Faberi “Fahrenheiti kaksikud”

Michel FaberLoomingu Raamatukogus ilmunud Michel Faberi “Fahrenheiti kaksikud” sisaldab viit novelli (tõlkinud Krista Kaer) 2005. aastal avaldatud jutukogust “The Fahrenheit Twins”, kus neid on tosina jagu rohkem. Miks just need viis? Ei tea, ei ole ingliskeelset kogu lugenud. Aga tehtud valiku põhjal jääb sellest hea mulje.

Mõned inimesed alustavad romaanide lugemist lõpust, et see kohe teada saada, ning mõned loevad novellidest kõigepealt esimese ja viimase lause. Tegin nüüd alguses isegi nii, üritades seejuures kujutleda üldjoontes lugu, mis võib jääda nende kahe lause vahele.

“Turvamaja” esimene lause: “Ma ärkan üles, pilgutan taevasse vaadates kõvasti silmi ning esimene asi, mis mulle meenub, on see, et mu naine ei saa mulle andestada.” Viimane lause: “Ma ei ole enam kadunud.”

Minu mõte: no sellega on lugu selge, mingi peretüli, tõenäoliselt koduvägivald. Mees jõi ennast täis, läks naisele kallale ning ärkas hiljem maantekraavis või jäi talle vahele teise naisega ja löödi majast välja või siis on lihtsalt alkohoolik. Igatahes näeb ta lõpuks valgust, parandab ennast, hakkab korralikuks. Ainult pealkiri on kummaline, arvatavasti viide mingile võõrutuskeskusele.

Tegelik sisu: mees, kes on lahkunud teadmata põhjusel kodust, eksleb kodutuna linnas, jõudes Turvamajani, mis on sisuliselt kodutute varjupaik (eesti keeles omavad need sõnad veidi erinevaid konnotatsioone, aga ingliskeelne “The Safehouse” on väga tabav pealkiri), kuigi küllaltki ebatavaline ja veider, kus ta leiab lõpuks sisemise rahu.

“Andy tuleb tagasi” esimene lause: “Tema silmad avanesid võbinal ja ta avastas üllatusega, et ta on elus.” Viimane lause: “Ta ei teadnud, kas ta üldse oskab tagasiteed leida.”

Minu mõte: kui lähtuda esimesest (need kaks on avaldatud järjest ka ingliskeelses väljaandes, mille sisukorda hiljem vaatasin), siis võib teine novell rääkida ju sellest, et mees sai kusagil ringi hulkudes lõpuks peksa ja jõudis viimaks järeldusele, et peab minema tagasi koju, aga ei tea nüüd, kas see tal enam üldse õnnestub (võib-olla naine ikkagi ei andesta).

Tegelik sisu: viis aastat ebakontaktses olekus (“Selgus, et viis aastat oli ta olnud jampsiv imbetsill,” kirjutab autor, kes on töötanud ise haiglaõena) viibinud Andy tuleb hooldekodus järsku mõistusele, naine viib ta sealt peagi koju, aga aeg ei ole vahepeal peatunud, lapsed on kasvanud suuremaks, inimesed muutunud, jäänud vanemaks ja teineteisest võõrdunud.

Kui minu kujutlustes pidanuks nende novellide näol olema tegemist moralismi elemente sisaldava sotsrealismiga selle sõna kõige laiemas tähenduses (mitte sotsialistlik, isegi mitte sotsiaalne realism, vaid sotsiaalseid olusid kujutav realism), siis Faber kujutab neis tegelikult hoopis reaalsusest irdumist, lähenedes seejuures kohati ulmele, eriti ülejäänud kolmes novellis, mis võtavad enda alla enam kui 2/3 raamatu mahust.

Seletan oma eksimust sellega, et ei olnud temalt varem midagi lugenud, ei teadnud sellest autorist õieti midagi ning valisin automaatselt vaatenurga, sellise lähenemise, mis tundub mulle endale hetkel kõige lähedasem ja vajalikum. Mis ei tähenda seda, et need novellid oleksid valmistanud mulle pettumuse.

