Rootsi valimistel on kõik veel lahtine

Viimaste küsitluste kohaselt kavatseb Rootsi Keskerakonda pühapäeval toimuvatel parlamendivalimistel toetada 8-9% valijatest. Kadunud ei ole lootus, et keskerakondlased suudavad nüüd koos oma liitlastega võimule tulla.

Küsitlused ennustavad võitu sotsiaaldemokraatidele, kes moodustasid nelja aasta eest koos rohelistega vähemusvalitsuse, mida toetab parlamendis ka Vasakpartei. Keskerakond kuulub varem kaheksa aastat järjest valitsenud paremtsentristlikku allianssi, mida juhivad moderaadid. Selle ridades on ka liberaalid ja kristlikud demokraadid. Võiduajamine käibki nüüd nende kahe leeri vahel. Vasakpoolsed on praegu ees, aga nende edumaa ei ole väga suur.

Paremtsentristliku alliansi väljavaateid on parandanud see, et kristlikud demokraadid ei kõigu enam neljaprotsendilise valimiskünnise piiril. Neile ennustatakse kindlalt parlamenti jäämist.

Vahepeal erakondade arvestuses sotsidega juba esikoha pärast rebinud immigrantidevastane erakond Rootsi Demokraadid näib olevat valimiste lähenedes toetajaid kaotanud. Praegu on nende reiting enam-vähem võrdne moderaatide omaga.

Rootsi Demokraatide langusele on kaks seletust, milles mõlemas võib olla oma iva. Ühe kohaselt on neil raskem kui teistel võita toetajaid juurde inimeste hulgast, kellel puudus varem kindel erakondlik eelistus. Teise kohaselt ei julge aga osad nende poolehoidjad lihtsalt tunnistada, et nad toetavad sellist paljude poolt põlatud erakonda. 2014. aastal näitasid viimased valimiseelsed küsitlused, et Rootsi Demokraadid võivad saada 10-11% häältest, kuid tegelikult toetas neid 12,9% valijatest.

Valitsuse moodustamine saab olema raske

Selge on see, et tulemus selgub ka nüüd alles siis, kui hääled on lõpuks loetud. Kui ei tule mingeid suuri üllatusi, on valitsuse moodustamine aga nii või teisiti raske, sest enamust ei saa parlamendis ilmselt vasak- ega paremleer. Puht aritmeetiliselt võttes kaalukeele rolli täitvad Rootsi Demokraadid on jätkuvalt paariaerakond, millega koalitsiooni moodustamise on välistanud kõik teised parlamendierakonnad.

Rootsi Demokraadid ise on lubanud hääletada iga valitsuse vastu, mis ei toeta nende immigratsioonipoliitikat. 2014. aasta detsembris õnnestus neil peaaegu kutsuda esile ennetähtaegsed parlamendivalimised, kui nad toetasid riigieelarve hääletusel opositsioonilist paremtsentristlikku allianssi. Tegemist olnuks esimese korraga pärast 1958. aastat, mil Rootsis toimuvad ennetähtaegsed valimised. Olukord lahenes lõpuks sellega, et valitsevad vasakpoolsed sõlmisid paremtsentristidega kokkuleppe, mis pidi tagama riigis poliitilise stabiilsuse vähemalt aastani 2022.

Raamatud parima hinnaga

See kokkulepe nägi ette, et peaministriks saab kandidaat, kes suudab koguda parlamendis suurima toetuse, ning vähemusvalitsusel lastakse oma eelarve vastu võtta. Kokkuleppega ühinenud opositsioonilised erakonnad lubasid jätta eelarvehääletusel osalemata.

2015. aastal sai aga kristlike demokraatide juhiks Ebba Busch Thor, kes otsustas sõlmitud kokkuleppest taganeda. Pärast seda kuulutas moderaatide toonane juht, et see kokkulepe on kaotanud kehtivuse. Keskerakond, moderaadid ja liberaalid on küll võimaldanud praegusel vähemusvalitsusel võimul püsida, kuid ei ole päris selge, mis saab pärast valimisi, kui parlamendis valitseb sarnane jõudude tasakaal.

Keskerakonna juht Annie Lööf kuulus selle kokkuleppe tugevate toetajate hulka. Sotsiaaldemokraatide juht Stefan Löfven üritas meelitada teda isegi valitsuskoalitsiooni, kuid Lööf otsustas jääda truuks koostööle paremtsentristliku alliansi liikmetega. Idee poolest pidanuks sõlmitud kokkulepe tagama, et paremtsentristlik allianss saab moodustada nüüd valimisvõidu korral stabiilse vähemusvalitsuse.

Rootsi Demokraadid jäävad opositsiooni

Millise kokkuleppeni Rootsis pärast neid valimisi jõutakse, seda ei oska täna keegi öelda, kuid üks asi on juba täiesti kindel: Rootsi Demokraatidega keegi mingeid läbirääkimisi pidama ei hakka. Moderaatide juht Ulf Kristersson on kinnitanud, et nendega ei hakata rääkima ei valitsuse moodustamise ega selle võimaliku toetamise teemal. Samuti ei hakka paremtsentristlik allianss otsima neilt tuge riigieelarve vastuvõtmiseks.

Kunagi paremäärmuslikest ringkondadest välja kasvanud Rootsi Demokraadid on üritanud küll muutuda salongikõlbulikuks, pääsesid tänu sellele 2010. aastal parlamenti ja kasvatasid kiiresti toetajaskonda, kuid flirdivad siiski jätkuvalt ka ideedega, mis muudavad nad teistele vastuvõetamatuks. Osaliselt on see tingitud vajadusest kaitsta ennast samas nišis tegutsevate konkurentide eest.

