Artikkel ilmus algselt veebiportaalis Telegram. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab seal.
Ettevõtjate loodud Riigireformi Sihtasutus kannatab sama haiguse käes, mille pisikuid levitab Eesti praegune eliit üldisemalt: pooldatakse sisuliselt kontrollitud demokraatiat, puudub usaldus omaenda rahva kui kõrgeima riigivõimu kandja vastu, kirjutab Telegramile poliitikavaatleja Andres Laiapea.
Vajadus riigipidamise moderniseerimise järele on Eestis ammu selge kõigile, kes on viitsinud nende teemade peale tõsiselt mõelda. Küsimus on ainult selles, millised täpselt on need muudatused, mida soovitakse, ja kuidas tagada, et need ei jääks üksnes lubadusteks erakondade valimisprogrammides.
Riigireformi SA kavatseb töötada Riigikogu valimisteks välja konkreetsed eelnõud ja oma tegevuse seejärel lõpetada. Miks peaksid erakonnad need Riigikogus seadustena vastu võtma, kui keegi neile pärast valimisi selleks enam survet ei avalda? Eestis ei ole selles osas olnud seni puudust headest ideedest ega inimestest, kes oskavad kirjutada juriidiliselt korrektseid seaduseelnõusid. Puudunud on poliitiline tahe midagi päriselt muuta.
Iseloomulik on praeguse valitsuskoalitsiooni tegevusetus juriidiliste aluste loomisel rahvahääletuste laialdasemaks kasutamiseks. Kõik selle koalitsiooni osapooled andsid oma valimisprogrammides lubaduse asi ära teha, kuid ei kavatsegi antud lubadust nüüd täita.
Tegemist on valijate usalduse jõhkra kuritarvitamisega. Loodan, et järgmistel parlamendivalimistel saavad need erakonnad selle eest karmilt karistada, sest nad on veenvalt tõestanud, et nende sõnad rahva demokraatlike õiguste laiendamisest ei maksa mitte midagi.
Vaata: Täitmata lubadused maksavad kätte
Ettevõtjate poolt väljapakutud riigireformi põhikomponentide hulgas leidub küll punkt rahva kaasamise kohta, kuid seda lugedes jääb paraku mulje, et asja taga olevad inimesed kannatavad sama haiguse käes, mille pisikuid levitab Eesti tänane eliit üldisemalt: pooldatakse sisuliselt kontrollitud demokraatiat, puudub usaldus omaenda rahva kui kõrgeima riigivõimu kandja vastu.
Välja on tuldud “eriti uuendusliku” mõttega seadustada rahvaküsitluste läbiviimine ja edaspidi mitte siduda rahvahääletusel seaduseelnõu tagasilükkamist Riigikogu laialisaatmisega.
Täpselt samad punktid olid viimaste parlamendivalimiste eel sees Isamaa ja Res Publica Liidu valimisprogrammis, kus need olid sõnastatud lihtsalt veidi teisiti: “laiendame rahvahääletuse kasutamist, kaotades rahvahääletuse seotuse parlamendi usaldusega ning jagame rahvahääletused nõuandvateks ja õiguslikult siduvateks hääletusteks.” Kes on nüüd takistanud nende lubaduste elluviimist? IRL ise (justiitsminister Urmas Reinsalu isikus).
Mis puudutab nõuandvaid rahvaküsitlusi, siis on tegemist kõige puhtakujulisema asendustegevusega, näilise kaasamisega, mis peab andma kodanikele tunde, et nende arvamust peetakse oluliseks, kuid mitte tegelikku sõnaõigust. Palju odavam on piirduda tavaliste arvamusküsitluste ja sotsioloogiliste uuringute läbiviimisega. Kummaline, et riigipidamise kulukuse pärast muretsevad ettevõtjad seda ilmselget tõsiasja mõistnud ei ole.
Rahvahääletuste sidumine lahti parlamendi usaldusest oleks küll jala tõstmine õiges suunas, kuid mitte veel päris samm, sest rahvahääletusi algatada saaksid ju endiselt üksnes riigikogulased ja nende korraldamist peaks toetama Riigikogu koosseisu enamus (või kolmeviiendikuline enamus, kui tahetakse muuta põhiseadust). See tähendab, et kodanikel puuduks endiselt mehhanism sekkumiseks, kui esindusdemokraatia ei toimi (nagu näiteks just praegu selles osas, mis puudutab juriidiliste aluste loomist rahvahääletuste laialdasemaks kasutamiseks).
Riigireformi SA võib küll vastava eelnõu koostada, aga on raske mõista, miks Riigikogu peaks selle pärast valimisi heaks kiitma, kui soovitakse sisuliselt kõige väiksemat muudatust, mille teostamises poliitikud võinuks juba praegu kokku leppida, kui nad oma erakondade valimisprogramme ise tõsiselt võtaks. Või mida see praktikas paremaks – või üldse – muudaks, kui see muudatus lõpuks tehtud saaks?