Lõppeval aastal toimunud arengutele tagasi vaadates jääb silma üks oluline faktor, mis ühendab tänapäeval üha suuremat hulka poliitilisi protsesse: algoritmide võim. Seda võib nimetada ka tehisintellektuaalse ajastu saabumiseks.
Paari nädala eest toimus Valges Majas tehnoloogiahiidude tippjuhtide (esindatud Microsoft, Google, IBM ja teised sama suurusjärgi tegijad) kinnine nõupidamine, kus arutati tulevikutehnoloogiatega seonduvat. President Donald Trump astus ürituselt läbi alles selle lõpus ja rääkis USA meediasse lekkinud info kohaselt hoopis kaubanduspoliitikast, kuid kunagine USA välisminister ja riiklik julgeolekunõunik Henry Kissinger jagas oma hirme seoses tehisintellektiga.
Tänavu 95-aastaseks saanud Kissinger on aktiivsest tegevpoliitikast küll juba ammu loobunud, aga omab silmapaistva avaliku intellektuaalina sellele jätkuvalt märkimisväärset mõju. Samuti kohtub ta aeg-ajalt kõrgete riigitegelastega nii Washingtonis kui ka Pekingis ja Moskvas, jagab nendega oma autoriteetseid vaateid maailma asjadele.
Kui kaitseminister Jim Mattis, kes kuulub USA praeguse administratsiooni tervemõistuslikumasse tiiba, saatis mais presidendile memo, milles selgitas vajadust luua riiklik strateegia tehisintellektiga tegelemiseks, tsiteeris ta lõpetuseks just Kissingeri ja lisas koopia ajakirjas The Atlantic ilmunud pikast artiklist “How the Enlightenment Ends”, milles Kissinger leiab, et inimühiskond ei ole täna filosoofiliselt ega intellektuaalselt valmis tehisintellekti esiletõusuks.
Ei ole kindel, et Trump ise seda artiklit luges (väidetavalt ei pea ta igasuguste taustamaterjalide, eriti pikkade tekstidega tutvumist oluliseks), kuid tema administratsioon on hakanud vaikselt tegutsema.
Pentagon peab teemat oluliseks
Juhtivat rolli mängib selles vallas, nagu uute tehnoloogiatega seotud küsimuste puhul juba tavaks, kaitseministeerium. Pentagon teatas juunis, et loob vastava tegevuse koordineerimiseks eraldi keskuse (Joint Artificial Intelligence Center).
Avalikele allikatele tuginedes on sellises suuresti salastatud sfääris toimuvast tervikpilti kokku panna muidugi raske. Info jookseb kokku väikeste kildude kaupa. Teave kaitseminister Mattise memo kohta, näiteks, jõudis avalikkuse ette alles augustis, kui sellest kirjutas ajalehe New York Times tehnoloogiakorrespondent Cade Metz. (Tema artikleid soovitan ma lugeda kõigil, keda tehisintellekti ning teiste uute tehnoloogiatega seotud arengud huvitavad.)
Tuginedes asjaga kursis olevale allikale, kellel ei olnud luba sellest avalikult rääkida, teatas Metz, et kaitseministeerium tahab suunata järgmise viie aasta jooksul uuele keskusele kokku 1,7 miljardit dollarit. Küllaltki kaalukas summa. Umbes 1,5 miljardit eurot ehk enam kui 13% Eesti järgmise aasta riigieelarvest. See näitab teema olulisust sealsete kaitseplaneerijate jaoks.
Kissingeri silmis on tehisintellektiga seoses üheks murekohaks samas just autonoomsed relvad, mille kasutamisel võivad olla ettearvamatud tagajärjed maailmas, kus masinad peavad hakkama võtma vastu eetilisi otsuseid. “Kõik, mida ma saan teha nende väheste aastate jooksul, mis mulle on jäänud, on neid teemasid tõstatada,” ütles ta juulis ajalehele Financial Times antud intervjuus. “Ma ei teeskle, et mul on olemas vastused.”
