“Eesti riigi 100 aastat. I osa”

Kirjastuse post_factum suure raamatusarja avaraamat kannab alapealkirja “Maapäevast Otto Tiefi valitsuseni”, kuid algab tegelikult ülevaatega 19. sajandi rahvuslikust ärkamisajast ja 1905. aasta revolutsioonist.

Kui raamatu pealkirjas rõhutatakse, et see räägib just “riigi” ajaloost, siis ootaks selle kaante vahelt veidi suuremat keskendumist riigiõiguslikele küsimustele, just selles vallas käinud vaidluste ja toimunud arengute kokkuvõtet, aga neist lennatakse kohati üle üsna kõrgelt. Selles mõttes on raamatu autorid Mart Laar ja Toomas Hiio läinud justkui kergema vastupanu teed, vältinud mitmeid raskeid teemasid.

Alustades algusest. Veidi pikemalt on küll juttu Balti hertsogiriigi loomise katsest, aga 1918. aastal osaliselt läbiviidud Eesti Asutava Kogu valimiste kohta kirjutatakse ainult: “Arvestades, et Ülevenemaalise Asutava Kogu valimised läksid enamlastele suhteliselt edukalt, uskusid nad, et Eesti Asutava Kogu valimiste ajaks 21. ja 22. jaanuaril (3. ja 4. veebruaril) 1918 on nende positsioonid veelgi tugevamad. Loetud oli pea kaks kolmandikku häältest, kui selgus, et enamlastele antud häälte osakaal on pigem langenud ja iseseisvuse toetajad saavad Asutaval Kogul enamuse. Seepeale otsustasid enamlased 27. jaanuaril (9. veebruaril) valimised sootuks katkestada, tuues ettekäändeks Balti rüütelkondade palved Saksa vägedele maa enamlaste käest päästa.”

Aga miks kogusid enamlased seal, kus need valimised õigeaegselt läbi suudeti viia, kokku 37,1% häältest? Miks oli Eesti toona üks Vene impeeriumi punasemaid piirkondi? Millised olid enamlaste plaanid Eesti riigiõigusliku tuleviku osas? Miks eestlased neid nii massiliselt toetasid? Nendele küsimustele see raamat sisuliselt ei vasta.

Kerime edasi. 1934. aasta riigipöörde kohta kirjutatakse: “Kaitseseisukorra kehtestamisel väideti, et vabadussõjalased valmistusid riigipöördeks, sest allkirjade kogumisel riigivanema kandidaadi Andres Larka heaks ei saavutatud loodetud edu. Samuti üritasid vabadussõjalased saavutada kontrolli sõjaväe ja Kaitseliidu üle.”

Korratakse seega lihtsalt riigipöörajate juttu, üritades justkui jätta muljet, et tegemist oligi nö. ennetava riigipöördega. Seejuures jäetakse mainimata, et Larka toetuseks koguti rohkem allkirju kui kõigile teistele kandidaatidele kokku. Samuti ei peeta vajalikuks mainida, et riigipöörajad rikkusid ka toona kehtinud seadusi. Seda riigipööret üritatakse lugejate silmis legitimiseerida ka hilisemate arengutega – näiteks sellega, et vabadussõjalaste hulka kuulunud Hjalmar Mäest sai Saksa okupatsiooni ajal Eesti Omavalitsuse juht. Mäe motiividel seejuures loomulikult ei peatuta.

Väga hästi on kirjeldatud vaikival ajastul toimunud suuri muutusi, milles nähakse ka nii mõndagi positiivset, näiteks seoses lipukampaaniaga: “1980. aastate lõpul toodi peidust välja tuhandeid lippe, mida oli peidetud kogu sovetliku okupatsiooni poolsajandi vältel ning mis tõestasid, et Eesti omariiklus on jäänud eestlaste südameasjaks. Neid lippe poleks lipukampaaniata olemaski olnud.”

