Ugala Teatrikinos sai eile nähtud László Nemesi “Sauli poeg” (“Saul fia”). Film on väga realistlik, aga ebausutav selles mõttes, et reaalsuses oleks lugu lõppenud tõenäoliselt palju varem.
Sünopsis (spoileritega): Saul (Géza Röhrig) kuulub koonduslaagri vangidest moodustatud Sonderkommandosse (e.k. erikomando), mis tegeleb saabujate gaasikambrisse juhatamise, nende riiete läbiotsimise, laipade väljavedamise ja kambri koristamisega. Ühest laibakuhilast leitakse veel vaevu hingitsev poiss, erakordne haruldus, kelle eluküünla kustutab arst. Saul asub lausa maniakaalselt tegutsema, et korraldada talle juutide usutavadele vastavad matused. Hiljem väidab ta, et tegemist on tema abieluvälise pojaga, aga õhku jäetakse ka võimalus, kahtlus, et see oli lihtsalt üks poiss.
Kaamera jälgib Sauli antud oludes justkui hullumeelset, psühhootilist sebimist, mis on suunatud laiba kättesaamisele, rabi leidmisele ja poisi mahamatmisele, aga annab seejuures jooksvalt ülevaate kogu surmalaagri toimimisest, näitab milliseks see on inimesed muutnud, kuidas sundolukorda asetatutel on säilinud ikkagi mingi inimlikkus, aga piiramatu võim teiste üle on muutnud tooresteks jõhkarditeks.
Soovitan kindlasti lugeda Sirbis ilmunud intervjuud Nemesi endaga, kus ta selgitab, et “Auschwitzis ei olnud küsimus ellujäämises, vaid surmas. Tahtsin minna sellesse aega ja asetada vaataja ühe inimese nahka, kes oli kõige selle keskel. Tahtsin tuua mineviku olevikku.”
Kaspar Viilup @ ERR soovitab seda oma arvustuses kõigile, märkides vaid, et “esimesel kohtingul ei tasu võib-olla tõesti seda filmi vaatama minna. Võib segaseid tundeid tekitada.” Nojah, nii ja naa, oleneb ju ka kohtingu eesmärgist. Kui tahetakse saavutada teise inimesega mingit sügavamat kontakti, siis ongi võib-olla just hea alustada kohe selliste teemade arutamisest.
Viilup peab oluliseks punktiks seda, et “meile ei suruta hinnanguid peale, vaid sa pead need ise looma. Vastumeelselt ei vaataks seda filmi ilmselt ka tulihingeline nats, sest tema peaks sellisel juhul Sauli lihtsalt anti-kangelaseks ning hoiaks pöialt kõigile filmis figureerinud väeülematele.”
Mina ei näinud seal küll ühtegi vähegi positiivsest küljest kujutatud natsi, kellele oleks võimalik kuidagi pöialt hoida, kuigi selle kohta oleks iseenesest ju päris huvitav lugeda näiteks Jaak Madisoni filmikommentaari. Ja on tegelikult kohutav, kui see kõik ei mõju šokeerivalt, vaid näib lihtsalt põnevikuna. Ma arvan, et sellisel juhul ei ole see film oma otstarvet täitnud.
Ugalas vaatas publik seda väga vaikselt. Ja kui alguses mõni haigutas, siis hiljem kostus vesistamist.
Maarja Tinn @ Õpetajate Leht kirjutab, et see film “sobib ühteaegu nii inimsusevastaste kuritegude teema sissejuhatuseks kui ka refleksiooniks, kuna annab lahkesti kätte mitmeid võimalusi hilisemaks tunnitööks, näiteks toetab ekraanilt nähtu dialoogi tekkimist”, jagades seejuures oma kogemusi tööst õpilastega.
Ma ise vaatasin kunagi, kui see alles välja oli tulnud, ajalootunnis “Schindleri nimekirja” (klassis, telekast). Sellele järgnes samuti huvitav arutelu, aga nö. retkeks ajalukku sobib “Sauli poeg” ilmselt paremini, selles on vähem hollywoodilikke kaanoneid.