Sõnumeid teatriilmast

Nädal tagasi ilmutas end mulle unes Fortunato Depero, tuntud futurist, kes ütles: “In bocca al lupo!”. Ma ei mäleta, kas talle seal midagi vastasin. See kohtumine oli nii veider, et ei hakanud isegi vaevama pead küsimusega, mida see unenägu võis tähendada.

Selgus saabus vaid loetud tunnid hiljem, kui kohalik Rahva Raamat õnnitles auhinnamängu võitmise puhul. Olin kirjutanud nende FB lehele, et raamat, mille põhjal tehtud etendust sooviksin väga näha, on August Kitzbergi “Libahunt” (1911), ning sain tänu sellele kutsed Ugala etendusele.

“Libahunt” tuli Ugalas viimati välja 10 aastat tagasi tantsulavastusena (praegu see repertuaari ei kuulu), aga ma ei käinud seda vaatamas, sest ei käinud sel ajal üldse teatris, prioriteedid olid vahepeal lihtsalt hoopis teised. Täna on muidugi kahju, et seda lavastust ei näinud.

Muide, publikuküsitlusele vastates nimetasin ma oma unistuste materjaliks, mis võiks kunagi lavastusena Ugala repertuaaris olla, hoopis Friedrich Dürrenmatti näidendit “Füüsikud” (1962, e.k. 1964) – olen seda lugenud ning vaadanud telelavastust, aga oleks huvitav näha kuidas seda esitab Ugala praegune trupp.

Nüüd sai vaatamiseks valitud Ugala lõppeva hooaja viimane koduetendus, laupäevane “Mäng on alanud”, sest ma ei olnud kõnealust lavastust veel näinud.

Juba tutvustust lugedes meenus koht filmist “Don Juan Tallinnas” (1971), kus Gunta Virkava kehastatud peategelane ütleb komtuurile: “Meie mäng on lõppenud. Donna Anna ootab teid.” Hiljem tundus, et võib-olla sobiks võrdluseks paremini “Varastati Vana Toomas” (1970).

Need kaks filmi on kutsunud esile väga vastakaid tundeid, kusjuures mõnikord samas inimeses (ja mitte ainult minus).

Ma vaatan neid iga kord, kui peale satun, sest minu meelest on need lihtsalt kohutavalt naljakad, aga kui muutuda tõsiseks, siis on raske mitte nõustuda nendega, kelle arvates on need näitlejate ande raiskamine, sest sisuliselt ongi ju tegemist täieliku kräpiga.

“Mäng on alanud” peaks ühest küljest tõesti meeldima neile, kellele lähevad hästi peale nimetatud filmid, aga teisest küljest võib see valmistada osale publikust päris korraliku pettumuse.

Tutvustuses öeldakse, et “eriti teravad elamused on garanteeritud teatrikriitikutele.” Nähtavasti on kriitikud nähtust nii solvunud, et kuulutasid selle tüki suhtes välja kollektiivse boikoti, sest ma ei leidnud praegu guugeldades ühtegi nende kirjutatud arvustust.

Leidsin vaid ühe teise blogipostituse, kus ei väljendatud just vaimustust.

Mulle võib selline komejant küll meeldida ning näitlejatel oli seda tõenäoliselt lõbus teha, aga… ma siiski ei usu, et see valitakse nüüd publiku poolt Ugala hooaja parimaks lavastuseks.

* * *

Pühapäeval toimus Ugalas lasteraamatute laat ja Kadri Lepp esitles oma esimest raamatut “Poiss, kes tahtis põgeneda”, mis räägib mitte tema näitlejatööst, vaid poisist, kelle vanemad sõidavad turismireisile Egiptusesse ja jätavad ta maale vanaema juurde, kus talle tuleb mõte põgeneda Pariisi.