Huvitaval kombel ei ole autorid samal ajal märganud, et korporatiivse riigi ülesehitamise ja ajakirjanduse muutmisega riikliku propaganda suuvoodriks jõudis Eesti juba poolele teele sovetiseerimise suunas. Võiks ju ka väita, et baaside leping ja juunipööre olid pärast seda lihtsalt järgmised loogilised sammud – pind nende astumiseks valmistati ette juba varem.

Mööndakse, et president Konstantin Päts kirjutas alla “kõigile Varese valitsuse aktidele, mis eeldasid Vabariigi Presidendi allkirja, osaledes niiviisi Eesti riigi likvideerimisel, mille rajamine oli suures osas ka tema teene. Tema allkirju oli vaja palju, sest 1937/1938. aasta põhiseaduse Eesti oli presidentaalne riik. Millega teda selleks sunniti, pole tänini teada – okupatsioonivõimud oleks oma tahtmise läbi viinud ka ilma tema allkirjadeta.”

Näete, kuidas toimub Pätsi toonase käitumise õigustamine? Ta kirjutas alla iseseisva Eesti Vabariigi likvideerimisele, aga ka selle loomine oli tema teene, pealegi ei sõltunud tema allkirjadest ju midagi. No-noh.

Veidi varem mainitakse, et “peaminister Uluots olevat lubanud kohtumisel Soome diplomaatidega soomlastel [Talvesõja ajal] isegi Eestis asuvaid lennuvälju pommitada, kui ainult ei rünnata Tallinna.” Samas ei ole aga mainitud seda, et 1940. aasta juunis ametist lahkumisel peetud raadiokõnes rõhutas Uluots “võimalikkude eksiarvamuste kummutamiseks, et Eesti on praegu teotsemas kõiges oma põhiseaduslikus korralduses.”

Uluotsa 1944. aasta üleskutseid markeeritakse vaid lausega: “Sakslaste survel toetas mobilisatsiooni oma raadiointervjuus 7. veebruaril ka Jüri Uluots.” Väga huvitav, kuidas siis käis see survestamine, mille tulemusel Uluots kuulutas veel samal aastal bolševismi vastu peetud võitluse meie Vabadussõja jätkuks?

Raamat on iseenesest huvitav, aga kahjuks kipub vaatama sealt just kõige kriitilisemate kohtade pealt vastu selline ajalookäsitlus, mida võib nimetada küll tänapäeva vaatepunktist “poliitiliselt korrektseks”, kuid mis annab ajaloost üsna moonutatud ettekujutuse. Need ongi selle raamatu kõige nõrgemad kohad. Just neist asjadest, mis vajaksid põhjalikumat selgitamist, libisetakse kergelt üle. Nii on muidugi mugavam. Aga kas ka õigem?

Orbáni režiim püsib opositsiooni killustatusel

Artikkel ilmus algselt ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Gergely Karácsony on praegu Ungari opositsiooni populaarseim juht

Ungaris pühapäeval toimuvad parlamendivalimised ei too kaasa võimuvahetust, kuid nendega on kerkimas rohkem esile mitmed uue põlvkonna poliitikud, kes võivad tõusta riigi etteotsa järgmiste valimistega.

Küsitlused näitavad, et umbes kolmandikel ungarlastel puudub kindel erakondlik eelistus. Viimased kaheksa aastat riiki valitsenud peaminister Viktor Orbáni parempoolne Fidesz ja sellega valimistel ühiselt osalev Kristlik-Demokraatlik Rahvapartei (KDRP) võivad arvestada ainult kolmandike ungarlaste toetusega.

Reaalses valimisolukorras tähendab see neile aga selget võitu, sest opositsioon on killustunud ning kasutatav valimissüsteem toetab tugevalt kõige populaarsemat jõudu.

Parlamendi 199-st liikmest 106 valitakse ühemandaadilistest ringkondadest, kust osutub valituks lihtsalt enim hääli saanud kandidaat. Ülejäänud kohad jaotatakse erakondade vahel üleriigiliselt proportsionaalsuse põhimõtte alusel.

