Reformierakond, SDE, Eesti 200 ja rohelised võiks teha varivalitsuse

Tänaseks on peaaegu kindel, et Jüri Ratas jätkab peaministrina valitsuses, mille poliitikat hakkab dikteerima EKRE. Koalitsioonilepingu tekst ei pruugi tulla isegi väga hull. Probleem on selles, mis hiljem toimuma hakkab.

Pärast selle uue valitsuse ametisse astumist ei ole Keskerakonnal ja Isamaal enam taganemisteed. EKRE võib aga iga hetk ähvardada valitsusest välja jalutada, survestades sellega oma värskeid partnereid, et nad oleksid järeleandlikumad Mart ja Martin Helme nõudmiste suhtes.

Koalitsiooni lagunemine tähendaks Keskerakonna ja Isamaa jaoks, et nad peaksid minema häbistatult Reformierakonna ette, paluma, et Kaja Kallas annaks neile andeks. Kõik saavad aru, et sellises olukorras ei võtaks Reformierakond neid koalitsiooni nii headel tingimustel, mida oldi valmis praegu pakkuma. Ainus alternatiiv sellisele enesealandamisele on siis erakorralised valimised, kuid need tähendaksid Keskerakonnale ja Isamaale ilmselt hävingut. Seetõttu üritavad nad, kui see valitsus nüüd lõpuks moodustatud saab, loodud koalitsiooni lagunemist iga hinna eest vältida. See annabki kõik trumbid EKRE-le, kelle jaoks erakorralised valimised või lihtsalt tagasi opositsiooni minek ei oleks mingi probleem.

On raske öelda, kui kaua selline koalitsioon püsida võib. Minu meelest on olemas täiesti realistlik võimalus, et nad ei suuda panna kokku isegi järgmise aasta riigieelarvet. Sellisel juhul tuleksid samuti erakorralised valimised.

Välistada ei saa aga muidugi ka seda, et loodav valitsus jääbki ametisse neljaks aastaks.

President on lubanud teha ettepaneku valitsuse moodustamiseks kõigepealt Kaja Kallasele kui valimised võitnud erakonna juhile. Keskerakond ja Isamaa on demonstreerinud soovimatust temaga läbirääkimisi pidada. Kallas kavatseb kohtuda nüüd sotsidega, et koostada oma alternatiivne plaan valitsuse moodustamise aluste kohta ning lasta seda Riigikogus ka hääletada.

Aga miks piirduda ainult sotsidega? Roheliste peasekretär Joonas Laks märkis juba vahetult pärast valimisi, et 9% valijate häältest jääb nüüd Riigikogus esindamata ning tulevasel peaministril oleks mõistlik mingi osa neist kaasata. “Seda enam, et ministriks sobivaid inimesi neid hääli esindavates erakondades on küll ja veel,” kirjutas ta oma blogis.

Kaja Kallase valitsus ei pea jääma sündimata. Reformierakond, SDE, Eesti 200 ja rohelised omavad head võimalust koostada koalitsioonileping ja moodustada valitsus. Pidada järgmise kahe nädala jooksul sarnaseid läbirääkimisi, mida on pidanud viimastel nädalatel Keskerakond, Isamaa ja EKRE. Selle vahega, et neid läbirääkimisi juhiks presidendi poolt määratud peaministrikandidaat, kes on saanud juba ametlikult ülesande uue valitsuse moodustamiseks, mitte mõni omavolitsev isetegevuslane, kes kuritarvitas seda tehes enda ametiseisundit.

Kahe nädala pärast peaks toimuma siis Riigikogus hääletus tulevase valitsuse moodustamise aluste kohta. Tõenäoliselt kukuks Kallas seal läbi (kuigi arvestades vastumeelsust, mida osad keskerakondlased ja isamaalased tunnevad EKRE suhtes, ei ole ette kindel, et see nii läheb). Sel juhul saaks tema valitsus jätkata ju lihtsalt varivalitsusena, mis on valmis juhtimise riigis iga hetk üle võtma (mõeldes pingetele, mida koalitsioon EKRE-ga vältimatult kaasa toob, polegi ehk võimatu, et see ühel päeval juhtub).

