Viljandi välispoliitikast

Välispoliitika kuulub traditsiooniliselt keskvalitsuse pädevusse, kuid välissuhtlusega tegelevad ka kohalikud omavalitsused. Nende hulgas Viljandi linn. Poliitilistest valikutest ei ole pääsu selleski valdkonnas.

Mõne aja eest võttis meie linnavolikogu üksmeelselt vastu otsuse lõpetada Viljandi osalemine Läänemere Linnade Liidus (Union of the Baltic Cities, lühendatult UBC). Volikogu istungil see mingit arutelu ei tekitanud. Eelarve- ja arengukomisjonis oli tõstatunud üksnes küsimus, kas seda ei võiks teha koos teiste Eesti linnadega.

Viljandi astus UBC liikmeks 1997. aastal, kuid ei ole organisatsiooni töös viimastel aastatel enam aktiivselt osalenud. “Temaatilised töörühmad ja koostöökohtumised pole olnud Viljandile olulised ja nendes osalemine oleks olnud linna esindajatele ajamahukas ja kulukas,” märgiti vastava eelnõu seletuskirjas.

UBC liikmemaks Viljandi suurustele linnadele on 1200 eurot aastas. Varem said idaeurooplased 30% allahindlust, kuid tänavu see soodustus kaotati. Kui linn selle organisatsiooni tegevuses sisuliselt ei osalenud, oli ilmselt tõesti mõistlik sealt välja astuda. Sama teed on läinud Kuressaare, Keila, Paldiski ja Kärdla.

Eestist kuuluvad jätkuvalt UBC ridadesse Tallinn, Tartu, Narva ja Pärnu, aga ka Viljandist väiksema elanike arvuga Maardu, Rakvere, Sillamäe, Võru, Jõhvi, Haapsalu ja Elva. Kas sealt lahkumine on praegu kõne all veel mõnes Eesti väikelinnas, seda ma ei tea.

Eelmisel sügisel Rootsis toimunud UBC üldkogul osalesid Tallinna, Tartu, Sillamäe ja Keila ning Eesti Linnade Liidu ja Eesti Avatud Noortekeskuste Ühenduse esindajad. UBC raames toimuv koostöö ja kogemuste vahetamine käib põhiliselt erinevate teemakomisjonide kaudu (kultuur, linnaplaneerimine, turvalisus, jätkusuutlik areng jms.) ning on selge, et võimekust nende töös osaleda ongi Eestis vaid paaril suuremal linnal. Selles mõttes kujutas Viljandi otsus endast lihtsalt reaalsuse aktsepteerimist.

Meie linnapea Madis Timpson märkis volikogu istungil, et kui 1990-ndatel oli selliste organisatsioonidega ühinemine vajalik, siis nüüd on probleem pigem selles, et Viljandil on juba liiga palju sõpruslinnu ja selliseid asju, kus ei jõua osaleda. “Mina parema meelega suunaksin selle raha laste võimaluste avardamiseks suhtlemisel sõpruslinnadega. Selle asemel et linnapead või abilinnapead või keegi käib tähtsatel kohtumistel kuskil ei tea kus,” seletas Timpson.

Loodetavasti võib sellest järeldada, et Timpsonil ei ole kavas jätkata Viljandis käesoleval sajandil väljakujunenud traditsiooni kirjutada ennast linna ajalukku uue sõpruslinna lisamisega.

Viljandil on juba üheksa sõpruslinna, neist enam kui pooled on lisandunud sel sajandil. Iga linnapea on võtnud juurde ühe linna. 2000. aastal sai Viljandi sõpruslinnaks Frostburg, linnapeaks oli siis Peep Aru. 2004. aastal Ternopil, linnapeaks Malle Vahtra. 2008. aastal Kretinga, linnapeaks Kalle Jents. 2013. aastal Cumberland, linnapeaks Loit Kivistik. 2017. aastal Telavi, linnapeaks Ando Kiviberg. Aitab küll!

Sageli on sõpruslinnade lisandumine tähendanud just kõrgetasemelisi visiite, mis sarnanevad maksumaksjate kulul toimuvatele turismireisidele. Ka Timpson on jõudnud juba linnapeana Gruusias käia.

Pigem võiks mõelda selle peale, kuidas seda sõpruslinnandust kokku tõmmata. Mõnel juhul oleks see võib-olla isegi üsna kerge.

