“Kas siis selle maa keel…”

Endel Priideli koostatud kogumik “Kas siis selle maa keel…” peaks andma tutvustuse kohaselt läbilõike meie isamaalise luule kahesaja aasta pikkusest ajaloost, kuid pigem võiks seda nimetada valikuks, millele on vajutanud tugeva pitseri tema isiklik maitse.

Eesti Kirjanike Liidu 95. aastapäevaks ilmunud raamat (kirjanike liit asutati 8. oktoobril 1922) hõlmab pikka ajavahemikku Kristjan Jaak Petersonist Valdur Mikitani (100 luuletust, 67 autorit), sisaldades tekste aastaist 1818 kuni 2014, aga head läbilõiget see kõnealusest perioodist ei anna.

Enam kui pooled luuletused on pärit 1970-ndatest ja 80-ndatest, aga näiteks 30-ndatest ei ole toodud ühtegi. Kui ainuüksi aastast 1988 on kümme luuletust, siis kogu sõjaeelse iseseisvuse ajast kokku kõigest kolm, seejuures neist kaks aastast 1919. Ühelt autorilt toodud tekstide arvu järgi võttes tuleks lugeda Eesti läbi aegade kõige olulisemateks isamaalisteks luuletajateks Kalju Lepik (viis luuletust), Lehte Hainsalu ja Peep Ilmet (mõlemalt neli).

Kogumik kannatab mõnevõrra ülestruktureerituse all. See koosneb temaatilistest peatükkidest, mis ulatuvad 19. sajandi rahvuslikust ärkamisajast uue ärkamisaja ehk laulva revolutsioonini. Algus ja lõpp on loogilised, aga tekstid ei lähe kahjuks algusest lõpuni kronoloogiliselt, vaid neid on seal vahepeal kõvasti rühmitatud. Mõnel juhul õnnestunult, aga mõnel juhul mitte.

Ligi poole raamatu mahust võtavad enda alla kommentaarid, täpsemalt autoreid ja nende loomingut tutvustavad kirjutised, mis võinuks olla kohe luuletuste järel ehk kõrval, mitte eraldi lugudena raamatu teises pooles, kust neid on lihtsalt kohutavalt tüütu otsida (peab lugedes pidevalt edasi-tagasi kerima, et vaadata mida on konkreetse autori kohta kirjutatud). Kommentaarid sisaldavad kohati pikki heietusi Eesti ajaloost, mis on küll informatiivsed, laiemaid taustu avavad, aga minu meelest üleliigsed (hakatakse pikalt ja laialt seletama asju, mida võinuks markeerida paari lausega).

Lühidalt: see kogumik ei ole väga lugejasõbraliku ülesehitusega ega anna head läbilõiget eesti isamaalise luule kogu ajaloost. Sellele vaatamata sobib see hästi kinkeraamatuks nii võhikuile kui ka neile, kellele eesti luule tõesti lähemat huvi pakub, sest sisaldab üldtuntud tekstide kõrval selliseid noppeid, mille peale sattumine eeldab küllaltki suurt lugemust.

PS. Tarvastust pärit Priideli valik on ühtlasi kergelt kaldu Viljandi ja Mulgimaa poole. Seega eriti sobiv siinsetele lugejatele.

Kohalikud valimised 35 aastat tagasi

Artikkel ilmus algselt veebilehel kov2017.ee

Nõukogude ajal ei olnud valimised vabad ega ausad, need ei toonud väga suuri muutusi, kuid valimistega seoses toimus siiski palju huvitavat.

“1982. aasta on NSV Liidu moodustamise juubeliaasta. 60 aastat tagasi loodi maailmas esimene sotsialistlike riikide liit. Kõik see edu, mis iseloomustab Nõukogude Eestit kogu tema arengus, on 1940. aastal sotsialistliku revolutsiooni tulemusel valitud tee õigsuse veenev tõend,” kuulutas Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees Johannes Käbin oma uusaastapöördumises. “Uude aastasse astume kindla veendumusega, et sellest tuleb edukas aasta, mis viib meid edasi rahu, progressi, õnne ja õitsengu teed.”

See oli ühtlasi ka valimiste aasta. 20. juunil toimusid kõigi kohalike rahvavõimuorganite saadikute valimised. Eestis oli moodustatud 11010 rajooni-, linna-, linnarajooni-, alevi- ja külanõukogu valimisringkonda. Igast ringkonnast valiti üks saadik, kuid üleski seati siis igas valimisringkonnas ainult üks kandidaat. Demokratismi tagas, ametliku retoorika kohaselt, valijate hulgaline osavõtt saadikukandidaatide ülesseadmisest. Enamik kandidaate seati üles töökollektiivide koosolekutel.

Kandidaatide ülesseadmine

Viljandi Rajooni Rahvasaadikute Nõukogu valimiseks moodustati 150 valimisringkonda. Paar kuud enne valimisi toimus valimiseelne koosolek näiteks Viljandi näidissohvoosis, mille töökollektiiv sai esitada rajooninõukogusse kaheksa esindajat. Üles seati põhiliselt oma majandi hoolsaid töötajaid, aga ka toonane rajooninõukogu täitevkomitee esimees Uno Veeperv ja teisi kommunistliku partei funktsionäre. Kohaliku ajalehe Tee Kommunismile töökollektiivi poolt seati kandidaadina üles ajalehe toimetaja Johannes Tetsmann, NLKP liige.

“Tee Kommunismile” oli nõukogude perioodile iseloomulik nimi, mida Sakala kandis aastatel 1950-1988. Tetsmann töötas selle toimetuses 40 aastat, aastatel 1954-1994, ning oli kohaliku eluga kahtlemata hästi kursis. Kui tänapäeval peavad ajakirjanikud Eestis vähemalt näilise erapooletuse säilitamiseks otsesest poliitilisest tegevusest hoiduma, siis nõukogude ajal kehtisid teised reeglid: Tee Kommunismile oli päris ametlikult EKP Viljandi Rajoonikomitee ja Viljandi Rajooni Rahvasaadikute Nõukogu häälekandja ning ajalehe toimetaja kuulumine nimetatud organisse seega täiesti loomulik. Ilma parteipiletita taskus ei oleks siis saanud keegi sellisel ametikohal töötada.

Viljandi Linna Rahvasaadikute Nõukogu valimiseks moodustati 100 valimisringkonda. Toona registreeritud kandidaatidest on pidanud tänaseni poliitikas vastu ainult üks: Helmut Hallemaa. Tänane Keskerakonna linnapeakandidaat oli sel ajal noor komsomoliaktivist, ELKNÜ Viljandi Rajoonikomitee büroo liige. Hallemaa viibis samal aastal delegaadina ELKNÜ XIX kongressil, kuuludes seal häältelugemiskomisjoni. Sel puhul kohaliku ajalehe esiküljel avaldatud sõnavõtus teatas ta uhkelt: “Minu komsomolistaaž sai alguse VII klassis, astusin ÜLKNÜ ridadesse 1969. aastal. Praeguseks on juba ka NLKP liikme staaži üle kahe aasta.”

