“Eesti küla kolhoosikorra kütkeis”

275-leheküljeline omapärane kataloog kolhooside-sohvooside ajajärgust Eestis.

Koostaja Viktor Kuik kirjutab saateks, et esialgne mõte oli tutvustada huvilistele lihtsalt majandite poolt valmistatud rinnamärke (kaante vahele jõudis enam kui 1600 märki Aivar Rätsepso kogust), aga raamatu kokkupanemisel ja algallikate uurimisel tutvus ta nii huvitava pildi- ja artiklimaterjaliga, et seda oli raske vaid enda teada hoida.

Nii leidsid selles raamatus koha ka sajad fotod, tõmmised propagandistlikest maalidest ja plakatitest, kaardid majandite piiridega ning nende kujunemist kajastavad tabelid ja skeemid. Lisaks mitmesugust muud ajastukohast materjali, vahepeal ka veidi teksti.

Kas teadsite, et Eesti NSV kolhooside ja sovhooside enimkasutatud nimede hulgas olid populaarseimad Kalev, Kungla, Tulevik, Lembitu ja Koidula, aga näiteks Lenin alles kahekümnes ja Tee Kommunismile kolmekümnes? Või siis… kes oli külavolinik? Vot selliseid asju saabki siit teada.

Kõigepealt on toodud ära Eesti NSV riiklikud teenetemärgid, siis rajoonide kaupa majandite omi, seejärel eraldi sovhoostehnikumid, kalurikolhoosid, künnivõistluste ja loomakasvatusega seotud märgid, tootmiskoondises Norma valmistatud kolhoosimärgid ja ka paar lehekülge vimpleid. On isegi üks lehekülg tuvastamata märke, mille puhul ei olnud täpselt teada, milline majand need teha lasi.

Viimase kolmandiku võtab enda alla mahukas pildikogu maarahva töödest ja tegemistest, kuid palju pilte on avaldatud ka juba eespool.

Aastaarve märkidel küll juures ei ole, aga üldjoontes on need aimatavad. Nii saab ka ettekujutuse sellest, kuidas need aja jooksul on muutunud. Näiteks 1988/89, kui paljud kolhoosid lasid teha oma 40. aastapäeva märke, tulid juba kujundusse sisse sinimustvalge ja suitsupääsuke. Tuleb välja ka regionaalseid eripärasid, näiteks mulgi rahvariietes mees Abja kolhoosi märgil jms. Kokkuvõttes päris huvitav.

Muinasjutt täiskasvanutele

Arvustus ilmus algselt ajalehes Eesti Ekspress. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Ekspressi veebilehel.

Rein Raud
“Kell ja haamer”
Mustvalge, 2017 420 lk.

Rein Raua kaua küpsenud kakukene on küll söödav, kuid peenema maitsega gurmaanid võivad seda närides oma hambad murda.

“Kell ja haamer” on omapäraste täringute ja kaartidega õnnemäng, mille leiutas üks Viini kunstikaupmees. See levis 19. sajandil üle kogu saksakeelse Euroopa, olles eriti populaarne juutide hulgas, kuid vajus unustuse hõlma seoses väga paljude selle kogukonna ehk kultuuriruumi füüsiliste kandjate hävitamisega holokaustis Teise maailmasõja ajal.

Legendi kohaselt on “Kell ja haamer” mäng, mille abil saab saatustesse sekkuda, teatud ebatõenäolise kombinatsiooni tekkides aega tagasi keerata. Kunagi kutsus see lastes esile suurt elevust, kuid pärast holokausti ei tundunud see juutidele enam lõbusa meelelahutusena, sest päriselt ju aega tagasi keerata ei saanud. Seetõttu kadus see mäng kiiresti käibelt ja on tänaseks peaaegu unustatud.

Teema on nii intrigeeriv, et selle põhjal võinuks sündida lausa rahvusvaheline bestseller, aga Raua romaanis neist sündmustest juttu ei ole. Juudid käivad läbi ka sealt, kuid üksnes vilksamisi.

