“101 Eesti monumenti”

Raul Vaiksoo “101 Eesti monumenti” on väga isikupärane raamat. Autori enese sõnul lähtus ta monumentide hulgast valiku tegemisel peamiselt kolmest printsiibist: sisse läks võimalikult palju monumente väljastpoolt Tallinna ja Tartut, et esindatud oleksid kõik maakonnad; pani sisse enam-vähem kõik oma skulptoritest sõbrad, et keegi ei tunneks ennast solvatuna; üritas vaadata ka ajalugu, et esindatud oleksid erinevad ajalooperioodid.

Viljandi linnast on saanud eraldi käsitluse osaliseks Johan Laidoneri ratsamonument. Köleri monumendist on kirjutatud kahasse tema Suure-Jaanis asuva hauamonumendiga. Jakobsoni monumendist on lühemalt juttu (toodud ära ka foto) seal, kus peatutakse pikemalt Kurgjas asuval Jakobsoni mälestussambal. Maramaa monumenti on aga mainitud üksnes möödaminnes. Ja see ongi kõik.

Maakonda laiemalt vaadates leiab küll lisa, aga jutt seal kõrval on jälle nii ja naa. Lalsi Vabadussõja mälestussammas on kuulutatud esimeseks taastatud Vabadussõja sambaks ENSV-s – Vaiksoo seab millegi pärast kahtluse alla, et esimene Vabadussõja mälestussammas taastati 1988. aastal Vigalas, nõudes selle kohta dokumentaalseid tõendeid, kuigi fotosid sellest ettevõtmisest ju leidub.

Eraldi on juttu veel Lõhaveres asuvast mälestusmärgist “Sakalamaa kaitsjatele 1217-1223”, aga sellega seoses Madisepäeva lahingust kirjutades ei varja Vaiksoo rõõmu eestlaste kaotuse üle, sest “meie kaotus selles sõjas ja maa ristiusustamine oli juba sõja alguses ette määratud. Jõudude vahekord oli liiga suur. Küsimus oli vaid selles, kas Eestimaa vallutab Euroopa kultuuriruum või barbarite Venemaa. Eestimaal oli õnne, me alistusime Euroopale.”

Selline oma ajalookäsitluse pealesurumine on tegelikult samuti üks selle teose läbivaid jooni. Muu hulgas võtab Vaiksoo teravalt sarjata neid, kes on võtnud sõna Riigikogu juurde Konstantin Pätsi ausamba rajamise vastu, väites, et me ei tunne üldse ajalugu. “Ema rääkis mulle alati, et Pätsi ajal oli hea elada ja et Eesti majandus läks tõusuteed,” esitab ta oma “kaaluka” argumendi.

Nojah. Minu vanaisa meenutas Pätsi aega samuti hea sõnaga. Aga mina ei arva, et selles debatis peaks saama määravaks kellegi isiklik nostalgia. Mõistlik kompromiss oleks täiesti võimalik, kuid millegi pärast ei taha sellest midagi kuulda just Pätsi fanaatilised austajad.

Loe lisaks: Pätsi ausambast

Endast, oma sõpradest-tuttavatest ning nende ettevõtmistest seoses monumenditega kirjutab Vaiksoo suhteliselt palju. Eriti kõvaks meheks on kuulutatud, ülaltoodut arvestades ei tohiks see tulla nüüd mingi üllatusena, muidugi Trivimi Velliste.

Kohati on jutt huvitav, aga kohati muutub see sagedase ülivõrrete kasutamise pärast kergelt tüütuks. Suurimas vaimustuses on autor Kristjan Jaak Petersonist, kelle kohta ta kirjutab: “Pean seda geeniust kümneid kordi andekamaks ja tähtsamaks eesti kultuuriloos teistest rahatähtedel kujutatutest.”

Täiesti mõistan, et endise hipina võib Vaiksoo tunda suurt hingesugulust noormehega, keda võib tema sõnul nimetada “esimeseks teadaolevaks eestlasest rändurhipiks”, aga kuulutada ta eesti kultuuriloos lausa kümneid kordi tähtsamaks ja andekamaks kui Kristjan Raud, Paul Keres, Jakob Hurt, Anton Hansen Tammsaare, Rudolf Tobias, Lydia Koidula ja Carl Robert Jakobson on siiski, pehmelt öeldes, kerge ülepakkumine.

Petersoni kuju, mis on Vaiksoo lemmik, mulle eriti ei meeldi. Rändaja kuju Põlvamaal tundub palju pilkupüüdvam, aga see on raamatust paraku täiesti välja jäänud. Viljandimaalt võinuks olla minu arvates kindlasti sees August Kitzbergi monument Karksi-Nuias. Eks seda valikut oli ilmselt raske teha ja inimeste maitsed ongi erinevad.

Raamatu kaanepilt on valitud minu meelest aga väga hea: Olev Siinmaa monument Pärnus (ainuke eesti arhitektile püstitatud figuraalne monument, taustaks Siinmaa kodumaja, mille ta ise projekteeris).

Jaga seda lugu ka teistega!