Praktikas on selline süsteem kindlustanud tugevalt koondunud, hästi organiseerunud vähemuse võimutsemist enamuse üle: nelja aasta eest said Fidesz ja KDRP valimistel 44,9% häältest, kuid parlamendis 66,8% kohtadest. Neile andis hääle vaid 27,7% kõigist valimisõiguslikest kodanikest.

Võimu konsolideerimine

1963. aastal sündinud Orbán pääses parlamenti juba 1990. aastal, esimestel pärast 1945. aastat Ungaris toimunud vabadel valimistel. Peaministriks tõusis ta esimest korda 1998. aastal ja seda üsna napilt. Enim hääli said toona sotsid, kuid Fidesz võitis kohtade arvestuses ning suutis koos väiksemate konservatiivsete erakondadega koalitsiooni teha. Järgmised kahed valimised kaotas Fidesz aga sotsidele, kes moodustasid valitsemiseks koalitsiooni liberaalidega.

2010. aastal õnnestus siiski saavutada suur võit: Fidesz ja KDRP said ühiselt 52,7% häältest, mis andis neile parlamendis toona kehtinud valimisseaduse alusel 68,1% kohtadest. Nii hea tulemus saadi paraku suuresti tänu sellele, et sotside populaarsus langes järsult, kui meediasse lekkis salvestus ühest väga avameelsest kõnest, mille nende juht Ferenc Gyurcsány eelnenud valimiste järel ühel kinnisel koosolekul erakonnakaaslastele pidas. Nimelt tunnistas ta seal otsesõnu, et riik on omadega p…ses ja valimiste võitmise nimel oli päevad läbi valetatud.

Fidesz ja KDRP kasutasid pärast valimisi kohe võimalust, et suruda kõigi teiste erakondade vastuseisust hoolimata läbi uus põhiseadus, millele tuginedes võeti vastu praegu kehtiv valimisseadus. Selle eesmärk oli kindlustada enda ainuvõimu.

2014. aasta valimised näitasid, et uus seadus toimis nagu soovitud. Nüüd on Fidesz oma võidus nii kindel, et ei ole suvatsenud isegi valimisprogrammi koostada. Erakond lubab lihtsalt senise poliitika jätkumist.

Orbán esineb valijatele peetud kõnedes rahvusliku juhina, kes kaitseb ungarlasi immigrantide ja globalistide eest. Tema väitel on praegu rünnaku all kogu kristlik Euroopa, mida paljud valitsused immigrante sisse tuues hävitada aitavad. Samal ajal levitatakse agaralt ka vandenõuteooriaid, mille kohaselt on opositsiooni taga George Soros oma rahadega.

Ungaris on lastud seega käiku sisuliselt sama poliittehnoloogia, mida on kasutatud võimu konsolideerimiseks edukalt Venemaal: kodanikele sisendatakse, et riik on justkui rünnaku all või piiramisrõngas, poliitilised oponendid on vaenlaste mõjuagendid ning tõelistel patriootidel tuleb koonduda oma rahvusliku juhi taha.

Opositsioon on killustunud

Küsitlused kinnitavad, et enamik täiskasvanud ungarlasi sellist lapsikut propagandat ei usu, kuid paljud on poliitikale käega löönud. Valimisaktiivsus järjest langeb. Kõigi opositsiooniliste jõudude toetus kokku on küll võrdne võimuparteide omaga, aga neid lõhestavad omavahelised lahkhelid ei ole lasknud jõuda toimiva koostööni.

20,2% häältest sai eelmistel valimistel Liikumine Parema Ungari Nimel (Jobbik), mida on Eesti laiatarbemeedias nimetatud sageli “paremäärmuslikuks”, kuid mis ise peab parem-vasak jaotust mõttetuks. Jobbik sündis äärmiselt euroskeptilise jõuna, aga on oma vaadet Euroopa Liidule viimastel aastatel kõvasti revideerinud. Enam ei nõuta liidust lahkumist, vaid soovitakse Ungari võimalikult kiiret ühinemist euroalaga.