Tänapäeval võib selline avaldus tunduda muidugi veidi kompromiteeriv. Aja jooksul kipub inimestel ununema kui ulatuslikult meie ühiskond nõukogude ajal selliste struktuuridega seotud oli. Huvitav fakt on näiteks see, et 1982. aastal lõpetas Viljandi 1. Keskkooli Jaan Tätte, kes valiti juba IX klassis komsomolisekretäriks ning juhtis siis mitu aastat enam kui kolmesaja liikmega allorganisatsiooni, kuigi tundis ennast juba toona kõige paremini paadiga veel. Kui Tättest sai hiljem armastatud näitleja ja laulja, kes parteitööd ei tee, siis Hallemaa valis teise tee.

Männimäe sai valimisjaoskonna

Viljandi oli sel ajal kiiresti kasvav linn ning eriti hoogsalt kerkis uusi hooneid Männimäele, kus oli valminud juba mitu üheksakordset ja teisi suuri korterelamuid. Kui varem käis Männimäe rahvas valimas kesklinnas, siis 1982. aastal avati uus valimisjaoskond, mis asus toonases Viljandi Kolhooside Ehituskontori ühiselamus, aadressil Riia mnt. 38. Selle jaoskonna alla käis 668 korterit, kus elas ligi 1200 valijat. Samas oli moodustatud kolm rajooninõukogu ja kuus linnanõukogu valimisringkonda. Männimäel kandideerisid nii Hallemaa kui ka Viljandi linnanõukogu täitevkomitee esimees Aleksander Sepp, tänapäeva mõistes linnapea.

Valimiste jaoskonnakomisjonide koosseisu määrati inimesi samuti töökollektiivide poolt. Nii sai näiteks Männimäel komisjoni esimeheks Harri Anton ja tema asetäitjaks Jaak Sulg, kes esindasid mõlemad Viljandi KEK-i töökollektiivi. Neist viimane on nüüd jätkuvalt rivis, kuuludes Isamaa ja Res Publica Liitu, kuid üldiselt on toonaste tegijate aeg tänaseks ümber saanud, paljud neist on surnud.

Valimiste tulemused olid teada juba enne nende toimumist, sest konkureerivaid kandidaate ju ei olnud. Ametliku teadaande kohaselt võttis Viljandi rajooninõukogu valimisest osa 99,99% ning saadikukandidaatide poolt hääletas 99,88% valijaist. Viljandi rajooni linnanõukogude ja alevinõukogude valimisest olla võtnud osa lausa 100% valijaist. Kuidas lugu tegelikult oli, seda vaevalt keegi täpselt teab.

Viljandi rajooni linnade, alevite ja külade rahvasaadikute nõukogudesse valiti kokku 645 saadikut. Nende hulgas oli mehi 329 ehk 51%, naisi 316 ehk 49%, NLKP liikmeid ja liikmekandidaate 276 ehk 42,80%, parteituid 369 ehk 57,20%, töölisi 275 ehk 42,65%, kolhoosnikke 171 ehk 26,51%, ÜLKNÜ liikmeid 145 ehk 22,48%. Esmakordselt valitud saadikuid oli 333 ehk 51,63%.

Kandidaatide nimekirjade koostamisel vaadati, et need annaksid ühiskonnast vähemalt mingil määral tasakaalustatud läbilõike, kuid juhtimises valimised suuri muutusi ei toonud: Viljandi rajooninõukogu täitevkomitee esimehena jätkas Uno Veeperv, linnanõukogu täitevkomitee esimehena Aleksander Sepp.

Tegutsesid valijate klubid

Valimisi siis küll sisuliselt ei toimunud, toimus hääletamine kommunistide ja parteitute bloki kandidaatide poolt, kuid sellele vaatamata mängiti kogu protsess läbi nii, nagu oleksid need tõelised valimised. Rahvasaadikud ja saadikukandidaadid kohtusid aktiivselt rahvaga ning tegutsesid isegi eraldi valijate klubid, mis selliseid kohtumisi korraldasid.

Nendel kohtumistel tutvustasid saadikukandidaadid enda elu, tööd ja ühiskondlikku tegevust, räägiti nõukogude ja töökollektiivide senistest saavutustest ja eelseisvatest ülesannetest. Ühtlasi andsid valijad saadikukandidaatidele juhiseid selle kohta, mida oleks vaja ära teha.

“Kõik saadikud ei ole kaugeltki kõnemehed, kuid lihtne esinemine, kui inimene räägib oma saadikukohustuste täitmisest, jõuab alati iga kuulajani,” kirjutas Viljandi valijate klubi nõukogu esimees Andres Marand ajalehes Tee Kommunismile. “Mõnus on esineda nendel saadikutel, kellel on tuua konkreetseid näiteid selle kohta, millega nad on suutnud toime tulla.” Ühe konkreetse näitena tõi ta siis välja, et eelmiste kohalike valimiste eel oli ühel kohtumisel “juttu värviliste tuledega purskkaevu rajamisest Viljandisse. Vastavalt valijate juhendile ongi selle ehitamine lõpukorral.”

Viljandis loodi ka eraldi noorte valijate klubi. Selle avaüritusel, millest ETV tegi 45-minutilise saate, peeti poliitilisi ettekandeid ning vaadati lühifilmi sotsialismi ülesehitamisest Nõukogude Liidus, aga lisaks esinesid ka iluvõimlejad, rahvatantsurühm ning vokaal-instrumentaalansamblid Paak ja Günf. Valijate kultuurilise teenindamise eest hoolitseti ka valimiste päeval, kui Viljandi kultuurimajas toimus rida kontserte ja näidati mitut mängufilmi ning lauluväljakul esines ansambel Kristjan.

Lühendite seletused

NSV Liit – Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liit
Eesti NSV – Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik
NLKP – Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei
EKP – Eestimaa Kommunistlik Partei
ÜLKNÜ – Üleliiduline Leninlik Kommunistlik Noorsooühing
ELKNÜ – Eestimaa Leninlik Kommunistlik Noorsooühing

Eesti NSV kuulus NSV Liidu koosseisu ning EKP oli NLKP ja ELKNÜ omakorda ÜLKNÜ allorganisatsioon. ELKNÜ ridadesse kuulus 1982. aastal 164 tuhat Eesti noort ja ka EKP liikmeid oli siis juba enam kui 100 tuhat ehk pea poole rohkem kui praegu kõigil Eesti erakondadel kokku.

Kataloonia küsimuses

Kuna praegu on kõigil kombeks sel teemal midagi arvata, siis avaldan siin ka oma seisukohad pikaajalise isehakanud poliitikavaatlejana.

