Kui eelmine postitus tuli siin veidi liiga kriitiline, siis seda kindlasti ka seetõttu, et “Armastus” valmistas mulle pettumuse, sest ootasin pärast eelmisel aastal Loomingu Raamatukogus ilmunud aforismikogu “Kõik õige on vastupidav” midagi enamat.
Tegelikult on muidugi loogiline, et need nooruses kirjutatud novellid on nõrgemad kui Maria Jotuni hilisemad mõtteterad. Sirvisin nüüd uuesti seda läinud aastal imunud raamatukest ja toon sealt välja väikese, üsna juhusliku valiku.
* Kõige valusam õpetus on see, millest keegi ei hooli.
* Inimest, keda kiidetakse, sageli ei tunta. Inimest, keda laidetakse, tuntakse sageli veel vähem.
* Meile meeldib öelda teiste kohta keerutamata tõtt, aga me ei taha kuulda seda teiste suust, kui see käib meie endi kohta.
* Mõni inimene solvab teist südamepõhjani puht lihtsameelsusest. Miks ei võiks täiskasvanu lastele nende rumalust andeks anda?
* Keskpärastest räägitakse halvustavalt. Kuid nende najal ju kogu maailm püsibki.
* Tahtes näida teistsugusena, kui me oleme, muudame maailma ebameeldivaks külastuskohaks, mitte koduks.
* Mis tahes saatust võib kanda kaunilt.
* Kui ei ole usku paremasse maailma, ega siis paremat maailma ei sünnigi.
* Nii hirmutav kui elu paistabki, kõige paremini saab sellega hakkama ikka ühe päeva kaupa raskusi võites.
* Noorena vajad kiitust, keskealisena vajad kriitikat. Vanas eas on töö sulle suur halastus. Sea end teispoole kriitikat ja kiitust.
* Võtta vastu aus kaotus ja kanda seda vaikides – see on teinekord suurim võit.
* Ei vaenlase hoop ega aus võitlus tekita kannatusi. Valu ja häbi tekitab omade torge selga.
Tõsi küll, kohati on ka tema mõtteterad minu maitse jaoks siiski liiga kategoorilised, sünged ja pessimistlikud. Näiteks: mida hakata peale tõdemusega, et “tõeliselt ustav pole meile keegi muu kui surm”? No mis siis saab nüüd?
Soovitan lugeda tema eesti keeles ilmunud asjust seda aforismikogu või siis lugeda kõigepealt läbi “Armastus” ja seejärel aforismid, sest muidu võite saada samasuguse pettumuse osaliseks.