Maria Jotuni “Armastus”

Loomingu Raamatukogu värske number. Rahva Raamat kindlustas lugemisvara ja samas kõrval asuv Ko-Ko Kohvik jäätisekokteili ja koogiga (kõik kokku läks maksma umbes 6.50). Kiiresti neelatav ja päris hästi kirjutatud, aga…

“Soome klassiku Maria Jotuni 1907. aastal ilmunud novellikogu, millele toonased kriitikud panid pahaks tekstide siivutust, eriti kuna kirjutaja oli naine. Seevastu lugejate hulgas saatis raamatut ootamatu edu. Jotuni novellide läbimõeldud napp vorm on andnud vaieldamatu panuse soome tänapäevase lühiproosa arengusse.” – ütleb kiri selle raamatu tagakaanel.

Tänapäeval mõjuvad need tekstid pigem arhailiselt kui šokeerivalt (kohati on raske uskuda, et inimesed tegelikult üldse kunagi sedasi rääkinud oleksid). Need ei ole ei vanamoeliselt romantilised ega ka uuenduslikult mässumeelsed.

Läbivateks teemadeks on armastus kui iha ja kalkulatsioon, eelkõige majanduslik, kuid autori vaatepunkt on selle suhtes mitte kuidagi moraliseerivalt hukkamõistev, vaid lihtsalt nukralt sedastav või leppiv selle kui paratamatusega. Hästi võtavad selle kokku ühe tema tegelase lõpusõnad: “Vaata, kas sul pole kahju neist inimestest? Kas sa ei mõtle, et igaühel neist on oma väikesed mured – et elu ei ole kaugeltki niisugune, nagu ta paistab?”

Minu vanavanaema ei oleks ilmselt selle raamatu tegelaseks sobinud. Tema oli pärit Võrtsjärve äärest, suurest ja vaesest kaluriperest, ilus tütarlaps. Vanemad tahtsid panna ta paari ühe rikka vanamehega (teha nö. hea partii), aga tema põgenes 16-aastaselt oma vanemate õdede juurde Peterburi, mis oli toona suurima eestlaste arvuga linn maailmas, ning hakkas seal kübarategijaks (sel ajal olid moes suured, sulgedega kübarad).

See juhtus just neil aastatel, kui see novellikogu Soomes ilmus, aga Jotuni tegelaste hulgas ühtegi sellist tüüpi ei leidu – küll aga kõlab kohati läbi mingi unistus allumisest mehele.

Kui minu vanavanaema oleks olnud üks tema tegelastest, siis oleks ta abiellunud nähtavasti ikkagi selle rikka vanamehega ja öelnud lõpuks midagi sellist: “Nojah, vaatame, võib-olla saame õnnelikuks, vähemalt pole rahaga muret.”

Käisin teatrikino proovikal

Üks asi, mille pärast tasub liikuda ringi jala ja kõrvad lahti hoida, on see, et nii kuuleb igasugust uut slängi, millega muidu võib-olla kokku ei puutuks. Näiteks sain eile nii teada, et Ugala black box ehk UBB on noorte kõnepruugis Ugala uus kuut ehk lühendatult ilmselt UUK.

Õudse marurahvuslasena, nagu teatavasti olen (ha-haa!), kasutangi nüüd ka ise selle kohta maakeelset väljendit. Teisi sõnu: kui ütlen UUK, siis mõtlen UBB.

Minu juurest jalutades on UUK umbes 20-25 minutit ehk mitte palju kaugemal kui Ugala remondiootel peahoone, aga üldiselt asub see ikkagi täiesti linnaservas, kõrvalises kohas, kuhu väga paljudel viljandlastel tavaliselt ilmselt eriti asja ei ole.

Täna käisin seal Ugala alustava teatrikino testpublikuks. Kuna minu ajus toimus mingi freudistlik lühiühendus, siis kõmpisin sinna kohale tegelikult juba eile. Ja see on väga hea, sest nägin ära kui tihe liiklus valitseb argipäeviti õhtuste tipptundide ajal Pärnu maanteel.

Nüüd tagasi tulles tõmbas Pärnu maantee ja Planeedi tänava ristil mulle kõrvale politseiauto ning sain kahtlemata täiesti õigustatult pahandada selle pärast, et liikusin ringi ilma helkurita, olles ise tumedates riietes. Trahvi ei saanud, sain helkuri ja edaspidi vaatan muidugi palju hoolikamalt, et see mul riietel kusagil ikka küljes oleks.

Politseinik mainis mind manitsedes aga ka seda, et seal ongi varem toimunud liiklusõnnetusi jalakäijate ja autode vahel. Mulle endalegi meenus selle kohta midagi ähmaselt. Kui nad juba ära olid sõitnud, siis tuli aga mõte, et sinna oleks vaja paigaldada ülekäigurada, et Männimäe poolt tulijad jala ohutult teatrisse pääseksid.

Kuna õhtused tipptunnid langevad argipäeviti enam-vähem teatrisse mineku ajale, siis võib seal tee ületamisel tekkida äärmiselt ohtlikke olukordi isegi helkurit kandes. Kuna Ugala remont kestab jätkuvate kohtuvaidluste tõttu  kavandatust oluliselt kauem, siis jääb UUK ju pikemaks ajaks teatri põhilavaks – see tähendab, et jalakäijate liikumine selles ohtlikus punktis on vähemalt mõnda aega oluliselt tihedam varasemast.

Vaatamas käisin aga salvestust Urmas Lennuki näidendist “Rongid siin enam ei…” (ETV 2005), millest ei hakka praegu midagi pikemalt kirjutama. See on esimene osa triloogiast, mille viimane seeria “Ema oli õunapuu” esietendub Vallo Kirsi poolt lavastatuna Ugalas kahe nädala pärast.

Animatudengite lõputöödest

Kinokolmapäev Sakala Keskuses tõi täna Priit Pärna Animafilmifestivali raames Viljandi rahvani sel aastal Eesti Kunstiakadeemia lõpetanud tudengite animatsiooni, tähistades nii rahvusvahelist animapäeva.

Mitmed tööd võis küll liigitada päris selgelt nn. Pärna koolkonda, kuid kõigil tegijatel oli siiski teistest erinev, omanäoline käekiri nii puht tehnilise teostuse, teemade valiku kui ka loo jutustamise mõttes.

Repnau

Kõige enam eristus ülejäänutest Lilli-Krõõt Repnau “Päeva lõpus”, mis kujutas endast vaid üht pilti valgest lehest pimeda ööni – iseenesest ju lihtne idee, aga proovige seda ise sedasi teha, siis ei tundu enam üldse lihtne, hoopis väga raske on.

Samuti jäid selles mõttes teiste hulgast silma Teemu Hotti “Ö pidu” (sisu: tähtede pidu lõpeb alfabeetide sõjaga) ja “Tänavaelu”, kus liiklusmärgid tänaval ellu ärkasid – viimane just oma idee poolest, mida annaks ju arendada edasi lõputult, näiteks mingi seriaali kujul.

Pooltes töödes oli rohkem sellist Eesti animaatoritele tavapärast musta absurdihuumorit, aga samas oli kõigil autoritel ikkagi täiesti omanäoline lähenemine, mitte kuidagi teineteist kopeeriv või kedagi otseselt jäljendav. Tugevad tegijad.