Rubriik: kirjandus

A. N. Wilson “Viktoriaanid”

Inglise ajaloolane, kirjanik ja kolumnist Andrew Norman Wilson ei ürita vähimalgi määral varjata enese kiindumust ajajärku, millele see raamat on pühendatud, kuid see ei muuda tema maalitud pilti minevikust ilustatuks.

“Kui saaksin valida endale ideaalse elamisaja, siis valiksin sündimise 1830. aastatel kirikuõpetaja pojana, kes on pärinud oma vanematelt head hambad,” kuulutab ta. “Hambaravi paranemine on kahtlemata üks väheseid selgeid eeliseid, mida 20. sajand on inimkonnale toonud.”

Wilson sündis aga hoopis 1950. aastal. Ta märgib, et tema põlvkond on viimane, kes kuulis kuninganna Victoria ajal elanud inimeste mälestusi ja puutus kokku selle füüsiliste detailidega (nagu gaasilambid Briti raudteejaamade ootesaalides). Kuid samas ei ole viktoriaanide loodud maailm tänaseks täielikult kadunud. Maailm on muutunud, aga paljud probleemid on samad. Ja neist paljude juured ulatuvad sellesse aega.

“Igasugune ajalookirjutus on selektiivne ja hinnanguid andev – kui mitte otseselt, siis kaudselt. Sellises raamatus, nagu see on, peegelduvad paratamatult minu enda ja meie praeguse ajastu prioriteedid,” tunnistab autor.

“Viktoriaanid” ilmus ingliskeelses väljaandes esmakordselt juba 2002. aastal. Kirjutatud on see ajal, mil ei olnud veel toimunud 2001. aasta 11. septembri terrorirünnakud, järgnenud sõjad Afganistanis ja Iraagis jne. Võib arvata, et täna oleks sellist raamatut kirjutades mõned rõhuasetused teised. Mõned teemad ja piirkonnad saaksid rohkem tähelepanu kui selle kirjutamise ajal vajalik näis olevat.

Kuninganna Victoria tõusis troonile 1837. aastal, kui oli 18-aastane, ja lahkus sealt 1901. aastal surres. On huvitav fakt, et see Suurbritannia hiilgeaja sümbol ei osanud kuni oma kolmanda eluaastani inglise keelt (tema ema oli saksa printsess). Viimastel elutundidel hoidis tema kätt aga Saksa keiser Wilhelm II – Victoria tütrepoeg.

Kuninganna Victoria järgi sai ajajärk küll nime, aga tema ei ole selles raamatus tegelikult enim mainitud tegelane. Selleks on hoopis kauaaegne riigimees, toona kokku 12 aastat peaministriks olnud William Ewart Gladstone.

Wilson ise liigitab oma teose “ajastuportreeks”, ja seda see ongi. Raamat on jagatud kuueks osaks, iga neist hõlmab umbes kümmet aastat. Selline liigendus on ühest küljest loogiline, aga tekitab samas ka segadust. Teema, mille lahkamist alustatakse ühes kohas, võib jätkuda alles paarsada lehekülge hiljem teise kümnendi all ning jõuda lõpplahenduseni hoopis kolmandas punktis.

Sisse on tulnud ka mitmeid kohti, kus autor kordab juba varem öeldut. Sellised meeldetuletused võivad küll olla mõnele lugejale vajalikud, aga mõjusid teose niigi suurt mahtu arvestades üleliia koormavalt.

Lühidalt: selle raamatu ülesehitusega ma väga rahul ei ole. Tundus kuidagi liiga romaanilik, hakitud ja hüplik. Kogu perioodi käsitlemine eraldi teemade kaupa olnuks lugejasõbralikum, kuid siis meenutanuks “Viktoriaanid” ilmselt liiga palju referaati, sest Wilson tugineb suures osas ikkagi teiste autorite teostele – tema on loonud nende põhjal ühe ajastu koondportree.

Juttu ei ole selles muidugi päris kõigest, aga palju puudu ei jää. Mõnikord on autor andnud teadlikult rohkem ruumi asjadele ja tegelastele, keda tema hinnangul on valesti mõistetud või alahinnatud. Hinnanguid on selles raamatus seejuures suht palju. Näiteks Robert Peel oli Wilsoni hinnangul tooride kõigi aegade parim juht. Mõnda teist tegelast nimetab ta otsesõnu idioodiks.