Seda mängu, mille järgi teos nime sai, loomulikult tutvustatakse. Lõpuks tuleb välja, et see ongi ühendavaks niidiks, mis kogu raamatut koos hoiab – kuna seda võib arvata juba teose pealkirja põhjal, siis ei reetnud ma praegu midagi olulist.

Paradoks seisneb selles, et see võinuks ilmselt olla parem raamat, kui autor ei oleks laskunud fantastikasse, vaid jäänuks rangelt usutavuse piiridesse, kuid sellisel juhul tulnuks need erinevad lood, mida meil lugeda lastakse, kuidagi teisiti kokku traageldada. Võib-olla see lahendamatu ülesanne oligi põhjus, miks kõnealuse romaani valmimiseks kulus 30 aastat.

Raamat ei ole iseenesest halb, aga selle lugemise järel on tunne nagu tuleks autor ajas tagasi saata, et ta selle uuesti kirjutaks, sest potentsiaal on jäänud lõpuni realiseerimata. Seda ka tehniliselt. Leidub väga hoolikalt viimistletud peatükke, aga on selliseidki, mis on justkui lihtsalt kuidagi valmis visatud. Kokkuvõttes on tase liiga ebaühtlane.

Tegevus leiab aset Eestis ja mitmel pool mujal maailmas, sõlmpunktiks üks põhjarannikul asuv väljamõeldud mõis, 19. sajandist üle-eelmise aastani. Episoodilistes kõrvalosades esinevad (lisaks paljudele teistele) keskerakondlased ja reformierakondlased. Mainitakse isegi tegelasi nagu Trump, Clinton ja Sanders. Teravalt jooksevad läbi seksuaalse ahistamise ja naistevastase vägivalla teema.

Eelkõige tasub seda raamatut lugeda neil, kes on kiindunud ajalukku. Ilma liigsete ootusteta, sest muidu võib pettuda (täiskasvanutel on ju raske muinasjutte tõsiselt võtta).

Küprose president püsib kiriku toetusel

Artikkel ilmus algselt ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

TÕUSEV TÄHT. Nikolas Papadopoulos sel korral Küprose presidendivalimiste teise vooru ei pääsenud, kuid vaatlejate arvates võib temast saada president järgmiste valimistega. Parlamenti kuulub ta alates 2006. aastast, juhtides seal praegu eelarve- ja rahanduskomisjoni.

Küprosel pääsesid pühapäeval presidendivalimiste esimesest voorust edasi teise mõõdukas konservatiiv Nikos Anastasiadis, kelle taga on Euroopa Rahvaparteisse kuuluv paremtsentristlik Demokraatlik Koondis, ning vasakpoolne Stavros Malas, keda toetab Töörahva Progressiivne Partei.

Küprosel on juhtunud korduvalt, et esimeses voorus rohkem hääli saanud kandidaat jääb teises alla, aga väga tõenäoline see tänavu ei ole. Samad mehed pistsid rinda ka viie aasta eest, kui Anastasiadis võitis teise vooru ülekaaluga, millest parema tulemuse on varem presidendivalimistel teinud ainult peapiiskop Makarios III, kes oli riigipeaks aastatel 1960-1977.

Nii kindla võidu saigi Anastasiadis ilmselt suuresti tänu sellele, et tema kandidatuuri asus avalikult toetama Küprose Õigeusu Kirik, mille mõju saare elanikele on küllaltki suur (Küpros on üks religioossemaid riike Euroopas).

Sel korral tuli meeste vahe esimeses voorus tunduvalt väiksem (2013. aastal oli see 18,55%, nüüd 5,25%), aga toona koondusid juba enne seda Anastasiadise taha ka varem vasakpoolsetega koostööd teinud tsentristlik Demokraatlik Partei ja osaliselt mõned väiksemad jõud. Nüüd olid tsentristid väljas oma kandidaadiga, kes jäi esimeses voorus kolmandaks.

Tsentristid võitlesid väärikalt

2013. aastal Demokraatliku Partei juhiks saanud Nikolas Papadopoulos (sünd. 1973), keda toetas 25,74% valijatest, on samas mees, keda peetakse Anastasiadise kõige tõenäolisemaks ametijärglaseks. Tema isa Tassos Papadopoulos (1934-2008) oli Küprose president aastatel 2003-2008.

