Rubriik: kirjandus

Tamara Petkevitši “Tähtede ja hirmu taustal. Näitlejanna mälestused” (vene keelest tõlkinud Enn Siimer ja Madis Lukats) käsitleb sama ajajärku ning suuresti samu teemasid, millele on pühendatud Jevgenia Ginzburgi “Ränk teekond. Stalini isikukultuse aja kroonika”, millest oli siin veidi juttu kevadel.

Loo lõpuks 1952. aasta juulis jõuab KGB värbamiskatsete eest põgenev minajutustaja välja Moskvasse, kuid kirja on see pandud 1970-ndatel (trükist ilmus Venemaal esimest korda alles 1993. aastal). Selleks ajaks oli Ginzburgi lugu saavutanud laialdase leviku samizdat-väljaandena. Arvestades paljusid sisulisi sarnasusi, mida ei saa kirjutada üksnes autorite mõnes osas sarnase elukäigu arvele, võib oletada, et Ginzburgi teos oli Petkevitšile otseseks eeskujuks.

Tamara Petkevitš (1920–2017) elas lapsepõlves Peterburis. Tema isa Vladislav (1890–1938) oli Riias sündinud poolakas, kellest kujunes esimese maailmasõja käigus enamlane, parteisse astus ta 1918. aastal. Varsti pärast tütre sündi asus perekond elama nõukogude võimu poolt natsionaliseeritud majas, kus neil oli uhke 6-toaline korter. Ema tööl ei käinud, aga samas peeti ka teenijat. Hiljem muutusid korteriolud tagasihoidlikumaks ning sündis kaks nooremat tütart, kuid lapsepõlv ei olnud siiski helge, sest ühiskonnas valitsev ebaterve õhkkond muutus järjest rusuvamaks ja mõjutas ka peresuhteid: isa nüpeldas nuudiga ja ema ähvardas korra isegi lastekodusse saata.

“Lõhe raamatute lugemisel tajutava imeilusa elu ja tegelikkuse vahel tekitas sügava hingelise kriisi, mida ma neljateistkümneaastasena üle elasin. Suutmata vastu võtta ebaõiglust, reageerides valuliselt igasugusele jõhkrusele, ei uskunud ma kedagi, tundsin end eemaletõugatuna ja elus pettununa. Vältides suhtlemist, põgenesin vahetundide ajal koolis alumisele korrusele, peites end sõbrannade küsimuste eest. Mõtlesin ka enesetapule, sest elu näis mõttetuna.” (lk 24-25)

Päästerõngaks osutus kirjandus, aga ka muusika ja ühiskondlik aktiivsus. Tütarlaps astus komsomoli, tegutses pioneerijuhina, sai vaadata tribüünilt oktoobripüha paraadi, elas kaasa Hispaania kodusõja sündmustele. Käis koolipidudel tantsimas, tekkisid vastassoost austajad.

1937. aasta isatus ühendas – ja lahutas

Kui isa 1937. aastal vahistati, muutus normaalsus paugupealt iseenese vastandiks. Komsomolikoosolekul nõuti, et tütar ütleks oma isast avalikult lahti. Kui ta sellest keeldus, heideti ÜLKNÜ-st välja. Koolis saadeti “rahvavaenlase tütar” istuma tagumisse pinki.

Vanglatest isa otsides kohtus Tamara noormehega, kellest sai hiljem tema esimene abikaasa. Todagi oli tabanud nn. 1937. aasta isatus. Toimuva mastaapsus muutus järjest selgemaks, kuid samas püüdsid paljud leida siiski mingit loogikat, pidasid oma juhtumit eksituseks.

