir of the Obama White House” ilmus alles tänavu juunis. Tegemist on hästi kirjutatud, mahuka teosega, mida tasub kindlasti lugeda kõigil, keda huvitavad võimu telgitagused. Rhodes maalib hea pildi nendest keerulistest valikutest, mille ees suurriikide juhid maailmapoliitikat ajades seisavad.

Käsitletud teemasid on muidugi nii palju, et ei ole mõtet hakata neist siin pikemat ülevaadet andma. Peatun vaid Eestiga seonduval. Olgu märgitud, et Lätist ega Leedust, Soomest ega Rootsist selles raamatus juttu ei ole.

Eestit on mainitud seoses visiidiga, mille president Obama tegi siia 2014. aasta septembris. Ta saabus varahommikul ja lendas juba õhtul edasi, kuid jõudis pidada vahepeal ühe kena kõne, mille juures oli ilmselt samuti mängus Ben Rhodese käsi. Sellest kõnest Rhodes oma raamatus ei kirjuta. Küll aga peatub ta lühidalt sellel, mida rääkis Obamale meie president Toomas Hendrik Ilves. Paraku meenus seda lugedes koht Obama eelkäija George W. Bushi raamatust “Decision Points” (eesti keeles ilmunud pealkirjaga “Pöördepunktid”), kus on juttu 2002. aastal toimunud kõnelusest Eesti toonase peaministri Siim Kallasega.

Teemaks oli sõjaline sekkumine Iraagis. “1930. aastate lõpus hakkasid Lääne demokraatlikud riigid ohtu aimates kõhklema,” tsiteeris Bush meie peaministrit. “Selle tulemusena langes vaba Eesti diktaatorite võimu alla ja paljud inimesed kaotasid asjatult elu. Tegutsemine on vahel ainus võimalik vastus.” Kallase sõnad veensid Bushi vajaduses Iraaki tungida. Tulemuseks olid sajad tuhanded tapetud ja piirkonnas vallandunud ahelreaktsioon, mille lõppu veel ei paista.

Maailm on sageli palju keerulisem kui sellistele äärmiselt enesekindlatele poliitikutele tundub. Nende poolt pakutavad näiliselt lihtsad lahendused, mida käiakse välja moraalselt ainuõigetena, võivad niigi raskeid probleeme hoopis hullemaks muuta. Sarnane mustvalge maailmapilt, ohtlik lihtsustamine vaatab vastu ka teooriast, mille president Ilves esitas 2014. aastal oma USA kolleegi Tallinnas võõrustades.

Ilvese teooria näitab probleemi, mille üheks osaks oli ka tema ise, vääriti mõistmist. Erinevalt temast said Obama ja Rhodes vähemalt aru, et liberaalseid väärtusi edendatakse neid ise järgides — kui seda tehakse ainult sõnades, mitte tegudes, siis tegeletakse sisuliselt nende õõnestamisega.

Katkend Ben Rhodese raamatust

Mõned päevad hiljem lendasime Eestisse, püüdes näidata Venemaale, et me seisame oma idapoolseimate NATO liitlaste eest. Kui me varajastel hommikutundidel maandusime, tegin ma jalutuskäigu läbi Tallinna vanalinna. Tänavad olid tühjad — vaid üksikud inimesed minemas tööle, sõitmas rattaga, müümas lilli. Asudes Läänemere ääres on Tallinn hübriid, korralikult seatud tänavate ja korraliku elustiiliga, kuid vihjetega oma hiiglaslikule naabrile, kellest annavad märku vene õigeusu kirikud, mis nägid välja nagu väikesed kremlid. Seal oli alaline mure, käegakatsutav tunne, et see paik on ohus.

Eesti president Toomas Ilves veenis Obamat kohtumisel, et me peame võtma Putinit sõna-sõnalt, kui ta ütleb, et ta võtab Kiievi. Ilvesel oli akadeemiline hoiak ja ta kirjeldas metoodiliselt kuidas Venemaa kasutab valeuudiseid ja desinformatsiooni, et pöörata Eesti venekeelset vähemust Euroopa vastu. Rääkides lõikudena, sidus ta kokku Putini, parempoolsete erakondade esiletõusu Euroopas ja Islamiriigi. “Need on inimesed,” ütles ta, “kes ütlevad fundamentaalselt lahti liberaalse korra legitiimsusest. Nad otsivad teistsugust legitiimsuse vormi — sellist, mis on vastuolus meie arusaamaga progressist.”

Pärast seda kohtumist sõin Obamaga koos lõunat ja ütlesin talle, et minu arvates tegi Ilves parimat tööd, mis ma kuulnud olen, nende erinevate niitide ühtesidumisel, kui selgitas teooriat maailmas toimivatest jõududest, pidamata toetuma konstruktsioonile, mis tuletas need kõik USA välispoliitikast. Hetkekski peatumata ütles Obama: “See on sama dünaamika nagu teeparteiga. Ma tunnen neid jõude, sest minu presidentuur on põrkunud nende vastu.” Ta peatus. “Ilmselgelt avaldub see erineval moel, kuid inimesed otsivad alati võimalust vastanduda “teisele”, kui nad vajavad legitiimsust — immigrandid, homod, vähemused, teised riigid.”

Obama oli nende maailmas toimivate jõudude suhtes sangviinilisem mitte selle tõttu, et ta tundis need ära hilja, vaid selle pärast, et ta oli märganud neid varem. Afroameeriklasena oli tal võimsate struktuursete jõudude suhtes selline sügavalt juurdunud skeptilisus, mis minul puudus, kui ma tema heaks tööle asusin. Pärast aastaid Mitch McConnelli obstruktsionismi, telekanali Fox News laimukampaaniaid ja kasvavat poliitilist hõimustumist kodus ja välismaal oli ta arvestanud sisse maailma puudujäägid sellisena, nagu see on, valides neid teemasid ja hetki, kui ta sai avaldada survet, et maailm muutuks selliseks, nagu see peaks olema. See selgitas mulle tema peaaegu mungalikku, kohati frustreerivat distsipliini püüetes vältida ülepingutamist keevas maailmas, keskendudes samal ajal teatud selgelt määratletud prioriteetidele. Võtmetähtsusega huvid ja liitlased kaitstud. Vanad asjad, nagu Kuuba, suletud. Uued kokkulepped saavutatud. Rumalaid jamasid välditud. Meie väärtused edendatud selle kaudu kuidas me neid ise järgime. Muutus, mis on järk-järguline, kuid tõeline.

Paar päeva pärast meie naasmist Washingtoni läksin ma ovaalkabinetti, et käia läbi tema eelseisva ÜRO kõne väljapakutud kava. Ta tegi pikalt, rääkides nii suure kirega, millist tal ei olnud juba mõnda aega olnud, ärganuna oma augustikuisest pabinast.

Artikkel ilmus algselt ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.