“Loomulikult olen ma tulemuses pettunud, aga ma austan rahva otsust,” teatas Papadopoulos pühapäeva õhtul valimistulemusi kommenteerides. “Tean, et paljud sõbrad tunnevad kibestumust ja pettumust – nii ka mina. Aga vaatamata sellele lahingule ja mudale, mida meie pihta kampaania ajal loobiti, võime me olla uhked, sest meie (vastupidiselt teistele) esitasime ettepanekuid. Meie võitlesime väärikalt.”

Papadopoulos oli eriti uhke selle üle, et tal õnnestus tuua oma kandidatuuri abil kokku tsentristlikud erakonnad ja näidata, et need võivad seista ühiselt status quo vastu. Teda toetasid presidendivalimistel ka vasaktsentristlik Liikumine Sotsiaaldemokraatiasse, konservatiivne Solidaarsusliikumine ja rohelised, kellega on kavas jätkata koostööd parlamendis.

Üldse osales sel korral valimistel üheksa, viie aasta eest 11 kandidaati.

Tšehhi õppetund: kogemus loeb

Artikkel ilmus algselt ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

RÄPANE KAMPAANIA. Zemani valimisreklaamides hirmutati valijaid immigrantidega. Küllap võib sarnaseid plakateid näha varsti ka Eestis.

Tšehhi presidendivalimiste teisest voorust väljus laupäeval võitjana senine riigipea Miloš Zeman. Küsitlused olid juba alates eelmise aasta kevadest näidanud, et selle võidaks tema tugevaim rivaal Jiří Drahoš, kuid pärast valimiste esimest vooru olukord muutus. Miks?

Üks põhjus oli kindlasti see, et Zemani parem tulemus esimeses voorus tõmbas tema taha neid valijaid, kes kalduvad eelistama alati eeldatavat võitjat. Drahoš tegi oma kampaanias mõned suured valearvestused, mille tõttu ta näis lõpuks nõrgema kandidaadina.

Valearvestused valimiskampaanias

Enne esimest vooru peetud valimisdebattides osalemisest oli Zeman keeldunud. Pärast seda pakkus ta välja, et võiks korraldada neli teledebatti. Drahoš nõustus kahega, et saaks keskenduda eelnevalt valimiskampaania tegemisele piirkondades, kus tema tulemus oli nõrgem. See oli suur viga. Telestuudio on poliitikute jaoks suhteliselt turvaline keskkond, aga rahva vahetud reaktsioonid võivad olla ettearvamatud.

Kui Drahoš käis ühel jäähokimatšil ergutamas oma lemmikmeeskonda, siis vilistasid vastasmeeskonna toetajad ta välja. Pärast seda fikseerisid küsitlused kohe järsu muudatuse kandidaatide reitingutes. Nähtavasti leidsid Tšehhi hokifännid, et selline erapoolikus ei ole potentsiaalsele presidendile sobilik.

Loomulikult sai Drahoš jaheda vastuvõtu osaliseks ka siis, kui külastas piirkondi, kus oligi rohkem Zemani toetajaid. Mõte oli ju iseenesest hea: kõnetada ka sealseid valijaid. Aga tulemuseks see, et esimeses Zemaniga peetud valimisdebatis oli ta silmnähtavalt ebakindel. Samas mõjus ametisolev president temast isegi värskemana, sest Drahoš oli käinud juba enne esimest vooru läbi mitukümmend sarnast debatti – tema jutus ei olnud publiku jaoks enam midagi uudset, see kõlas juba kulunult.

Need eelnenud debatid olid kahtlemata vajalikud, sest muidu ei oleks Drahoš võib-olla üldse valimiste teise vooru pääsenud, kuid lõpuks kaotas ta nende tõttu ühe oma suurima trumbi: uudsuse võlu. Kui esialgu oli tal vaja ennast valijatele tutvustada, sest ta ei olnud varem valimisvõitluses osalenud, siis viimaks muutus see liiga pikaks veninud valimiskampaania paljudele lihtsalt tüütuks.