Rootsi Demokraatide suurimaks konkurendiks on erakond Alternatiiv Rootsile, mis registreeriti alles eelmise aasta detsembris ja alustas tegevust tänavu märtsis. See loodi Rootsi Demokraatide varasema noorteühenduse baasil. Nimelt ütlesid Rootsi Demokraadid 2015. aastal oma noorteühendusest lahti, süüdistades seda sidemetes neonatslike organisatsioonidega, ja asutasid täiesti uue noorteühenduse.

Nende organisatsioonide esindajad, millega seotuse tõttu Rootsi Demokraadid oma noorteühendusega igasugused sidemed katkestasid, on muide osalenud EKRE noorteühenduse Sinine Äratus korraldatud tõrvikurongkäikudel. Rootsikeelses Vikipeedias on toodud paremäärmusliku noorteühenduse Nordisk Ungdom kohta käivas artiklis isegi ära foto, millel on näha selle juht Fredrik Hagberg koos Ruuben Kaalepiga, kes on praegu EKRE välispoliitika toimkonna juhataja, Tallinnas rahvale kõnet pidamas. Rootsi Demokraatidele olid sellised sidemed 2015. aastal liig. EKRE juht Mart Helme neis siis mingit probleemi ei näinud.

Parlamendivalimistega üheaegselt toimuvad Rootsis nüüd ka kohalikud valimised. Meedia on toonud välja, et neil kandideerivad Rootsi Demokraatide nimekirjades mitmed isikud, kes kuulusid varem erakonda Natsionaalsotsialistlik Rinne, mis ennast 2008. aastal laiali saatis. Mõned neist on nüüd öelnud, et on täna täiesti teised inimesed, aga osad ei ole tahtnud seda kuidagi kommenteerida. Samas on visatud Rootsi Demokraatide hulgast välja mitmeid tegelasi, kes on teinud veebis antisemiitlikke nalju holokausti jms. teemadel, ülistanud natsionaalsotsialistlikku Saksamaad või toetanud rahaliselt neonatslikke organisatsioone.

Alternatiiv Rootsile sellistes asjades probleemi ei näe. Rootsi Demokraadid näevad. See ongi nende põhiline erinevus.

Välja on tulnud aga ka üks huvitav sarnasus. Rootsi kaitseväe uuringukeskus avalikustas, et viimasel ajal on kõvasti kasvanud valimistega seotud teemadel Twitteris säutsuvate robotite arv ning neist 47% toetab Rootsi Demokraate, 29% erakonda Alternatiiv Rootsile. Kas selle taga on lihtsalt nende erakondade kampaaniameistrite sarnane poliittehnoloogiline mõtlemine või hoopis mõne võõra jõu sekkumine Rootsi valimistesse, selle üle võib siin üksnes spekuleerida.

Artikkel ilmus 5. septembril 2018 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Vajadus radikaalsete reformide järele süveneb

Kuna kordamine on tarkuse ema, võtan erakondade küpsevaid valimislubadusi silmas pidades taas üles teema, millest sai juba kirjutatud pärast 2015. aasta Riigikogu valimisi. (Vaata 2015. aasta 7. aprilli Järva Teatajas ilmunud Andres Laiapea arvamuslugu “Tulevik nõuab vältimatult radikaalseid reforme”.) Ehk leidub nüüd mõni jõud, kes seda juttu kuulda võtab.

Suured muutused rahvastiku paiknemises seavad Eesti möödapääsmatult silmitsi vajadusega vaadata põhjalikult üle Riigikogu valimiste süsteem. Inimesed koonduvad järjest enam Tallinna ning Harju- ja Raplamaa valimisringkondadesse. Statistikaameti rahvastikuprognoosi kohaselt elavad 15 aasta pärast seal juba enam kui pooled eestimaalastest. Ja sellega elanikkonna koondumine sinna ei lõppe.

See tähendab, et nii või teisiti tuleb teha suuri ümberkorraldusi. Üks võimalus on muuta valimisringkondades jagatavate mandaatide arvu ja kujundada ümber nende piire, et ebakõlad ringkondade vahel ei kasvaks liiga suurteks. Teine võimalus on minna kohe üle ühele üleriigilisele valimisringkonnale. Minu arvates tuleks eelistada viimast.

Üks valimisringkond on tegelikult ainus, mis annaks kõigile valijatele ja kandidaatidele võrdsed võimalused ning häältele tulemuste väljaselgitamisel võrdse kaalu. Praegu sõltub see kõik ringkonnast, seal jagatavate mandaatide arvust, konkurentsi tihedusest ja valimisaktiivsusest.

Iisraeli ja Hollandi kogemus näitab, et hirmud nagu jääksid piirkondade esindajad sellisel juhul parlamendist välja ja kogu võim koonduks pealinlaste kätte, on alusetud. Erakonnad üritaksid koostada kandidaatide nimekirjad ikkagi regionaalselt tasakaalustatult, et saada hääli kõikjalt. Pigem võib ühele üleriigilisele ringkonnale üleminek kahjustada just suurlinnadest pärit isikute võimalusi valituks osutuda.

Selgitan lähemalt.

Praegu on erakondadel pahatihti tavaks panna kohalikest kokku pikk nimekiri, mida tuuakse vedama mõni üleriigiliselt tuntum nägu, kellel ei pruugi olla konkreetse valimisringkonnaga sügavamat sidet. Selliseid inimesi liigutatakse ühest ringkonnast teise, nii nagu erakonnale parajasti kasulikum tundub. Järva- ja Viljandimaal kandideerisid eelmine kord näiteks Jürgen Ligi (Reformierakond) ja Mailis Reps (Keskerakond), kes kogusid mõlemad kõva häältesaagi, sest olid siin oma erakondade esinumbrid.