Muide, Peeli viimased sõnad parlamendis olnud: “Mis on see diplomaatia? See on rahu säilitamise kulukas masin. See on tähelepanuväärne instrument, mida tsiviliseeritud riigid kasutavad sõja ärahoidmiseks.” Mõned päevad hiljem ta suri.

Hiljem, kirjutades Briti koloniaalpoliitikast (ja puhkenud vastuhakkudest) Indias, märgib Wilson: “Ei saa olla mingit kõlbelist ekvivalentsust rahva vahel, kes mis iganes koletutegi vahenditega püüab võidelda oma vabaduse eest elada nii, nagu nad soovivad, ilma sissetungijate sekkumiseta, ja sissetungijate võimu vahel, kes äärmise jõhkrusega kehtestab mitte ainult füüsilist, vaid ka poliitilist ülemvõimu selle rahva üle.”

Selles osas on tema autoripositsioon kompromissitu.

Teisal tunnistab ta, et “mõnikord saame möödunud põlvedest rohkem teada, lugedes autoreid, kes nende ajal populaarsed olid ning on nüüd jälge jätmata unustusse vajunud, selle asemel et uurida taas surematuid klassikuid.”

Viktoriaanliku maailma ja tänapäeva suurim ning erakordseim erinevus on Wilsoni hinnangul naiste muutunud roll ja staatus ühiskonnas. Briti monarhia ellujäämise saladuseks peab ta aga selle poliitilist tähtsusetust, mis muutis 20. sajandil teisi riike laastanud revolutsioonide toimumise seal sisuliselt mõttetuks. “Asjaolu, et monarhia Inglismaal püsima jäi, ei näidanud selle tugevust, vaid tühisust,” leiab Wilson.

Khalil Gibran “Hullumeelne”

Kui olin taeva ja maa vahele risti poodud, tõstsid nemad pea, et mind näha. Ja see ülendaski neid, sest eales varem polnud nad pead tõstnud.

Liibanonist pärit Khalil Gibran (1883-1931) saavutas laialdase rahvusvahelise tuntuse teosega “Prohvet” (1923, e.k. 1995), kuid tema esimene inglise keeles kirjutatud raamat oli tegelikult “Hullumeelne. Tähendamissõnad ja luuletused” (1918), mis on jõudnud nüüd, 100 aastat hiljem, Rauno Alliksaare tõlkes viimaks ka eesti keelde.

Selles leidub 35 teksti (lisaks Alliksaare saatesõna), neist lühim on selline…

Templitrepil

Eile õhtul nägin templi marmortrepil üht naisterahvast, kes istus kahe mehe vahel. Üks pool tema palgest oli kahvatu, teine punastas.

Ka teistes pole sõnu kasutatud rohkem kui tingimata vaja. Pikimad tekstid ulatuvad üle pooleteist lehekülje.

Alliksaar märgib saatesõnas, et teose “žanri on raske määratleda – harjumuspäraselt liigitatakse seda proosaluuleks, ehkki mitmed tekstid mõjuvad lihtsalt mõistujuttudena, paiknedes kusagil luule ja proosa vahel.”

Palju on kasutatud piiblimotiive, põimituna idamaise müstikaga, mis muudavad selle väikese raamatukese heaks jõulukingiks. Aga samas ei pea selle lugemiseks olema kristlane, sobib hästi ka teistele.

Juba lapsepõlves emaga Ameerikasse emigreerunud Gibrani teosed saavutasid Läänes eriti suure populaarsuse 1960-ndatel, mõjutades teiste hulgas selliseid tuntud tegelasi nagu Elvis Presley ja John Lennon, Johnny Cash ja David Bowie.

Nüüd ma lähen, nagu on läinud teisedki, kes on risti löödud. Ja ärge mõelge, et oleme ristilöömisest väsinud. Sest tähtsamad ja veelgi tähtsamad mehed peavad meid aina suuremate ja suuremate maade ja taevaste vahele risti lööma.

Pirkko Saisio “Kaini tütar”

Alguses oli vaikus.
Ja vaikus kumises vete kohal.

Samal õhtul ehmusin ähmasest pildist, mis peegeldus klaveri mustalt pinnalt: karm, jäätunud ilme. Otsisin raamaturiiulist räbaldunud vihiku, Beethoveni kolmekümne esimene klaverisonaat, As-duur, op. 110.

