Vallo Toomla “Teesklejad”

Vallo Toomla esimene täispikk mängufilm “Teesklejad” on koomiliste sugemetega traagiline suhtedraama, kohati pigem psühholoogiline thriller kui põnevik, kuigi tegijad on määratlenud selle just viimaseks. Ekraanil kedagi ei tapeta, aga võib näha nii vaimset kui ka füüsilist vägivalda. Seksi otseselt ei näidata, kuid vihjeid sellele esineb korduvalt, samuti poolalasti inimesi.

Lugu saab alguse sellest, et Anna (Mirtel Pohla) ja Juhan (Priit Võigemast) sõidavad mere äärde, puhkama, saades enda käsutusse luksusliku elamise, mis kuulub nende jõukatele tuttavatele. Anna on just teinud aborti ning Juhan saab teada, et tema töökoht läheb koondamisele. Juhuslikult tutvuvad nad rannas telkiva vanema paariga (Mari Abel ja Meelis Rämmeld), mille oleks moodustanud justkui nende teisikud tulevikust. Peagi on kõik neljakesi koos ühes majas, algab omamoodi mäng.

Film esilinastus septembris San Sebastiáni filmifestivalil Hispaanias, uute režissööride kategoorias. Auhinnaga pärjati seal küll hoopis Kreeka režissööri Sofia Exarchou esimene täispikk mängufilm “Park” ja eraldi äramärkimist leidis prantslase Morgan Simoni “Tindi maitse”, aga ka “Teesklejad” võeti publiku poolt asjaosaliste sõnul päris hästi vastu (IMDb reiting, seitse tärni kümnest, on neist kolmest praegu kõige kõrgem just sellel) ning film sai ka arvustusi sellistes väljaannetest nagu Variety ja Hollywood Reporter.

teesklejad

Eestis esilinastus see läinud nädalal. Mina käisin vaatamas eile Ugala Teatrikinos, kus oli kohal ka režissöör Vallo Toomla, kes pärast seanssi samas küsimustele vastas. Selgus, et selle filmi aluseks saanud stsenaariumi luges ta kolm aastat tagasi bussiga Tallinnast Viljandi sõites. Nüüd toimus siin tema esimene kohtumine publikuga.

Kuna “Teesklejad” tehti suhteliselt tagasihoidliku eelarvega ning võttepäevade arv oli piiratud kahekümnega, aga samas näis mängivat filmis üpriski olulist rolli ilmastik, siis küsisin režissöörilt, kuidas toimus võttepäevade sobitamine kliimaga. Toomla ütles, et see oli tõesti suur peavalu, näiteks mõnes kohas, kus võib tegelasi näha soojal suvepäeval ujumas, näitlejad tegelikult lõdisesid külmas vees.

rannas

Eelarvelistel kaalutlustel ei järgitud filmi tegemisel täpselt stsenaariumi, näiteks pidanuks lugu algama selle kohaselt linnast, kus maja omanikud peategelastele selle võtmed annavad, aga nüüd algab juba mere äärde sõitmisest. Ma ei tea, mis stsenaariumis kirjas oli ehk veel välja jäi, kuid pärast filmi vaatamist tundus, et võinuks jätta täiesti välja ka Andres Lepiku ja Laine Mägi kehastatud episoodilised kõrvaltegelased, sest need kohad ei haakunud seal hästi ülejäänud looga, olles selle seisukohalt mittevajalikud, justkui lihtsalt nö. ekraanitäide.

Filmi lõpus jääb üles küsimus: mis siis ikkagi juhtus? Ekraanil öeldakse korduvalt, et mitte midagi ei juhtunud. Esialgu tundus mulle, et puänt on sarnane, mida kasutas Sinclair Lewis oma kuulsas jutustuses “Pajude allee”, aga hiljem ei olnud ma selles enam nii kindel. Toomla ise jättis publiku küsimustele vastates otsad lahtiseks, tõlgendamisvõimalused avatuks. Lugu ei olnud küll nii segane nagu tuntud seriaalis “Mr. Robot”, aga ega see kokkuvõttes palju selgemaks kah ei osutunud. Tundub, et vaatajad jäeti lõpuks sihilikult mõistatama vastust, mida ei olegi olemas.