Viimastel nädalatel on muretsetud Eestis palju selle pärast, et asjad paistavad liikuvat siin samas suunas, kuhu on läinud Ungari ja Poola. Nendes riikides on aga üheks väga suureks probleemiks just opositsiooni killustatus, opositsiooniliste erakondade suutmatus omavahel koostööd teha. Eestis on nüüd õnneks võimalik näidata, et sündivale EKRE, Keskerakonna ja Isamaa koalitsioonile on olemas tugev, tõsiseltvõetav ja positiivne alternatiiv. Hiljem on võib-olla hilja kahetseda, kui see võimalus praegu käest lasta.

Igatahes saaks nii loodud vajalik vastukaal survele, mida EKRE koalitsioonis kindlasti avaldama hakkab. Oht, et nad tõmbavad Keskerakonna ja Isamaa lõpuks täiesti ära enda orbiidile, on vägagi reaalne. Sellega tuleks tõsiselt arvestada.

PS. Ma üldiselt ei poolda mingeid sookvoote, aga lihtsalt mängu ilu pärast võiks ministrite sooline jaotus Kallase valitsuses olla kooskõlas soolise jaotusega ühiskonnas tervikuna. Oleks ju heaks kontrastiks sellele üsna üksluise ilmega kabinetile, mida pakub nüüd Keskerakonna, EKRE ja Isamaa poliitiline kartell.

Iisraelis võib tulla võimupööre

Järgmisel teisipäeval, 9. aprillil toimuvad Iisraelis parlamendivalimised, kus esikoha pärast rebivad peaminister Benjamin Netanyahu konservatiivne Likud ning tsentristlike erakondade valimisliit Kahol Lavan.

Tänavu 70-aastaseks saav Netanyahu tõusis esimest korda peaministriks 1996. aastal, olles toona noorim valitsusjuht Iisraeli ajaloos. 1999. aastal sai ta valimistel lüüa ja läks seejärel tööle erasektorisse. Sinna ei jäänud ta siiski kauaks. 2002-2003 oli ta Iisraeli välisminister, 2003-2005 rahandusminister. 2005. aasta lõpus valiti Netanyahu uuesti Likudi esimeheks. 2006. aasta märtsis toimunud parlamendivalimiste järel jäi erakond tema juhtimisel opositsiooni. Peaminister sai temast taas 2009. aasta märtsis.

Iisraeli 120-kohaline parlament valitakse ametisse neljaks aastaks, kuid valimised toimuvad väga sageli ennetähtaegselt. Riigi poliitikaelu on äärmiselt elav ja dünaamiline. Erakonnad sünnivad ja surevad, liituvad ja lagunevad. Juba üks vanasõna ütleb, et kus on kaks juuti, seal kolm parteid.

Valitseb poliitiline mitmekesisus

Valimised toimuvad ühes üleriigilises valimisringkonnas proportsionaalsuse põhimõtte alusel. Süsteem on loodud teadlikult selline, mis välistaks võimu koondumise ainult ühe erakonna kätte.

Valimiskünniseks kehtestati 1949. aastal 1%. Pärast holokausti leidsid juudid, et nende oma riigis peab ka väikseimatel poliitilistel vähemustel olema võimalik ennast parlamendi kaudu kuuldavaks teha. Aja jooksul kasvasid aga peale uued põlvkonnad, kellel puudus selline isiklik poliitilise õigusetuse kogemus, mis mõjutas väga tugevalt selle riigi rajajaid. Suuremad erakonnad tüdinesid vajadusest arvestada pidevalt väikeparteidega, ja hakkasid valimiskünnist tõstma. 1992. aastal kehtestati künniseks 1,5%, seejärel 2003. aastal 2% ja lõpuks 2014. aastal 3,25%.

2015. aastal ületas künnise kümme nimekirja, kuid neist kolm olid mitmest erakonnast koosnevad valimisliidud. Teiseks platseerus siis Likudi järel vasaktsentristlik Sionistlik Liit, mille moodustasid sotsiaaldemokraatlik Iisraeli Tööpartei ning Tzipi Livni liberaalne Liikumine. Livni teatas veebruaris, et ta lahkub poliitikast. Tema erakond nüüd valimistel ei osale.