1. Eesti valitsuse hoidumine katalaanide iseseisvusliikumise toetamisest on mõistetav, sest tuleneb reaalpoliitikast, kuid see ei tähenda, et Eesti poliitikud peaksid hakkama sisuliselt õigustama Hispaania keskvalitsuse käitumist või jagama katalaanidele mingeid õpetussõnu, kui ei ole ennast eelnevalt teemaga isegi korralikult kurssi viinud. Riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson ja president Kersti Kaljulaid võinuks pigem kasutada võimalust vait olla, mitte ennast taoliste intervjuude ja avaldustega lolliks teha. Vägivalla kasutamine poliitiliste vaidluste lahendamiseks tuleb üheselt hukka mõista.

2. Kataloonia kriisi lahenemise eelduseks on Hispaania praeguse peaministri Mariano Rajoy ametist lahkumine, mis avaks tee Katalooniale suurema autonoomia andmiseks. Rajoy vastuseis sellele ulatub tagasi 2004. aasta parlamendivalimisteni, mil ta lubas äsja Rahvapartei juhiks saanuna blokeerida kõik katsed seda teha. Just tema vastuseis suuremale autonoomiale on viinud katalaanide iseseisvusliikumise tõusuni.

2004. aasta valimised võitsid sotsid, kes leppisid katalaanidega kokku suuremas autonoomias. Rahvapartei kaebas selle põhiseaduskohtusse. Kui kohus jäi venima, siis hakkasid Kataloonias asuvad omavalitsused viima protestiks selle vastu läbi konsultatiivseid rahvahääletusi iseseisvuse küsimuses. Kui 2010. aastal langetas kohus häältega 6:4 otsuse katalaanide kahjuks, siis tuli Barcelonas tänavale miljon inimest. Kaks aastat hiljem toimus veel suurem meeleavaldus juba otseselt iseseisvuse toetuseks, sest vahepeal võimule tulnud Rajoy valitsus lükkas tagasi kõik katalaanide algatused suurema autonoomia saamiseks Hispaania koosseisus. Ja sama liini on ta jätkanud tänaseni välja.

Tõenäoliselt on täna veel olemas mingi võimalus kokkuleppe saavutamiseks, aga ilmselgelt ei saa selleni jõuda siis, kui Hispaania keskvalitsus jätkab oma senise suhtumisega. Rajoy jäik vastuseis katalaanidele suurema autonoomia andmisele ongi just see, mis praeguse kriisini on viinud.

3. Kataloonia olukord ei ole küll üks-ühele võrreldav Eesti iseseisvuse taastamisega, kuid katalaani rahvuslastele on olnud suureks eeskujuks just see protsess, mis Balti riikides aastatel 1988-1991 aset leidis. Seda on korratud peaaegu samm-sammult, alates suurtest massimeeleavaldustest iseseisvuse toetuseks, mis on toonud tänavatele miljoneid inimesi (sealhulgas Balti keti järgi tehtud Katalaani tee), kuni riigiõiguslike deklaratsioonide ja rahvahääletusteni.

1988. aasta novembris võttis Eesti NSV Ülemnõukogu vastu deklaratsiooni Eesti NSV suveräänsusest – NSV Liidu Ülemnõukogu kuulutas selle mittevastavaks NSV Liidu konstitutsiooni ja teiste seadustega. 2013. aasta jaanuaris võttis Kataloonia parlament vastu deklaratsiooni Kataloonia rahva suveräänsuse ja enesemääramisõiguse kohta – Hispaania põhiseaduskohus kuulutas selle konstitutsioonile mittevastavaks.

1991. aasta märtsis viidi Eestis läbi referendum Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise küsimuses, mida NSV Liidu keskvõim ei tunnistanud. Kataloonias viidi juba 2014. aastal sisuliselt läbi rahvahääletus enesemääramise küsimuses, aga kuna Hispaania põhiseaduskohus ei lubanud seda isegi “avaliku konsultatsioonina, mis ei ole rahvahääletus”, siis nimetati see Kataloonia valitsuse poolt ümber “osalusprotsessiks”. Nüüd siis korraldati lõpuks (pärast pikki vaidlusi, millega üritati saada luba keskvalitsuselt) iseseisvusreferendum, mille läbiviimist keskvalitsus üritas takistada.

Eestis läks iseseisvuse taastamine 1991. aasta augustis küll veretult, kuid Lätis ja Leedus, mille ülemnõukogud võtsid vastavad otsused vastu juba 1990. aasta kevadel, olid järgmise aasta jaanuaris tankid tänavatel ja toimusid verised kokkupõrked – sarnased arengud ei ole nüüd ilmselt välistatud ka Kataloonias, kui Hispaania keskvalitsus oma suhtumist ei muuda.

4. Euroopa Liidu eesistujariigina peaks Eesti tegema kõik meist oleneva, et Hispaania keskvalitsuse suhtumine muutuks. Minu arvates on see ka ainus tagatis Hispaania territoriaalse terviklikkuse säilimiseks. Vastasel korral võivad katalaanid lõpuks lihtsalt ühepoolselt iseseisvuse välja kuulutada ning siis on sellele probleemile veelgi keerulisem mingit lahendust leida.

5. Need meie suured “rahvuslased” (loe: EKRE juhtkond), kelle sõnul ei ole katalaane kui eraldi rahvust üldse olemas ja seega ei saa seal rääkida ka mingist enesemääramisõigusest, võiksid ennast põlema panna. Hispaanias üritati katalaane viimati rahvusena tasalülitada diktaator Franco ajal. Tahaks loota, et Rajoy nüüd siiski päris sama teed ei lähe.

Esimene valimisdebatt Viljandis

Artikkel ilmus algselt veebilehel kov2017.ee

Eile toimus Viljandis esimene suurem valimiseelne debatt, kus olid kohal kõigi suuremate erakondade esindajad. Viljandi Pensionäride Liidu poolt Sakala Keskuses korraldatud üritus kestis üle kahe tunni.

Puudusid valimisliidu Kogukondlik Viljandi esindajad ning EKRE lumehelbeke Jaak Madison, kes nähtavasti lihtsalt ei julgenud viljandlaste ette ilmuda. EKRE lippu üritasid hoida kõrgel Rein Suurkask ja Jana Pähklemäe. Viimane neist sai mikrofoni enda kätte küll vaid korra.

Keskerakonda esindasid Helmut Hallemaa, Karl Õmblus ja Sirje Taalmaa. Õmblus lahkus enne esimese tunni lõppu ja Taalmaa palju ei rääkinud.

IRL-i poolt olid laval Harri Juhani Aaltonen, Helir-Valdor Seeder ja Janika Kivistik. Mitmed nende liikmed olid ka saalis publiku hulgas küsimusi esitamas. Selles mõttes paistis taas silma, nagu taolistel üritustel tavaliselt, et IRL on Viljandis suht tugev tegija.

Samas oli kuulajate hulgas muidugi ka teiste erakondade liikmeid ja kindlaid toetajaid. Raske öelda, kui palju seal üldse oli neid, kelle eelistusi kuuldud jutt kuidagi muuta või mõjutada võis.