Räpane poliittehnoloogia

Lisaks ei tasu alahinnata räpaste poliittehnoloogiliste trikkide mõju. Zemani toetajad avaldasid teise vooru eel meedias reklaame üleskutsega “Peata immigrandid ja Drahoš! See maa on meie oma! Vali Zeman!”, millega üritati jätta muljet, et Drahoš pooldab immigratsiooni. Tegelikult ta seda ei tee ja on sarnaselt Zemanile kvootide alusel pagulaste ümberjagamise vastu. Erinevalt presidendist on ta aga väljendanud mure võõrpäritolu inimeste dehumaniseerimise pärast.

Veelgi kaugemale läksid Zemani toetajad sotsiaalmeedias, kus levitati agaralt väiteid nagu oleks Drahoš pedofiil, kes kuritarvitab seksuaalselt väikeseid poisse, ja varastaks oma kolleegide uurimistulemusi (sellistele vargustele pidavat olema ehitatud üles kogu tema karjäär teadlasena). Samuti kuulus Drahoš netitrollide väitel kommunistliku salapolitsei agentide hulka.

Sarnane teadlikele valedele rajatud räpane kampaania viidi vahetult enne eelmiste presidendivalimiste teist vooru Zemani toetajate poolt läbi Karel Schwarzenbergi vastu. Toona see toimis, ja toimis nähtavasti ka nüüd.

Tsirkus jätkub

Iroonilisel kombel näeb teiseks ametiajaks valitud president Tšehhi järjekordse valitsuskriisi lahendust aga just selles, et viimased parlamendivalimised võitnud populistlik erakond ANO moodustaks valitsuse koos sotside ja kommunistidega.

Alles detsembris ametisse saanud vähemusvalitsus ei läbinud 16. jaanuaril parlamendis usaldushääletust ja ANO juht Andrej Babiš, keda kahtlustatakse Euroopa Liidu põllumajandustoetuste ulatuslikus (miljonite eurode) väljapetmises, kaotas saadikupuutumatuse. Tõuke tema valitsuse langemiseks andis Euroopa Pettustevastase Ameti lõppraport, mis kinnitas Tšehhi politsei ja prokuratuuri varasemaid kahtlustusi.

Babiš toetas presidendivalimistel Zemani kandidatuuri. Tema erakond oma kandidaati üles ei seadnud. Seda ei teinud ka sotsid ja kommunistid, kelle hulgas oli samuti palju Zemani toetajaid. Konservatiivsed jõud koondusid teise vooru eel Drahoši taha.

Lars Brownworth “Merehundid”

Lars Brownworthi “Merehundid. Viikingite ajalugu” on seitsmes raamat, mille ma tänavu läbi sain loetud. Mul küll ei ole üldiselt lemmikraamatuid, aga ERR-i kultuuriportaalis tõstsin nüüd oma viimase lemmikuna esile just selle, põhjendades seda lühidalt (kolme lausega) nii:

Huvitav pilguheit Euroopa ajalukku, haaravalt esitatud ja kergesti loetav, tõeline rahvaraamat, kuigi mitte soovitatav lastele ja nõrganärvilistele. Äärmiselt aktuaalne praegu maailmas toimuvate arengute (kliimamuutused, põgenikekriis, Euroopa Liidu murenemine jms.) taustal. Hoiatus minevikust, mille tagasipöördumist keegi meist ei sooviks.

Brownworth oli ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetaja ühes New Yorgi keskkoolis, kui hakkas tegema taskuhäälingusaateid Bütsantsi valitsejatest, et tutvustada selle kadunud impeeriumi ajalugu laiemale kuulajaskonnale. Tema harivad loengud osutusid veebis nii populaarseks, et 2007. aastal loobus ta koolis õpetamisest ja asus tööle temaatilise raamatu kallal.

“Merehundid. Viikingite ajalugu” on tema kolmas raamat. Ja esimene, mis on tõlgitud eesti keelde. Sellele eelnes teos normannidest, kellele Brownworth pühendas ka loengute seeria taskuhäälingus, järgnes lühike ristisõdade ajalugu.