Ühe valimisringkonnaga süsteemi puhul ei ole asi selles osas teisiti. Ka siis kogub lõviosa häältest nimekirja esinumber, kes on tavaliselt antud erakonna peaministrikandidaat. Ülejäänud konkureerivad aga omavahel selle pärast, kes neist parlamenti pääseb. Ja selles osas olukord muutub. On päris kindel, et maakondliku tuntusega kandidaatide arv valimisnimekirjades sellisel juhul väheneb.

Erakonnad üritavad leida igast maakonnast 1-2 kohapeal tuntud tugevat tegijat ning ülejäänud kohad nimekirjas hõivavad ambitsioonikad tegelased Tallinnast ja Tartust. Selle tulemusel tallinlaste ja tartlaste omavaheline konkurents suureneb, kuid mujal Eestis häälte killustumine erinevate kohalike tegelaste vahel väheneb. See tähendab, et nende šansid parlamenti pääseda tegelikult paranevad.

Veelgi olulisem on aga see, et väljastpoolt Suur-Tallinna piirkonda häälte saamiseks tuleks erakondadel hakata ajama siis korralikult läbimõeldud regionaalpoliitikat, sest lihtsalt katuseraha jagamisest enam ei piisaks.

Kui jätkub koera saba raiumine jupi kaupa (eelseisvatel parlamendivalimistel saavad Tallinna valimisringkonnad kaks mandaati juurde ja samal ajal ringlevad mitmesugused kavad, mis näevad ette lihtsalt valimisringkondade piiride ümberjoonistamist), ei pruugi ülejäänud Eesti olla lõpuks enam piisavalt tugev selleks, et suuta panna Suur-Tallinnat arvestama tõsiselt ka enda huvidega. Praegu oleks see ehk veel võimalik, kuid see eeldab valimissüsteemi muutmist, et lõpeks riigi killustamine erinevateks valimisringkondadeks.

Artikkel ilmus 30. augustil 2018 toimetatud ja veidi lühendatud kujul ajalehes Järva Teataja. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Järva Teataja veebilehel.

Uutel tulijatel on poliitikas tõke ees

Eestis on tehtud palju algatusi uute erakondade loomiseks, kuid algatusgrupist erakonnani on pikk tee. Enamik uusi tulijaid jääb pidama selle taha, et erakonna registreerimiseks on vaja saada kokku vähemalt 500 liiget.

Eesti iseseisvuse taastamise ajal, kui sündisid praegu Riigikogus domineerivad neli suurt erakonda, sellist nõuet veel ei olnud. 1994. aastal võeti vastu erakonnaseadus, mille kohaselt pidi erakonnal olema registreerimiseks vähemalt 1000 liiget, kuid samas tegid toonased poliitikud endale suure erandi: enne 1995. aasta valimisi piisas erakonna registreerimiseks sellest, kui saadi kokku vähemalt 200 liiget.

Uusi parteisid vanad ei oota

Erakonna liikmete arvule kehtestatud nõue on barjäär, mille abil takistatakse uute tulijate sisenemist poliitilisele maastikule. Paljudes riikides sellist nõuet ei ole. Eestis langetati see 2014. aastal viiesajale, sest muutus liiga piinlikuks, et see oli siin poole suurem kui Venemaal. Kuna pärast seda pääses parlamenti kaks näiliselt uut erakonda, on jäänud paljudele mulje, et uue erakonna loomine on Eestis üsna lihtne. Tegelikkus räägib siiski teist juttu.

EKRE on ümbernimetatud Rahvaliit, mitte päris uus erakond. Mart ja Martin Helme üritasid pikki aastaid luua uut erakonda, kuid ei leidnud piisavalt mõttekaaslasi. Varem taotlesid nad erakonna registreerimisel nõutava liikmete arvu langetamist, aga pärast Rahvaliidu ülevõtmist hakkasid rääkima, et seda ei ole vaja teha. Nii muutuvad poliitikute seisukohad – kõik sõltub sellest, mida nad parajasti endile kasulikumaks peavad.

Vabaerakond ei sündinud samuti tühjalt kohalt. Erakond asutati ametlikult küll alles 2014. aasta septembris, loetud kuud enne Riigikogu valimisi, aga vastav algatusrühm registreeriti jaanuaris. Pealegi eelnes sellele juba 2011. aastal asutatud MTÜ Vaba Isamaaline Kodanik, mille liikmete juhtimisel loodud valimisliidud osalesid 2013. aastal kohalikel valimistel. Ja kogu selle liikumise tuumikuks olid vanad isamaaliitlased.

Need, kes tahavad korrata nüüd Vabaerakonna edulugu, pidanuks hakkama tegema ettevalmistusi uue erakonna loomiseks juba pärast 2015. aasta Riigikogu valimisi. Kuna seda ei tehtud, ei ole ka põhjust arvata, et mõnest viimasel ajal välja tulnud algatusest detsembri alguseks asja saab. Just selleks ajaks peaks uus erakond ametlikult registreeritud olema, et see Riigikogu valimistel osaleda saaks.

Kuid erinevate algatusgruppide plaanid väärivad siiski tähelepanu. Parimal juhul võivad need väikesed jõud lüüa nüüd kaasa mõne juba registreeritud erakonna kandidaatide nimekirjas ja/või pakkuda sisendit valimisprogrammide koostajatele.

Piraadid on valmis koostööks

Ametlikult erakonnana registreerimata MTÜ Piraadipartei ei ole Riigikogu valimistel osalemise teemal otsust langetanud, kuid näeb suurimat ühisosa Artur Talviku ümber koondunud seltskonnaga. Samuti esindavad neile olulisi väärtusi rohelised. “Eesti 200 osas pole veel päris selge mida ja kuidas nad teevad, aga uue jõuna tunduvad ka nemad huvitavamad kui olemasolevad,” ütles Piraadipartei kõneisik Eero Elvisto, kelle sõnul on piraadid valmis kaaluma kõigi nimetatutega koostööd programmi ja seisukohtade väljatöötamisel.