Pärast seda, kui ajakirjas The Atlantic ilmus tema murelik artikkel, olid paljud entusiastid süüdistanud Kissingeri asjatundmatuses ja tehnofoobias. Kuid tema soovituseks ei olnud tegelikult ludiitlik masinate lõhkumine. Vastupidi. Kissinger leidis, et saabuv tehnoloogiline murrang on vältimatu, teised riigid (nimetamata, kuid pidades eelkõige silmas Hiinat) on teinud tehisintellekti arendamisest olulise riikliku projekti ning ka USA peab hakkama sellele tõsiselt tähelepanu pöörama, et mitte jääda tulevikus hätta.
Paljud inimesed on sügavalt mures
Just hirm selle ees, millist ohtu võivad hakata inimestele kujutama autonoomsed relvad, oli aga ka põhjus, mis viis tuhanded Google töötajad tänavu ühinema protestikirjaga ettevõtte osalemise vastu projektis “Maven”. See on pilootprojekt tehisintellekti kasutamiseks, et tuvastada selle abil droonide sihtmärke, mis allkirjastati USA kaitseministeeriumiga eelmise aasta septembris. Avalikkust sellest ei teavitatud. Kui info asjast veebruaris Google tavaliste töötajateni jõudis, pani see aga häirekellad helisema. Kümned inimesed lahkusid protesti märgiks töölt.
Juunis teatas Google, et kui praegune leping kaitseministeeriumiga tuleval aastal läbi saab, seda enam ei pikendata. Google tegevjuht Sundar Pichai avaldas rea põhimõtteid, millest ettevõte tehisintellekti arendamisel ja rakendamisel edaspidi juhindub. Üks neist on hoidumine selliste relvade või muude tehnoloogiate kallal töötamisest, mille peamine eesmärk või rakenduslik otstarve on tekitada või otseselt aidata tekitada viga inimestele.
Olulisi eetilisi probleeme tõstatas hiljuti e-riigi juhtimiskonverentsil “UX tulevikku” esinedes ka meie president Kersti Kaljulaid. Tema ei rääkinud küll sellest, et tehisintellekt võib hakata kujutama endast ohtu inimestele, vaid vaatas asja hoopis teise nurga alt.
Kes kaitseks roboteid inimeste eest?
Kaljulaidi arvates on jõudnud kätte aeg hakata rääkima tõsiselt sellest, mida inimesed robotitega teha võivad. “Kuidas me neisse suhtume? Kuidas me neid kohtleme? Kuidas see, kuidas me nendega suhtleme ja neid kohtleme, mõjutab meie omavahelist ühiskonnana toimimist?” rääkis ta.
“Veel keerulisem küsimus minu jaoks on see, oletame, et meil on inimnäolised, inimkujulised robotid, mida nendega teha võib?” küsis president. “Kas need on asjad, mis on inimene-inimese suhetes? Mõtleme kasvõi seksuaalsuhetele lastega. Kui meil on selline robot, siis see on ju masin! Mida võib? Mida ei või? Need on väga keerulised küsimused ja ma panin need praegu enda jaoks kõige valusamasse nurka.”
“Leebemates väljendites on see koguaeg olemas,” lisas ta samas. “Kas teda võib lüüa? Kas teda võib jalaga lüüa? Kuidas hakkab meid mõjutama see, mida me teeme robotitega, endi keskel? Meie suhtumist teistesse inimestesse?”
President tõstatas väga tõsise teema, kuid sai kaela irvitavate kommentaaride laviini, sest klikimeedia, mis üritab koguda “löövate” pealkirjade abil võimalikult palju klikke, kajastas tema sõnu meelevaldselt moonutades. Mingit tõsist arutelu ei järgnenud.
Seegi on üks näide algoritmide võimust, mille mõjul poliitiline debatt kipub taanduma lööklausete pildumiseks ja pealiskaudseks teravmeelitsemiseks, muutes inimesed kergeks saagiks tehisintellektile. Võib-olla võib inimkonna praegust olukorda tõesti võrrelda, nagu seda teeb Kissinger, inkade omaga hispaanlaste saabumisel.
Artikkel ilmus 19. detsembril 2018 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.