Jobbik on lähenenud selles osas teistele suurematele opositsioonierakondadele ning kaotanud seda tehes osa oma senisest toetajaskonnast, kuid muutunud poliitiliselt salongikõlbulikumaks. Erakonna juhi Gábor Vona sõnul peaks keskenduma nüüd ideoloogiliste küsimuste asemel sotsiaalsete pingete ja vastuolude vähendamisele ning võitlemisele Ungaris vohava korruptsiooni vastu.

Vona on endine ajalooõpetaja, varasem Fideszi liige, kes kuulus kunagi Orbáni lähikonda, kuid pettus temas. Kui vaadata seda, keda ungarlased sooviksid näha peaministrina, siis on opositsiooni poolelt temast siiski populaarsemad Gergely Karácsony ja Bernadett Szél. Nemad kandideerisid 2010. aastal parlamenti mõlemad uue erakonna Teistsugune Poliitika on Võimalik (TPV) ridades, aga läksid 2014. aasta valimiste eel erinevaid teid.

TPV kasvas välja ühendusest, mis propageeris Ungari poliitilise süsteemi kaasajastamist, demokraatia süvendamist. 2010. aasta valimistel saadi 7,5% häältest. Kui Fidesz ja KDRP viisid seejärel ellu oma reaktsioonilised reformid, siis kerkis varsti üles mõte kõigi opositsiooniliste jõudude ühendamisest, et need pärast 2014. aasta valimisi tagasi keerata. See tekitas TPV ridades lõhe.

Tulevad uue põlvkonna poliitikud

Karácsony (politoloog, kelle uurimisvaldkonnaks olid just valimissüsteemid ja valijate käitumine) propageeris ühinemist opositsiooniliste erakondade valimisliiduga, kuid TPV kongress lükkas selle ettepaneku tagasi. Lõpuks pani ta koos oma toetajatega aluse erakonnale Dialoog, mis osales 2014. aastal valimistel viiest erakonnast koosnevas valimisliidus Ühtsus, kus mängisid juhtivat rolli sotsid.

See valimisliit kogus 25,6% häältest ja lagunes varsti pärast valimisi, kuid Dialoog ja sotsid jätkasid koostööd ja osalevad nüüd valimistel ühiselt. Karácsony on sel korral nende peaministrikandidaat.

TPV sai 2014. aastal 5,3% häältest, ületades seega vaid napilt viieprotsendilise valimiskünnise. Szél (ökonomist, kes töötas varem Ungari teaduste akadeemias ja riigi statistikaametis) valiti TPV parlamendifraktsiooni juhiks eelmisel aastal. Sügisel sai ka temast peaministrikandidaat. TPV on võtnud nüüd valimistel enda hõlma alla väikese paremtsentristliku erakonna Uus Algus.

Karácsony, Szél ja Vona kuuluvad 1970-ndate teisel poolel sündinud poliitikute põlvkonda. Neil on küll erimeelsusi muudes küsimustes, kuid kõik nad rõhutavad vajadust muuta põhiseadust, et minna üle proportsionaalsemale valimissüsteemile. Tänapäevaste tehnoloogiate rakendamist demokraatia teenistusse pooldavad seejuures mitte ainult TPV taustaga inimesed, vaid ka Jobbik, mis taotleb nii rahvahääletuste laialdasemat võimaldamist, üleminekut presidendi otsevalimisele kui ka e-valimiste sisseviimist.

2014. aastal kõigi suuremate opositsiooniliste jõudude valimisliidu loomine ei õnnestunud ja selleni ei jõutud ka sel korral, aga ei maksa imestada, kui järgmiste valimiste eel siiski jõutakse, sest see on ilmselt ainus viis Orbáni võimumonopoli murdmiseks.

