Hollandis jõuti rahvahääletustega ummikusse

Artikkel ilmus algselt ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Mõne aasta eest jõustus Hollandis seadus, mis võimaldab kutsuda kodanikel rahvaalgatuse korras esile nõuandvaid rahvahääletusi vastuvõetud seaduste ja ratifitseeritud lepingute tühistamiseks. Nüüd aga üritatakse seda seadust ilma rahvahääletust korraldamata tühistada.

Võitlus rahvaalgatusõiguse eest on kestnud Hollandis juba kaua. 20. sajandi esimesel poolel olid selle eestkõnelejateks sotsiaaldemokraadid ja vasakliberaalid, aga ka kommunistid, kuid toona poliitilisel maastikul domineerinud kristlikud erakonnad ei tahtnud sellest midagi kuulda.

Teema tõusis tõsisemalt päevakorda pärast seda, kui 1966. aastal asutati erakond Demokraadid 66 (D66), mis seadis oma sihiks Hollandi ühiskonna ja poliitilise süsteemi radikaalse demokratiseerimise. Tühistamisreferendumite sisseviimine oli siis üks selle erakonna peamistest eesmärkidest. Esialgu kukkusid katsed seda teha parlamendis läbi, kuid lõpuks võeti ühe valitsuskriisi järel D66 survel vastu ajutine referendumiseadus, mis kehtis aastatel 2002-2005.

See seadus nägi ette, et tühistamisreferendumid on siduva iseloomuga ja nende esilekutsumiseks tuleb kõigepealt esitada taotlus, millel on vähemalt 40 tuhat allkirja, seejärel aga koguda kuue nädala jooksul kokku vähemalt 600 tuhat allkirja, mille andmiseks peab igaüks isiklikult linnavalitsusse kohale minema. Need nõudmised olid nii karmid, et ühtegi rahvahääletust selle seaduse alusel ei korraldatud.

Euroopa-teemad tekitavad tüli

2005. aastal viidi aga eraldi seaduse alusel läbi nõuandev rahvahääletus Euroopa Liidu põhiseaduse lepingu üle. Vastava eelnõu algatasid siis D66, punarohelised ja sotsiaaldemokraadid. Valitsus seda ei toetanud, kuid parlamendis olid selle vastu ainult kolm kristlikku erakonda.

Rahvahääletuse eel tegid eelnõu algatanud jõud kampaaniat JAH poolt, aga kristlikest erakondadest kaks väiksemat kuulus EI-leeri. Võitis viimane. Kuna sama leping oli mõned päevad varem Prantsusmaal juba rahvahääletusel tagasi lükatud, siis ei omanud see enam suurt sisulist tähtsust, sest jõustumiseks vajas see kõigi Euroopa Liidu liikmesriikide heakskiitu, kuid selle rahvahääletuse tulemus on oluline edasiste arengute mõistmiseks.

Pärast seda ei tahtnud paremliberaalid enam toetada rahvahääletuste võimaldamist. Uuesti hakkasid asjad liikuma 2013. aastal tänu vahepeal kerkinud euroskeptilisele Vabadusparteile, millega rahvaalgatusõiguse toetajad said parlamendi mõlemas kojas vajaliku enamuse. 2014. aastal toimunud hääletusel olid seal uue seaduse vastu paremliberaalid ja kolm kristlikku erakond. Kõik teised toetasid.

Selle seaduse alusel tuleb nõuandva tühistamisreferendumi esilekutsumiseks koguda kõigepealt nelja nädala jooksul vähemalt 10 tuhat allkirja esialgsele taotlusele, seejärel kuue nädala jooksul vähemalt 300 tuhat allkirja lõplikule taotlusele. Tühistamisreferendumi võib algatada pea iga seaduse või lepingu suhtes, mis on vastu võetud või ratifitseeritud, kuid ei ole veel jõustunud.

Kuningakoja, eelarve ja põhiseadusega seotud asjade kohta see ei kehti, aga rahvusvaheliste lepingute suhtes käib küll. Kui rahvahääletusest võtab osa vähemalt 30% valimisõiguslikest kodanikest, siis peab selle tulemusega arvestama. See tähendab, et tagasilükkamise korral läheb asi tagasi parlamendi ette, kus seda hakatakse uuesti arutama, heidetakse kõrvale või viiakse sisse muudatusi.