Eesti Piraadipartei ei ole suurt tuult tiibadesse saanud, aga mitmes riigis kuuluvad kohalikud piraadiparteid parlamenti ning Euroopa Parlamendis esindab seda rahvusvahelist poliitilist liikumist Saksamaalt valitud Julia Reda. Soomes on piraadid esindatud kohalikes volikogudes.

Eesti Otsedemokraatliku Erakonna algatusgrupp, mille ideoloogi Elver Lohoga ilmus intervjuu 11. aprilli Kesknädalas, praegu aktiivselt ei tegutse. Loho sõnul sai ettevõtmisele saatuslikuks see, et erakonnast kirjutati ajalehte artikkel, millest 90% oli väljamõeldis (jutt ei käi Kesknädalas ilmunud intervjuust), seejärel kuulutati otsedemokraatide tööpõhimõtet tutvustav animatsioon Facebooki poolt “vihakõneks” ja neilt võeti ära Facebookis reklaamimise õigus. “Kaotasime kõige efektiivsema reklaamikanali,” märkis Loho.

Hiljuti pälvis palju meediatähelepanu see, et Facebook kustutas tuntud USA vandenõuteoreetiku Alex Jonesi leheküljed, kuid kontode blokeerimine ja õiguste piiramine on seal tegelikult laiemalt levinud praktika. Mõnel juhul tundub, et Facebooki anonüümsed töötajad lihtsalt kuritarvitavad seda tehes neile usaldatud võimu. Praegu kuulub seal Eestist blokeeritute nimekirja näiteks tuntud ühiskonnategelane Varro Vooglaid. Nii tema kui ka otsedemokraatide puhul on kasutusõiguste piiramisel toodud põhjendused pehmelt öeldes ajuvabad.

Paul Lettensi algatatud Eesti Seenioride Erakonna lehekülg on Facebookist tänaseks täiesti kadunud. Selle põhjuseks on tõenäoliselt siiski mitte tsensuur, vaid lihtsalt raskused liikmete värbamisel, mis näitasid ettevõtmise perspektiivitust.

Rohelised igaüht jutule ei võta

Mida teeb aga Talviku grupp, kui neil erakonna registreerimiseks vajalikke liikmeid kokku ei õnnestu saada? Kas saadab oma esindajad mõne teise erakonna, näiteks roheliste nimekirja (on ju nende tuumikus mitmeid varem roheliste ridadesse kuulunud aktiviste)?

Airi Hallik-Konnula, kes kuulus aastaid tagasi ka ise erakonda Eestimaa Rohelised, märkis, et keegi asja eestvedajatest ei ole tegelikult üldse mõelnudki võimalusele, et nad vajalikke inimesi kokku ei saa. “Seega ei ole tekkinud ka küsimust mõnes teises nimekirjas kandideerimisest. Uue erakonna loomise vajadus on ju tekkinudki just seetõttu, et puudub poliitiline jõud jätkusuutliku Eesti ehitamiseks,” selgitas ta.

Rohelised on seadnud sihiks saada Riigikogus 10-11 kohta, kuid see ei tähenda, et oma valimisnimekirja võetaks kõik, kes seal kandideerida tahavad. “Need algatusgrupid on üsna kirjud,” märkis roheliste peasekretär Joonas Laks, kelle sõnul vaadatakse iga inimest eraldi. See tähendab, et tulija peab olema erakonna liikmete hulgas aktsepteeritav – määravaks saab maailmavaade.

Eesti 200 tegelased leiaks ehk soojad kohad Vabaerakonna nimekirjas. Vähemalt peab vabside juht Andres Herkel neid potentsiaalseteks partneriteks. Milline on aga liikumise enda plaan B? “Eesti 200 ei arvesta hetkel sellise variandiga, et 500 liiget kokku saada ei õnnestu,” vastas MTÜ Eesti 200 tegevjuht Henrik Raave.

Jah. Rahva Ühtsuse Erakond (RÜE) seda eelmine kord suutis, kuid valimiskünnis jäi ületamata ning ei ole selge, kas RÜE nüüd üldse valimistel osaleb. Sama kehtib teiste väikeparteide kohta. Eesti Iseseisvuspartei juhatus tulevaste valimiste kohta avalikke väljaütlemisi veel ei tee. Eestimaa Ühendatud Vasakpartei oma plaane ei avalda.

Esimese takistuse võib ju ületada, aga see veel ei garanteeri kellelegi parlamenti pääsemist ega isegi mitte elujõulise erakonna sündi.

Artikkel ilmus 29. augustil 2018 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Jüri Kolk “Esimene…”

Jüri Kolk (sünd. 1972) on Eesti kirjandusringkondades tuntud ja tunnustatud tegelane, kelle kolmeteistkümnes raamat “Esimene malbe päev sel aastal” on esimene, mida ma temalt lugenud olen. Seda tänu sellele, et Loomingu Raamatukogus ilmununa jõudis see mulle otse postkasti.

Ei saa öelda, et ma temast varem midagi kuulnud ei olnud. Mõningaid arvustusi tema teoste kohta olin varem siiski lugenud. Armin Kõomägi kirjatükk jaanuarikuises Müürilehes tekitas isegi mõningast huvi. Aga, olgem ausad, tõenäoliselt oleks kulunud veel aastaid kuni ma tema teosteni oleksin jõudnud, kui üks neist nüüd Loomingu Raamatukogus poleks ilmunud. Selles mõttes on hea, et LR aeg-ajalt ikkagi ka Eesti autoreid avaldab.

“Esimene…” sisaldab 47 jutukildu, mis ulatuvad mahuliselt mõnest leheküljest mõne lauseni, näiteks:

Kelluke

Panin endale kellukese külge. See heliseb kui ma liigutan. Helina järgi saan teada, kus ma olen.