“Ükskord, kui prokuratuuri vastuvõtutoas kõik süvenenult kirjutasid, tõusis ootamatult üks mees püsti ja hakkas valjusti ja ägedalt rääkima sellest, et meie silme all pannakse toime kuritegusid vanade bolševike ja üldse tõeliste inimeste suhtes, et kui me jääme käed rüpes istuma ja ootama, hävitatakse meid kõiki … Üks inimene rääkis, ülejäänud kuulasid ahnelt ja ehmunult. Keegi teda ei katkestanud, keegi ei arreteerinud. Õigupoolest oli see kirglik ja poliitiline kõne. Ja imelik küll, see tundus ebaharilikult julgena, erutavana ja … liialdavana. Kehtivaks võimuks peeti ju tööliste ja talupoegade klassi, kes oli oma epohhi ajaloos kannatustega lunastanud. Ei saanud ju see tööliste ja talupoegade võim teha halba oma rahvale?” (lk 48)

Troika oli määranud isale 10 aastat Magadanis, kirjavahetuse õiguseta. Aastaid hiljem selgus, et ta lasti maha juba 1938. aasta jaanuaris, süüdistatuna Poola kasuks spioneerimises. “Ma mõtlesin isast pidevalt. Läks nii, et kuigi ta peksis mind ning ma ei kogenud kunagi isalikku hellust, osutusin ma nimelt temaga eriti kindlalt ja alatiseks seotuks. Pärandiks jäid mulle vastuseta küsimused: miks minu isal, paljudel temataolistel, läks elu just nii? Oma elus juhindus ta uue, õiglase ühiskonna ehitamise helgest ideest, püüdis sellele ühiskonnale kasulik olla. See oli tema elus peamine.” (lk 52-53)

Ka selle noormehe isale, kellega Tamara oli vanglatest isa otsides tutvunud, määrati 10 aastat Magadanis, kirjavahetuse õiguseta, ülejäänud pere aga saadeti Leningradist välja. 1940. aastal detsembris sõitis Tamara tema juurde Frunzesse (tänapäeval Kõrgõzstani pealinn Biškek) ja nad abiellusid. 1943. aasta jaanuaris mõlemad vahistati. Tamara oli siis 22-aastane, märtsis sai 23. Leningradi jäänud ema ja noorim õde olid vahepeal blokaadi ajal nälga surnud, keskmine õde sattunud lastekodusse. Ülekuulamistel selgus, et neid oli NKVD agentide ja informaatorite poolt päevade ja kuude kaupa juba aastaid jälgitud.

“Meie perekond oli NKVD mikroskoobi all. Mida siis NKVD teada sai? Mida ma rääkisin: minu isa on süütu? Et ei tahtnud komsomolipiletit tagasi võtta pärast seda, kui mind karjaga, kätemerega sellest organisatsioonist välja arvati? Et rääkisin: “Kolmekümne seitsmendal mõnitati arreteerituid?” Ning minu õnnetu, vaene ema? Kes viimase päevani kaevas kaevikuid, kaitses kodulinna ja hukkus nälja tõttu? Silmapaistmatud, pärast isa vahistamist üksi jäänud, kellele me võisime huvi pakkuda? Jumal hoidku! Jumal!” (lk 156) Tamarale määrati seitse aastat, tema abikaasale kümme, kusjuures viimane hakanud hiljem uskuma, et ta vahistati naise pärast.

Vabanemine ei tähendanud vabadust

Peategelase seiklusi Gulagi arhipelaagis, mis võtavad enda alla teose põhiosa, ei hakka ma siin ümber jutustama. Omaette huvitava osa selles loos moodustavad kirjeldused elust pärast n-ö vabanemist. Juba seoses 1947. aastaga, kui välja hakati laskma 1937. aastal vahistatuid, märgib Petkevitš: “Juba esimeste vabastatute partiide kaudu sai teatavaks, et 58. paragrahvi põhjal kinni istunutele antakse passide asemel ajutised tõendid administratiivse lisandusega punkt 39. Passirežiimi keeles tähendas see, et neil on keelatud elada riigi kolmekümne üheksas linnas. Peale Leningradi ja Moskva ka kõigis mere- ja piiriäärsetes linnades. Elada tohtis vaid saja ühe kilomeetri kaugusel nendest keskustest. /—/