Problemaatilised tulemused

Seadus jõustus 2015. aasta suvel. Esimene rahvahääletus toimus selle alusel 2016. aasta kevadel, kui häältega 38,2% poolt, 61,0% vastu ja 0,8% tühje sedeleid lükati tagasi Ukraina ja Euroopa Liidu vahel sõlmitud assotsiatsioonilepe. Hääletusest võttis osa kõigest 32,3% kodanikest.

Enne rahvahääletust kuulutas parlamendi alamkoja enamus, mis oli selle lepingu juba eelnevalt heaks kiitnud, et austab rahvahääletuse otsust, kui osavõtt tuleb enam kui 30% (eriarvamusele jäid paremliberaalid ja D66, kes seda lepingut kõige enam pooldasid). Hiljem üritati saavutada lepingus muudatusi ning seati tingimusi selle interpreteerimiseks, kuid lõpuks see läinud aastal siiski ratifitseeriti.

Hollandis tehti katseid kutsuda esile rahvahääletusi ka Euroopa Liidu poolt Moldova ja Gruusiaga sõlmitud assotsiatsioonilepete tagasilükkamiseks. Need algatused ei suutnud palju allkirju koguda, kuid mõjutasid poliitikute suhtumist rahvaalgatusõigusesse.

D66 oli olnud rahvahääletuste võimaldamise kõige järjekindlam toetaja ja lubas jätkata seda võitlust ka eelmisel aastal toimunud parlamendivalimistel, kuid nõustus lõpuks paremliberaalide ja kristlike erakondade nõudmisega panna koalitsioonilepingusse kirja 2015. aastal jõustunud seaduse tühistamine. Ja vastavat eelnõu pidi parlamendis kaitsma nüüd just selle ridadesse kuuluv siseminister.

Parlamendi alamkoda kiitis nõuandvate tühistamisreferendumite kaotamise veebruaris juba häältega 76:69 heaks. Tõenäoliselt läbib see peagi ka parlamendi ülemkoja. Tühistamisreferendumi esilekutsumist selle otsuse enda suhtes soovitakse vältida selle kiire jõustamisega.

Viimane rahvahääletus

Läinud nädalal toimus Hollandis aga teine rahvaalgatuse korras esile kutsutud tühistamisreferendum. See puudutas riigi uut julgeolekuseadust, mille algatas eelmine valitsuskoalitsioon, kuhu kuulusid paremliberaalid ja sotsiaaldemokraadid.

Algatusega referendumi korraldamiseks tulid välja neli üliõpilast, kelle hinnangul mindi selle seadusega eriteenistuste õigusi laiendades liiga kaugele. Sama meelt olid D66, punarohelised, sotsialistid, loomaõiguslased. Paremliberaalid, sotsiaaldemokraadid, kristlikud erakonnad ja Vabaduspartei leidsid, et tegemist on vajalike muudatustega, mis aitavad tagada kodanike turvalisust.

Rahvahääletuse ametlikud tulemused tehakse teatavaks homme, kuid esialgsete tulemuste kohaselt saavutas EI-pool napi ülekaalu. Samas oli nii palju tühje sedeleid, et seda toetasid siiski vähem kui pooled hääletamas käinutest. Viimased küsitlused ennustasid JAH-poole kindlat võitu, kuid läks teisiti.

Sel korral võtsid rahvahääletusest osa enam kui pooled kodanikest ja seda ei saa kirjutada üksnes sellega üheaegselt toimunud kohalike valimiste arvele, sest nendest osavõtt oli mõnes kohas hoopis madalam. Nähtavasti läksid paljud hollandlased hääletama, et väljendada nii ühtlasi enda vastuseisu tühistamisreferendumite kaotamisele.

Seda kinnitavad mingil määral kohalike valimiste tulemused. Eelmise korraga võrreldes kaotasid kõvasti maad nii D66, mis toetas parlamendis tühistamisreferendumite kaotamist, kui ka sotsiaaldemokraadid, kes pooldavad uut julgeolekuseadust, kuid tõusid punarohelised, kes esindavad mõlemas küsimuses vastupidist seisukohta. Nende arvates vajavad nii rahvaalgatusõigus kui ka uus julgeolekuseadus lihtsalt parandamist.