Hea küll, rohkem nii lühikesi juppe seal ei ole.

Üldiselt võib loetut iseloomustada popmuusikast laenatud terminiga shoegazing ehk kingapõrnitsemine. See tähendab, et tekst on kergelt hoomatav, oma ülesehituselt lihtne, kuid pretendeerib siiski teatavale intellektuaalsusele. Justkui pärit ajast, mil New Labour oli veel värske mood, mitte vana ja kulunud, et mitte öelda unustatud. Ühesõnaga: 1990-ndad (heas mõttes).

Parimatel hetkedel (“Raadi”, “Linnud”, “Haiguste ravi”) pakub Kolk päris tabavaid ülesvõtteid meie ajast, aga halvimatel kirjutabki ta tõesti nagu autor, kellelt ilmub 2-3 raamatut aastas. Tema vaatepunkti annab ehk kõige paremini edasi järgmine lause: “Kui nüüd täiesti vaba käega oletada, et esemetel on hing, siis mida võiks tunda minu kamm?”

Ma ei ütleks, et see raamat tekitas tahtmise hankida nüüd kohe kõik tema teised teosed. Aga kui mõni neist peaks kunagi juhuslikult kätte juhtuma, avaksin ma selle ja loeksin, sest midagi sealt ju ikka leida võib.

Norra raadioreform ei vääri järgimist

Mõnikord on ebapopulaarsed otsused tõesti valed. Eelmisel aastal esimesena maailmas täielikult digitaalsele audiolevile üleminekut alustanud Norra tahtis olla teerajaja, kuid sai hoopis hoiatavaks näiteks teistele riikidele.

Plaan võtta raadiosignaalide edastamisel kasutusele digitaalse raadioringhäälingu standard (DAB) kõlas esmapilgul kaunilt. DAB võimaldab pakkuda paremat levi ja helikvaliteeti ning rohkem kanaleid kui sagedusmodulatsiooni (FM) kasutamine. Lisaks aitab see hoida kokku ülekandekulusid. Nii tunduski see paljudele poliitikutele mõistliku mõttena.

“Kuulajad saavad ligipääsu laiemale ja mitmekesisemale raadiosisule ning nautida paremat helikvaliteeti ja uusi funktsioone,” teatas 2015. aastal Norra kultuuriminister Thorhild Widvey (Konservatiivne Partei), kes langetas siis lõpliku otsuse üleriigiliste jaamade FM-saatjad 2017. aastal välja lülitada. “Digitaliseerumine parandab ühtlasi kõvasti hädaolukordadeks valmisoleku süsteemi, aitab tuua suurema konkurentsi ning pakub uusi võimalusi innovatsiooniks ja arenguks.”

Tegemist ei olnud välguga selgest taevast. Norra alustas katsetusi DAB-saatjatega 1995. aastal ning põhimõttelise otsuse täielikult digitaalsele audiolevile ülemineku kohta langetas parlament juba 2011. aastal. Kahe paralleelse süsteemi tööshoidmine oli kulukas ning paljud vanad FM-saatjad vajanuks peagi väljavahetamist. Lõpuks tuli teha valik.

Rahvas oli raadioreformi vastu

Parem helikvaliteet ja suurem kanalite valik on küll head, aga kui selle pärast tuleb vahetada välja raadiovastuvõtjad või osta 100-200 eurot maksev adapter, et saaks ka edaspidi autos raadiot kuulata, on tavakodanike pahameel garanteeritud.

Üleriigiliste jaamade FM-saatjate väljalülitamine algas 2017. aasta jaanuaris riigi põhjaosast ja jõudis detsembriks lõunatippu. 2016. aasta lõpus tehtud küsitlus näitas, et reformi toetas ainult 17% norralastest, 66% oli vastu. Rahulolematus sellega ei ole vaibunud.

Digipöörde üheks eesmärgiks oli parandada levi, et raadiot oleks paremini kuulda ka tunnelites ja mägede vahel ning erakorralised teated (näiteks varingute ja laviinide kohta) jõuaksid selle kaudu võimalikult paljudeni. Tulemuseks on aga, et üleriigiliste raadiojaamade kuulatavus on langenud enneolematult madalale tasemele.

Enne digipööret kuulas iga päev autoga sõites raadiot 73% ja vähemalt kord nädalas juhtus raadio ette 93% norralastest. Suvel on raadiokuulamine tavaliselt tagasihoidlikum, aga sel suvel on see langenud eriti rängalt. Kui juulis tuli uudis, et 27. nädalal kuulas iga päev raadiot vaid 51,2% elanikest, leidis Norra Keskerakonna kultuuripoliitika kõneisik Åslaug Sem-Jacobsen, et käes on aeg FM-saatjad uuesti sisse lülitada.

“Need uued rekordmadalad kuulajanumbrid on dramaatilised. Meedia mitmekesisuse ja riigi hädaolukordadeks valmisoleku jaoks on kiiresti vaja, et raadio kuulatavus oleks hoopis teisel tasemel. Selleks, et kindlustada raadio tulevik, peame me riikliku FM-võrgu uuesti sisse lülitama, enne kui veelgi enam inimesi raadio kuulamisest loobub,” ütles Sem-Jacobsen.

Tema hinnangul ei ole kuulatavuse langus tingitud sellest, et halvenenud oleks raadioprogrammide sisu. “Minu arvates tuleb see sellest, et paljud inimesed ei saa kuulata raadiot nii nagu nad tahavad, nimelt FM-i. Selle tõttu ütlebki 57% elanikkonnast, et nad on rahulolematud sellega, et FM-i vahetas välja DAB, nagu näitas viimane meediauuring,” selgitas keskerakondlane. “Minu meelest provotseerib paljusid see, et neid sunnitakse viskama minema korralikult töötavad FM-raadiod ja kulutama raha DAB peale.”