Reformierakonda esindasid Madis Timpson, Peep Aru ja Eve Naanuri. SDE võistkonda kuulusid Helmen Kütt, Juhan-Mart Salumäe ja Malle Vahtra.

Suur osa sissejuhatavast jutust oli muidugi selline, mida võib lugeda erakondade valimisprogrammidest ja teistest kampaaniamaterjalidest. Kohati läkski lihtsalt programmiliste punktide ettelugemiseks, aga samas laskuti teisal ka sügavamale, mindi detailsemaks, selgitati oma mõtteid lähemalt.

Huvitavamaks läks siis, kui hakati üksteisele küsimusi esitama. Madisoni puudumine andis peagi tunda, sest tema käest olnuks viljandlastel küsida nii mõndagi.

“Ma lootsin täna, et ma härra Madisoni näen oma füüsilise silmaga kah, aga ei ole võimalust näha,” märkis Malle Vahtra. “Ma arvan, et te esindate ühte platvormi, ja Facebookis ma lugesin teie linnapeakandidaadi postitust. Ja see postitus puudutas Viljandi Veevärki.”

Loe Madisoni bravuurikat postitust!

“Viljandi Veevärk on olnud linnale väga hea partner ja me oleme suuri asju siin läbi Viljandi Veevärgi teinud,” jätkas Vahtra. “Härra Madison ütleb, et Viljandi Veevärgi nõukogu, kui meie – EKRE – võimule saab, siis vahetame välja või tuld või plats puhtaks selle tõttu, et seal on poliitikud Aaltonen, Tuula ja Sulg.”

“Ja härra Madison ütleb: ja me asendame nad ettevõtjatega – need kolm meest on meil ettevõtjad kah, aga kuna Madison meil linnas ei ela, siis ilmselt ta ei tea seda,” märkis Vahtra. “Aga minu küsimus on see, et kui te tahate nüüd selle nõukogu välja vahetada, et mida on teie pilgu läbi Viljandi Veevärgis viltu läinud ja mis selle nõukogu juhtimisel justnimelt on viltu läinud? Ja küsimus, mis teie teistmoodi teeksite, et Viljandi Veevärk oleks efektiivsem?”

Suurkask ütles, et Madisoni postitust ta kommenteerida ei oska, sest ei ole seda lugenud, aga mis puudutab Viljandi Veevärgi tegemisi, siis on kõige suuremaks probleemiks see, et meil linn haiseb. “Ma ei tea, kas selle pärast peab hakkama nüüd juhtkonda välja vahetama või meeskonda mingit, aga no tegelikult ju igale probleemile on lahendus,” arvas ta. Kui küsiti, millist lahendust ta siis pakub, teatas Suurkask lihtsalt, et “tuleb kaasata spetsialiste.”

Seega jääb kokkuvõttes ikkagi selgusetuks, mida EKRE nüüd siis Viljandi Veevärgi nõukoguga teha plaanib. Ma isiklikult arvan, et kui Madison suvatseb mõnele valimisdebatile kohale ilmuda, siis tuleks seda tema käest kindlasti täpsemalt uurida.

Kui teine EKRE esindaja Jana Pähklemäe mikrofoni korraks enda kätte sai, siis rõhutas ta, et Viljandi kesklinnas peaks toimima äriettevõtted, aga plaanitavat veekeskust ja uut haiglat ta selleks ei nimetaks ja need võiks pigem olla kusagil linnaääres.

“Kindlasti uus volikogu ei hakka enam ümber vaatama neid otsuseid, mida enam muuta ei saa, või tähendab kus rong on läinud,” kommenteeris seda hiljem Vahtra. “Me ei hakka polemiseerima selle üle, kuhu me haigla ehitame, sest haiglale on antud hoonestusõigus viiekümneks aastaks, krunteerimise protsess, detailplaneeringud on algatatud. Nii et seda nüüd küll uus volikogu muutma enam ei hakka.”

“Kui me selle sama haigla osas hakkame jälle kõhklema ja mõtlema, et kuhu ta ikka tuleb ja millisesse linnaäärde, siis uskuga… kui 3-4 aasta jooksul see haigla siin ei valmi, siis viljandlastele lähim haigla saab olema Tartu,” lisas Helmen Kütt.

Pärast seda Pähklemäe rohkem sõna saada ei soovinud. EKRE nimel rääkis edaspidi jälle ainult Suurkask.

Kui kõigile erakondadele esitati küsimus, kas veekeskus tuleb Kaalu tänavale või Vaksali tänavale, siis teatas Suurkask, et talle isiklikult meeldiks järve ääres rohkem.

Aaltonen märkis selle peale, et talle isiklikult meeldiks kah järve ääres rohkem, aga “kui me sinna järve äärde läheme, siis me oleme viieteist aasta pärast… või siis tõesti, kui ma lubasin, et see veekeskus tuleb järgmise nelja aasta jooksul, siis te tõesti saaksite öelda mulle, et olen ebaõnnestunud. Ja ma ei taha ebaõnnestuda. Täna ainukene reaalne nelja järgmise aasta jooksul tulev koht on Kaalu tänav.” (Publik plaksutab.)

Nii see debatt seal muudkui käis.

Veel üks EKRE kurioosum, mis oleks praegu peaaegu meelest ära läinud: kui Suurkask tutvustas alguses erakonna valimisplatvormi, siis tunnistas ta küll, et seal antud lubadus tuua rahvakultuuri asutusi Viljandisse kuulub tegelikult keskvalitsuse pädevusse, aga samas mainis selles kontekstis kultuuriministeeriumi. Mina sain aru nii, et nende lubadus on tuua see Viljandi, kui EKRE riigis võimule tuleb. Mitte et viljandlastel midagi selle vastu võiks olla, aga, noh… jälle üks omapärane mõte.

Niisiis. Kahtlen pärast seda üritust sügavalt, kas EKRE siin nüüd üldse valimiskünnise ületab. Või kui see juhtub, siis üksnes tänu erakonna kaubamärgile, mitte nende kohaliku nimekirja tugevusele.

Paistab, et selle peale mängivad nad ka ise. Kui teised jagasid seal ainult kohalike tegelaste kampaaniamaterjali, siis EKRE laualt sai nii partei häälekandja kui ka Mart Helme pildiga voldiku nende kümne käsuga. Lisaks muidugi tikutopse, aga neid jagas ka IRL.

2005. aastal õnnestus Rahvaliidul Viljandis oma nimekirjaga küll künnis ületada (saadi 5,6% häältest, nende hulgas minu oma), aga toonastest kandidaatidest ei ole EKRE nimekirjas nüüd ühtegi. Seal on üldse ainult üks endine rahvaliitlane. Tegemist on valdavalt alles tänavu või eelmisel aastal erakonda astunud inimestega, kellel puudub varasem poliitiline kogemus ja keda ühendab eelkõige ilmselt toetus Helme-Madisoni reljeefsetele sõnavõttudele kooseluseaduse, pagulaste jms. teemadel, mitte tõesti sügav huvi kohaliku omavalitsuse pädevusse kuuluvate asjade vastu.