Tegelikult võiks näidata koolides muidugi mõlemat. Ja mitte õpilastele kohustuslikuna, vaid pakkuda neile lihtsalt võimalust neid vaadata. Põhimõtteliselt saaks seal ju sedasi igal aastal holokausti ohvrite mälestuspäeval mõnda teemakohast filmi näidata, sest sellisteks asjadeks see päev ju lõpuks mõeldud ongi, et inimesed ei unustaks.
Andrei J. Liimets @ Sirp toob omakorda sisse rahvusluse tõusulaine tänapäeva Euroopas, resümeerides: “Ma ei ole kindel, kas vaataja väljub kinost parema inimesena või saab klassikaliselt katartilise elamuse osaliseks. “Sauli poeg” manab aga Euroopa mineviku deemonid ette piisavalt jõuliselt sundimaks tegema kõik võimaliku selleks, et ajalugu ei korduks.”
Seda kindlasti, aga samas võib seda filmi vaadata ka kujundliku loona ühe rahvuse sünnist.
Enne holokausti ei olnud sionism, see tähendab toetus ideele juutide oma rahvusriigist, juutide hulgas kaugeltki nii levinud, aga juhtunu tõestas paljudele, et üks kindel linn ja varjupaik on siiski vajalik, sest teiste rahvaste heatahtlikkuse peale ei saa loota – Saksamaal olid juudid ju assimileerunud isegi paremini kui paljudes teistes riikides, aga see ei lugenud midagi.
“Sauli poeg” näitabki ka seda kuidas need erinevatest maadest pärit, erinevaid keeli kõnelevad inimesed, kes teineteise jutust alati hästi arugi ei saanud, suruti holokausti kaudu ehk välise vaenulikkuse poolt kokku üheks rahvuseks.
Juudi mütoloogias on Saul muide ühendatud Iisraeli esimene kuningas, küllaltki vastuoluline kuju, kes oli muu hulgas valmis hukkama oma armastatud poja Joonatani, sest liisk näitas, et just tema oli patustanud väljakuulutatud paastu vastu, mistõttu Jumal ei andnud vastust küsimusele, kas Saul peaks jätkama sõda vilistide vastu, et nad täielikult purustada, ja kas see sõda osutub edukaks. Joonatani elu päästis üksnes teiste juutide sekkumine.
“Sonderkommando tegelik roll ja olemus on pakkunud ajaloolastele üpris elavat vaidlusmaterjali. Pole lihtne hinnata, kas nad olid kollaborandid, kes abistasid massimõrvareid pajukipisku eest, või teistest holokaustis elu kaotanutest pikemalt kannatama sunnitud ohvrid – õigupoolest on teada päris mitu Sonderkommando korraldatud mässukatset,” kirjutab Liimets.
Selles filmis on üks kõrvaltegelane ka dr. Miklós Nyiszli, päriselt eksisteerinud juudist arst, kellest sai Auschwitzis kurikuulsa Josef Mengele sunniviisiline kaastöötaja. Tema annab oma mälestustes nendest erikomandodest tegelikult hoopis negatiivsema pildi.
Tõenäoliselt ongi just nende täidetud roll põhjuseks, miks Iisrael ei soostunud seda filmi rahastama: riik, mis loodi selleks, et kaitsta maailma juute, ei saa juba põhimõtteliselt toetada ise sellise filmi valmimist, milles kujutatakse kuidagi inimlikena neid, kes aitavad viia läbi teiste juutide tööstuslikku tapmist – see oleks mõeldamatu.
Sakslased olid vangide enda kasuks tööle panemisel aga üldse väga osavad, minnes sõjavangide puhul isegi nii kaugele, et värvasid nende hulgast lõpuks üksusi, mis tegelesid vangilaagrite valvamisega, näiteks Viljandis rakendati selleks põhiliselt ukrainlasi.
Heili Sepp @ Müürileht on kirjutanud samuti huvitava arvustuse, aga ma ei hakka seda siin kommenteerima, sest see postitus on veninud juba niigi liiga pikaks. Tasulist lugemist pakuvad Greta Varts @ Ekspress, Liina Ristoja @ EPL ja Karlo Funk @ Postimees.