See on mulle juba enda lapsepõlvest küllaltki tuttav teema, kuigi detailid loomulikult päris täpselt ei kattu. Esitlusel kuuldud katkendi põhjal otsustades on lugu pandud kirja väga ladusalt loetavana ja hea fantaasiaga, aga mõeldud eelkõige umbes 5-7-aastastele lastele.

Ugalas on praegu avatud ka näitus, kus saab vaadata selles raamatus leiduvaid pilte, mille autoriks on Kadri Ilves.

Hutchinsoni “Euroopa sügis”

Dave HutchinsonSain kirjastuselt Varrak peagi kirjandusfestivalile HeadRead saabuva Dave Hutchinsoni romaani “Euroopa sügis” (2014, e.k. 2015), mille üle toimus täna väike arutelu Facebookis. Siin on võetud kokku minu postitused sealt.

Põnev lugu, mis sisaldab reaalsuse elemente, aga ei muutu tulevikustsenaariumina eriti usutavaks, sest autor on kohati ilmselt sihilikult vindi täiesti üle keeranud, tehes omapäraseid nalju tänapäeva arvel.

Näiteks siis, kui ta kujutab Euroopa Liidu riismete tuumikuna Suurbritanniat ja Poolat, mis on praegu kõige euroskeptilisemad liikmesriigid. Või kui ta kirjutab, et Poolas võitsid veel siis (umbes aastal 2050) valimisi “kommunistid – vabandust, sotsiaaldemokraadid”, kuigi vasakpoolsed ei ole juba täna enam üldse Poola parlamendis esindatud.

Või tegelikult… kas need üldse olid naljad?

Raamatu kirjutamise ajal võis ju paista, et postkommunistlik Demokraatlik Vasakliit ei olegi Poolas veel täiesti löödud jõud. Ja Suurbritannias olid saanud eelnenud valimistel ühe oma ajaloo parimatest häältesaakidest Liberaaldemokraadid, sealne euroopameelseim erakond, keda on tabanud nüüd hiljem kohutav häving.

Hutchinsoni kujutluspilt tulevikust võis seega olla selles osas mitte teadlik absurdihuumor, vaid see kukkus hoopis kogemata nii välja – see näitaks ka seda, kui ennustamatu on tulevik tegelikult. Võib-olla siis asjad muutuvadki vahepeal veel nii palju, et aastal 2050 mõjub see raamat päris prohvetlikuna.

Tundub, et tegelaskujude loomisel on saadud kõvasti inspiratsiooni ka Eesti poliitikute nimekirjast.

Eestlasest peategelane Ruudi kasutab muu hulgas varjunime Laar. Tema tujutsev isa, kes on kiindunud lätlastesse, kaanib pidevalt viskit ja omab keerulisi suhteid naistega, kannab nime Toomas (Hendrik Ilves?). Vend on Ivari (Padar?).

Kui Toomas algatab Lahemaa rahvuspargi iseseisvumise, siis võib ju selles näha ka mingit iroonilist mängu Ilvese Ärma talu teemadel. Vähemalt võib hea fantaasia korral selliseid seoseid tuletada.

Kui mõtiskleda lugemise ajal selle üle, kust autor võis mingiteks asjadeks inspiratsiooni saada, siis muutub see raamat kohe väga naljakaks, kuigi võib ju jõuda sedasi ka meie psühholoogilise kaitse meeste huviorbiiti.

Kui teha Hutchinsonile selle teose põhjal psühhiaatriline ekspertiis, umbes nagu nüüd siin Kenderi protsessi käigus kavas, siis ei ole küll mingit kahtlust, et ta kuulutatakse hulluks, sest selles mõttes on see ikkagi täitsa kreisi tekst.

Žanriliselt tõesti raske määratleda ja sisuliselt rohkem lõbus mäng erinevatel teemadel kui väga loogiline ja koherentne lugu, aga märkasin, et see spionaažiosa sisaldab tobeduste kõrval ka kasulikke, praktilisi nõuandeid.