Likudi peamiseks rivaaliks tõusnud valimisliit Kahol Lavan koosneb kolmest erakonnast. Eelmine kord osales neist valimistel ainult üks, liberaalne Yesh Atid, mis oli kuulunud varem Netanyahu koalitsiooni, aga läks siis pärast valimisi opositsiooni. Ülejäänud kaks on päris uued erakonnad, mis loodi jõustruktuuridega seotud inimeste eestvedamisel.

Peastaabist poliitikasse

Iisraelis ei ole erakonna registeerimiseks vaja palju liikmeid. Eelmise aasta detsembris asutatud Vastupidavus Iisraelile, mida juhib kaitsejõudude peastaabi endine ülem Benny Gantz, sai asutamisdokumentidele 109 allkirja. Gantz oli peastaabi ülem aastatel 2011-2015. Pärast seda oli tal kolme aasta jooksul parlamenti kandideerimine keelatud. Selle seadusega ettenähtud perioodi möödumisel hakkaski ta erakonda looma.

Tänavu jaanuaris asutas uue erakonna Moshe Ya’alon, kes oli peastaabi ülem aastatel 2002-2005. Tema valiti 2009. aastal parlamenti Likudi liikmena. 2009-2013 oli ta luuretegevust koordineeriv strateegiliste asjade minister, 2013-2016 kaitseminister. Ühtlasi oli ta siis ka pikalt asepeaminister. Netanyahuga tekkinud erimeelsuste tõttu lahkus Ya’alon lõpuks nii kaitseministri kohalt kui ka erakonnast.

Ya’aloni uus erakond ning Gantzi partei sõlmisid koostöölepingu jaanuari lõpus. 21. veebruaril, kui oli kandidaatide registeerimise viimane päev, teatati valimisliidust erakonnaga Yesh Atid, mida juhib endine ajakirjanik Yair Lapid, kes oli 2013-2014 rahandusminister. Parlamendi nüüd ametist lahkuvas koosseisus kuulus ta väliskomisjoni, riigikaitsekomisjoni ning luure- ja julgeolekteenistuste alamkomisjoni.

Valimisliidu kandidaatide nimekirja juhivad Gantz ja Lapid. Nad on leppinud kokku, et kui valimisliit võidab valimised ja moodustab valitsuse, on esimesed kaks aastat peaminister Gantz ja järgmised kaks Lapid, kellest saab esialgu välisminister. Kaitseministriks saab alguses Ya’alon, kelle vahetab kahe aasta pärast välja Gantz.

Neljas kandidaat selles valimisnimekirjas on Gabi Ashkenazi, kes oli kaitsejõudude peastaabi ülem aastatel 2007-2011, enne Gantzi. Tema ametiajast on teada, et 2010. aastal tahtis Netanyahu korraldada õhurünnakuid Iraani pihta. Valitsuse salajasel istungil olid Ashkenazi ja luureteenistuste juhid üksmeelselt selle vastu. Tänu sellele ei läinud valitsus Netanyahu plaaniga kaasa.

Julgeolekuteemad on olulised

Iraani ründamise vastu oli peastaabi ülemana ka Gantz. Tema järel sellele kohale saanud Gadi Eisenkot ütles nüüd jaanuaris ametist lahkumise puhul ajalehele New York Times antud intervjuus, et viimastel aastatel on Iisrael andnud tuhandeid lööke (seda avalikult kuulutamata, vastutust võtmata) Iraani sisseimbumise vastu Süürias. Varem oli piirdutud rünnakutega Iraani käsilaste vastu, kuid 2017. aasta jaanuaris kiitis valitsus heaks uued reeglid, mis võimaldasid sihtmärkide ringi laiendada.

Nüüd peastaabi ülemaks saanud Aviv Kochavi ei olnud peaminister Netanyahu eelistus. Kui kaitseminister Avigdor Liberman tema nime eelmisel aastal välja käis, olla Netanyahu nõudnud, et ta Kochavi kandidatuuri valitsuse ette ei tooks. Lieberman teda kuulda ei võtnud, kuid astus juba järgmisel kuul ametist tagasi ja Netanyahu võttis enda kanda ka kaitseministri ülesanded.