NRK on kaotanud palju kuulajaid

DAB-raadiote müüginäitajad on jäänud samas oodatust tagasihoidlikumaks. Ühest küljest on kasvanud väikeste kohalike raadiojaamade kuulatavus, millel on lubatud edastada signaali FM-saatjate kaudu 2022. aastani. Neid kuulab nüüd 55% norralastest. Võrdluseks, et Norra avalik-õigusliku ringhäälingu NRK kõigi kanalite kuulatavus kokku oli 27. nädalal kõigest 35%, kuigi samal ajal tegi see jalgpalli maailmameistrivõistlustelt ülekandeid, mis on kuulajate arvu tavaliselt suurendanud.

Teisest küljest on üleriigilised kanalid kaotanud aga kõvasti kuulajaid voogedastusplatvormidele, mida on tänu mobiilse interneti levikule järjest mugavam kasutada ka autoga sõites. Spotify kasutajaskond on suurenenud Norras koguni nii hoogsalt, et ettevõte sai lubada endale seal sel aastal premium-teenuse kuutasu tõstmist: inimesed tahavad kuulata muusikat ja on valmis selle eest maksma.

Samuti on suurenenud naabermaa Rootsi raadiojaamade kuulatavus ning 17% norralastest eelistab nüüd autoga sõites üldse vaikust. DAB kasutajad on paranenud helikvaliteedi ja laienenud valikuga rahul (uued kanalid on võtnud enda alla 34% turust), kuid üldiselt ei ole rõõmustamiseks põhjust.

“Üht kindlaimat massimeediumit meie riigis ei kasuta järsku enam ligi pooled meist. See viib kiiresti selleni, et headesse raadioprogrammidesse investeerimises ei nähta enam nii suurt väärtust. Ja kehvem sisu viib päris kindlasti selleni, et veelgi enam inimesi hülgab raadio,” märkis Sem-Jacobsen.

Keskerakond tegi 2016. aastal küll ettepaneku FM-saatjate väljalülitamine edasi lükata, kuid ei leidnud piisavalt toetust. “Nüüd peavad poliitikud julgema teha seda, mida on vaja,” ütles Sem-Jacobsen. “Oli viga lülitada riiklik FM-võrk välja enne, kui DAB oli korralikult välja arendatud ning piisavalt paljud inimesed seda kasutada tahtsid.”

Digipöörde entusiastlikud eestvedajad peavad seevastu veaks hoopis seda, et väikestele kohalikele raadiojaamadele anti DAB-standardile üleminekuks kauem aega. Nende sõnul tulnuks asi korraga ja kiiresti ära teha, see motiveerinuks inimesi ostma rohkem DAB-seadmeid ning ühelt standardilt teisele üleminekuga kaasnenud probleemid olnuks väiksemad.

Õppetund ka Eesti jaoks

Eestis katsetati DAB-saatjaga programmide edastamist aastail 2000-2005 ning Eesti Rahvusringhääling (ERR) tahab alustada sellega nüüd uuesti Tallinna piirkonnas (kasutades DAB+ standardit, mis on DAB täiustatud versioon).

ERR-i raadio tehnika ja salvestusosakonna juhataja Vytautas Martinonis rääkis eelmisel aastal seoses Norra digipöördega portaalile geenius.ee, et ainult DAB kasutamisel saaks ERR hoida saatekuludelt kokku kuni 60% eelarvest, mille võiks suunata näiteks raadioprogrammide arendusse. Tehnilise Järelevalve Ameti sagedushalduse osakonna juhataja asetäitja Tanel Vinkel ütles aga Postimehele, et põhimõtteliselt võiks sellega Eestis alustada kasvõi kohe. Norra kogemus näitab paraku, et head nahka sellest ei tuleks.

Läti otsustas oma DAB+ katsetused eelmisel aastal lõpetada, leides, et üleminek uuele standardile oleks liiga kallis ja sisuliselt kontraproduktiivne olukorras, kus tuleb konkureerida mobiilse internetiga. Sama järeldus peaks kehtima ka Eesti jaoks.

Artikkel ilmus algselt ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Peter Englund “Poltaava”

Rootsi ajaloolane Peter Englund (sünd. 1957) jõudis kolmekümne aasta eest Euroopa ajaloohuviliste teadvusse just selle teosega. “Poltaava. Ühe armee häving” (1988, e.k 2006) oli tema debüütraamat, millest sai kohe rahvusvaheline bestseller. See räägib, nagu juba pealkirjast nähtub, Rootsi ajaloo suurimast sõjalisest katastroofist.

Võib liialdamata öelda, et 1709. aastal tänapäeva Ukraina aladel toimunud Poltaava lahing muutis ajaloo kulgu. Selle tulemusel lakkas Rootsi olemast Euroopa suurvõim, Venemaa aga kindlustas ennast just sellena.

“Jumala abiga on Peterburi lõplik nurgakivi nüüd paika pandud,” kirjutas Vene tsaar Peeter I pärast lahingut krahv Apraksinile, kellest sai hiljem Eestimaa kindralkuberner. Põhjasõda kestis küll veel kaua, kuid see oli päev, nagu on märkinud ka näiteks Mart Laar, mil muutus Eesti saatus – see oli sõja pöördepunkt. Englund maalib sellest oma raamatus ilustamata pildi.