Näiteks siin vaid üks, mis puudutab inimese sarnasust võltspassi pandud fotoga: “Muuda kuidagi oma välimust. Mitte keegi ei näe välja nii nagu oma passipildil; kui näeks, siis hakkaks piirivalve kahtlustama.” Tabav tähelepanek!

Lugege ka teiste arvamusi!

Aleksandra A. T. luulest

Aleksandra A. T. luulekogu “Minu armastusest jätkub meile mõlemale?” esitlus #aleksandratšoba #poeesia

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Aleksandra Tšoba esitles neljapäeval Viljandi Linnaraamatukogus oma teist luulekogu “Minu armastusest jätkub meile mõlemale?”. Lugesin nüüd läbi nii selle kui ka tema esimese, paari aasta eest avaldatud kogu “Armastus vaikib mind maha”.

Alustan esimesest, mis sisaldab tekste aastatest 2007-2014. Ütlen kohe, et teine tundus mulle sellega võrreldes veidike lahjem, kuigi samas läbimõeldum ning nö. täiskasvanulikum. Ja seal on küll arvuliselt mõned luuletused rohkem, aga lehekülgi ja ilmselt ka tähemärke kokkuvõttes vähem.

“Armastus vaikib mind maha” algab tsükliga, mis on pühendatud autori isale, emale, vanavanematele, läbi käivad ka onu ja tädi. Mina neid inimesi ei tunne ega tea, aga A. T. tundub isegi ehmatavalt siiras, aus ja avameelne, kuigi teemad on valusad.

Huvitav on see, et üks luuletus on kirjutatud vanaisa vaatepunktist, vanaemast nähtuna läbi tema silmade. Hiljem mängib A. T. luuletuses “ma olen naine” mõttega “kui ma oleksin mees” (lõpetus: aga õnneks olen/naine), mille peale kirjutasin nüüd ise kah kohe ühe luuletuse sooidentiteedist.

kui ma oleksin naine
siis ei oleks ma mees
vaid mõtleksin sellest
mida teeksin küll siis
kui ma oleksin mees
sest kui oleksin naine
siis ei oleks ma mees

Mina ei saa üldse aru, kust tuleb naistel jutt selle kohta, mida nad teeksid siis, kui nad oleksid mehed (või, noh, kui mu enda ema seda kunagi rääkis, siis täitis see ilmselt kasvastuslikku eesmärki). Ei ole nagu kuulnud, et mehed mõtleksid sellest, mida nad teeksid siis, kui nad oleksid naised.

Aga võib-olla ma lihtsalt ei tea, ei tunne nii hästi teiste hingeelu. Ja eks siis tulebki lugeda luuletusi, et ennast asjadega kurssi viia, sest luule on ju üldiselt kõige isiklikum kunstivorm.

Lugedes oleks küll alati parem asetada ennast autori positsiooni, minajutustaja kohale, et teksti võimalikult sügavalt sisse minna, aga antud juhul oli mul seda kohati päris raske teha, sest ma näiteks ei ole vaadanud kunagi kellegagi (isegi mitte üksinda) alasti Eurovisiooni, kallates samas kõrist alla külma piima, ning ainuüksi kujutluspilt sellest ajas mind kohutavalt naerma.

Samuti on mul raske suhestuda näiteks meigi-teemaga, mille olulisus käib läbi nii esimesest (mu tõde on see/et ilma meigita/on mu vasak kulm sirgem kui teine/ja seda tead ainult sina) kui ka teisest kogust (näidata ennast ilma meigita/võib olla hirmsam/kui võtta end alasti), kust pärinevad ka kõik järgnevad tekstinäited.