Kas tuleb uus erakond?

Arutelud selle üle, kas enne Riigikogu valimisi võidakse asutada Eestis uus erakond, meenutavad kuulsat kohta komöödiafilmist “Noor pensionär”, kus jahimees küsib restoranis: “Kas tuleb jaht või ei tule?” (publik naerab).

Asi ei ole selles, et uue erakonna järele puuduks nõudlus. Viimaste kuude jooksul tehtud küsitlused näitavad, et ligi 30% valimisõiguslikest Eesti elanikest ei oma kindlat erakondlikku eelistust.

Ka mina ei oska täna öelda, millisele erakonnale minu hääl järgmise aasta märtsis läheb. Eks neil kõigil ole omad head ja vead. Ja muidugi võiks pakkumine, mille hulgast valida, olla laiem. Suurem konkurents erakonnamaastikul tuleks Eestile kasuks, sest sunniks erakondi panustama valijate poolehoiu võitmiseks senisest enam poliitika kvaliteeti. Kui pakkumine turul on suur, siis lihtsalt reklaamist ei piisa – vaja on ka head toodet.

Tõsi, mõnikord võivad reklaamikampaaniad inimeste tarbimisotsuseid päris palju mõjutada (muidu neid ju ei tehtaks). Kui mõne toote ostjate vahel lubatakse loosida välja näiteks auto või aastane juustuvaru, siis selle läbimüük suureneb, kuigi võita õnnestub vaid vähestel. Poliitikute ja nende lubadustega ei ole asi teisiti.

Tarbimisühiskonnas on poliitikud sisuliselt kaupmehed, kes müüvad valijatele ennast, oma erakonda ja selle programmi. Kui majanduses peetakse vaba konkurentsi üldiselt edasiviivaks nähtuseks, lausa arengu mootoriks, siis poliitikas on Riigikogus esindatud parteid kehtestanud turule sisenemiseks barjääri: uue erakonna registreerimiseks tuleb saada kõigepealt kokku 500 liiget.

MTÜ tasandil on Eestis praegu registreeritud nii e-erakonna, Piraadipartei kui ka Eesti Otsedemokraatliku Erakonna algatusgrupp, mille üks eestvedajatest on Viljandist pärit Elver Loho. Lisaks veel Eesti Ellujäämisliikumine ning liikumine Tark ja Terve Eesti, mille sihiks on samuti erakonna asutamine. Võib julgelt öelda, et Riigikogu valimisteks neist ühtegi erakonnana ei registreerita.

E-erakonna algatusgrupp on sisuliselt tegevuse lõpetanud. Selle eestvedaja Mati Vaartnõu astus vahepeal EKRE liikmeks, kuid lahkus sealt enne kohalikke valimisi, sest osales ühes konkureerivas valimisliidus, mille taga oli Maria Kaljuste, kes läks kange saare naisena tülli perekond Helmega ja visati selle tõttu erakonnast välja. Kaljuste ja tema kaasvõitlejad panidki püsti liikumise Tark ja Terve Eesti.

Piraadipartei liikmete nimekirjas on praegu 58 inimest, kuid viimastel aastatel ei ole neid sinna oluliselt lisandunud. Taolistel nišiparteidel ongi Eestis raske kriitilist massi kokku saada.

Sama kehtib otsedemokraatliku erakonna algatusgrupi kohta. Rootsis on sarnane erakond pääsenud küll varem mõne esindajaga kohalikesse volikogudesse, kuid 2014. aasta parlamendivalimistel saadi ainult 0,02% häältest ja kohalikel valimistel oli nende parim tulemus siis 0,83%. Otsedemokraatliku erakonna idee on iseenesest huvitav, aga paraku ei ole vähimatki lootust, et see Eestis praegu erakonnana registreerumiseks vajaliku liikmete arvu kokku saaks.

Me elame küll väidetavalt infoühiskonnas, kuid see häkkerite subkultuur, millest on võrsunud nii piraadiparteide kui ka kaasaegsete otsedemokraatide uutele tehnoloogiatele tuginev lähenemine, ei ole siiski (veel) massiliikumine.

