Elame uues maailmas, kus riikidel peab olema valimiste läbiviimiseks paigas ka plaan B – juhuks, kui hääletamine ei saa toimuda valimisjaoskondades. Poolas juhtunu näitab, et selle plaani tegemist ei saa jätta viimasele hetkele.
Kirjutasin juba Kesknädala eelmises numbris sellest, et koroonakriis on löönud terves reas riikides täiesti segamini valimiste ja rahvahääletustega seotud plaanid (“Demokraatia ooterežiimil”). Poola sai sellest ülevaatest välja jäetud, sest seal 10. maile kavandatud presidendivalimisi ei olnud siis veel edasi lükatud. Lootsin kirjutada nüüd sellest, kuidas need seal praegustes ebatavalistes oludes toimusid. Kõigest mõned päevad enne 10. maid lükati aga sealgi valimised lõpuks ikkagi edasi.
Poolas juhtunu on väga õpetlik ka meie jaoks. Järeldus sellest loost on selge: Eestis tuleb panna aegsasti paika varuplaan olukorraks, kus valimisi ei saa viia läbi valimisjaoskondades, ja seda plaani peavad toetama kõik suuremad erakonnad.
Täna ei oska keegi täpselt öelda, kuidas koroonakriis edasi areneb, kuid paljud eksperdid arvavad, et sügisel võib viirus taas aktiivsemalt levima hakata ning pandeemia kestab kokku mõned aastad (kuni piisavalt suur osa maailma elanikkonnast on saavutanud selle viiruse suhtes immuunsuse). Seda silmas pidades tuleb arvestada tõsiselt võimalusega, et ka järgmise aasta oktoobris, kui Eestis peaksid toimuma kohalikud valimised, kehtivad mingid piirangud inimeste koondumisele. Ettevalmistusi, et valimised taolises olukorras siiski toimuda saaksid, tuleb alustada juba praegu. Kõige olulisem on saavutada varuplaani osas erakondadeülene kokkulepe, et kõik suuremad poliitilised jõud oleksid siis valmis tunnistama valimiste legitiimsust.
Poliitiline oportunism ajas pilli lõhki
Esimene erakond, mis hakkas Poolas koroonakriisile viidates nõudma presidendivalimiste edasilükkamist, oli märtsis Poola Sotsialistlik Partei (PSP). See on küll väga pika ja tähelepanuväärse ajalooga, kuid tänapäeval suhteliselt väike poliitiline jõud, mille ridadesse kuulub ainult üks senaator, kes osutus eelmisel aastal valituks vasakparteide valimisliidu kandidaadina. PSP leidis, et olukorras, kus riigis on kehtestatud piirangud, ei saa viia läbi valimiskampaaniat tänavatel, kandidaatide võimalused televisooni pääseda on aga üsna ebavõrdsed ning sellest tulenevalt oleksid valimised sellistes tingimustes ebaausad. Kritiseeriti ka võimupartei plaani võimaldada garantiini pandud inimestel ja üle 60-aastastel hääletada posti teel, sest sellega kaasnevad inimkontaktid seadvat ikkagi ohtu postitöötajad ja valimiskomisjonide liikmed, muutes samas valimisprotsessi kontrollimatuks ning avades võimalusi mitmesugusteks rikkumisteks.
PSP rõhutas, et valimisseaduse kavandatud muutmine oli vastuolus põhiseadusega. Senatit kutsuti üles neid muudatusi tagasi lükkama. Ühtlasi pöörduti kõigi fraktsioonide poole üleskutsega alustada koheselt, võrdsetel alustel ning ilma eeltingimusteta läbirääkimisi, et leida parim õiguspärane viis valimiste edasilükkamiseks. Kohalike omavalitsuste poole pöörduti üleskutsega keelduda nende valimiste korraldamises osalemisest. Kõiki kodanikke kutsuti üles väljendama avalikult vastuseisu valimiste toimumisele 10. mail.
Poolas peab presidendivalimistel kandideerimiseks koguma hääleõiguslikelt kodanikelt vähemalt 100 tuhat toetusallkirja. PSP nendel valimistel oma eraldi kandidaati üles ei seadnud, kuid erakonna juhatus oli langetanud otsuse toetada Robert Biedrońi, kes esines vasakjõudude ühiskandidaadina. Biedroń, keda toetas siis küsitluste kohaselt umbes 6% valijatest, hakkas omakorda rääkima, et võimupartei Õigus ja Õiglus juht Jarosław Kaczyński tahab viia need valimised läbi iga hinna eest. “Kui Kaczyński räägib urnidest, kardan ma, et ta räägib mitte valimisurnidest, vaid ühtedest teistest urnidest. Ja see on täna Kaczyński valitsemise sümbol: võimu nimel üle laipade,” kuulutas Biedroń.
Koroonakriisi puhkedes oli toetus võimuparteile kasvanud. Küsitlused näitasid, et selle kandidaat, ametisolev president Andrzej Duda võidaks need valimised päris kindlalt. Opositsioon armastab kujutada teda Kaczyński käpikuna. Biedroń ja teised oponendid asusid süüdistama võimuparteid soovis viia valimised läbi võimalikult kiiresti, et vältida peagi saabuva suure majanduslanguse negatiivset mõju oma kandidaadi valimistulemusele.