Mina olen meikinud ennast väidetavalt (ise seda ei mäleta, aga mu ema armastab seda vahest inimestele rääkida, nagu teisigi piinlikke seiku minu lapsepõlvest) nii palju, et mäkerdasin kunagi väiksena näo kokku ema huulepulgaga (lapsed ju ikka kipuvad matkima oma vanemaid). Kui mina oleksin naine, siis ei meigiks ma ennast üldse (ja oleksin ultrafeminist, võib-olla lesbi). Aga seda arvan ma praegu, olles mees, mitte naine.

A. T. üldiselt meestele eriti armu ei anna (kõik naised mu elus on tugevad/sest nende mehed/on olnud nõrgad), aga samas on mõlemad kogud pühendatud ühele meist ja täis suuresti nn. kiindumusluulet, kuigi seegi kaldub kohati süngetele radadele (ma ei tea juba pikemat aega/mis on olulisem/kas olla armastatud/või olla mõistetud).

Kui inimest ei tunne, siis ei oska muidugi öelda, kas see kõik on tõesti lõpuni isiklik või on kohati lihtsalt elatud sisse luuletaja rolli. A. T. ise kirjutab küll, et see on hirmus/kui sa karjud läbi ridade appi/ja teised arvavad/et sa lihtsalt luuletad, aga see luuletus kannab pealkirja “see on kõigest luuletus” ning võibki seda ju lihtsalt olla – mina seda ei tea.

Küsimuste küsimus: kes on luuletaja?

Esitlusel rääkis Tšoba, et tahtis juba väiksena luuletajaks saada ja arvas hiljem, et tunneb ennast sellena, kui ilmub tema esimene luulekogu, aga kui see lõpuks juhtus, siis püsis see tunne ainult ühe päeva. Ja nüüd ta siis ei teagi, kas on juba luuletaja või mitte.

See on jälle mulle täiesti mõistetamatu probleem. Kui sain 2004. aastal, olin siis vaid veidi vanem kui Tšoba praegu, oma saavutuste eest luulekunsti vallas Rahvusvahelise Paradoxismi Ühingu auliikme staatuse, siis kasutasin enda tutvustuses sellist rida: “I am not a poet. I’m a human, and therefore I love to write poems.” – mõte oli siis, et luuletamine on osa inimeseks olemisest, mitte märk kuulumisest mingisse eraldi seisusse.

Kes siis on luuletaja? Vikipeedia kohaselt on selleks “inimene, kes loob luulet”, aga kui lugeda luuletajateks vaid need, kes ennast ainult sellest ära elatavad, siis ei jää Eestis järgi vist ühtegi luuletajat. Nende kahe äärmuse vahel on võimalus võtta lihtsalt lahti kirjanike liidu liikmete nimekiri.

Tšoba sinna hetkel küll veel ei kuulu, aga juba tema debüütkogu sai premeeritud ja leidis arvustamist (kriitilises võtmes, kuid vähemalt pandi seda tähele, peeti vajalikuks sellest kirjutada) tunnustatud kirjandusajakirjas. Teda on intervjueerinud Eesti üks juhtivaid kultuuriväljaandeid. Nüüd oleks vaja leida veel vaid kaks soovitajat liidu praeguste liikmete hulgast. Kui vaadata, kelle avaldusi on varem tagasi lükatud, siis ei pruugi asi kohe esimesel katsel õnnestuda, aga saamine kirjanike liidu liikmeks peaks olema lõpuks piisav kinnitus ka talle endale, et ta on luuletajana tunnustamist leidnud. Seni võib muidugi alati mingi kahtlus sisse jääda.

Tulles lõpuks tagasi tema luulekogude juurde, siis neis ei leidunud palju selliseid mõttekäike, mille puhul ma tundnuks, et võinuks need ise paberile panna. Ja kui ta rääkis, et teeks ka kolmanda luulekogu kaanekujunduse punase, siis minu lemmikvärv on sinine – see sümboliseerib hästi kui raske on mul lugejana tema kui autoriga samastuda, aga ühtlasi ka kui huvitav oli teda lugeda, sest vahest ju ongi põnevam lugeda seda, mille peale ise ei tuleks, mis on kuidagi erinev ja suudab üllatada. Antud juhul võis küll tajuda ka mõningast ühisosa, aga mina ei suudaks iialgi olla nii avameelne. Ja seetõttu ei saagi minust kunagi luuletajat. Ma võin jääda vaid inimeseks, kes kirjutab aeg-ajalt luuletusi.