Tegelikkuses osutus kõik palju dramaatilisemaks kui tsoonis ette kujutati. Ilmnes küll üks, küll teine neil aastatel toimunud nihe või kihistus. Kui kellelgi laagrisolijaist lagunes perekond, ei pruukinud teated sellest temani jõuda. Nii mõnigi sai sellest teada alles vabanemisel. Unistati kohtumistest lastega. Sellest mõeldi südamevärinal. Ei osatud arvestada, et kümne aastaga on nad laste silmis muutunud vanadeks ja võõrasteks inimesteks. Lapsed jäid maha kahe- või kolmeaastastena. Nüüd olid nad viienda-kuuenda klassi õpilased. Juhtus ka nii, et uutes peredes lapsendatutena ei tahtnud nad üldse tunda oma lihaseid vanemaid, kes olid mingite kuritegude eest vangis istunud.” (lk 369)

Vabanemine ei tähendanud võimalust naasta varasema elu juurde või puhtalt lehelt uuesti alustada. Kinnipeetutele jäi märk külge, kehtisid mitmesugused piirangud ja paljud võisid neid võõristada, hoida eemale. Varitses ka oht saada uuesti vahistatud. “Võim kartis oma ohvreid. Nende hulk nähtavas ruumis röövis võimult rahu. Haiguslik poliitiline pööris haaras õela raevuga allesjäänud vabanenuid, tõstis neid kuivanud lehtedena õhku ja kandis asumisele riigi väheasustatud paikadesse.” (lk 470)

Petkevitš leidis kinnipeetuna agitbrigaadi pääsedes enda kutsumuse näitlejana, kuid teatriinstituuti õppima jõudis alles 1962. aastal. Vene keeles kannab kõnealune teos pealkirja “Жизнь – сапожок непарный” (“Elu – saapake, mis paarilisest ilma”). Eestikeelne pealkiri on laenatud Petkevitši mälestuste teiselt osalt “На фоне звёзд и страха” (2008), milles ta käsitleb just järgnenud elukäiku. Kui selline tõlkes tekkinud muudatus on suurema loetavuse huvides ilmselt õigustatud ja mõistetav, siis mõned tagakaanel toodud tutvustuses ja tõlkijate saatesõnas sisalduvad asjad tekitavad rohkem nõutust.

Raamatu tutvustus algab sõnadega: “Aristokraatlikus, kuid kommunismiideedele andunud perekonnas kasvades…”, kuid Petkevitš ise kirjutab enda kohta: “Olemata aristokraatliku taustaga…” (lk 148). Tutvustuses kirjutatakse: “Vanglasaatus viib Tamara kokku paljude rahvuste esindajatega, sealhulgas poolakate, juutide, tšehhide ja ka ühe eestlasega.” Ärge oma ootusi liiga kõrgeks ajage! Selle mainitud eestlase kohta leiab täpselt ühe lause: “Mantli õmbles mulle agitbrigaadi rätsep, eestlane Valter Truts.” (lk 421) Saatesõnas kirjutatakse, et “valdav enamik raamatu tegelastest astuvad ette oma tegelike nimedega.” Mitmete võtmetegelaste puhul on need muudetud, näiteks Petkevitši esimene abikaasa oli päriselt Igor, mitte Erik, tema lapse isa Florian Sahharov, mitte Filip Bahharev. Ja päris dokumentaaljutustusega kindlasti tegemist ei ole, need mälestused sisaldavad ka fiktsiooni. Emotsioonide tulemöll on samas võrreldav Elena Ferrante romaanides leiduvaga.

“Teose kunstilist paeluvust iseloomustab selle suur populaarsus nii vene kui ka välismaa lugejate seas. Tänastes oludes oleks selle raamatu kordustrükk Venemaal ilmselt võimatu,” kirjutavad tõlkijad. Kuid selle värskeim trükk ilmus seal alles eelmisel aastal. Nii et tasub lugeda juba ainuüksi selleks, et saada teada, milliseid teoseid hindab ja loeb raudse eesriide taga tänapäeva vene intelligents. Lõpetuseks panen siia otsa väikese videosalvestuse, mis on tehtud veidi enne autori surma, kus Petkevitš meenutab neid kaugeid aegu, millest ta selles raamatus kirjutab.