Soome kirjanik Pirkko Saisio meenutas 2003. aastal Finlandia preemiat saades, et kui see kirjandusauhind 1984. aastal asutati, ei jõudnud toona ilmunud “Kaini tütar” isegi nominentide hulka – see näitas, kui oluliseks ta antud teost ise peab.

Eestikeelse väljaande (soome keelest tõlkinud Hille Lagerspetz) tagakaanel on märgitud, et hiljuti valiti see 1984. aasta mõjukaimaks raamatuks – kinnitus selle kohta, et autori hinnangut jagavad Soomes nüüd ka paljud teised.

Silmapiiril tõuseb veest must helkiv joon. See on laid, madal, üksildane kalju.

Saisio on tuntud oma seksuaalse sättumuse poolest, mis on mõjutanud ka tema loomingut. Kes võiks teda selles süüdistada?

Mees oli sundinud mind vaatama inimest kui kuristikku ja ma ei teadnud enam, kes ma olen.

Käesolev teos on ristitud lausa lesbiromaaniks, sest räägib kahe noore naise silme läbi lahti nende suhte (endasse, teistesse, ümbritsevasse ja loomulikult ka omavahelise).

Anna paneb raamatu ära, kustutab tule.

“Magad sa?”

Teen enda kõrvale ruumi.

Anna toetub vastu seina, ja kuuvalgel vaatab ta minu sisse, mitte minust läbi.

Üks mängib tšellot ja teine klaverit. Ühe isa on jumala-, teise isa seadusemees. Usukauges Eestis ei mõju see ilmselt päris nii nagu omal ajal Soomes, kus ühiskond ei olnud kirikust ja kristlikust õpetusest nii võõrdunud (Piibli tundmine tuleb lugedes kindlasti kasuks, muidu ei pruugi kõiki alltekste tabada), kuid mõte peaks olema üldiselt arusaadav.

Samas võib seda tänapäeval aga muidugi lugeda ka lihtsalt kunstnikeromaanina. Kirjeldusena kahe indiviidi loominguliste otsingute teekonnast on see teos pea sama köitev kui nende armastuse loona. Kirja pandud meisterlikult.

Kui ma ukse enda taga kinni lükkasin, meenusid mulle madrigali viimased sõnad: linn, mis on ehitatud mäe otsa, ei jää saladuseks…

Leidsin veebist ka ühe teise muljetuse.

Annie Saumont “Aeg elada ja teisi jutte”

On suvi, lähen mere äärde, võtan kaasa raamatu, aga ei loe. Võtan konspektid kaasa, aga ei õpi. Istun seljaga muuli poole, ootan. Jälgin tõusuvett.

Annie Saumont (1927-2017) oli üks parimaid prantsuskeelseid novelliste, enam kui neljakümne kogumiku autor, märkis tema surma puhul avaldatud järelehüüdes ajalehe Le Monde kirjandustoimetaja Josyane Savigneau.

“Novellide kirjutamine, eriti Prantsusmaal, kindlustab pääsemise tuntusest. Annie Saumont sellest ei hoolinud, tal oli truu lugejaskond ning kriitikud, kes teda hindasid. Ja pealegi ei meeldinud talle olla rambivalguses, ta eelistas olla vaatleja, mitte täht,” lisas Savigneau.

Prantsuse novelliturust ja Saumont’i kohast sellel maastikul on kirjutanud ajakirjas Looming pikemalt Triinu Tamm, Loomingu Raamatukogu peatoimetaja, kes koostas ja toimetas ka käesoleva kogumiku.

“Annie Saumont on ise öelnud, et tema meelest on novell lühike, dramaatiliselt intensiivne ja tugeva puändiga tekst, kusjuures oluline on ka see, et kõike ei tohi ära jutustada, lugejale peab jääma ruumi kaasa mõelda,” selgitas Tamm. “Just neist reeglitest Saumont’i enda tekstid kinni peavadki.”

Prantsuse keelest tõlkis need viiest kogumikust pärit 21 teksti (kokku kirjutas Saumont üle kolmesaja novelli) Maria Esko, kes kirjutas ka järelsõna.

“Oma tegelaskujude loomisel on Saumont noppinud ainest enamasti elust enesest, ehitanud jutu üles näiteks juhuslikult kohvikutes kuuldud lausekatketele, ning tema tegelased on pea eranditult “tavalised”, mingis mõttes nähtamatud inimesed,” märkis Esko.