Vaadatud filmid (2018, 1/4)

Käesoleva aasta kolme esimese kuu jooksul olen ma jõudnud vaadata kolm täispikka mängufilmi ja kolm dokumentaalfilmi. Piisavalt vähe selleks, et saaks teha neist nüüd lühikesed kokkuvõtted ühes postituses, enne kui need meelest lähevad.

Mängufilmid

“Everybody Loves Somebody” on romantiline komöödia edukast naistearstist (Karla Souza), kellel on keeruline eraelu. Kui tema vanemad otsustavad lõpuks abielluda, siis värbab Clara ühe meeldiva töökaaslase täitma oma kaaslase rolli nende pulmas, kuhu ilmub kohale ka tema endine armastatu, kelle ootamatu lahkumine murdis kunagi naise südame. Mis siis edasi saab? Pole raske arvata. Lühidalt: kerge meelelahutus, kuid hästi tehtud. [treiler]

“Golden Exits” on antiromantiline draama tavalistest inimestest, kes tegelikult midagi ei tee. Kuigi selle keskne tegelane (Emily Browning) ütleb ühe vestluse käigus, et sellistest inimestest kunagi filme ei tehta, on režissöör Alex Ross Perry üritanud teha nähtavasti just seda. Ma vist ei ole ühtegi tema varasemat filmi näinud. Peaks vaatama. Teemaks jälle keerulised inimsuhted, aga neist isegi huvitavam on režissööri käekiri. [treiler]

“Please Stand By” on koomiliste sugemetega, aga tegelikult küllaltki tõsine draama noorest autistlikust naisest (Dakota Fanning), kes põgeneb hoolekandeasutusest, et viia oma käsikiri kultussarja “Star Trek” stsenaariumisvõistlusele. Mõned autistid on filmi arvustades märkinud, et peategelast kujutatakse päris tõepäraselt, talle omaseid jooni on nemad täheldanud ka enda puhul. Hea, et selline film on tehtud. Paneb mõtlema. [treiler]

Dokumentaalfilmid

“Nõukogude hipid” räägib hipiliikumisest Nõukogude Liidus, aga ulatub välja ka tänapäeva. Näha võib mitmeid vanu hipisid. Huvitav, kuidas kommenteeriks seda endine EELK peapiiskop Andres Põder, kes olla olnud nooruses “hipipastor”. Ilmselt oli see liikumine siiski palju mitmekesisem ja eripalgelisem kui sellest filmist paistab. Kokkuvõttes pigem hoiatusfilm. Mitte küll “Reefer Madness”, aga kinnistab teatud stereotüüpe. [treiler]

“Tabamata ime” on saanud ilmselt nime Eduard Vilde tuntud näidendi järgi, aga võinuks laenata selle sama hästi tema tädipoja Eduard Bornhöhe teoselt “Kuulsuse narrid”, kuigi siis muutunuks režissööri suhtumine nii varjamatult selgeks, et võib-olla keeldunuks loo tegelased isegi projektis osalemisest. Päris kindel selles muidugi olla ei saa. Iseenesest ülikõva dokk, lausa potentsiaalne kultusfilm. Veebis täispikkuses vaadatav. Soovitan.

“Rodeo” viib ekskursioonile Mart Laari esimese valitsuse aega, kapates hoogsalt läbi terve rea toonaseid sündmusi, katsumusi ja probleeme. Film on üsna hästi tehtud, kuid juurde tasub kindlasti lugeda ajakirjas Teater.Muusika.Kino ilmunud Jaak Alliku arvustust. “Rodeo” on praegu ETV lehel täispikkuses järelvaadatav (vaid seitse päeva, kasutage võimalust!). Sobib mingil kummaliselt veidral viisil kokku ka nende teiste dokkidega.

PS. Päevapoliitiline avaldus: Minu arvates võiks Mart Laar veel viis aastat Eesti Panga nõukogu esimees olla, kui ta on ise jätkuvalt nõus seda ametit pidama. Mulle tundub, et kogu sel teemal käiv ažiotaaž on seotud vaid erakondade võimuvõitluse, mitte tema isikuga.