Näiteks Frostburg sai Viljandi sõpruslinnaks küll omal algatusel, kuid ei ole hiljem entusiasmi ilmutanud. Omal ajal oli see seotud ameeriklaste laiema kampaaniaga suhete tihendamiseks Ida-Euroopaga, mille tõttu isegi Viljandi toonane abilinnapea Jaak Allik väitis Sakalale, et Frostburgi võtmine sõpruslinnaks aitab kaasa Eesti liitumisele NATO-ga. Tihedamad suhted kujunesid Viljandil hiljem välja hoopis Cumberlandiga, mis asub Frostburgist vähem kui paarikümne kilomeetri kaugusel.

Tõenäoliselt ei oleks Frostburgi linnavalitsusel nüüd midagi selle vastu, kui neil õnnestuks vabaneda sõpruslinna pidamisest. Küsimus on ainult selles, kuidas seda viisakalt korraldada.

Samuti võiks vaadata üle Viljandi linna eelarvest mittetulundusliku tegevuse toetamise korra. Kehtiva korra alusel eelistatakse projektitoetuste taotluste hindamisel projekte, mis on suunatud koostööle ja suhete arendamisele sõpruslinnadega. See on võimaldanud nii paljudel lastel kui ka täiskasvanutel neid linnu külastada, seal kontserte anda, osaleda erinevatel sõpruskohtumistel, võistlustel ja üritustel.

Kõik see on muidugi väga tore, aga ehk oleks mõistlikum suunata piiratud eelarvelisi vahendeid nii, et viljandlased saaksid osaleda hoopis rohkem suurematel rahvusvahelistel festivalidel ja võistlustel, mis mõjuvad tegelikult arendavamalt ja kujutavad endast suuremaid väljakutseid. See on samuti üks poliitiliste valikute koht.

UBC töös osalemine ei pruugi küll olla Viljandile jõukohane, kuid kultuuri ja spordi vallas tuleks latt seada siiski kõrgemale sõpruslinnadega lävimisest. Muidu on Viljandi vaikset hääbumist raske peatada, sest aktiivseid noori suuremate võimalustega ahvatlevad tugevad tõmbekeskused ei asu kaugel.

Artikkel ilmus toimetatud kujul ajalehes Sakala. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Sakala veebilehel.

Donald Trumpi tõejärgne ajastu

Donald Trump tegi seda jälle. USA president esines NATO tippkohtumisel oma tavapärases stiilis. Ta pildus ähvardusi ning esitas väiteid, mida võib nimetada pehmelt öeldes ebatäpseteks.

Kui kuulata pressikonverentsi, mille USA president pärast tippkohtumist andis, võib jääda mulje, et kõik on kõige paremas korras. Trumpi sõnul on NATO tugevam kui kunagi varem. Tema väitel tehti tippkohtumisel tohutuid edusamme ja liikmesriigid kohustusid tõstma oma kaitsekulutused kiiresti kahe protsendini SKP-st. Pikemas perspektiivis olevat sihiks lausa neli protsenti.

Teised riigijuhid selliste kokkulepete saavutamist ei kinnitanud. Küll aga jõudis meediasse info, mille kohaselt öelnud Trump suletud uste taga toimunud kohtumisel, et USA läheb edasi üksinda, kui nad kohe kiiresti kaitsekulutusi suurendama ei hakka. Kas see oli ähvardus NATO uks pauguga kinni lüüa, selle üle vaidlused veel kestavad.

USA meedia on toonud välja, et Trump esitas oma pressikonverentsil terve rea väiteid, mis lihtsalt ei vasta tõele. Tema sõnul kulutab USA praegu relvajõududele 4,2% SKP-st, kuid tegelikult on see viimastel andmetel 3,6%. Tema väitel katab USA 90% NATO kuludest, kuid tegelikult on see 22%. (Trumpi terava kriitika alla langenud Saksamaa kanda on samas 14% NATO eelarvest.) Jne.

“President Trumpi esinemine NATO tippkohtumisel Brüsselis oli pettumust valmistav, kuid kokkuvõttes mitte üllatav,” kommenteeris seda USA Senati relvajõudude komitee esimees John McCain, kes kandideeris vabariiklaste esindajana USA presidendiks kümne aasta eest. “Ei ole suurt mõtet lahata presidendi valeväiteid ja praalimist, tuleb vaid öelda seda, et need on ühe mehe sõnad.”

“Ameeriklased ja nende Kongress usuvad endiselt transatlantilisse liitu ja Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni (NATO) ning on selge, et ka meie liitlased usuvad veel meisse,” lisas senaator McCain. “See, et president Trump allkirjastas Brüsseli tippkohtumise deklaratsiooni ning väljendas lõpuks usku alliansi tulevikku, annab tunnistust meie vankumatute NATO partnerite kannatlikkusest, enesevalitsemisest ja pühendumusest.”