On näha, et ta võtab ajaloo populariseerimist tõsiselt. Ja ta teeb seda väga hästi. Kui sageli kalduvad isegi sellised populaarteaduslikud ajalooraamatud, mida ei koorma tohutu viidastik, olema tavalugejale veidi kuivad ja igavad, et mitte öelda tüütult venivad, siis Brownworth läheneb siin asjale nagu pedagoog, kes on huvitatud mitte enda eruditsiooni eksponeerimisest, vaid aine edastamisest.

Lühikestes peatükkides annab ta hoogsa, kuid piisavalt detailse ülevaate tänapäeva Norra, Rootsi ja Taani aladelt pärit viikingite röövretkedest, mis ulatusid Euroopas Vahemereni, võitlustest Inglismaal ja Iirimaal, jõudmisest Islandile, Gröönimaale, Põhja-Ameerikasse, idapoolsest ekspansioonist, Kiievi-Vene riigi loomisest, võitlustest Bütsantsiga ja Bütsantsi teenistuses, lõpuks ka põhjamaade ristiusustamisest, mis sellele ajajärgule lõpu tegi.

Brownworth leiab, et viikingite “toodud häving oli lõppkokkuvõttes ikkagi edasiviiv protsess” – nad kujundasid ümber poliitilise ja majandusliku maastiku, mängides keskset rolli Lääne-Euroopa alustalade loomises Iirimaast Venemaani.

Tapmist ja jõhkrust on raamatus muidugi palju. See peaks mõjuma kainestavalt neile, kes jätkuvalt viikingiaja järele õhkavad, nähes selles midagi romantilist.

Naistel olid viikingite juures küll suuremad õigused kui kristlikus Euroopas (nad võisid isegi lahutada ja oma kaasavara tagasi saada) ning abielu rikkunud mehed poodi üles või lasti hobustel surnuks tallata, aga iseloomulikum on ilmselt see, et üht islandlast olla narritud “lastearmastajaks”, sest ta keeldus osalemast spordialal, mis seisnes vangistatud beebide õhku viskamises ja odaotsale püüdmises.

Selliste asjade peale meenusid paratamatult hiljuti Konrad Lorenzi raamatust “Niinimetatud kurjus” loetud kirjeldused rottide omavahelistest tapatalgutest.

Tsivilisatsiooni pidavat lahutama barbaarsusest vaid üks samm, aga tahaks siiski loota, et areng toimub üldiselt vastupidises suunas. Vähemalt annab selleks lootust tänapäeva põhjamaade ja sealsete rahvaste suhteline rahumeelsus.

Soome presidendivalimised: valik on lai, aga võitja ette teada

Artikkel ilmus algselt ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

KALJULAID JA NIINISTÖ. Kersti Kaljulaid tegi oma esimese visiidi presidendina Soome. Põhjanaabritelt on meil tõesti palju õppida. Näiteks tasuks võtta üle nende presidendi valimise kord.

Pühapäeval toimuvad meie põhjanaabrite juures presidendivalimised. Kõigi eelduste kohaselt väljub juba esimesest voorust võitjana praegune riigipea Sauli Niinistö. Ülejäänud seitse kandidaati väärivad aga samuti tähelepanu.

Tänavu seitsmekümneseks saav Niinistö on hariduselt jurist ja pidas pärast ülikooli lõpetamist kümme aastat õigusbürood. Ühtlasi oli ta samal ajal Salo volikogu ja linnavalitsuse liige. 1987. aastal pääses ta kolmandal katsel Soome parlamenti. 25 aastat järjest opositsioonis olnud liberaal-konservatiivne Rahvuslik Koonderakond, mida Niinistö juhtis aastatel 1994-2001, pääses juba siis valitsusse, kuid Niinistö jäi sealt esialgu välja.

Tema koolitus parlamendis kestis kaks ametiaega, 1993-1995 oli ta seal põhiseaduskomisjoni esimees. Erakonna juhiks saanuna läks Niinistö pärast 1995. aasta valimisi justiitsministriks, aga seadis ennast juba järgmisel aastal sisse rahandusministeeriumis, kuhu jäi 2003. aasta parlamedivalimisteni.

