Vaadatud filmid (2018, 2/4)

Käesoleva aasta esimene kvartal möödus nii, et vaatasin keskmiselt ühe mängufilmi kuus, ja sama hoogsalt läksid ka järgmised kolm kuud. Kõik filmid olid nüüd muidugi hoolikalt valitud.

“The Vanishing of Sidney Hall” räägib noorest kirjanikust (Logan Lerman), kes saavutab varakult suure läbimurde, laialdase tuntuse ning tunnustuse, kuid siis järsku silmapiirilt kaob. Miks? Mis juhtus? Mis temast sai? Tema jälgi ajab mees, keda kehastav Kyle Chandler jäi juba eelmisel sajandil meelde telesarjast “Homsed uudised”, mida ma omal ajal järjepidevalt vaatasin. Mõtlesin, et peaks nüüd vaatama, kuhu ta oma näitlejateel tänaseks välja on jõudnud. Chandler sobis rolli päris hästi, kuigi käis mõnes mõttes taas juba nimetatud telesarjas sissetallatud rada. Teemad on tõsised. Lugu kokkuvõttes üsna kurb.

“Miami” sai valitud vaatamiseks režissööri pärast. Zaida Bergroth teeb praegu oma järgmist filmi “Marian lapset”, kus ma taustanäitlejana osalen. Võtted toimuvad suuresti Olustveres. Vaatasin tema eelmist filmi, et otsustada, kas ma üldse tahan tema uues filmis kaasa teha. “Miami” on talle korralik soovituskiri. Teiste hulgas käib ekraanilt läbi Juhan Ulfsak. “Marian lapset” idee on samuti intrigeeriv ning ma olen lugenud ka selle stsenaariumi, aga ega tegelikult väga hästi ette ei kujuta, mis sellest lõpuks välja tuleb. Selles mõttes, et mis võtmes see film üldse tuleb. “Miami” selle arvamist lihtsamaks ei teinud.

“Nostalgia” valisin selle järgi, et filmi stsenaariumi üks autoritest on Alex Ross Perry, kelle “Golden Exits” tekitas tahtmise vaadata ka tema varasemaid filme. “Nostalgia” on tehtud hiljem, jõudis kinodesse käesoleval aastal. Reziššöör Mark Pellington. Ka see film koosneb, nagu “Golden Exits”, sisuliselt lugude jutustamisest selle sõna kõige otsesemas tähenduses. Inimesed lihtsalt räägivad. Erinevad inimesed, erinevad lood, kuid otsapidi omavahel seotud. Perry filme peab edasi vaatama. Kui aega saan, siis ka varasemaid.

Keskmiselt üks film kuus on küll äärmiselt vähe, mingit ülevaadet filmimaailmas toimuvatest arengutest sedasi ei saa, aga samas jätab see muljetele aega settimiseks, laseb filmidel paremini nö. kohale jõuda. Eks paistab, kas suudan sellist tempot hoida.

Kas meie põhiseadus kehtib?

Võidupüha puhul peetakse kindlasti taas palju pateetilisi kõnesid. See on hea, sest kuidagi ju tuleb isamaalist vaimu ülal hoida. Kuid ilukõnedest üksi ei piisa. Need on vaid väline vorm, mitte sisu ehk tuum.

Järgnev jutt võib rikkuda lugejate tuju. Teema on tõsine. Mõni tõenäoliselt leiab, et see ei ole üldse pidupäevale kohane ning parem oleks tõstatada selliseid küsimusi mõnel muul ajal. Mina sellega ei nõustu.

Võidupüha tähistamine ei ole lihtsalt niisama kombetalitus, millel puudub sügavam tähendus. Meie vabadussõda ei olnud pelgalt võitlus enamlaste ja Balti hertsogiriigi pooldajate vastu. See oli siiski ka võitlemine Eesti omariikluse, iseseisvuse eest. See on oluline nüanss, mida tuleks alati meeles pidada, et kõik toona ja ka hiljem selle eesmärgi nimel toodud ohvrid ei muutuks asjatuks.