Trumpi demokraatidest kriitikud ennast muidugi nii hillitsetult ei väljendanud. Nende hulgas domineerivaid meeleolusid näitab hästi see, et läinud nädalal jagati sotsiaalmeedias agaralt linki väljaandes New York Magazine ilmunud pikemale artiklile pealkirjaga “What If Trump Has Been a Russian Asset Since 1987?“, milles spekuleeritakse võimalusega, et Trump on juba alates 1987. aastast venelaste usaldusisik.

Teema ei ole iseenesest uus. Sellest, et Trump avastas endas huvi poliitika vastu ja soovi saada USA presidendiks just pärast seda, kui käis 1987. aastal esimest korda Venemaal, on kirjutatud ka varem. Küllakutse esitas talle Juri Dubinin, toonane NSV Liidu suursaadik Washingtonis. Tehniliselt aitas visiiti korraldada Vitali Tšurkin, kellest sai hiljem Venemaa alaline esindaja ÜRO juures.

“Üks asi viis teiseni ning nüüd räägin ma suure luksushotelli ehitamisest, Kremli juurest otse üle tee, koostöös Nõukogude valitsusega. Nad kutsusid mind juuliks Moskvasse,” kirjutas Trump ise oma bestselleris “The Art of the Deal” (1987). “4. juulil lendasin ma koos Ivana, tema assistendi Lisa Calandra ja Normaga Moskvasse. See oli erakordne kogemus. Me sõitsime ringi poolel tosinal potentsiaalsel ehitusplatsil, sealhulgas mitmed Punase väljaku lähedal. Me peatusime hotelli “Natsional” Lenini sviidis ja mulle avaldasid muljet Nõukogude võimukandjate püüdlused sõlmida diil.”

See luksushotell jäi Moskvasse rajamata, kuid hiljem on hoidnud Trumpi ärilises mõttes pinnal paljuski vene raha, mis on jõudnud temani peamiselt suurte sularahatehingute kujul. Kuhu seda raha pidi liikudes välja jõuab, seda võib igaüks ise oletada. Paljude ameeriklaste valmisolek eeldada halvimat näitab eelkõige seda kui frustreerivalt Trumpi poliitika ja käitumine on neile mõjunud.

Paar kuud pärast Venemaalt naasmist lasi Trump avaldada ajalehes New York Times terve lehekülje ulatuses suure reklaami, milles süüdistas Jaapanit, Saudi Araabiat ja teisi riike (nimeliselt nimetamata) selles, et nad kasutavad ära Ameerika Ühendriikide sõjalist vihmavarju. Trumpi sõnul peaksid teised riigid ameeriklastele enda kaitsmise eest maksma. Sellega algasid tema poliitlised ambitsioonid.

Ja see on sisuliselt sama jutt, mida ta räägib tänapäeval. NATO tippkohtumisel antud pressikonverentsil kuulutas Trump, et USA relvatööstus on parim maailmas ja ta on valmis abistama riike sellega relvatehingute sõlmimisel. See on nähtavasti ka vastus küsimusele, kuhu peaks tema arvates minema see lisaraha, mille kulutamist riigikaitsele ta eurooplastelt nõuab: USA sõjalis-tööstusliku kompleksi kätte.

Kas Trump on Kremli ja/või USA relvatöösturite huve teeniv mõõdutundetu egomaniakk, nagu arvavad tema kriitikud, või “väga stabiilne geenius”, nagu ta ennast ise iseloomustada armastab, selle kohta langetavad kunagi lõpliku otsuse ajaloolased. Praegu on aga selge nii palju, et tema sõnad ei ole jätnud avaldamata mõju ameeriklaste hoiakutele laiemalt.

Uuringufirma Pew Research Center küsitluse kohaselt suhtub enamik ameeriklastest NATO-sse küll jätkuvalt positiivselt, kuid Trumpi ametiajal on lõhe erinevate poliitiliste leeride vahel ka selles küsimuses kasvanud. Demokraatidest pooldab NATO-t 78%, vabariiklastest vaid 47%. Ennast poliitiliselt sõltumatuna määratlenud ameeriklaste hulgas on vastav näitaja 59%.