Suurkask küll väitis seal, et neil on tegelikult väga tugev meeskond, mis arutab kõik üles kerkivad asjad põhjalikult läbi, aga… vähemalt kõrvalt vaadates ei paista see kaugeltki nii.

Muide, EKRE plaanis tulla Viljandis tegelikult välja täisnimekirjaga ja kevadeks olnud sellest 2/3 juba koos, aga lõpuks tuli ainult 16 kandidaati. Isegi osad EKRE enda liikmed pidasid Madisoni seadmist linnapeakandidaadiks suureks veaks. Eks 15. oktoobri õhtul selgub, kellel oli õigus, aga mina Viljandis enam EKRE volikokku pääsemise peale ei panustaks.

Veelgi kehvemad šansid on ilmselt valimisliidul Kogukondlik Viljandi, mis on jäänud lihtsalt liiga varju, peaaegu märkamatuks. Meenub, et Jaak Sulg tegi 2005. aastal valimisliidu Ettevõtlik Viljandi, mis oli sellest tunduvalt tugevama nimekirjaga, kuid jäi ikkagi künnise alla. Samas said sealt hiljem täiendust mitmed erakonnad. Võib-olla leiavad siis ka mõned selle vabaerakondlaste valimisliidu ja EKRE kandidaadid ennast järgmistel valimistel hoopis näiteks IRL-i nimekirjast.

Eilsel debatil esinesidki minu meelest kõige tugevamini IRL ja SDE, järgnes kohe Reformierakond, siis Keskerakond. EKRE oli lausa ootamatult nõrk. Peatusin neil siin pikemalt seetõttu, et paljusid viljandlasi huvitabki praegu rohkem see, kellega on nende näol tegemist. Vanu tegijaid teatakse juba niigi. Kui on aega, siis soovitan aga muidugi kogu debatti ise järelkuulata.

Jorge Luis Borgese topeltkogu

“Ma tunnen, et surm läheneb – mitte et see tõsiasi mulle erilist huvi pakuks –, ja seetõttu tuleb mul oma kommet teemast kõrvale kalduda ohjes hoida ja jutustamisega ruttu peale hakata.”

Argentiina kirjanik Jorge Luis Borges (1899-1986) jõudis Loomingu Raamatukogu kaudu eestikeelsete lugejateni juba 1970-ndatel. Tänavu avaldati samas ühiste kaante vahel tema kaks viimaseks jäänud jutukogu “Liivaraamat” (1975) ja “Shakespeare’i mälu” (1983). Kokku 17 juttu, vahepeal lisaks üks epiloog. Hispaania keelest on need tõlkinud Kai Aareleid.

Borges oli omal ajal tuntud selgete poliitiliste seisukohtade poolest, mida ta jõuliselt väljendas. Klassikalisest liberalismist mõjutatud tõelise konservatiivina vihkas ta nii kommuniste kui ka natse, pidades kõige olulisemaks indiviidi vaba arengut, mitte riiki. Rahvuspopulist Juan Peróni valitsemisajal kujunes temast üks Argentiina opositsiooni intellektuaalsetest juhtidest ja 1976. aastal toetas ta koguni sõjaväelist riigipööret, millega Peróni lesk Isabel võimult kõrvaldati.

Uus parempoolne režiim, mis alustas kohe jõhkrate repressioonidega oma vasakpoolsete oponentide kallal, osutus talle siiski samuti vastuvõetamatuks. Borges lõpetas isegi kaastöö ajalehele La Nación (üks Argentiina suurimaid päevalehti, umbes nagu Eestis Postimees), protesteerides nii selle vastu, et väljaanne toetas võimule tulnud huntat.

Tema ilukirjanduslikud teosed ei ole otseselt poliitilised. Ta ei olnud nö. võitlev kirjanik ega ürita suruda lugejatele peale mingit kindlat ideoloogilist vaadet või programmi. Kuid poliitilisi teemasid käib siiski läbi ka neist.

Nii näiteks kujutab ta ühes jutus katset luua Maailma Kongress, mis esindaks kõiki inimesi kõigist rahvustest. Kas oli see pilge kommunistlike internatsionaalide aadressil? Ei tea, aga tundub küll. Ühe teise jutu nimitegelaseks on Avelino Arredondo, kes mõrvas 1897. aastal Uruguai presidendi. Jne.

Liiga palju poliitikat siin siiski ei ole. Domineerima jäävad pigem autori omapärane fantaasia, hea stiil ja teravmeelsed puändid.

Üks lugu, mis on kirjutatud H. P. Lovecrafti mäletuseks (Borges: “Saatus, mis teatavasti on seletamatu, ei jätnud mind enne rahule, kui kirjutasin postuumse loo Lovecraftist – kirjanikust, keda olen alati pidanud tahtmatuks Poe’ parodeerijaks.”) lõpeb nii: “Uudishimu sai hirmust võitu ja ma ei pannud silmi kinni.” See tähendab, et jääb pooleli kõige huvitavama koha peal.

Borges kasutab sama võtet korduvalt. Sageli võtab ta otsad kokku ühe lausega, mis stimuleerib lugejat edasi mõtlema. “Liivaraamatut” pidas ta ise elu lõpul oma parimaks proosateoseks.

Kolm küsimust Viljandis kandideerivatele naistele

Artikkel ilmus algselt veebilehel kov2017.ee

Lilli Suburgi kunagises kodulinnas Viljandis osaleb sel korral kohalikel valimistel 170 kandidaati, neist 61 naised. Küsimustele vastasid erinevate valimisnimekirjade esindajad. Vastuseid ei õnnestunud saada EKRE ja Keskerakonna käest.

Viljandi elanikest 55% on naised, aga kandidaatide hulgas on nüüd naisi vaid 36% ja linnavolikogu lahkuvas koosseisus kõigest viiendik. Mida teha, et naiste osakaal Viljandi poliitikaelus suureneks? Kas teie arvates on selline naiste alaesindatus üldse probleem, millega peab kuidagi tegelema?

Janika Kivistik (IRL): “Naisi peab olema poliitikas rohkem. Uusi tulijaid sh naisi peab rohkem toetama ja innustama. Suur roll on siin ka meedial. Kui poliitikut kujutatakse kui valetajat, varastajat, omakasupüüdlikku ajukääbikut, siis naised pigem loobuvad sellistest “väljakutsetest”. Igal erakonnal on naisorganisatsioonid. Ka Viljandis tegutseb minu juhitav IRENi naiskogu. Oleme juba neljandat hooaega alustanud elujõuline klubi. Õnneks meie 22 aktiivsest liikmest kandideerib Viljandi linnas ja vallas kokku 12 naist. Ma kindlasti ei poolda mingeid kvoote ega triipe… aga võimalikke aktiivseid ja kodukoha arengu hüvaks teotahtelisi naisi tuleb märgata ja kaasata ning nende potentsiaali ära kasutada kogukonna heaks.”