Ühte neist lugudest, minu arvates mitte kõige paremat, saab lugeda selle lingi taga.

See on tegelikult päris hea stiilinäide. Tekstides on sageli kasutatud tegelaste sisekõne ja rahvalikke kõnekeelseid väljendeid. Enamasti on üldmulje samas ikkagi naturaalselt peen, mitte kunstlikult labane.

Kõik lood mulle küll erilist muljet ei jätnud, osad ei vastanud hästi minu maitsele, mõni mõjus isegi tüütult ja tekitas vastumeelsust, aga mõned teised, näiteks “Rotangtugitool” ja “Allah on suur”, olid üsna liigutavad.

PS. Varem on eesti keeles ilmunud temalt kaks novelli Tanel Lepasoo tõlkes ajakirjas Vikerkaar, mille vastavaid numbreid veebist vabalt alla laadida saab (“Teisipäevane kõrvakiil” ja “Pall vastu seina”).

Hölderlin “Hyperion”

Oo, taevane vihm! Oo, vaimustus! Sina tood meile tagasi rahvaste kevade. Riik ei saa sind käskida.

Friedrich Hölderlini (1770-1843) romaan “Hyperion ehk Üksiklane Kreekamaal” (saksa keelest tõlkinud Mati Sirkel), mis ilmus saksa lugejate ette juba 1797/99, kuulutab (ja valmistab) justkui ette 1848. aasta rahvuslikke revolutsioone.

Ma olin täis kirjeldamatut igatsust ja rahu. Mingi võõras vägi valitses mind. “Lahke vaim,” ütlesin ma omaette, “kuhu kutsud sa mind? Kas Elüüsiumi või kuhu?”

Kohe, kui ta oli oma peateose kirja pannud, diagnoositi Hölderlinil skisofreenia. Hiljem varises ta vaimselt täiesti kokku.

Aga pelgast arust pole kunagi tulnud midagi arukat, pelgast mõistusest pole kunagi tulnud midagi mõistlikku.

“Hyperion” ei ole lugu sellest ilmast – see on lugu fantaasiamaailmast, kuhu saksa romantikutel oli 18. sajandi lõpus kombeks põgeneda – ja võib mõjuda nagu hullumeelse sonimine.

Seisin nüüd Ateena varemete kohal nagu põllumees kesanurmel. Leba aga rahulikult, mõtlesin ma, kui me taas laevale läksime, leba aga rahulikult, suikuv maa!

Nagu unistus millestki enamast kui lihtsalt vegeteerimine.

Ela hästi, kallis nooruk, mine sinna, kus sulle tundub väärt olevat anda ära oma hing. Peab ju maailmas olema üks lahinguväli, üks ohvripaik, kus sa võid vaevast lahti saada. Oleks kahju, kui kõik need head jõud leiaksid otsa nagu unelm.

Vaimustav nägemus harmoonilisest maailmast, kus valitseb vabade olendite täielik kooskõla.

“Kas tead, miks ma pole kunagi surmast hoolinud?” küsis ta muu hulgas. “Ma tunnen endas elu, mida pole loonud mõni jumal ega sigitanud ükski surelik. Ma usun, et me oleme olemas tänu iseendale ja ainult vabast lõbust nii tihedalt seotud kõiksusega.”

“Midagi sellist pole ma sinult veel kunagi kuulnud,” vastasin ma.

“Mida see maailm olekski,” jätkas ta, “kui ta poleks vabade olendite kooskõla, kui elusad olendid ei toimiks temas algusest peale üheskoos omaenda rõõmsal ajel Ühe täiehäälse elu heaks? Kui puine ja külm ta muidu oleks! Milline südametu käkerdis ta oleks!”

Lõpuks häirib kogu seda ülevoolavat fantaasialendu vaid teadmine, et reaalsus on teine.

Need on karmid sõnad ja ometi ütlen ma nii, kuna see on tõsi: ma ei suuda ette kujutada ühtki rahvast, mis oleks lõhestatum kui sakslased. Sa näed käsitöölisi, aga mitte inimesi, mõtlejaid, aga mitte inimesi, preestreid, aga mitte inimesi, isandaid ja sulaseid, poisse ja vanemas eas rahvast, aga inimesi mitte – kas pole see nagu lahinguväli, kus käed ja jalad ja kõik ihuliikmed lebavad tükkideks raiutult läbisegi ja valatud eluveri nõrgub liiva?