Kahol Lavan koondabki sisuliselt neid, kes on vastu sellele väga riskantsele julgeolekupoliitikale, mida üritavad suruda peale Netanyahu ning tema toetajad. Valimisliidu programm näeb ette suhete arendamist rahumeelsete araabia riikidega ja valmisolekut läbirääkimisteks palestiinlastega. Samas välistatakse edasine maade loovutamine. Leitakse, et Jeruusalemm peab olema Iisraeli jagamatu pealinn, Iisrael jääma juudiriigiks ja palestiinlased tagasipöördumisõiguseta. Kohustus läbida ajateenistus peaks aga laienema kõigile Iisraeli kodanikele, sõltumata nende usulistest veendumustest.

Ühtlasi tahetakse piirata peaministri ametiaeg kolme ametiaja või kaheksa aastaga, et vältida võimu liigset koondumist ühe inimese kätte. Keelata tõsistes õigusrikkumistes süüdistuse saanud või süüdimõistetud poliitikutel avalikesse ametitesse kandideerimine. Kindlustada ajakirjandusvabadust, meedia sõltumatust poliitilis-majanduslikest sobingutest.

Mitmed toodud punktidest on suunatud otseselt Netanyahu vastu. Nimelt esitas Iisraeli peaprokurör veebruari lõpus talle süüdistuse, mille kohaselt oli Netanyahu sõlminud mõningate juhtivate meediakontsernide omanikega kokkuleppeid, et aitab suruda läbi nende ärihuve teenivaid seadusi, saades vastutasuks positiivset meediakajastust.

Viimased küsitlused näitavad, et Kahol Lavan võib valimised võita, aga see muidugi ei garanteeri veel nende poolt valitsuse moodustamist. Künnise peaks sel korral ületama 12-13 nimekirja. Milline koalitsioon neist lõpuks kokku pannakse, seda ei tea täna keegi.

Artikkel ilmus 3. aprillil 2019 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Võimu haarab häälekas vähemus

Paistab, et küünikutel oli siiski õigus. Tuleb välja, et EKRE portaalist Uued Uudised on saamas võimupartei häälekandja, Pravda ja Rahva Hääle nüüdisaegne kehastus. Ei oleks tõesti uskunud, et selline nali Eestis tänapäeval juhtuda võib.

Valimistulemuste põhjal olnuks kõige loogilisem, et uue koalitsiooni moodustavad Reformierakond ja Keskerakond, Kaja Kallas saab peaministriks ja Jüri Ratas läheb Riigikogu esimeheks. Selline lahendus oleks teoreetiliselt veel võimalik, kui keskerakondlased loobuksid kollektiivse poliitilise enesetapu sooritamisest.

Paraku ei käitu poliitikud alati mõistuspäraselt.

Ei ole üllatav, et tänane Isamaa eelistab Reformierakonnale ja sotsidele koalitsiooni, kuhu kuulub EKRE. Ühe hiljuti sellest erakonnast lahkunud inimese sõnul ütlevad Helmed kõva häälega välja seda, mida Helir-Valdor Seeder vaikselt mõtleb.

Tasub meenutada, et Mart Helme sai suursaadikuks Lennart Meri soosikuna, töötas hiljem aastaid eurosaadik Tunne Kelami nõunikuna ja sehkendas vahepeal koos pojaga ka Res Publica loomise juures, kuigi sellest projektist jäid nad lõpuks kõrvale. Isamaa ja EKRE ei erine teineteisest enam rohkem kui rohelised ja Elurikkuse Erakond.

Keskerakonna valik on aga hämmastav. Väited, et Kaja Kallas käitus nendega üleolevalt ja ülbelt, ei mõju isegi naeruväärselt, vaid kõlavad lihtsalt väga hädise eneseõigustusena. Vaevalt keskerakondlased isegi sellist jura usuvad. Neile jutupunkte koostav Janek Mäggi on tõestanud ennast nüüd küll eeskujuliku variseri, aga mitte hea suhtekorraldajana.

Mis neile küll pähe lõi?

Keskerakonna esimees Jüri Ratas oli võidus nähtavasti juba ette nii kindel, et ei suutnud valimistel saadud kaotusega psühholoogiliselt kuidagi leppida. See, et ta peaministriks jäämise nimel EKRE poole pöördudes enda sõnu sööma hakkab, tundus talle ilmselt ebaoluline. Küllap arvas, et Keskerakonna valijatele ei lähe see korda ja nelja aasta pärast on kõik selle juba nagunii unustanud.