Vasakpoolsete tuules hakkasid rohelised propageerima valimiste boikoteerimist. Eelmisel aastal said nad Poola parlamendi alamkojas kolm kohta 460-st osana parem- ja vasaktsentriste ühendavast valimisliidust, mida juhib Poola suurim opositsioonipartei Kodanike Platvorm. Presidendivalimistel olidki rohelised joondunud nüüd selle erakonna kandidaadi Małgorzata Kidawa-Błońska taha. Märtsi lõpus peatas Kidawa-Błońska oma valimiskampaania ja ühines üleskutsega valimisi boikoteerida. Ta rõhutas, et valimiste korraldamine sellises olukorras oleks “kriminaalne akt”, millega seatakse ohtu inimeste elud. Tema teatele eelnenud nädalal hakkasid küsitlused näitama, et Duda võib võita valimised tugeva ülekaaluga juba esimeses voorus.
Võimupartei tuli sellise üliterava kriitikaga silmitsi seistes välja plaaniga korraldada valimised täielikult posti teel, kuid see valas üksnes õli tulle. Opositsioon võttis kasutusele narratiivi, mille kohaselt oleks valimiste läbiviimine väljakuulutatud ajal rünnak demokraatia vastu. Nõuti, et valimised lükataks edasi, kuid puudus üksmeel selles, millal need siis toimuma peaksid. Võimupartei esindajad käisid välja idee pikendada presidendi praegust ametiaega kahe aasta võrra, aga selle peale karjuti: diktatuur! Osad tegelased leidsid, et õige aeg valimiste läbiviimiseks oleks sügisel (justkui poleks nad kuulnud, et siis võib saabuda koroonaviiruse teine laine).
Kahtlemata on suur osa opositsiooni kriitikast olnud õigustatud. Poola seadused näevad ette, et valimistega seotud reegleid ei tohi muuta hiljem kui kuus kuud enne valimisi. Samuti ei peeta põhiseaduspäraseks, et valimised taheti viia läbi ainult posti teel. Loomulikult soovis võimupartei Õigus ja Õiglus, et presidendivalimised toimuksid ajal (nüüd või kahe aasta pärast, kui majandus on loodetavasti taastunud), mil nende kandidaadil on paremad võimalused edu saavutada. Ka lõpuks langetatud otsust valimised ikkagi ära jätta võib seostada sellega, et viimaste küsitluste kohaselt oleks need läinud teise vooru, kust võinuks väljuda võitjana ajakirjanik Szymon Hołownia – sõltumatu kandidaat, kes ei ole seotud ühegi erakonnaga ja üritas koondada enda taha kõiki poliitikutes pettunuid (valimisloosung: “Me ei saa loota poliitikutele. Aga me võime toetuda üksteisele.”). Tema kiire lõpuspurt võis mõjuda võimuparteile nüüd ilmselt hirmutavalt.
Samas on aga ka opositsiooniparteid käitunud viimastel kuudel täiesti oportunistlikult. Keerulises olukorras lahenduste otsimise asemel on valitsenud kohati lausa jõhker ebakonstruktiivsus. Pinged on aetud ühiskonnas sihilikult võimalikult suureks. Kuidas sellest olukorrast lõpuks välja tullakse, see on Poola probleem. Meie jaoks siin on aga oluline mõelda, kuidas vältida võimalust sarnasteks arenguteks Eestis, kui peaks tõesti juhtuma, et koroonaviirus jääb ringlema pikemaks ajaks.
Ainult tehnilisest lahendusest ei piisa
Eestis on kasutusel ka elektrooniline hääletamine interneti kaudu ning tehniliselt ei oleks raske viiagi valimised vajaduse korral läbi ainult sel teel, kuid selleks on vaja panna juba eelnevalt paika õiguslikud alused, mis seda võimaldaksid – see tähendab, et vaja on laiapõhjalist poliitilist kokkulepet selle kohta, millistel tingimustel ja millises olukorras võivad valimised piirduda ainult e-hääletamisega.
Ja on oluline, et selle kokkuleppega ühineksid kõik parlamendierakonnad, et nad kõik oleksid valmis tunnistama selliste valimiste tulemusi. Ei oleks võib-olla suurt vahet, kui Vasakpartei või rohelised kutsuksid Eestis üles valimisi boikoteerima ning kuulutaksid need rünnakuks demokraatia vastu, aga kui sama teeksid Reformierakond või sotsid, EKRE või Isamaa, mõjuks see meie ühiskonnale liiga laastavalt. Ja on selge, et sellise kokkuleppe eelduseks on e-valimistega seotud hirmude kõrvaldamine.
MTÜ Piraadipartei juhatuse liige Märt Põder on soovitanud anda e-valimiste süsteemi pool aastat enne valimisi häkkerite kätte testimiseks, nagu on tehtud Šveitsis. On raske näha ühtegi põhjust, miks seda ei võiks teha ka Eestis. Just sellise testi edukas läbimine võib ju anda süsteemi suhtes sellise kindlustunde, mida on vaja, et sünniks poliitiline kokkulepe selle kohta, et valimised võivad toimuda (erandlikel juhtudel) ka ainult e-hääletamise teel. Kui ärgatakse alles siis, kui häda juba käes, on hilja rabelema hakata – seda näitas Poolas juhtunu nüüd küll päris ilmekalt.
Artikkel ilmus 20. mail 2020 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.