Tšoba on aga see-eest kui mitte juba päris valmis luuletaja, siis omab vähemalt eeldusi selleks saada.

PS. Kandideerin võistlusel Eesti Blogiauhinnad 2016 kultuuriblogide kategoorias. Hääletus käib! Vaadake sealt ka neid teisi blogisid, nii sellest kui ka teistest kategooriatest, leiab palju huvitavat!

Park “Geeniuste algkursus”

Eeva ParkAprilli lõpus möödus 152 aastat Juhan Liivi sünnist. Loomingu Raamatukogu avaldas sel puhul Eeva Parki kümme aastat tagasi kirjutatud näidendi “Geeniuste algkursus”, mille tegevus leiab aset 1885. aastal ajalehe Virulane toimetuses.

Peategelasteks on toona seal töötanud 21-aastane Liiv ja 20-aastane Eduard Vilde ning 33-aastane Jaak Järv, kes oli ajalehe peatoimetaja ja omanik.

Järv töötas varem Sakala toimetuses. Pärast Carl Robert Jakobsoni surma 1882. aastal Tallinnas ilmuma hakanud nädalaleht Virulane kujuneski siis Jakobsoni suuna tugevaimaks jätkajaks, olles selle näidendi tegevuse ajal loetuim eestikeelne ajaleht.

“Geeniuste algkursus” (näidend kahes vaatuses, kolmeteistkümnes pildis) on kerge jant, väga rahvalik (publiku naerma saamisega ei tohiks küll probleeme tekkida), mis sobib hästi esitamiseks ka harrastusteatritele.

Aga tuleb märkida, et see on ajalugu populariseeriv ilukirjandus, mitte kirjanduslooline uurimus.

Nii näiteks algab juba esimene pilt sellega, kuidas Liiv loeb 1885. aasta hilissügisel lehest oma luuletust (“Kuusk”, kuigi nimetatud seda ei ole), öeldes seejärel: “Seekord on autori nimigi ära trükitud! Pole enam paljalt tähed all, nii et ükski hing ei tea, kes see selline J. L. peaks olema… Nüüd sai Jott punkt Ellist Jott punkt Liiv ja kui see “punkt” vahelt ära kaob ja terve nimi selgesti kirjas seisab, siis läheb leht siit otseteed Väike-Maarjasse Jakobi nina alla, et vaata nüüd, armas vennas, omaenda silmaga seda ilmaimet: sest alles see oli, kui mina end ainult sinu vennana esitasin, aga tuleb aeg, kus sina end minu vennana esitad…”

Tegelikult ilmus nime “J. Liiv” all juba tema esimene trükivalgust näinud luuletus, mille Virulane avaldas 3. septembril. “Kuusk”, see oli teine, ilmus 15. oktoobril nime “Joh. Liiv” all, sest paljud lugejad ajasid autori muidu ilmselt lihtsalt segamini tema vanema venna Jakobiga, kes oli toona tõesti laiemalt tuntud.

Tavalugejad selliseid nö. ebatäpsusi, mis aitavad näidendi autoril joonistada paremini välja oma tegelaskujude karaktereid, enamasti tõenäoliselt ei märkagi, aga vastavat ajajärku veidi lähemalt uurinud inimestele torkab neid aeg-ajalt silma.

Selle üle, kas Liiv, Vilde ja Järv olid just sellised, nagu sellest näidendist mulje jääb, võib muidugi samuti vaielda, aga kuna tänapäeval ei ela enam ühtegi inimest, kes oleks nendega isiklikult kokku puutunud, siis ei saa üks ilukirjanduslik nägemus olla ilmselt õigem kui mõni teine.