Üheksas raamat valiksarjast “Noorus ja maailm” (1963–1969) jõudis Eestis lugejate ette 1964. aasta suvel. Selle nimitegelane Simone Planchard on 15-aastane tütarlaps, kes elab ühes väikelinnas oma ettevõtjast onu ning tema ema juures. Tegevus leiab aset 1940. aastal Saksa okupatsiooni alla langeval Prantsusmaal. Tüdruku vanemad on surnud. Teda kasvatab isa poolvend, kellele kuulub väike transpordifirma ja kohalik bensiinijaam, kus Simone abiks käib.

Veidi enne sakslaste saabumist paneb tüdruk, kelle iidoliks on Jeanne d’Arc, bensiinijaama põlema, et kütus ei langeks vaenlaste kätte. Tema onu on küll rahvuslikult meelestatud isamaaline mees, kuid ettevõte on kogu tema elu ja Simone ei ole kindel, kas onu suudab täita õigeaegselt võimude korralduse bensiin ja autopark hävitada. Nii otsustab ta teha seda ise. Juhtumisi viib ta oma aktsiooni läbi aga vahetult enne Prantsusmaa kapituleerumist.

Feuchtwangeri romaan valmis 1944. aastal, kuid on sisuliselt edasiarendus näidendist “Simone Machard’i nägemused”, mille ta kirjutas vahetult eelnenud aastatel koos Bertolt Brechtiga, kellega nad elasid siis mõlemad poliitilises eksiilis Los Angeleses. Feuchtwanger jäi Ameerikasse kuni oma surmani 1958. aastal.

Prantsusmaale oli Feuchtwanger asunud elama 1933. aastal, kui Saksamaal tulid võimule natsionaalsotsialistid. Ta viibis parajasti välismaal loenguid pidamas, kui rüüstati tema maja ja suur raamatukogu, hakati avalikult põletama tema teoseid. Tema nimi oli juba esimeses nimekirjas, millega 33 isikut heideti välja Saksa kodakondsusest. Kokku jõudsid natsid avaldada 359 sellist nimekirja, millega jäeti kodakondsuseta enam kui 39 tuhat inimest. Sõja puhkemisel 1939. aastal pisteti ta Prantsusmaal aga interneerimislaagrisse, kust põgenes Saksa vägede lähenemisel Hispaania ja Portugali kaudu Ameerikasse.

Patsifistist relvastatud vastupanu toetajaks

Jõukast juudi perekonnast pärit Feuchtwanger (sünd. 1884) oli mobiliseeritud 1914. aastal pärast esimese maailmasõja puhkemist sõjaväkke, kuid lasti sealt juba kuu hiljem tervislikel põhjustel tulema. Samas sai temast patsifist, hiljem üks natsionaalsotsialistide varasemaid intellektuaalseid oponente.

Natsidele vastukaalu otsides pettus Feuchtwanger siis nende suhtes lepituspoliitikat ajanud lääneriikides ning lasi muuta ennast nõukogude propaganda tööriistaks. André Gide (1869–1951) oli avaldanud 1936. aastal pärast NSV Liidu külastamist selle suhtes kriitilise raamatu. Selle peale kutsuti nõukogudemaad oma silmaga vaatama Feuchtwanger, kelle “Moskva 1937” maalis toimuvast palju ilusama pildi. Ta kohtus Staliniga, kes olla veennud teda näidisprotsessidel süüdimõistetute süüs. Ta käis ka ise kohtuistungitel ja avaldas juba NSV Liidus viibides artikleid, milles õigustas selliste protsesside toimumist.

Vaid loetud kuud pärast seda, kui Feuchtwanger oli tagasi Prantsusmaale jõudnud, visati parteist välja NSV Liidus tema teoste tõlkeid kirjastanud Artemi Halatov, kes oli teinud alles äsja ajakirjanduse veergudel ettepanekuid n-ö sabotööride vahistamiseks, kuid langes siis ise režiimi hammasrataste vahele ja lasti peagi maha. Sellest hoolimata (või seda teadmata) jäi Feuchtwanger stalinismi ebakriitiliseks õigustajaks, sest nägi NSV Liidus siis ainsat jõudu, mis võib peatada natsismi.