Kristel Elmaste (IRL): “Küsimus ütleb ära ka vastuse: kuna naisi on Eesti elanikkonna hulgas veidi üle 50%, vajab poliitika kindlasti naisi rohkem kui oli viimases volikogus. On ju ilmne, et naised teavad naisi puudutavatest küsimustest rohkem kui mehed. Perede- ja laste, vanemaealiste ja puuetega inimeste küsimused leiaksid kindlasti senisest enamat tähelepanu. Ühiskondliku sidususe ja abivajajatest hoolimise küsimused oleksid senisest enam kilbil. Aga mitte ainult. Viljandis on tublisid naisettevõtjaid, majandus- ja rahandusinimesi, kes tegeleksid peale pehmete väärtuste ka nn tulu poolega. Ei maksa arvata, et naised arvaksid, justkui raha tuleks seina seest.”

Eve Naanuri (Reformierakond): “Kui naiste osakaal nii väikene on, siis järelikult rohkem naisi ei soovi kandideerida, sundida neid ju selleks ei saa ja pole vajagi. Küll elu ise paika sätib sellised asjad.”

Keiti Piirisild (Reformierakond): “Mina leidsin tee Viljandi poliitikasse läbi Viljandi Noorte Volikogu. Ma pole Viljandist pärit, kuid kolisin siia neli aastat tagasi ja armusin Viljandisse juba esimesest päevast. Üha enam end Viljandiga sidudes jõudsin ka Viljandi Noorte Volikoguni, kus kohtusin suurepäraste aktiivsete noortega, kellest suurem osa olid esialgu küll meesterahvad. Noorte Volikogus ei kogenud ma kordagi, et mind oleks võetud vähem tõsiselt lihtsalt sellepärast, et ma olen naisterahvas. Aastate jooksul liitus Noorte Volikoguga üha enam naisterahvaid ja praeguseks on saavutatud ideaalne tasakaal ambitsioonikatest ja aktiivsetest noortest. Küll aga kogesin ma ühel Viljandi Linnavolikogu istungil seda, kuidas minu poole pöörduti, kui “neiu” poole. Ma ei jõudnud sellele isegi reageerida, kui juba võttis volikogu nimel sõna keegi teine ja palus soolis-vanuselisi erisusi mitte teha. Kui praegu on naiste alaesindatus Viljandi poliitikas veel probleem, siis võin julgelt väita, et varsti see enam nii ei ole. Viljandi noored on äärmiselt ambitsioonikad ja inspireerivad ning seda nii noormeeste kui ka noorte naiste näol.”

Kristiina Oja (Kogukondlik Viljandi): “Esmalt peaksime küsima, kas meil on vajadust suurendada naiste osalust Viljandi poliitmaastikul? Või ehk peaksid sellise küsimuse endale esitama need naised, kes sügaval südames tahaksid midagi ära teha, sest ega miski ei muutu, kui sa ise algust ei tee! Jaga oma mõtteid, löö kampa, ole aktiivne ja sind võetakse kuulda, või vähemasti märgatakse. Valimisliit Kogukondlik Viljandi on mõeldud Viljandi kodanikele, kes tahavad asju ajada avalikult ning kogukonda kaasates! Ehk on see uks nendele, kes siiani on jäänud tahaplaanile või sootuks mängust välja. Probleemi, kui sellist, siinkohal ei näe, kuid alati jääb õhku õrn lootus, et just naised tulevad ja keeravad seda mehelikku pead õiges suunas.”

Liis Aedmaa (SDE): “Muidugi on see probleem. Minu teada on hetkel volikogus see number isegi alla viiendiku, aga ses osas peaks küll peeglisse vaatama koalitsioonierakonnad ehk siis Reformierakond ja IRL, sest neil on kahe peale kokku ainult 1 naine ja kui me vaatame kandidaatide nimekirju, siis ega nad väga ei pinguta ka seda numbrit muutma. Kui siia lisada veel EKRE, kes seab oma kampaania keskmesse suuresti vaid mehed, siis… Mis aga Viljandisse puutub, siis linnas laiemalt ringi vaadates pole see seis sugugi nii traagiline. Ugalat juhib naine, samuti gümnaasiumit, raamatukogu, kogundlike liikumiste eestvedajate seas on mehi ja naise üpris võrdselt.”

Juhuslikult möödub just valimispäeval, 15. oktoobril 130 aastat sellest, kui Viljandis hakkas ilmuma esimene eestikeelne naisteajakiri Linda, mille väljaandja Lilli Suburg oli üks Eesti esimesi feministe. Kas tema mälestuse jäädvustamiseks võiks püstitada talle Viljandisse mälestusmärgi?

Janika Kivistik (IRL): “Kindlasti peab. Minu teada on Heiki Raudla ka selle idee välja öelnud.”

Kristel Elmaste (IRL): “Tublide inimeste mälestust tuleb ikka au sees hoida. Lilli Suburgi kodanikujulgus ja tema loodud ajakiri “Linda”, mis meie esiemasid julgustas, väärib seda. Kas nüüd just Vabadussõja Võidusamba suurust rajatist, kuid büsti või bareljeefi kindlasti. Mälestustahvel on juba olemas.”

Eve Naanuri (Reformierakond): “Kui on kena mälestusmärk ja huvigrupil on selle jaoks raha, siis miks mitte.”

Keiti Piirisild (Reformierakond): “Lilli Suburg mitte ainult feministina, vaid ka üleüldise võrdõiguslikkuse eest seisjana on Eesti ühiskonna heaks teinud palju. Viljandlased võiksid tõepoolest temast teadlikumad olla ja sealjuures ka uhked! Kuidas seda väljendada – mälestusmärgi, sündmustesarja, raamatu või millegi muu näol? Siin on võimalusi lõputult. Mulle kõlab see nagu suurepärane võimalus teha koostööd Viljandi Gümnaasiumi, Kultuuriakadeemia, Kunstikooli ja linna vahel.”

Kristiina Oja (Kogukondlik Viljandi): “Mille jaoks? Selleks, et näidata, kes me naised oleme! Nii nagu loomariigis, on ka inimestel teatud liigid ja just üks liikidest on ennast nimetanud feministideks. Meie usume, et ajalooline Viljandi linn on oma olemuselt ja väärtustelt võimekas piirkond ja turismi arendus linnas ja Viljandi linna propageerimine väljapoole peaks olema igaühele südameasi. Valimisliit Kogukondlik Viljandi keskendub oma töös Viljandi linnale ja seeläbi soovime arendada tervet piirkonda. Kui selleks on vajalik püstidada Lilli Suburgile mälestusmärk, siis loomulikult see ka tuleb, kuid siinkohal ei saa märkimata jätta tõsiasja, et tegemist on kunstlikult ellu kutsutud eesmärgiga – Märka mind, ma olen naine! Ühest küljest on see mõistetav, sest eks naine teebki palju eraelus ja jõuab olla ka edukas muudel aladel, kuid on ka teatud grupp samaväärseid mehi olemas. Kas püstitame neile samuti tahvli või loome kogunisti uue liikumise? Paneb mõtlema ja siinkohal tahan mina isiklikult öelda, et naised märgake mehi enda kõrval, nad kõik ei olegi päris sead!”