Pikk tee presidenditoolini

Presidendiks valiti Niinistö kuue aasta eest, kuid sellesse ametisse kandideerima ärgitasid erakonnakaaslased teda juba sajandivahetusel. Toona mees keeldus, soovides selle asemel hoopis vaikselt poliitikast taanduda. Presidendiks sai siis sotsiaaldemokraat Tarja Halonen, kes oli kuulunud parlamenti alates 1979. aastast.

2001. aastal andis Niinistö üle erakonna juhtimise, 2003 lahkus ka rahandusministeeriumist ja parlamendist ning asus tööle Euroopa Investeerimispanga asepresidendina, kuid poliitikaga lõpparvet teha ta siiski ei suutnud. 2006. aasta presidendivalimistel pääses ta Koonderakonna kandidaadina teise vooru, jäädes seal mõne protsendiga alla ametisolevale presidendile.

2007. aastal valiti Niinistö taas parlamenti, kusjuures ta kogus rohkem hääli kui keegi teine Soome parlamendivalimiste ajaloos. 2007-2011 oli ta Soome parlamendi spiiker ehk esimees ja 2012. aastal valiti lõpuks presidendiks.

Selline pikk ülevaade Niinistö poliitilisest elukäigust sai toodud mitte lihtsalt kombe pärast, vaid näitamaks, et stabiilse, täiskasvanud demokraatiaga riigis ei valita riigipeaks juhuslikke inimesi. Niinistö kasvas selle ametikohani läbi pikki aastaid kestnud töö kohalikus omavalitsuses, parlamendis ja valitsuses, omades ühtlasi arvestatavat erialast töökogemust väljaspool poliitilist sfääri.

Kui vaadata, kes on valitud Soomes rahva poolt presidendiks enne teda (olgu siis päris otse või varasemalt valijameeste valimise kaudu), siis võib julgelt öelda, et Eesti poliitikute hulgas levinud hirmud presidendi otsevalimise ees on alusetud. Ei ole ju mingit põhjust arvata, et meie rahvas langetaks endale presidenti valides rumalamaid otsuseid kui soomlased.

Kandidaate igale maitsele

Samas annavad otsevalimised igale kodanikule võimaluse tunda ennast protsessis osalejatena, sest kandidaate leidub tõesti igale maitsele.

Küsitlused näitavad, et Niinistö järel on nüüd populaarseim eelmine kord valimiste teise vooru pääsenud Pekka Haavisto, roheliste kandidaat. Sel korral tõenäoliselt siiski teist vooru ei tule.

Viimastel nädalatel on kerkinud kiiresti Paavo Väyrynen, kes osales eelmine kord valimistel Keskerakonna kandidaadina, kuid asutas 2016. aasta kevadel euroskeptilise Kodanikepartei, mis propageerib Soome lahkumist euroalast, ja astub nüüd üles sõltumatu kandidaadina. Väyrynen jäi 2012. aastal esimeses voorus Haavisto järel napilt kolmandaks ja praegu ennustatakse sama seisu.

Keskerakonna tänavune kandidaat Matti Vanhanen, kes jäi kolmandaks 2006. aasta presidendivalimistel ja oli aastatel 2003-2010 Soome peaminister, jääb seetõttu ilmselt tahapoole. Huvitavam saab olema selle erakonna kandidaadi käekäik järgmistel valimistel, kui lõpeb Niinistö teine ametiaeg ja ta enam ei kandideeri ning ka Väyrynen vanaduse tõttu valimistest kõrvale jääb.

Erakondadeülene president

Sõltumatu kandidaadina osaleb nendel valimistel muide ka Niinistö, kes lahkus 2012. aastal presidendiks saades Koonderakonnast, et täita paremini riigipea rolli kogu rahva ühendajana. Koonderakond sel korral eraldi kandidaati üles ei seadnud, vaid toetab Niinistö jätkamist presidendina.