Veel üks asi. Vari, kes figureerib kõrvaltegelasena, tundus mulle küll üleliigne kuni lõpuni, kus tema öelda jäid viimased sõnad (ainult nende pärast teda justkui vaja oligi), aga mõni teine nägi tema osalemises hoopis näidendi ainsat veetlust. Nii et mine võta kinni. Maitsed on erinevad.

Djuna Barnes “Öömets”

Djuna BarnesRomaan, millele kirjutatud eessõna alustas T. S. Eliot lausega: “Kui tõstatub küsimus loomingulisele kirjatööle sissejuhatuse kirjutamisest, siis tunnen ma alati, et need vähesed raamatud, mis eessõna väärivad, on just need, mida oleks kohatu tutvustada.”

Ja ometigi ta seda tegi, märkides muu hulgas: “Kui ma ütlesin, et “Öömets” meeldib esmajoones luule lugejatele, siis ei tahtnud ma väita, et see ei ole romaan, vaid et see on nii hea romaan, et seda saavad tõeliselt hinnata ainult arenenud luuletundlikkusega lugejad.”

Kardetavasti on tal õigus. Jeanette Winterson oma sissejuhatuses kirjutas, et “inimesi, kes on sellest kuulnud, on palju enam kui neid, kes on seda lugenud. Raamatu lugemine on jäänud enamjaolt ülikooli õppejõudude ja üliõpilaste pärusmaaks.”

Krista Mits, tõlkija, tõi saateks välja, et 1960-ndatel märkis Barnes ühes kirjas enda kohta, et paradoksaalselt võib teda pidada “selle sajandi kõige kuulsamaks tundmatuks”. Jah, siis võis see veel nii tunduda, aga tänapäeval teda enam vaevalt kuigi palju teatakse.

“Öömets” (“Nightwood”) ilmus ingliskeelsena juba 1936. aastal ja on läinud kirjanduslukku eelkõige sellega, et käsitleb naistevahelise (aga mitte ainult) armastuse teemat (kuid mitte ainult seda), mis oli toona kaasaja kirjanduses suht uudne, kuigi tuntud juba antiikmütoloogiast, aga ei mõju 21. sajandil üldiselt enam šokeerivalt.

Lugu ise on kokkuvõttes kurb, aga see on antud edasi humoorikalt ja teravmeelselt. Raamat on loetav nii ühe hooga (koos kaastekstidega on juttu kokku 140 lehekülge) kui ka nädalase järjejutuna (jagatud kaheksaks peatükiks, neist viimane õige lühike).

Peaks minema eriti hästi peale neile, kellele meeldivad pikad kirjeldused ja omapärased võrdlused, väike stiilinäide: “Kui Hedvig tantsis, kergelt veinist svipsis, sai tantsupõrandast taktikaliste manöövrite tanner; nagu treenitult kõpsusid tema kontsad staccato vastu põrandat, õlanukid olid eneseteadlikult kõrgele tõstetud, otsekui kannaks ta seal tresside ja narmastega epolette; peapööretes oli jäist valvsust nagu vahikorras ohte trotsival tunnimehel.”

Alguses tundus selline stiil mulle endalegi veidi tüütu, kui ta vahepeal pidevalt samas taktis edasi pani, aga esimese peatüki lõpuks harjusin sellega ära. Tekst sisaldab samas ka vähemtuntud võõrsõnu, näiteks gümnosofist, ning ohtralt viiteid maailma kultuurilukku, mistõttu ei ole see ilmselt tõesti seeditav päris igaühele. Aga need, kes sellest aru saavad, peaksid oskama seda hinnata.

Loomingu Raamatukogu on vahendanud eesti keelde taas ühe väärt teose, kusjuures märkasin, et selle toimetajaks oli Kai Aareleid, kelle enda romaanist “Linnade põletamine” siin nö. kirjandusrubriigis just eelmisena juttu sai tehtud.