Sarnane terav lahknevus on tekkinud suhtumises vabakaubandusse. 67% demokraatidest leiab, et vabakaubanduskokkulepped on olnud USA jaoks head asjad – vastupidist arvab neist vaid 19%. Vabariiklastest tunnistab seda aga kõigest 43%, samas kui 46% on nüüd veendunud, et need on olnud USA jaoks halvad, nagu Trump neile pidevalt sisendab. Varem kaldusid vabakaubandust toetama rohkem just vabariiklased.

Trump on seega mitte üksnes teatud osa ameeriklaste esindaja, vaid ka nende hoiakute aktiivne kujundaja. Tema juhtimisel on nüüd vabariiklaste hulgas süvenenud suund isolatsionismi ja protektsionismi, vastuseis vabakaubanduslepingutele ja sõjalistele liitudele teiste riikidega.

Seda, et tegemist on positsioonidega, mida toetab tegelikult vähemus USA ühiskonnast, kinnitavad tõenäoliselt ka sel sügisel toimuvad valimised, kus vabariiklastele ennustatakse enamuse kaotamist USA Esindajatekojas. Tänada võivad nad selle eest eelkõige president Trumpi.

Artikkel valmis 14. juulil 2018 ja ilmus 18. juulil ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Rootsi Keskerakond vaatab näoga tuleviku poole

Praegu opositsiooni kuuluv Rootsi Keskerakond läheb septembris toimuvatele parlamendivalimistele loosungiga “Edasi!”, kuid selle all ei mõelda edasi opositsiooni jäämist. Keskerakonna sihiks on viia Rootsit edasi.

“Raske ühiskondliku kliimaga ajal, mil paljud otsivad patuoinaid ja rassism laiendab oma haaret, seisab Keskerakond hoopis teistsuguse sõnumi eest. Meie tahame, et Rootsi tee edasi oleks rajatud inimlikkuse ja humanismi põhimõtetele,” teatas erakonna peasekretär Michael Arthursson. “Nii saame me luua ka turvalisust, korda ja arengut.”

“Edasiliikumine on Keskerakonna valimiskampaania keskne teema,” märkis Arthursson. “Kui teised maalivad asju mustaks ja on jäänud kinni probleemide kujutamisse, siis meie tahame tuua esile võimalusi, lootust ja usku tulevikku.”

Rootsis on võimul sotsiaaldemokraatide ja roheliste vähemusvalitsus. Keskerakond on seotud paremtsentristlike erakondade alliansiga, kuhu kuuluvad veel moderaadid, liberaalid ja kristlikud demokraadid. Küsitluste kohaselt konkureerib nüüd valimistel sotsidega esikoha pärast immigrantidevastane erakond Rootsi Demokraadid, millega koalitsiooni mineku on teised suuremad erakonnad välistanud.

Paremtsentristide sihiks on saada neljakesi kokku rohkem kohti kui vasakpoolsetel, et moodustada ise vähemusvalitsus. Enamusvalitsuse sünd on Rootsi Demokraatide kasvanud populaarsuse ja samaaegse paariastaatuse tõttu ülimalt ebatõenäoline. Lõpliku jõudude jaotuse muudab sisuliselt ennustamatuks aga see, et nii rohelised kui ka kristlikud demokraadid kõiguvad praegu neljaprotsendilise valimiskünnise piiril.

Keskerakonnale ennustavad küsitlused nendel valimistel paremat tulemust kui 2014. aastal, kui saadi 6,1% häältest, mis andis parlamendis 22 kohta 349-st. Nüüd kavatseb neid toetada 8-9% valijatest. Ükski uus erakond valimiskünnist tõenäoliselt ei ületa.

Annie Lööf: võitleme liberaalsete väärtuste eest

Eelmisel nädalal toimunud Almedaleni nädalal (tänavu juba viiekümnendat aastapäeva tähistanud igasuvisel ürituste seerial, kus erakonnad ennast ja oma poliitikat tavapärasest põhjalikumalt tutvustavad ja uusi ideid esitlevad) peetud suures kõnes rõhutas Rootsi Keskerakonna esinaine Annie Lööf vajadust seista kindlameelselt liberaalsete väärtuste eest.

“Poolas ei saa ajakirjanikud enam vabalt kirjutada. Kriitilisi hääli vallandatakse ning vaigistatakse. Tsensuur on tuntav. Ungaris väidab president Viktor Orbán, et liberaalse demokraatia aeg on läbi. Seal muudetakse meelevaldselt põhiseadust ja pannakse kinni ülikoole. Nendele liberaalsetele väärtustele, mis on teinud meid nii edukaks, esitatakse üha enam väljakutseid. Inimväärikust rünnatakse. Seda ei austata. Seda koheldakse nagu mingisugust häirivat kärbest. Seda juhtub ka Rootsis,” rääkis Lööf, kelle endagi kõne katkestasid korraks noorte marurahvuslike aktivistide vahelehõiked, mis seda siiski pikemalt häirida ei suutnud.