Päikesest köetud lahinguplatsi täitsid paljad, sandistatud, moonutatud, söestunud inimkehad läbisegi veriste riideräbalate ja hobusekorjustega. Väga soe suveilm tuletas end kiiresti meelde ning laibad hakkasid mädanema. Piirkonna kohale lasus kohe eksimatult äratuntav jälk hais. Aegade jooksul on palju kirjeldatud veidrat metamorfoosi, mille matmata laibad lahinguväljal läbi teevad. Kehad muudavad värvi ning vilunud silm teeb korjuse värvuse järgi reeglina kindlaks, kui kaua nad surnud on olnud – värv muutub valgest kollaseks, siis kollakasroheliseks või halliks ning lõpuks mustaks, liha hakkab sarnanema tõrvale. Laibad paisuvad, punduvad ja tõmbavad univormi pingule. Sama mehhanism toimis Poltaava läppunud lahinguväljal. Kuumus aitas langenute kiirele moondumisele kiiresti kaasa. Paljad vigastatud kehad hakkasid käärima, paisusid groteskselt ning varsti polnud surnute näojooni enam võimalik ära tunda. Surnud sõduritest sai üksainus anonüümne mustakstõmbuvate, kunagi nime kandnud pampude mass. (lk. 238-239)

Huvitaval kombel võis rootslaste lüüasaamine olla osaliselt tingitud sellest, et nad olid endiselt Narva lahingus saavutatud suure võidu mõju all, alahindasid vastast ja tegid sellest tulenevalt laastavate tagajärgedega vigu. Vähemalt on see üks võimalus, millele Englund korduvalt viitab.

Puhttaktikaliselt oldi üheksa aastat varem Narva all peaaegu samas olukorras. Siis oli arvuliselt tugevalt allajääv Rootsi vägi läinud rünnakule hästikindlustunud Vene armee vastu ning andnud sellele tohutu hoobi. Venelased said korduvalt peapesu ka pärast seda (loomulikult juhtudel, kui nad üldse soovisid avatud väljal vastupanu osutada). Seepärast ei hinnanud rootslaste juhtkond Vene armee lahinguväärtust eriti üle. Arvatavasti mõeldi, et see, mis kord Narva all toimis, võiks toimida taas. Vene armee tase oli pärast 1700. aastat siiski märgatavalt tõusnud. Oli risk, et rootslased alahindasid oma vaenlast. Plaanist õhkus, enam kui lubatud, venelaste algatusvõime madalat hindamist. See eeldas, et eksisteerib passiivne vastane, kes vaikselt vahib, kuidas rootslane elegantsete manöövrite saatel silmust ümber tema kaela mässib. (lk. 69-70)

Pikk pataljonide rida lookles pimeduses. Marsi ajal meenutasid ohvitserid sõduritele üheksa aasta tagust Narva lahingut, kus löödi arvuliselt suuremat ja hästikindlustatud Vene väge. (lk. 86)

Lisaks oli nende kuue pataljoni komandöri Roosi käitumine peaaegu kriminaalselt passiivne. Küsimusi esitamata või suuniseid andmata lasi ta rünnakutel jätkuda. Tundub, nagu oleks sündmused tast üle käinud kui ootamatu loodusnähtus, mis järgib oma kummalisi seadusi ning mida oli võimatu valitseda. Roos oli vilunud, kuid üsna ideevaene sõjaväelane, võimalik, et ta oli Narva lahingu kogemuste mõju all. Seal juhtis ta Närske-Värmlandi rügementi ja hõivas bastionikaupa suure osa venelaste kindlustustest. Pärast lahingu lõppu, uhkustas ta hiljem, oli pool tema rügemendist surnud või haavatud. Ise sai ta kätte haavata, kahurikuul viis ära ta kübara ning riided olid täis venelaste kuuliauke. Vahest lootis ta seda vägitegu korrata? (lk. 124)

Rootsi ajaloo üks suurimaid sõjalisi võite sai seega justkui aluseks rängimale kaotusele, mis neid on tabanud. Venelased olid enda lüüasaamisest Narva lahingus õppinud, aga rootslased üritasid lihtsalt korrata seda, mis neile varem edu tõi, ega suutnud enam olukorra muutudes adekvaatselt reageerida.

Englund on kirjutanud oma raamatu muidugi rootslaste vaatepunktist, näitab ja analüüsib nende sõjakäiku, aga heidab seda tehes kohati valgust ka venelaste sõjalisele mõtlemisele. Näiteks tuleb sealt hästi välja strateegilise sügavuse ajalooline tähtsus, mis seletab muu hulgas Kremli otsust blokeerida sõjaliste sekkumiste abil Gruusia ja Ukraina liikumine NATO poole. Seda silmas pidades tuleb märkida, et enamlaste otsus viia Venemaa pealinn Peterburist tagasi Moskvasse oli tõenäoliselt suurim teene, mille nad kunagi eestlastele tegid, sest selleta ei oleks ilmselt sõlmitud ka Tartu rahulepingut, vaid nad jätkanuks kohe katseid Eesti alad taas enda alla saada. Ka hiljem toimunud venestamine ja vastuseis Eesti iseseisvuse taastamisele olnuks kindlasti resoluutsemad, kui Venemaa pealinn asunuks Peterburis, mitte Moskvas. Peterburi rajamine viis Eesti alade langemiseni Vene võimu alla ja Venemaa pealinna viimine sealt tagasi Moskvasse vähendas siin survet, jättis ruumi meie iseseisvumiseks.

Viljandi tulevik

Viljandi linn ja vald viisid hiljuti läbi oma uute arengukavade avalikud väljapanekud. Mul ei ole õrna aimugi, kui palju huvilisi vastavad arutelud kokku tõid. Tõenäoliselt vähe. Kuid avaldatud eelnõud väärivad lugemist. Kasvõi selleks, et saada väike ülevaade reaalsest olukorrast.

Mõlemas omavalitsuses on suurimaks probleemiks, millest tulenevad paljud teised, jätkuv elanikkonna kahanemine. Viljandi vallas vähenes elanike arv aastatel 2014-2017 tempoga 1,3% aastas. Kolmandiku ulatuses oli see põhjustatud loomulikust iibest, kahe kolmandiku ulatuses rändeiibest. Kusjuures viimane mõjutab ka loomulikku iivet: lahkuvad noored sünnituseas naised.