Teise maailmasõja ajal valminud “Simone” oli teos, mille Feuchtwanger kirjutas sisuliselt selleks, et õhutada prantslaste vastupanu. “Eneselegi märkamatult saab passiivsest tütarlapsest lühikese ajaga veendunud patrioot ja ühiskondlik võitleja. Olgugi ta kangelastegu väike ja vaieldava tähtsusega – ikkagi äratab ta aktiivsus ja otsusekindlus tähelepanu ja lugupidamist ja õhutab kaaslinlastes protestivaimu ja inimliku väärikuse tunnet,” märkis tõlkija August Sang hiljem eestikeelses väljaandes.

Pildikesi Prantsusmaast, mida enam ei ole

1940. aastal sakslastelt vaherahu sõlmimist palunud Philippe Pétaini, kes oli saanud esimese maailmasõja ajal nende vastu võideldes hüüdnimeks “Verduni lõvi”, nimetab Feuchtwanger selles teoses läbivalt “Verduni defetistiks”. Tema režiimi poolt kasutusele võetud deviisi “Töö, perekond, isamaa” vastandab ta Prantsusmaa varasemale revolutsioonilisele loosungile “Vabadus, võrdsus, vendlus”. Loodud tegelaste kaudu üritab Feuchtwanger kujutada n-ö kahe Prantsusmaa kokkupõrget.

Kogu see poliitiline taust ei ole aga tõenäoliselt põhjus, miks “Simone” muutus eesti keeles ilmudes kooliõpilaste hulgas kohe väga loetud raamatuks. Selle trükiarv 30 tuhat oli muidugi korralik juba tolle aja kohta, rääkimata võrdlemisest tänapäevaga, kuid see oli siis ka päriselt loetud raamat. Pakun, et noori lugejaid võisid köita siis eelkõige selles kujutatud Prantsusmaa, sealsed noored ja nende kombed. Eks samal põhjusel oli siis väga loetud ka aasta varem ilmunud Lilli Prometi ja Ralf Parve reisirevüü “Kohtumine Marianne’iga” (1963), mille tekst on tiine “roiskuva kapitalismi” manamisest, kuid mille kaudu sai heita vähemalt mingi pilgu raudse eesriide taha.

Pealegi oli Feuchtwanger olnud vahepeal NSV Liidus keelatud autor. 1948. aastal alanud nn. kosmopolitismivastase kampaania ajal, mis oli suunatud juutide vastu, tema teoseid enam raamatukogudest ei saanud. Eesti keeles olid jõudnud pärast sõda juba ilmuda “Juudi sõda” (1946, tõlkis August Sang) ja “Juut Süss” (1948, tõlkis Feliks Kauba). 1956. aastal võimaldas Hruštšovi sula Feuchtwangeri teostel uuesti nõukogude lugejate ette jõuda. Kiiresti tõlgiti eesti keelde “Goya” (1958, teine trükk 1960, tõlkis Kauba), seejärel ilmus “Simone”, siis “Vale-Nero” (1966, tõlkis Armand Tungal) ja aegamisi ka tema ülejäänud teosed.

“Simone” oli esimene Feuchtwangeri kirjutatud raamat, mida ma kunagi eelmise sajandi viimasel kümnendil lugema juhtusin. Erinevalt mõningatest tema mahukamatest teostest on see tänapäeval suuresti unustatud, kordustrükke maailmas enam ei ilmu, kuid see on neist palju kergemini loetav ja minu meelest jätkuvalt päris huvitav raamat. Aitab muu hulgas mõista seda, miks ei ole hea mõte hakata prantslastele seletama, et Pétain võis teha 1940. aastal sakslastega rahu sõlmides täiesti ratsionaalse valiku.