Ellujäämisliikumise tuumik koosneb valdavalt varem Eesti Iseseisvusparteiga seotud isikutest, aga sinna kuulub ka Tarmo Kask, kes kuulus kunagi EKRE juhatusse, kuid visati sellest erakonnast perekond Helme algatusel tagaselja välja. Helmed väitsid, et ta on kapo agent, aga Kask sellega ei nõustu. Tema sõnul on Helmed kõrvaldanud selliste ebaausate võtetega erakonnast kümneid inimesi, kes nendega milleski eriarvamusele on jäänud.

Ellujäämisliikumine, Tark ja Terve Eesti, Eesti Iseseisvuspartei ja Rahva Ühtsuse Erakond kokku moodustaksid ehk arvestatava jõu, mis Helmede kompaniiga samas sektoris valimistel konkureerida suudaks, aga praegu ei paista sellist koondumist toimuvat. EIP on sisuliselt riiulipartei ning RÜE liikmete arv võib langeda varsti alla viiesaja, mistõttu ähvardab seda registrist kustutamine. Valimistel saavad oma nimekirjaga osaleda aga ainult registreeritud erakonnad.

On veel ka Kurjategijate Eesti Erakonna algatusgrupp, mis võitleb vangide õiguste eest, kuid selle püüdlustele seab piirid see, et kohtu poolt süüdi mõistetud ja vanglakaristust kandvad isikud ei saa Riigikogu valimistel isegi hääletada, rääkimata kandideerimisest.

Paul Lettensi kavandatud Eesti Seenioride Erakond jääb nähtavasti samasuguseks miraažiks nagu kuulus Jaan Männiku partei, millest räägiti küll palju meedias, kuid päriselt ei jõutud isegi algastugrupi registreerimiseni MTÜ-na. Facebooki avarustest võib ju leida teisigi sarnaseid erakonnahakatisi, alates Eesti Kodanike Erakonnast ja lõpetades Rahvaparteiga.

Valimisteni on jäänud vähem kui aasta ning võib-olla ongi parem, kui nii hilja enam ühtegi päris uut erakonda turule ei tule, sest valijatele jääks selle poolt pakutavaga tutvumiseks liiga vähe aega. Nii saavad esineda nüüd uute tulijatena üksnes rohelised, kes 2011. aastal Riigikogust välja langesid. Loodetavasti on vahepeal möödunud aeg aidanud neil küpsemaks saada.

Artikkel ilmus 20. märtsil 2018 ajalehes Sakala. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Sakala veebilehel.

Loomingu aastaülevaatest

Täna hommikul leidsin postkastist Eesti Kirjanike Liidu ajakirja Looming värske numbri, milles avaldatud Margit Tintso ülevaade 2017. aastal ilmunud eesti luulest sisaldab muu hulgas järgmist lõiku:

Debütandina läheb arvesse ka poliitvaatleja ning blogija Andres Laiapea, kes andis välja kaks luulekogu: „Stereofooniline vaikus“ (luuletusi aastaist 1995–2002) ja „Ebakronoloogiline elu“ (luuletusi aastaist 2003–2017). Pole mingi üllatus, et rohkem kui 20 aasta jooksul kirjutatud luuletused varieeruvad nii sisult kui vormilt, samuti on raamatutes segiläbi tugevamaid ja harrastusliku näoga luuletusi. Esimene ja teine raamat erinevad suuresti oma tonaalsuselt: Laiapea nooruspõlve luule on ootuspäraselt kirglikum ja suuresõnalisem, samas kui teise raamatu luuletused on pigem lühemad, aforistlikumad ning tihti dialoogis teiste autorite tekstide või lauludega.

“Mis siis 2017. aasta luules silma jääb? Esiteks tuntud tõsiasi, et pikema aja jooksul valminud luulekogud kaaluvad ühe soojaga kirjutatud ja avaldatud raamatud üldjuhul üles,” märgib Tintso oma ülevaadet kokku võttes. “Ühiskondlikult tundlikumas luules otsitakse ideeliselt vastuvõetavamaid pooli ja uusi väljendusviise keeruliste teemadega tegelemiseks. /—/ Tundub, et selgete ja hoolikalt valitud sõnade väärtus järjest suureneb…”