Sama teevad Kristlikud Demokraadid. Nende liikmete hulgas läbiviidud küsitlusele vastanutest väike enamus pooldas küll oma kandidaadi ülesseadmist, kuid erakonna juht Sari Essayah, kes jäi eelmine kord viimaseks, nüüd teist korda presidendiks kandideerida ei soovinud. Tema sõnul vastab Niinistö välis- ja julgeolekupoliitiline liin erakonna Kristlikud Demokraadid seisukohtadele.

Euroopa tasandil on Koonderakond ja Kristlikud Demokraadid mõlemad seotud paremtsentristliku Euroopa Rahvaparteiga. Nende koondumine ühe presidendikandidaadi taha on selles mõttes mõistetav, kuigi nende poliitilised programmid päris kõiges üks-ühele ei kattu.

Soomes saavad esitada presidendivalimisteks kandidaate kõik eelnenud parlamendivalimistel künnise ületanud erakonnad. Sõltumatu kandidaadina osalemiseks tuleb koguda vähemalt 20 tuhat toetusallkirja. Niinistö kogus neid 156 tuhat, Väyrynen sai allkirju kokku just nõutud arvu jagu.

Uued näod mänguplatsil

Eeltoodust võib jääda mulje, et ühtegi päris uut presidendikandidaati nendel valimistel nüüd ei olegi. Nii see siiski pole. Pooled osalejad ei ole varem presidendiks kandideerinud, kuigi mõni neist on selleks pürginud.

Tuula Haatainen (2003-2005 haridusminister, 2005-2007 sotsiaal- ja tervishoiuminister) üritas saada sotsiaaldemokraatide presidendikandidaadiks juba eelmine kord, aga jäi siis erakonna sisevalimistel alla Paavo Lipponenile, endisele peaministrile, kes hiljem presidendivalimistel põrus. Sotside ridadest tulid küll järjest Soome kolm eelmist presidenti, kuid viimased kümmekond aastat on nende käsi käinud üha halvemini kõigil valimistel – erakond on jõudnud oma pika ajaloo madalaimasse punkti.

Põlissoomlaste täht on samuti langenud. Nende presidendikandidaat Laura Huhtasaari on paistnud silma omapäraste seisukohtadega (väljaõppinud usuõpetajana arvab ta, et evolutsiooniteooria on täielik jama, maailma lõi Jumal; loomulikult on ta ka suur Donald Trumpi fänn ja soovib Soome lahkumist Euroopa Liidust), kuid tema ülesanne on näidata nendel valimistel lihtsalt selle erakonna jätkuvat olemasolu.

Põlissoomlastest eraldunud Sinine Tulevik oma kandidaati üles seadnud ei ole ega toeta ametlikult ka ühtegi teist. Nimetatud erakonnaga ühines enamik Põlissoomlaste nimerkirjas parlamenti valitud saadikutest, aga kuna see ei osalenud eelnenud parlamendivalimistel, siis pidanuks nad koguma oma kandidaadi ülesseadmiseks nõutavad 20 tuhat toetusallkirja. Seda kaaluti, kuid otsustati loobuda.

Vasakliitu esindab nendel valimistel eurosaadik Merja Kyllönen, kes oli aastatel 2011-2014 Soome transpordiminister. Rootsi Rahvapartei Soomes on panustanud samuti eurosaadikule. Nende kandidaat Nils Torvalds kuulus aastatel 1969-1982 Soome Kommunistliku Partei ridadesse, kuid on nüüd suur NATO liikmelisuse pooldaja.

Väiksemate erakondade jaoks on presidendivalimised koht, kus ennast näidata ja seisukohti tutvustada. Valituks osutub lõpuks ikka keegi selline, kelle taga on mõni suurem, ühiskonnas laiemat kandepinda omav jõud.

Margit Prantsus “Juudi anekdoodid”

Neljapäeval esitletakse Tallinnas, Viru keskuse Rahva Raamatu kaupluses, kogumikku “Kommenteeritud juudi anekdoodid. Ja Saara naeris…”, mille koostaja Margit Prantsus rääkis sellest eile ka telesaates “Hommik Anuga”. Sealt võis jääda mulje, et raamatus leidub palju holokaustinalju, kuid tegelikult on seal vaid üks kild, milles juttu juutidest koonduslaagris. Ja sellegi olla kunagi jutustanud hoopis eesti luuletaja ja kirjandusteadlane Valmar Adams.