Tõepoolest, mine või hulluks!

Solženitsõn “Lenin Zürichis”

Aleksandr Solženitsõni (1918–2008) romaan “Lenin Zürichis” (1976) on nüüd siis lõpuks ka eesti keeles ilmunud (vene keelest tõlkinud Jüri Ojamaa).

Juba kümne aasta eest, kui Solženitsõn suri, avaldasid Kalev Kesküla ja Märt Väljataga arvamust, et see romaan on “kindlasti suur õnnestumine, mis tuleks ka eesti keelde tõlkida.” Mina sellest nii suures vaimustuses ei ole, aga saan aru, et inimestele, kes kasvasid üles ajal, mil avalikkuses valitses idealiseeritud pilt Leninist kui vigadeta pühakust või pooljumalast, võib see näida väga olulise raamatuna, kuigi fänne leidub (samal põhjusel) muidugi ka nooremate hulgas.

“Kui otsida 1976. aastal ilmunud romaanist “Lenin Zürichis” mingit paljastuslikku aspekti, siis võiks see olla seotud hoopis tolleaegsetes Lääne pahempoolsetes ringkondades (Nõukogude Liidust rääkimata) laialt levinud ülimalt positiivse, lausa hagiograafilise Lenini-kuvandiga, mis tihti ilmnes veel binaarses konfiguratsioonis “hea Lenin – halb Stalin”, otsekui Stalin polekski olnud oma eelkäija parim õpilane. Sellise Lenin-pühaku teotamine ja põrmu trampimine Solženitsõni poolt on kahtlemata õigustatud tegu nii ajaloolisest kui ka kirjanduslikust vaatenurgast ning võib-olla mitte päris ebavajalik ka tänapäeval,” kirjutab romaanile lisatud saatesõnas Mart Kuldkepp (sünd. 1983).

Lühidalt: Leninit kujutatakse sisuliselt psühhopaadina, kes kannatas maniakaal-depressiivse psühhoosi all. Sellist diagnoosi keegi talle kõnealuses raamatus otsesõnu ei pane, aga nii võib selle lühidalt kokku võtta.

Solženitsõni käsitlus vastab seega üldjoontes Lev Tolstoi veendumusele, et maailma valitsevad hullumeelsed, kes saavutavad oma sihi alati tervetest kergemini, sest neil puuduvad igasugused kõlbelised piirangud – pole neil ei häbi, südametunnistust ega isegi mitte hirmu.

Teose tegevus leiab küll aset 1914. aasta augustist 1917. aasta märtsini, mil Lenin viibis poliitilises eksiilis neutraalses Šveitsis ega olnud veel lähedalgi sellele, et Venemaad valitseda, kuid pitseri on vajutanud Solženitsõni käsitlusele siiski enamlaste võimuhaaramisele järgnenu. Tema selgeks taotluseks on näidata, et kurja juur oligi juba Lenin. Ja selle ülesandega saab ta loomulikult hakkama.

1910. aastal surnud Tolstoi sõnad käisid aga teatavasti veelgi varasema aja kohta. Kas ei oleks siis loogiline järeldada, et viga peitus juba selles ajas, mida osad veel tänapäevalgi taga nutavad, kuid mis sünnitas Lenini ja teisi temasuguseid? Seda küsimust Solženitsõn ei lahka. Ta selgitab vaid enamluse olemust, mitte fenomeni põhjuseid. Näitab seda lihtsalt naeruväärsena, kui rääkima peaks tõsiselt.

Eestist pärit tegelastest käib tekstist korduvalt läbi Aleksander Kesküla, kuid teeb seda vaid vilksamisi, kõige pikemalt järgnevas lõigus:

Liit – jah, meelsasti, olge lahked. Kuid olla selles liidus valiv pruut ja mitte visa peigmees. Otsitagu sind. Käituda nii, et ka nõrkuse korral oleks sul eelistatud, sõltumatu positsioon. Midagi sellesarnast oli Lenin juba Bernis teinud. Muidugi ei läinud ta koputama Saksa saadiku Rombergi uksele nagu Parvus Konstantinoopolis. Kuid Lenin kuulutas oma teese, teades väga hästi, kelle kõrvadele need võivad meeldida – ja teesid jõudsid nende kõrvadeni. Ja Romberg saatis ise tema juurde revolutsioonilise eestlase Aleksander Kesküla läbi rääkima, kavatsusi kindlaks tegema. Mis siis ikka, jäädes oma tõelise programmi raamidesse – tsarismi kukutamine, separaatrahu Saksamaaga, rahvuste eraldumine, väinadest loobumine – oli lubatav ka veidi mett mokale määrida: ennast reetmata, tegevusjoone vastu eksimata võis Rombergile lubada ka Vene revolutsioonilise armee tungimist Indiasse. See ei olnud põhimõtete reetmine: oli ju vaja rünnata Briti imperialismi ja kes teine pidi seda tegema? Kunagi tulevikus tungimegi sisse. Muidugi oli see järeleandmine, meelehea tegemine, käänak, rattad kippusid kinni jääma, kuid see ei olnud ohtlik juhtum. Ka olid Kesküla pilk ja kombed hundilikud, iseloomu ja asjalikkuse poolest oli ta märksa tugevam laialivalguvatest Vene sotsiaaldemokraatidest – kuid ka selles ei tajunud Lenin ohtu. Eestil tuli nii või teisiti lasta ära minna nagu kõigil rahvastel Venemaa vanglast, tegevusjoonest kõrvalekaldumist ei olnud: igaüks kasutas taganemata teise ära. Liitnud ühte ahelasse Siefeldti ja Moissei Haritonovi, sõitis Kesküla ära Skandinaaviasse ja aitas seal väga ja väga, eriti kirjastustegevuses, hankis raha meie brošüüride jaoks, aitas luua sidemeid Šljapnikoviga ja järelikult Venemaaga.

Jutt rääkis sellest, kuidas Lenin olla pakkunud ennast välja sakslaste jaoks ahvatleva partiina. Muu hulgas viitab Solženitsõn sellele, et Lenini kohaselt pidanuks tsaaririiki (rahvaste vanglasse) kuuluvatel rahvustel olema õigus sealt koos oma asualaga lahkuda. Sarnaseid vihjeid pillub ta korduvalt, nähes taolistes suundumustes muidugi midagi kohutavalt negatiivset.

Ja see ongi nüüd koht, kus eestlase vaatepunktist tekib teatav probleem nii Lenini ja Stalini kui ka Solženitsõni enda ajaloolise rolli hindamisel. Esimesed kaks olid kahtlemata ebameeldivad kujud, kuid ometigi olid just nende teoreetilised tööd aluseks 1917. aastal enamlaste poolt väljastatud Venemaa rahvaste õiguste deklaratsioonile, millele viidatakse ka Tartu rahulepingus (“kõigi rahvaste vabast, kuni täieliku lahtilöömiseni riigist, mille hulka nad kuuluvad, enesemääramise õigusest”). Solženitsõn oli nendega võrreldes ühest küljest moraalne majakas, aga teisest küljest lõpuks ikkagi “ühtse ja jagamatu” Venemaa pooldaja, kes süüdistas enamlasi tsaaririigi lagundamises – see suhtumine kumab läbi juba kõnealusest romaanist.

Niisiis. Hea, et Lenini ja Stalini ausambad on Eestist tänaseks kadunud, sest üldiselt nad ju austamist ei vääri, aga selles osas, mis puudutab rahvaste enesemääramisõigust, olid nad esialgu õigel teel (see, et enamlaste hilisem praktika ei läinud sageli kokku varasemate teooriatega, on teine jutt). Solženitsõn väärib küll lugupidamist inimesena, aga päris ausammast ei püstitaks ma Eestisse ka talle. Piisab sellest, kui tõlgitakse tema raamatuid.

Piret Raud täiskasvanutele*

Piret Raud on tuntud lastekirjanik ja lasteraamatute illustraator, kelle esimesed teosed jõudsid lugejate ette juba 1990-ndatel. Tänaseks on paljud lapsed, kellele loeti eelmisel sajandil tema kirjutatud lugu väikesest tüdrukust nimega Kataleena, kellel olid ilusad pikad juuksed, mis olid iga päev isesugused, võib-olla juba ise lapsevanemateks saanud. Koos lugejatega on kasvanud ka kirjanik. Ja nüüd on näinud trükivalgust tema esimene täiskasvanutele mõeldud romaan.