Linnas ei ole olukord selles osas palju parem. Naiste vanusstruktuur on sünnitamisealisuse seisukohalt ebasoodsam kui Eestis keskmiselt ja rahvaarv väheneb rände tõttu rohkem kui loomuliku iibe tõttu. Viljandi on väljarändelinn, kust minnakse rohkem kui siia tullakse.

“Seetõttu on ka kõige olulisem rahvastiku arvu stabiliseerimiseks suurendada sisserännet ja vähendada väljarännet,” märgitakse linna uue arengukava eelnõus. “Elukohavahetuse peamiseks ajendiks on kindlasti töö, sest inimene liigub töö juurde, mitte vastupidi. Seetõttu tuleb aktiivselt tegeleda ettevõtluseks soodsate tingimuste loomisega.”

“Teiseks oluliseks väljarände põhjuseks on turvatunne, inimestele tuleb tagada töö kõrval muud eluks vajalikud tingimused, võimetele vastav haridus, arstiabi, kogukonna toetus erinevate probleemide lahendamisel,” lisatakse samas.

Viljandi linna tulevikuvisiooniga seoses märgitakse eelnõus, et kõige olulisem on teha otsuseid elanike huvisid arvestades, et linna arenedes peatuks elanikkonna vähenemine linnas ja kogu piirkonnas ning piirkonna rahvaarv hakkaks selle asemel kasvama. Valla uues arengukavas on seatud samuti üheks eesmärgiks see, et peatuks elanike arvu langus.

“Viljandi valla elanike arvu vähenemise peamine põhjus on atraktiivsete töökohtade vähesus vallas ja valla lähipiirkonnas, eelkõige Viljandi linnas,” kirjutatakse ka seal. “Konkurentsivõime tõstmine läbi väärtuslike töökohtade loomise on arengu peamine tee.”

Usun, et selle hinnanguga nõustub enamik Viljandi linna ja valla elanikest.

Samal ajal on aga ettevõtetel siin kohati raskusi sobiva tööjõu leidmisega. Eks see olegi üks põhjus, miks keskmine palk jääb Viljandimaal alla vaid Harju- ja Tartumaale. Kui töötajaid on raske leida, tuleb kõrgemat palka maksta. Nii et pole halba ilma heata (oleneb muidugi, kelle poolt vaadata).

Katsed lahendada demograafilist kriisi võõramaalaste sissetoomise abil ei vii nähtavasti kuhugi. Kvoodipagulased lasevad Viljandist jalga, sest neil ei ole siin ees oma kogukonda, kellele nad toetuda saaksid. Kuni Euroopa Liidus juhindutakse inimeste vaba liikumise põhimõttest, seni Eestis uuesti sunnismaisust kehtestada ei saa.

Harri Juhani Aaltoneni (Isamaa) plaan, millele avaldas eelmisel aastal linnapeakandidaatide debatil entusiastlikult toetust ka EKRE esinumber Jaak Madison, kutsuda Viljandisse elama 500 soome pensionäri, ei olnud ilmselt enamat kui üks kõlav valimisloosung. Ja ehk ongi hea, et see jäi vaid valimiseelseks jutuks.

Maalehes mõne aja eest avaldatud statistika kohaselt on nn. ülalpeetavate määr (pensioni- ja alaealiste suhe tööealisse elanikkonda) Viljandis juba praegu suurem kui üheski teises Eesti omavalitsuses. See ei ole tingimata halb, sest näitab ju ka järelkasvu olemasolu, kuid selle peale veel mujalt suure hulga vanurite lisandumine tähendaks ühtlasi tuntavat koormuse kasvu kohalikule tervishoiu- ja hoolekandesüsteemile.

Mina küll ei ole kindel, et Viljandi seda taluda suudaks, ükskõik kui palju raha need soome pensionärid ka endaga ei tooks.

Pealegi võib kohalike vanurite elu üldiselt maksejõulisemate eakaaslaste nii massilise sisserände korral siin muulgi moel keerulisemaks muutuda. Paljud hinnad paneb ikkagi paika turg. Kui kohalikud pensionärid peavad hakkama konkureerima näiteks üürikorterite ja hooldekodude kohtade pärast Soome pensione saavate soomlastega, on see nende suhtes ebaõiglane – välispensionäride massilist sisserännet pooldavad poliitikud võiksid mõelda ka selliste asjade peale, mitte ainult oma valijaskonna kasvatamisele.

Üksikuid välismaalasi siia muidugi tuleb, ja see on üldiselt tore ning ühiskonda rikastav, kuid minu meelest on ilmselge, et Viljandi ei saa jääda lootma nende massilise sisserände peale. Suurt pilti siia elama asuvad välismaalased oluliselt ei mõjuta. Neid lihtsalt ei tule nii palju.

Mida siis teha? Kui mul oleks mõni konkreetne ettepanek, oleksin juba andnud sellest õigel ajal teada Viljandi linna uue arengukava koostajatele. Tänaseks on selle avalik väljapanek lõppenud. Kogu see pikk jutt sai kirjutatud ainult selleks, et oma vastavatest mõtetest annaksid teada need, kellel jäi märkamata uudis selle toimumise kohta.

Usun, et konstruktiivseid ettepanekuid võib saata nii avaldamiseks Sakala arvamustoimetajale kui ka otse Viljandi linna- ja vallavalitsusele. Lõpuks on Viljandi tulevik ju kõigi siinsete elanike ühine mure ja küllap võetakse häid mõtteid arvesse ka siis, kui parjasti mõnda arengukava ei koostata.

Artikkel ilmus toimetatud kujul ajalehes Sakala. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Sakala veebilehel.