Liis Aedmaa (SDE): “Mina isiklikult ei leia, et millegi tunnustamiseks või kellegi panusele osutamiseks oleks parim võimalus püsitata mälestusmärk. Ma näiteks ei toeta ka Viljandi vabadussõja monumendi taastamist. Mis aga Lilli Suburgi elutöö väärtustamisesse puutub, siis võiks alustada sellest, et võibolla ei peaks kõik Eestis ilmuvad naisteajakirjad kirjutama peaasjalikult sellest, mida sel sügisel selga panna, millise firma huulepulk kõige kauem huultel püsib ja millised uued trenni- ja dieedinipid peaks iga endast lugupidav naisolend kindlasti juba homseks omandama.”

EKRE linnapeakandidaat Jaak Madison on kuulutanud, et kui EKRE riigis võimule tuleb, siis lõpeb kindlasti sellise asutuse nagu Feministeerium rahastamine riiklikest projektirahadest (tema arvates ei ole sellest ühiskonnale mingit kasu). Kas Viljandis on selliseid naistega seotud asutusi või asju, millele tuleks suunata nüüd teie hinnangul hoopis senisest rohkem avalikke vahendeid?

Janika Kivistik (IRL): “Viljandis on näiteks MTÜ Päikesekillu Perekeskus, mis tegeleb teismeliste, naiste, imetavate emade, noorte perede toetamisega, koolitamisega. Nad vajaksid palju rohkem finantsilist tuge kui praegu linn suudab tegevus- ja projektitoetuste kaudu anda. Paljusid puuetega inimestele suunatud teenuseid pakuvad omavalitsused koostöös MTÜdega. Näiteks toetatud elamise teenus. MTÜle rahastatakse seda teenust pearahapõhiselt ja see pole kaugeltki piisav, et tagada teenuse kvaliteet ja ka MTÜle järjepidev areng. Seega, paljud sotsiaalsfääriga seotud valdkonnad ja teenused vajaks palju suuremat riigipoolset tuge. Viljandis puudub laste varjupaik, mis tuleb maakonna vajadusi silmas pidades asutada.”

Kristel Elmaste (IRL): “Esiteks, mis puudutab Jaak Madisoni, siis tema mäletatavasti “andis tuld” juba oma plakatiga väga ebasobivas kohas Viljandis (Paalalinna kooli ees). Demokraatlikus ühiskonnas on sõnavabadus au sees, ja kui sellel kanalil on lugejaskond, ei otsusta neid küsimusi EKRE, vaid lugejate nõudlus. Kas tuleks muuta riiklike projektide rahastuse kriteeriumeid, et Feministeerium ei saaks enam toetust taotleda? Arvan, et ainult sellepärast, et nad tegelevad tavapärasest aktiivsemalt vähemuste õigustega, mõjub see keelamisena, seega ei toeta. Kuigi ka mina ei ole Feministeeriumi igapäevane lugeja – ei arva ma, et naised peaksid õigusi “nui neljaks” aktivistidena taga nõudma – on sõnavabadus ja tegutsemisvabadus ülimad väärtused seni, kuni teistele liiga ei tehta. Mis puudutab vähemuste õigusi, siis võitleksin ka mina nende asemel rohkem puuetega inimeste õiguste eest, laste vaesuse küsimuste lahendamise eest – need on tõeliselt haavatavad sihtgrupid. Olen üsna kindel, et Eesti naised suudavad enda õigused üksikisikutena maksma panna.”

Eve Naanuri (Reformierakond): “Feministeeriumist pole paraku kuulnudki ega ole ka kursis muude sedasorti asutustega lähemal ega kaugemal.”

Keiti Piirisild (Reformierakond): “Sellest, et EKRE plaanib võimule tulles Feministeeriumi rahastamise avalikest vahenditest lõpetada, sünniks kindlasti hästi palju uusi veelgi kirglikumaid naiste õiguste eest seisvaid organisatsioone. Selle liigutusega huvigrupp mitte ei vaibuks, vaid tõuseks veel enam esile. Feministeeriumi rahastamine ei ole kindlasti raha raiskamine või kasutu tegevus. Avalikke vahendeid vajavad paljud erinevad organisatsioonid. Mina tegelen näiteks igapäevaselt psüühilise erivajadusega inimestega ning nendele töövõimaluste loomisega. Ka on mulle äärmiselt südamelähedane väikelaste areng. See, kuidas neid valdkondi aidata ei ole alati seotud rahaga. Oluline on suurendada ühiskonnas mõistmist ja positiivset toetavat suhtumist. Igale erinevale organisatsioonile tuleb läheneda juhtumipõhiselt.”

Kristiina Oja (Kogukondlik Viljandi): “Päris nõus sellise väitega kindlasti olla ei saa. Jah, tõsi talle ei ole sellest tõepoolest kasu, kuid on olemas hulk inimesi, kellele on taolised asutused, organisatsioonid vägagi vajalikud. Miks me eelistame üht teisele? Kui jagame ühele, siis anname ka teisele! Vana tõde, kui mees pöörab tähelepanu armukesele, siis hakkab ta oma naist rohkem märkama. Miks? Ideaalina, lähtudes tehtud uuringutest, peaks igas tõmbekeskuses olema kool, lasteaed, raamatukogu, kirik, perearsti vastuvõtupunkt, apteek, kultuurikeskus, sotsiaalhoolekande asutus, noortele huviharidust pakkuv haridusasutus, postkontor ja riiklikult tagatud taristu. Viljandi linn omab antud loetelu täies mahus, kuid meie eesmärk on seda kõike parendada, arendada ning seda müüa ja pakkuda oma elanikele, kuid samuti kõigile teistele. Proovime juurde tuua Viljandisse mõne riigiasutuse, suure ettevõtte, organisatsiooni, luues sellega uusi töökohti ja suuremaid võimalusi edukaks linna arenguks. Miks mitte ei võiks see olla naisõiguslastele suunatud asutus? Me ei välista ega lükka ümber ühtegi ideed, mis linnale ja tema elanikele hea ja turvaline on. Avalikke vahendeid tuleks suunata eeskätt naistenõuandlasse, perearstidele, sünnitusmajja, sest sealt saab alguse uus elu!”

