Loomingu Raamatukogu värske number. Rahva Raamat kindlustas lugemisvara ja samas kõrval asuv Ko-Ko Kohvik jäätisekokteili ja koogiga (kõik kokku läks maksma umbes 6.50). Kiiresti neelatav ja päris hästi kirjutatud, aga…
“Soome klassiku Maria Jotuni 1907. aastal ilmunud novellikogu, millele toonased kriitikud panid pahaks tekstide siivutust, eriti kuna kirjutaja oli naine. Seevastu lugejate hulgas saatis raamatut ootamatu edu. Jotuni novellide läbimõeldud napp vorm on andnud vaieldamatu panuse soome tänapäevase lühiproosa arengusse.” – ütleb kiri selle raamatu tagakaanel.
Tänapäeval mõjuvad need tekstid pigem arhailiselt kui šokeerivalt (kohati on raske uskuda, et inimesed tegelikult üldse kunagi sedasi rääkinud oleksid). Need ei ole ei vanamoeliselt romantilised ega ka uuenduslikult mässumeelsed.
Läbivateks teemadeks on armastus kui iha ja kalkulatsioon, eelkõige majanduslik, kuid autori vaatepunkt on selle suhtes mitte kuidagi moraliseerivalt hukkamõistev, vaid lihtsalt nukralt sedastav või leppiv selle kui paratamatusega. Hästi võtavad selle kokku ühe tema tegelase lõpusõnad: “Vaata, kas sul pole kahju neist inimestest? Kas sa ei mõtle, et igaühel neist on oma väikesed mured – et elu ei ole kaugeltki niisugune, nagu ta paistab?”
Minu vanavanaema ei oleks ilmselt selle raamatu tegelaseks sobinud. Tema oli pärit Võrtsjärve äärest, suurest ja vaesest kaluriperest, ilus tütarlaps. Vanemad tahtsid panna ta paari ühe rikka vanamehega (teha nö. hea partii), aga tema põgenes 16-aastaselt oma vanemate õdede juurde Peterburi, mis oli toona suurima eestlaste arvuga linn maailmas, ning hakkas seal kübarategijaks (sel ajal olid moes suured, sulgedega kübarad).
See juhtus just neil aastatel, kui see novellikogu Soomes ilmus, aga Jotuni tegelaste hulgas ühtegi sellist tüüpi ei leidu – küll aga kõlab kohati läbi mingi unistus allumisest mehele.
Kui minu vanavanaema oleks olnud üks tema tegelastest, siis oleks ta abiellunud nähtavasti ikkagi selle rikka vanamehega ja öelnud lõpuks midagi sellist: “Nojah, vaatame, võib-olla saame õnnelikuks, vähemalt pole rahaga muret.”