“Mu sõbrad, me ei lase neil kunagi peale jääda. Sellele ei ole alternatiivi. Meie peame võitma võitluse väärtuste eest. See puudutab seda, milline riik Rootsi peaks olema. Vihkamise vastu peame me seisma ühiselt,” kuulutas Rootsi Keskerakonna esinaine. “Võitlus väärtuste pärast. See puudutab inimväärikust. Seda kuidas me üksteist kohtleme. See puudutab austus. See käib inimlikkuse ja võõravaenulikkuse vahel. Koostöö ja sulgumise vahel. Vabaduse ja rõhumise vahel. Ja see ei ole lõppenud.”

“Kes võidab võitluse väärtuste pärast siin, sellest sõltub Rootsi tulevik,” märkis ta samas. “Mina tahan, et Rootsi jääks riigiks, kus me kohtleme üksteist austusega. Kus me seisame inimlikkuse eest. Kus me tagame ühiselt selle, et kedagi ei jäeta välja. Sest need on väärtused, mis on teinud Rootsi tugevaks. Mis teevad Rootsi tugevaks ka tulevikus. Meie ei lepi kunagi sellega, et erinevusi kasutatakse ettekäändena tagakiusamiseks. Et isetehtud pomme visatakse põgenikekeskuste ja sünagoogide pihta. Et äärmuslased ja islamistid tapavad hoolimatult süütuid inimesi. Et nad külvavad terrorit ja hirmu. Et nad ohustavad demokraatiat. Seetõttu peame me jätkama selle lahingu pidamist.”

“Olema ebameeldivad natsidele, rassistidele, islamistidele ja ekstremistidele. Ütlema välja ja seisma selle eest, millesse meie usume. Keegi ei saa hirmutada meid vaikima. Mitte mind, mitte kedagi. Vihkamisel ei tohi lasta kasvada,” rõhutas Lööf. “Mu sõbrad, asi on tõsine. Sel sügisel saame me ühiselt seista võõravaenulike jõudude vastu. Sel sügisel saame me ühiselt seista vihkamise vastu. Sel sügisel saame me valida tee, mis viib meid edasi.”

Keskerakonna plaan immigrantide integreerimiseks

Mis puudutab immigrantidega seotud probleeme, siis on Keskerakond käinud välja konkreetse plaani uusasukate kiireks lõimimiseks Rootsi ühiskonda. Riiki saabuvatele sisserändajatele tahetakse pakkuda võimalust läbida intensiivne integratsiooniaasta, mille käigus omandatakse keelt ja Rootsi tööturule sobivaid kutseoskusi ning saadakse selge pilt Rootsi ühiskonna ootustest.

Integratsiooniaasta läbija peaks osalema kursustel ning ettevõtetes toimuvas praktilises ametiõppes vähemalt 50 tundi nädalas. Ta saaks isikliku mentorti, kellel on Rootsis ametialaseid kogemusi, ja kursuste eduka läbimise korral ka tunnistuse, mis kinnitab Rootsi tööturule sisenemiseks piisava keele- ja ametioskuse omandamist. Nii peaksid vähemalt motiveeritumad immigrandid saama parema stardi Rootsi ühiskonda sisenemiseks.

Loodetakse, et sel moel õnnestuks saada immigrantide hulgast rohkem tööjõudu just nendesse sektoritesse, kus seda on hädasti vaja, ning muutuks olukord, kus immigrantide hulgas on töötus viis korda suurem kui Rootsis sündinud inimeste hulgas.

Integratsiooniaasta läbimiseks peaksid immigrandid aga võtma laenu, mis tuleb hiljem pikema perioodi jooksul tagasi maksta, sarnaste põhimõtete alusel nagu õppelaenud.

Kas selle plaani ellurakendamiseni jõutakse, see sõltub muidugi valimistulemustest.

Rootsi Keskerakonna ettepanekute hulgas on see samas loomulikult vaid üks paljudest. Põhjalikult on pööratud nüüd tähelepanu ka näiteks tervishoiu- ja sotsiaalsüsteemiga seonduvale ning keskkonnaküsimustele.

Artikkel ilmus algselt ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.