Lastekirjanikel lasub sellist hüpet tehes eriline vastutus, et sisenemine uude loomejärku ei oleks nende senist sihtgruppi silmas pidades liiga järsk. Sujuv üleminek võimaldab senised lugejad endaga kaasa võtta, teha neist ehk koguni eluaegsed fännid (või austajad, kuigi see sõna ei kõla paremini), kes kasvavad koos autoriga, saavad tema raamatutest tuge igal eluetapil.

“Initsiaal purjeka ja papagoiga” sobib hästi just raamatuks, mis tähistab sellist üleminekut. Seda kõlbab lugeda muidugi igas eas täiskasvanutel, kuid eriti soovituslik on see neile, kes on alles täiskasvanuks saanud või saamas. Hilisteismelistele, noortele elluastujatele, kes alles teevad oma suuri valikuid enda edasise elutee osas või kahtlevad valitud tee õigsuses. Samas aga ka juba keskeakriisi jõudnutele.

Teose tegevus leiab aset suuresti, aga mitte ainult kultuuriinimeste keskkonnas. Peategelane ehk lugejate teejuht selles maailmas on kalligraaf Eda Jaanson (samanimelisi isikuid leidub ka päriselt, kuid neis mingeid prototüüpe näha ilmselt ei maksa), kes saab ootamatult ühe kummalise tellimuse. Selle tellimusega seonduv on telg, mis jutustust koos hoiab, kuid lugu räägib elust laiemalt. Eda käib kunstinäituse avamisel ja raamatuesitlusel. Me saame osa tema poolt juhendatava kalligraafiakursuse tegemistest. Kohtume tema kunagiste õpingukaaslaste ning õppejõuga. Lisaks veel ridamisi seiklusi, mida kõiki siin üksipulgi üles lugema ei hakka. Lühidalt: kena kulgemine.

Või kui kasutada autori enese sõnu: “Me tunneme sama, mida meremehed laeval. Tunneme tuult, mis puhub näkku ja sasib juukseid, tunneme pakitsust hinges, igatsust kauguste järele ning hirmu tundmatuse ees. Kõik on nii lihtne ja selge. Ilma keerutusteta, ilma alltekstideta. Lihtsalt minek.”

See väike tsitaat ei ole iseloomulik teose stiilile, aga annab kätte meeleolu, mis muutub lugedes valdavaks. Tuntav on kerge eksistentsialistlik allhoovus. Mitte masendav, kuid elutruu, aga samas poeetiline.

“Initsiaal purjeka ja papagoiga” on väga terviklik, lõpetatud teos, hästi viimistletud. Kritiseerida võib seda, et tegelased on kohati liiga karikatuursed, muutudes seetõttu ebausutavaks, kuid see on tänapäeva kirjanduse puhul üldisem häda. Ka dialoogid ei kõla alati nii nagu oleks tegemist inimeste jutuga. Aga eks see olegi ju raamat.

Piret Raud põlvneb teatavasti kirjanike perekonnast ning ilukirjandusega on proovinud kätt ka tema vanemad vennad Rein ja Mihkel. Kõnealuse teose võrdlemine nende omadega on vältimatu, kuid ebaõiglane, sest vennad hakkasid oma romaane kirjutama nooremas eas, kui nad ei saanudki olla veel nii küpsed. Eriti kehtib see Mihkel Raua bestselleri “Sinine on sinu taevas” kohta. Verd ja vägivalda on Piret Raua raamatus muidugi umbes tuhat korda vähem, kuigi dramaatiliste hetkede ja surmata ei möödu ka see. Kui võrrelda seda aga Rein Raua viimase romaaniga “Kell ja haamer”, jääb ainult üle lõpetada loosungitega: lihtsuses peitub jõud, vähem on rohkem.

“Initsiaal purjeka ja papagoiga” on raamat, mis kõneleb meie ajast, tänapäevast. Ja mina ennustan, et see jääb ajas püsima. Kui Piret Raua lasteraamatute najal kasvanute lapselapsed küsivad viiekümne aasta pärast oma vanavanematelt, millist romaani nad praeguse aja kohta lugeda soovitaksid, siis on üks lugemissoovitus tõenäoliselt just see.

* lubatud ka 16-18-aastastele

Arvustus ilmus 28. septembril 2018 kultuur.info blogis.