Riigi juriidiliseks vundamendiks on põhiseadus, millele kogu riigikorraldus peaks toetuma. Meie põhiseaduse § 1 ütleb, et “Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas. Eesti iseseisvus ja sõltumatus on aegumatu ning võõrandamatu.”

Ei olnud juhus, et just see paragrahv sai 2003. aastal Euroopa Liiduga ühinemise küsimuses toimunud rahvahääletuse eel eurovastaste lipukirjaks. Minu jaoks isiklikult oligi see peamine põhjus, miks ma andsin oma hääle Euroopa Liitu astumise vastu. Leidsin nimelt, et sinna kuulumine riivab seda põhimõtet.

Skeptikud kuulutati aga toona idiootideks ja karavan veeres edasi. Rahva rahustamiseks pandi siis ühtlasi rahvahääletusele ka põhiseaduse täiendamise seadus, mille kohaselt “Eesti võib kuuluda Euroopa Liitu, lähtudes Eesti Vabariigi põhiseaduse aluspõhimõtetest” ja “Eesti kuulumisel Euroopa Liitu kohaldatakse Eesti Vabariigi põhiseadust, arvestades liitumislepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi.”

Tegemist oli omamoodi hookus-pookusega. Ühest küljest rõhutati küll põhiseaduse aluspõhimõtete olulisust, aga teisest küljest seda, et Euroopa Liitu kuuludes tuleb arvestada liitumislepingust tulenevaid kohustusi. Teisiti ei saakski see muidugi olla.

Praktikas on jõutud nüüd nii olukorda, kus hetkel kehtiva Eesti Vabariigi põhiseaduse osade sätete toime on peatunud. Kui see lause tundus ajuvaba, siis lugege seda uuesti, ja mulje ei parane.

Konkreetne näide. Põhiseaduse § 48 sätestab, et “erakondadesse võivad kuuluda ainult Eesti kodanikud.” Erakonnaseaduse § 5 ütleb seevastu, et “erakonna liikmeks võib olla ka vähemalt 18-aastane teovõimeline Euroopa Liidu kodanik, kes ei ole Eesti kodanik, kuid kes elab püsivalt Eestis.”

Uurisin hiljuti Riigikogu põhiseaduskomisjonilt, kas nende hinnangul ei ole need paragrahvid selles osas omavahel vastuolus. Pikas ja põhjalikus vastuses, mis kannab põhiseaduskomisjoni esimehe Marko Pomerantsi (Isamaa) allkirja, jõuti järeldusele, et põhiseaduses toodud punkt ei ole ühitatav Euroopa Liidu õigusega ning tulenevalt põhiseaduse täiendamise seadusest tuleb see jätta kohaldamata.

Kui palju on meie põhiseaduses teisi selliseid punkte, mille toime on Euroopa Liitu kuulumise tõttu samal moel peatunud, seda ei tea täna vist küll keegi. Vaja oleks põhjalikku revisjoni. Muidu võime ühel hetkel ootamatult avastada, et põhiseadusest on jäänud järgi ainult tühi kest, aganad ilma teradeta.

Minu arvates ei ole Euroopa Liitu kuulumisele täna head alternatiivi. Ma ei soovi sealt välja astumist ega pea vajalikuks sel teemal uue rahvahääletuse korraldamist. Kuid oma suveräärnsust tuleks võimaluste piires siiski jätkuvalt kaitsta. Vähemalt seda võlgneme me neile, kes on selle eest võidelnud.

Artikkel ilmus toimetatud kujul ajalehes Sakala. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Sakala veebilehel.

