Arutelud selle üle, kas enne Riigikogu valimisi võidakse asutada Eestis uus erakond, meenutavad kuulsat kohta komöödiafilmist “Noor pensionär”, kus jahimees küsib restoranis: “Kas tuleb jaht või ei tule?” (publik naerab).
Asi ei ole selles, et uue erakonna järele puuduks nõudlus. Viimaste kuude jooksul tehtud küsitlused näitavad, et ligi 30% valimisõiguslikest Eesti elanikest ei oma kindlat erakondlikku eelistust.
Ka mina ei oska täna öelda, millisele erakonnale minu hääl järgmise aasta märtsis läheb. Eks neil kõigil ole omad head ja vead. Ja muidugi võiks pakkumine, mille hulgast valida, olla laiem. Suurem konkurents erakonnamaastikul tuleks Eestile kasuks, sest sunniks erakondi panustama valijate poolehoiu võitmiseks senisest enam poliitika kvaliteeti. Kui pakkumine turul on suur, siis lihtsalt reklaamist ei piisa – vaja on ka head toodet.
Tõsi, mõnikord võivad reklaamikampaaniad inimeste tarbimisotsuseid päris palju mõjutada (muidu neid ju ei tehtaks). Kui mõne toote ostjate vahel lubatakse loosida välja näiteks auto või aastane juustuvaru, siis selle läbimüük suureneb, kuigi võita õnnestub vaid vähestel. Poliitikute ja nende lubadustega ei ole asi teisiti.
Tarbimisühiskonnas on poliitikud sisuliselt kaupmehed, kes müüvad valijatele ennast, oma erakonda ja selle programmi. Kui majanduses peetakse vaba konkurentsi üldiselt edasiviivaks nähtuseks, lausa arengu mootoriks, siis poliitikas on Riigikogus esindatud parteid kehtestanud turule sisenemiseks barjääri: uue erakonna registreerimiseks tuleb saada kõigepealt kokku 500 liiget.
MTÜ tasandil on Eestis praegu registreeritud nii e-erakonna, Piraadipartei kui ka Eesti Otsedemokraatliku Erakonna algatusgrupp, mille üks eestvedajatest on Viljandist pärit Elver Loho. Lisaks veel Eesti Ellujäämisliikumine ning liikumine Tark ja Terve Eesti, mille sihiks on samuti erakonna asutamine. Võib julgelt öelda, et Riigikogu valimisteks neist ühtegi erakonnana ei registreerita.
E-erakonna algatusgrupp on sisuliselt tegevuse lõpetanud. Selle eestvedaja Mati Vaartnõu astus vahepeal EKRE liikmeks, kuid lahkus sealt enne kohalikke valimisi, sest osales ühes konkureerivas valimisliidus, mille taga oli Maria Kaljuste, kes läks kange saare naisena tülli perekond Helmega ja visati selle tõttu erakonnast välja. Kaljuste ja tema kaasvõitlejad panidki püsti liikumise Tark ja Terve Eesti.
Piraadipartei liikmete nimekirjas on praegu 58 inimest, kuid viimastel aastatel ei ole neid sinna oluliselt lisandunud. Taolistel nišiparteidel ongi Eestis raske kriitilist massi kokku saada.
Sama kehtib otsedemokraatliku erakonna algatusgrupi kohta. Rootsis on sarnane erakond pääsenud küll varem mõne esindajaga kohalikesse volikogudesse, kuid 2014. aasta parlamendivalimistel saadi ainult 0,02% häältest ja kohalikel valimistel oli nende parim tulemus siis 0,83%. Otsedemokraatliku erakonna idee on iseenesest huvitav, aga paraku ei ole vähimatki lootust, et see Eestis praegu erakonnana registreerumiseks vajaliku liikmete arvu kokku saaks.
Me elame küll väidetavalt infoühiskonnas, kuid see häkkerite subkultuur, millest on võrsunud nii piraadiparteide kui ka kaasaegsete otsedemokraatide uutele tehnoloogiatele tuginev lähenemine, ei ole siiski (veel) massiliikumine.
Ellujäämisliikumise tuumik koosneb valdavalt varem Eesti Iseseisvusparteiga seotud isikutest, aga sinna kuulub ka Tarmo Kask, kes kuulus kunagi EKRE juhatusse, kuid visati sellest erakonnast perekond Helme algatusel tagaselja välja. Helmed väitsid, et ta on kapo agent, aga Kask sellega ei nõustu. Tema sõnul on Helmed kõrvaldanud selliste ebaausate võtetega erakonnast kümneid inimesi, kes nendega milleski eriarvamusele on jäänud.
Ellujäämisliikumine, Tark ja Terve Eesti, Eesti Iseseisvuspartei ja Rahva Ühtsuse Erakond kokku moodustaksid ehk arvestatava jõu, mis Helmede kompaniiga samas sektoris valimistel konkureerida suudaks, aga praegu ei paista sellist koondumist toimuvat. EIP on sisuliselt riiulipartei ning RÜE liikmete arv võib langeda varsti alla viiesaja, mistõttu ähvardab seda registrist kustutamine. Valimistel saavad oma nimekirjaga osaleda aga ainult registreeritud erakonnad.
On veel ka Kurjategijate Eesti Erakonna algatusgrupp, mis võitleb vangide õiguste eest, kuid selle püüdlustele seab piirid see, et kohtu poolt süüdi mõistetud ja vanglakaristust kandvad isikud ei saa Riigikogu valimistel isegi hääletada, rääkimata kandideerimisest.
Paul Lettensi kavandatud Eesti Seenioride Erakond jääb nähtavasti samasuguseks miraažiks nagu kuulus Jaan Männiku partei, millest räägiti küll palju meedias, kuid päriselt ei jõutud isegi algastugrupi registreerimiseni MTÜ-na. Facebooki avarustest võib ju leida teisigi sarnaseid erakonnahakatisi, alates Eesti Kodanike Erakonnast ja lõpetades Rahvaparteiga.
Valimisteni on jäänud vähem kui aasta ning võib-olla ongi parem, kui nii hilja enam ühtegi päris uut erakonda turule ei tule, sest valijatele jääks selle poolt pakutavaga tutvumiseks liiga vähe aega. Nii saavad esineda nüüd uute tulijatena üksnes rohelised, kes 2011. aastal Riigikogust välja langesid. Loodetavasti on vahepeal möödunud aeg aidanud neil küpsemaks saada.
Artikkel ilmus 20. märtsil 2018 ajalehes Sakala. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Sakala veebilehel.