Liis Aedmaa (SDE): “Ma üldse ei tahaks kommenteerida EKRE poolseid väljaütlemisi, sest enamasti on tegemist lihtsalt populismiga, kuid mis Feministeeriumisse puutub, siis selleks, et olla feminist ei pea olema naine. Feminism oma sisult on igas valdkonnas sugude võrdsust taotlev mõtteviis. Kui aga avalike vahendite puhul rääkida mitte ainult KOV, vaid ka riiklikust rahastusest, siis naiste varjupaikade ja tugikeskuste alarahastatus on loomulikult probleem. Sellega tuleb tegeleda, aga sellel probleemil on mitu otsa. Tugikeskused ja varjupaigad tegelevad otseselt ohvritega. Tegeleda tuleks aga kogu perevägivalla ja naistevastase vägivalla temaatikaga laiemalt. Ehk utreeritult öeldes: meil puuduks vajadus õpetada oma tütardele, kuidas mitte saada vägistatud, kui me õpetaks oma poegi mitte saama vägistajateks.”

Akadeemia nr. 9, 2017

* Volli Kalmu juulis peetud inauguratsioonikõne. “Üks olulisemaid arendamist vajavaid valdkondi on ülikooli tegevuse ja saavutuste tutvustamine Eestis ja rahvusvaheliselt,” märgib ta. “On kohati lausa üllatav, kui vähe teavad sellest isegi meie enda vilistlased Tartust kaugemal.”

* “Kahjuks pean päris tihti kolleegidega vaidlusi selle üle, kas teadlased peaksid oma teadustööst kirjutama ka eesti keeles ja mis mõtet on üldse eestikeelsetel (ülikooli)õpikutel – ingliskeelsed on ju olemas!” kirjutab Toivo Maimets. “Olles inglise keeleruumis pikka aega töötanud, ei ole mul probleemi ka ise vahel inglise keeles mõelda ja unesidki näha. Aga selliseid inimesi on ju sadu miljoneid. Ma usun, et meie eeliseks ka teadusmaailmas on see, et me suudame maailma näha veidi teistsuguse nurga alt. Ning vähemalt mingil määral on see tingitud sellest, et me mõtleme eesti keeles. See mõte võiks minu arvates kõiki Eesti teadlasi tiivustada aeg-ajalt oma mõtteid ka eesti keeles väljendama – sest mõtteline piir meie ja paljude sugulasrahvaste keelte saatuse vahel võib üsna habras olla.”

* “Me ei asu ei ühe ega teise sujuva kõvera keskpaigas, kus tulevik laabub minevikuga, vaid ebatavalise murdepunkti eel, millist varem on olnud märgata ainult ühel korral,” kuulutab Rein Taagepera maailma rahvaarvu kasvujärkudest kirjutades. “Elame huvitaval ajal. Loodetavasti mitte liiga huvitaval.”

* Väike valik Apollinaire’i anekdootlikke lugusid aastast 1917. “Kodukolde ja rahvuse õnne jaoks on vaja palju lapsi,” seisab ühes. “Sooviksin, et meie sõdurid ja eelkõige ohvitserid hakkaksid rasedaid naisi tervitama sõjaväeliselt. Tuleb kehtestada erilised austusavaldused naistele, kes ongi kauni Prantsusmaa kõige ilusamad viljaaiad.”

* Akadeemia peatoimetaja Toomas Kiho luulevormis juhtkiri kannab sel korral pealkirja “Eluseaduse rakendusaktid” (eluseadus võeti vastu / täpsustati elu mõistet).

* “Optimistlik teooria käsitab tegelikkust väärtusomadusena ning see võib mõnevõrra veider tunduda. Tõepoolest, võib-olla see teooria polegi nii optimistlik, kui esialgu paistab. Mida nõnda imelist on sõnumeis, et parim kõigist võimalikest maailmadest on tegelik, kui tema tegelikkus seisneb vaid selles, et ta on parim?” küsib USA filosoof Robert Merrihew Adams tegelikkuseteooriaid tutvustades. “Võidakse pakkuda, et tegeliku maailma parimuse teeb imeliseks see, et tegu on ikkagi meie maailmaga. Aga selle võib kahtluse alla seada. Kahjuks ei anna optimistlik teooria meile alust uskuda, et meie oleme tegelikus maailmas. Võib-olla on meie maailm tõepoolest kõigist võimalikest maailmadest parim. Ja kui nii, siis on jumal kahtlemata suuteline seda teadma. Kuid meie pole suutelised seda teadma.”

* Ukraina kirjaniku Sergi Žadani kolm lühiesseed. “Kõik on õige, kõik on omavahel seotud – me oleme sellised, milliseks on teinud meid minevik, meie minevik on selline, millisena soovime seda näha,” kirjutab Žadan.

* Akadeemia eelmises numbris alanud Erki Tammiksaare üpriski huvitav artikkel “Põlevkivitööstuse sünd ja areng Nõukogude Liidus aastail 1918-1945 ning seosed Eestiga: 100 aastat tööstusliku põlevkivikaevandamise algusest Eestis ja Venemaal” lõpeb nii: “Kas põlevkivitööstus Nõukogude Liidus saanuks 1930. aastatel sündida ilma Eesti põlevkivitööstuse eeskujuta? Sellele küsimusele saab olemasoleva teabe põhjal vastata ainult eitavalt. See on olnud ühtaegu Eesti põlevkivitööstuse õnn ja õnnetus, sest meie tööstuse edukus sai otsustavaks teguriks, miks see rakendati lõpuks Leningradi energiamajanduse teenistusse. See tähendas kaevemahu suurenemist ja võõrtööjõu massilist sissetoomist. Põlevkivitööstuse arendamine Nõukogude Liidus oli Neevalinna energianälga arvestades majanduslik paratamatus. Seega on Eesti nii mõneski mõttes olnud oma põlevkivitööstuse edu ohver.”

* (:)kivisildnik esineb luuletusega “Igav”.

* Arstiteadlane Hubert-Viktor Kahn teeb Eesti riigi sajandale sünnipäevale mõeldes kokkuvõtte Eesti ajaloost 13. sajandist kuni iseseisvuse taastamiseni, erilise rõhuasetusega sõjaeelsel ajal. Jutt on kohati väga tendentslik, näiteks vabadussõjalaste liikumist rahastas tema käsitluse kohaselt Nõukogude Liit, et õõnestada meie omariiklust.

* Juhan Maiste arvustab Raimo Pullati raamatut “Tallinlase asjademaailm valgustussajandil” (2016). “Filosoofia asemel on Pullat materjali süvenedes valinud siiski talle loomuomase lähenemise, jäädes seejuures oma põlvkonna teadusmetoodikale iseloomulikult kõrvaltvaatajaks, esitades fakte rangelt süstematiseerituna ja paigutatuna peatükkidesse, mis annavad teemast väga korraliku ja tervikliku ülevaate. See ei välista kohati ka isiklikumaid tähelepanekuid ja autorile omaseid teravmeelseid ütlemisi,” kirjutab ta.

* Järjejutuna hakkab ilmuma David Kaplani “Demonstratiivid: Essee demonstratiivide ja teiste indeksikaalide semantikast, loogikast, metafüüsikast ning epistemoloogiast”.