Juudid teevad holokausti teemal nalja küll, aga need naljad on ikkagi rohkem teatud eneseteraapia vorm, umbes nagu Tujurikkuja klipid “Küüditamine” või “Eesti otsib neonatsi”, mida ei võta hästi vastu kaugeltki kõik nimetatud rahvuse esindajad ja mis mõjuksid teiste poolt esitatuna täiesti kohatuna.

(Iraani ajaleht Hamshahri on korraldanud prohvet Muhamedi pilapiltide avaldamise vastu protesteerimiseks paaril korral holokaustiteemaliste karikatuuride võistluse, aga see tekitas vastakaid arvamusi isegi islamivabariigis endas – Iraani praegune välisminister on üritanud riiki sellest igati distantseerida ja peab holokausti kohutavaks tragöödiaks, president hukkamõistetavaks inimsusvastaseks kuriteoks.)

On siiski teemasid, millega eriti nalja ei tehta, sest… mille üle on seal naerda?

Prantsus on valinud välja põhiliselt selliseid nalju, mida räägivad enda kohta juudid ise. Need on rühmitatud teemade kaupa tähestikulises järjekorras, alates abielust ning lõpetades ümberlõikamisega. Kokku 40 teemat, umbes 250 anekdooti.

Lisaks nn. goldvinisme.

Mõne teema kohta on nalju rohkem, mõne kohta vähem. Suht palju on nõukogudeaegseid või nõukogude juutidest rääkivaid nalju. Ja selles raamatus kõige sagedamini mainitav linn on Odessa.

Näiteks üks looke juudi anekdoote rääkivate juutide kohta.

Kaks juuti jalutavad.

“Tead,” ütleb üks, “ära on tüüdanud, et kõik kogu aeg ainult juudi anekdoote räägivad. Justnagu teisi rahvuseid polekski olemas!

“Väga õige,” kiidab teine takka. “Ärme mingil juhul täna juudi anekdoote räägime.”

Väike paus.

“Kellest me siis rääkima hakkame?” küsib esimene kõhklemisi.

“Noh… kas või hiinlastest!”

“Hea küll, olgu hiinlastest. Näiteks see: kõnnivad kord Odessas kaks hiinlast, Nan Tan ja Mo Še…”

Tõele au andes tuleb siin märkida, et päris kõik selles kogumikus leiduvad naljad mulle naljakad ei tundunud. Aga selle puudujäägi kompenseerisid küllaga koostaja kommentaarid, milles ta tutvustas käsitletud teemade kaupa lühidalt juutide ellusuhtumist, kultuuri ja ajalugu.

Kummaline oli samas toimetaja (Loone Ots) eessõnas sisalduv väide, et “judeofoobia leidis rahvusriigi koidikul Eestiski pinda, aga suures plaanis on võõraste suhtes umbusklikud eestlased juutidega päris hästi läbi saanud.” Kui selle viimase poolega võib üldjoontes nõustuda, siis esimene tekitas nõutust.

Eesti Vabariik oli ju ikkagi esimene riik maailmas, kus juudid said kultuuriautonoomia, ning meie rahvusriigi loomine innustas otseselt juhtivaid sioniste (nagu Ze’ev Žabotinský, kes 1920-ndatel ja 30-ndatel korduvalt Eestis käis). Eestlaste saatuse võrdlemine juutide omaga oli juba üks C. R. Jakobsoni ja teiste 19. sajandi rahvusliku ärkamisaja tegelaste jutupunktidest ja suhteliselt palju juute võitles ka Eesti Vabadussõjas.

Judeofoobia leidis siinmail kandepinda eelkõige siiski Teise maailmasõja ajal ja seda toona Eestit okupeerinud imperialistlike ambitsioonidega natsionaalsotsialistliku Saksamaa mõjul (mitte meie rahvusriigi koidikul, vaid selle varjusurmas viibides).