Kotzebue “Teekond Pärsiasse”

Keiserliku Vene kindralstaabi kapteni, Vladimiri ordeni, samuti Pärsia päikese ja Lõvi ordeni kavaleri Moritz von Kotzebue “Teekond Pärsiasse” (saksa keelest tõlkinud ja järelsõna kirjutanud Agur Benno) räägib sellest, kuidas ta käis 1817. aastal keiserliku Vene saatkonnaga, kuhu kuulus umbes 300 inimest, Pärsias, kinnitamas kahe impeeriumi “igavest sõprust”.

Raamat on kirjutatud pärast esimest suurt Vene-Pärsia sõda (1804-1813), mille lõpetanud Gülistani rahuga läksid Vene impeeriumile Dagestan, Abhaasia, Gruusia, suurem osa tänapäeva Aserbaidžaanist ning osa Armeeniast. Kotzebue küll ise selles sõjas ei osalenud, kuid ta toob lugejateni siiski kirjeldusi mitmetest lahingutest, mille toimumispaigad saatkonna teele jäid.

Sõjas pärslastega on siin toime pandud tõelisi kangelastegusid, mis vene rahvale au teevad; ma ei tea, miks sellest seni maailma ees vaikitud on, samal ajal kui igas teises riigis oleks sellest kõigis ajalehtedes kuni vastikuseni pasundatud. Ma pean end õnnelikuks, et olen esimene, kes võib nimetada veel kahte juhtumit, mida kogu siinne korpus võib kinnitada ja mille kangelased veel elavad.

Selles sõjas oli pärslastel arvuliselt umbes viiekordne ülekaal. Venelased sõdisid samal ajal vahepeal ka Prantsusmaa, Türgi, Rootsi ning Suurbritanniaga ega saanud seetõttu nii palju mehi välja panna. Edu saavutati tänu paremale sõjatehnikale, väljaõppele ja strateegiale.

Saatkond, mille koosseisu Kotzebue kuulus, käis kinnitamas saavutatud rahu, leppimas täpsemalt kokku omavahelistes suhetes. Neil kõnelustel autor ei peatu. Tema on keskendunud läbitud teekonna jooksul nähtud paikade, sealse eluolu ja ajaloo kirjeldamisele. Samuti saab hea pildi sellest, kui sõbralikult ja suurejooneliselt see saatkond Pärsias vastu võeti. Mitmesugustest paraadidest, pidustustest jms.

Kokkuvõttes jääb loost mulje, et Venemaa ja Pärsia vahel saavutatigi siis igavene sõprus ja rahu, kuigi juttu on ka sellest kuidas pärslased brittide juhendamisel relvajõude moderniseerivad. Ja kirjeldused kristluse väljajuurimisest ja kristlaste tagakiusamisest sisaldavad ühtlasi vihjeid, mis peaksid tegema ettevaatlikuks nende sõprusavalduste siiruse suhtes.

Hohikis oli meil õnnetus kaotada sel ööl üks meie saatkonna teenijatest, kes suri maohammustusse. Ta maeti küllaltki sügavale ning kaeti suurte kividega. Tagasiteel leidsime siiski kõik purustatuna, kuna musulmanid ei jäta isegi surnud kristlasi rahule.

Raamat ilmus saksa keeles esmakordselt 1819. aastal Weimaris, autori isa August von Kotzebue väljaandel. Eestist ja teistest Eestiga seotud tegelastest on Kotzebue teoses küll juttu, aga vaid vilksamisi, sest rõhuasetus on siiski mujal.

Gülistani rahu ei kestnud kaua. 1826. aastal üritasid pärslased troonipärija Abbas-Mirza juhtimisel (temast on Kotzebue raamatus juttu päris palju) venelasi eemale tõrjuda, kuid kaotasid ligi kaks aastat kestnud sõjategevuse tulemusel ka ülejäänud osa tänapäeva Aserbaidžaanist ning Armeeniast. Piir hakkas jooksma mööda Araksi jõge, mis lahutab Iraani ja Türgit Armeeniast ja Aserbaidžaanist ka tänapäeval.