Kuid see U-pööre EKRE poole oli nüüd siiski kollektiivne otsus, mida ei saa taandada ainult ühe inimese isiklikele võimuambitsioonidele. Kindlasti mängisid selle juures oma rolli ka varasem kibestumine (Kaja Kallasele taheti maksta kätte selle eest, et tema isa juhtimisel Reformierakonna poolt langetatud valikute tõttu jäi Keskerakond aastail 1999 ja 2003 valimiste järel opositsiooni) ja inimeste isiklikud suhtevõrgustikud (näiteks see, et Kadri Simson ja Martin Helme käisid ülikoolis samal kursusel).

Kahtlemata oli mingi mõju sellelgi, et juhtivad keskerakondlased said oma valimiskampaania raames ukselt-uksele joostes pahatihti sõimata vihaste EKRE toetajate käest. Kuna see partei tegi valimistel korraliku tõusu, võis neil ehk tõesti tekkida ettekujutus, et EKRE kaasamine valitsusse oleks väga riigimehelik ja aitaks maandada ühiskonnas esinevaid pingeid.

Milline grandioosne valearvestus!

EKRE-le andis oma hääle veidi enam kui kümnendik, täpsemalt 11,2% kõigist hääleõiguslikest kodanikest. Tähelepanuväärne, kuid siiski suhteliselt väike vähemus. Samas olid küsitlused juba varem näidanud, et neist oli saanud Eestis kõige ebapopulaarsem erakond ning inimeste suurimaks hirmuks oligi valimiste eel just paremäärmuslaste võimuletulek. Peab olema päris suures meeltesegaduses, et nendega sellises olukorras koalitsiooni tegema hakata. Praegu kokkuklopsitav valitsus on algusest peale opositsioonis suurema osaga rahvast.

Jutud, et EKRE tuleb võtta nüüd tingimata valitsusse, sest muidu võivad selle valijad solvuda ja tänavatel märatsema hakata (kas nad on siis tõesti poolearulised metslased?), on sisuliselt samaväärsed väitega, et sotside juhil Jevgeni Ossinovskil on praegu õigustatud ootus saada peaministriks – Lätis ju tehti hiljuti valitsus, mida juhib kõige napimalt valimiskünnise ületanud erakonna esindaja.

Väga hea, et EKRE tuumikvalijatele suunatud propagandasaade “Räägime asjast” nüüd laiema avalikkuse huviorbiiti jõudis. Soovitan kuulata ka selle vanemaid osi. Need leiab aadressilt https://www.mixcloud.com/raadiosaade/

Lakkamatu enesekultus, millega kaasneb kõigi teisitimõtlejate jõhker mõnitamine, selgitab üheaegselt nii EKRE populaarsust kui ka ebapopulaarsust. EKRE fännidele tundub, et selliste ärplevate jutupaunikute näol on tegemist mingite eriti kõvade meestega. Paljud teised peavad neid moraalseks lumpeniks, patoloogilisteks valetajateks, kelle suu suitseb, nii et silm ka ei pilgu.

Iga tervemõistuslik poliitik pidanuks nägema ette, et EKRE kaasamine valitsusse ärritab üles ühiskonna vaikiva enamuse. Neid toetanud häälekas vähemus võib küll rahul olla, kuid selle hinnaks on palju suurema hulga inimeste väljavihastamine.

Lootus, et EKRE juhid enda käitumist parandavad, ei arvesta sellega, et teistele inimestele emotsionaalselt haiget tegemine pakub neile mingit perversset naudingut. Tänu sellele saavad nad tähelepanu, millest võiksid muidu ainult unistada, tunnevad ennast tegijatena. Kui tegemist oleks teismelistega, võiks tõesti loota selle perioodi möödumist, aga nemad on juba väljakujunenud isiksused. On väga naiivne loota, et nad muutuvad.

Ja nad ei saagi muutuda. EKRE juhid on omaenda retoorika pantvangid. Nad lihtsalt peavad nüüd samas stiilis jätkama. Vastasel korral võib jääda mulje, et nad on ise süvariigi agendid, kelle ülesandeks oli lihtsalt rahulolematute valijate hääled kokku korjata, et kanda need globalistide huvides kartellipoliitika altarile.

Mine tea, võib-olla see ongi nii…

Artikkel ilmus 2. aprillil 2019 ajalehes Sakala. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Sakala veebilehel.