Aareleiu “Linnade põletamine”

Kai AareleidAlustada tuleks algusest. Aga kus on algus? Algusi on palju. – Kai Aareleid “Linnade põletamine”

Ma armastan seda raamatut. Jah, just nii see ongi, sest “Linnade põletamine” on tõeline maiuspala nendele, kes armastavad kirjandust kui kunstivormi. Selle ülesehitus on lausa geniaalne, sarnanedeski esikaanel kujutatud kaardimajale, kaardimängule või mingile keerulisemat sorti muusikateosele (mitte poplaulule).

Mis ei tähenda, et seda oleks raske lugeda. Hoopis vastupidi. Romaan (mis on nii vahetu, realistlik ja usutav, et seda võiks pidada läbini autobiograafiliseks, kui autor ei oleks sündinud kümme aastat pärast põhilise tegevustiku lõppu) moodustub kaheksakümne viiest pildikesest. Selle võib suvalise koha pealt lahti lüüa, lugeda läbi mõned leheküljed ja jälle kinni panna. Nii lugejasõbralikku suurteost ei ole ma ammu näinud.

Tegevuspaik: Eesti, põhiliselt Tartu, aga läbi käib ka näiteks Viljandi, kusjuures siin on see raamat kuuldavasti ka trükitud; kõvakaanelises köites, kuid sellises, mille nurgad pidevalt kotis kaasas kandmisel hargnema kipuvad, mistõttu sai neile kleeplint ümber tõmmatud – ma isegi ei mäleta, millal eelmine kord mõnda raamatut sedasi parandasin ehk nii kõrgelt hindasin, et seda vajalikuks pidasin, kindlasti mitte käesoleval sajandil.

Ajajärk: 1940-ndatest 1960-ndate alguseni, siiretega varasemasse ja hilisemasse. Läbiv tegevusliin on täiesti olemas, aga pildikeste kaudu edastatav sündmustik nii laiahaardeline, et seda võib vabalt nimetada ajasturomaaniks, mille puhul kandvast loost ehk isegi olulisemaks muutub kogu see laiem miljöö, atmosfäär, mis lugejate silme ette manatakse.

Tekstinäide: Mis inimesest jääb? Mahajääjale on ta lõpuks hulk mälestusi. Aga mõnikord on vaja midagi käegakatsutavamat. Midagi, mida saaks päriselt puudutada, millest saaks kinni hoida.

Väiksena tegin peas järelduse, et kui mul üldse on mingit lootust isa kohta midagi teada saada, talle lähemale jõuda, teda puudutada nii, nagu ta end päriselt ealeski puudutada ei lase, siis ainult läbi tema asjade. Ja ma tegin temast nimekirja.

Nimekirja inimese elu esemetest on lõpuks üsna lihtne koostada. Tähendustega on keerulisem.

Raamatu sain kirjatuselt Varrak arvustamiseks tasuta, aga olen sellest nii suures vaimustuses, et oleksin valmis selle isegi tagantjärele täishinnaga välja ostma. (Samas eelistan seda võimaluse korral muidugi mitte teha.) Ma ei ole siin varem raamatutele punkte jaganud, aga see saaks kohe pikemalt kaalumata kaksteist kümnest, topeltmaksimumi või midagi muud sellist.

Peab vist lugema nüüd läbi ka 2011. aastal ilmunud Aareleiu esikromaani “Vene veri”, mis tundub arvustuste põhjal otsustades sarnase kompositsiooniga ning on nähtavasti tõesti autobiograafiliste sugemetega. Pealegi eriti aktuaalne meie praeguses sisepoliitilises kontekstis.

“Linnade põletamise” esitlus toimub 12. mail kell 17 Tallinnas, Viru Keskuse Rahva Raamatus, aga poodides on see juba müügil. Tasub jälgida ka kirjaniku lehekülge Facebookis.