Kui arvestada, et filmist käivad läbi mitmed näitlejad, kes olnud seotud Ugalaga, siis peaks see pakkuma Viljandi publikule ilmselt keskmisest suuremat huvi. Ugala Teatrikinos oligi saal välja müüdud. Filmi võib näha siin veel kolmapäeval Sakala Keskuses ning neljapäeval ja reedel Männimäe Külalistemaja salongkinos.

Lisaks: Müürilehe intekas filmi režisööriga

Ilvese ametiaja algusest

Täna on kogu meedia täis tagasivaateid president Toomas Hendrik Ilvese kümnele ametiaastale. Mina ei hakka seda tegema, vaid lihtsalt taasavaldan oma vana sõnavõtu, mis ilmus 2006. aasta 26. septembril arvamusportaalis Terve Mõistuse Sündikaat, mida toimetas Martin Helme. Ilves oli siis juba presidendiks valitud, kuid ei olnud veel ametivannet andnud.

Mis on Ilvese sõnum?

Juubeldavate rahvamasside rõõmukisa saatel väljus laupäeval valimiskogust võitjana kultuuritegelaste lemmik Toomas Hendrik Ilves, kes on lubanud pöörata presidendina senisest suuremat tähelepanu välispoliitikale. Tema ametliku ametisse pühitsemiseni on jäänud loetud päevad. Valimiste eelõhtul ETV stuudios oma eelkäija Arnold Rüütliga kohtunud Ilves märkis õigustatult, et Eestis toimuvate poliitiliste arutelude intellektuaalne tase on äärmiselt madal, inimesed räägivad loosungites ega tegele küsimuste põhjalikuma analüüsimisega. Kuid traagika seisneb selles, et ta ise ei küüni sellest üldisest tasemest palju kõrgemale. Suurejooneliste pooside, meeldejäävate sümbolite ja kaunite kõnekujundite abil võib küll võita tulihingelisi fänne ja laiade hulkade sümpaatia, kuid need puudutavad üksnes poliitiliste diskussioonide stiili, mitte sisulist sügavust.

Ilves heitis Rüütlile korduvalt ette seda, et Eesti ei ole Euroopa Liidus tõsiseltvõetav, sest meil puudub oma sõnum. Tuleb nõustuda Äripäeva arvamustoimetuse juhi Aivar Hundimäega, kes nentis, et seda mõtet korrutades sarnanes ta katkise grammofoniplaadiga. Kui Rüütel lõpuks küsis, milline oleks siis meie tulevase presidendi sõnum Euroopale ja maailmale, hakkas viimane rääkima vajadusest toetada aktiivselt Euroopa Liidu ühtse energiapoliitika väljatöötamist. “Me oleme sajaprotsendiliselt sõltuvad Vene gaasist,” ahastas Ilves. “Kõik gaas tuleb Venemaalt!” Nojah, see on kahtlemata oluline probleem, aga kuidas peaks Euroopa Liidu ühtse energiapoliitika väljatöötamine aitama meil saavutada sõltumatust Vene energiatarnetest? Nii või teisiti saavad Eesti tarbijad gaasi ja naftat ka edaspidi peamiselt Vene Föderatsioonist.

Vene gaasist ja naftast satub paratamatult järjest suuremasse sõltuvusse ka ülejäänud Euroopa, kus omad varud hakkavad aegamisi ammenduma. Loodetakse leevendust Iraani varudest, kuid kavandamisel olevad torujuhtmed ei pruugi seda oodatud ulatuses tuua, sest Teherani võimueliidi hulgas tugevneb järjest nende positsioon, kes eelistavad teha tihedamat koostööd India ja Hiinaga. Kõigi energianäljaste nõudlust ei suuda nad rahuldada. Pealegi avaldab Moskva tugevat survet, et iraanlased oma marjamaast eemal hoida, lubades vastutasuks diplomaatilist toetust rahvusvahelistes organisatsioonides. Eesti tihedam ühendamine Euroopa ühtsesse energiavõrku, mis on käimas juba praegu, võib lahendada logistilisi probleeme, muutmata seejuures asjaolu, et kogu selle võrgu toitmine langeb aina enam Vene Föderatsiooni kontrolli alla.

Milline on siis lahendus? Peaks olema selge, et energeetilise julgeoleku suudab tagada üksnes energeetiline sõltumatus. Kui sõjalise julgeoleku tagamiseks vajavad väikeriigid liitlasi, siis energeetiline julgeolek tagatakse kodumaiste alternatiivenergiate laialdase kasutuselevõtuga. Paraku inimesed ei saa sellest alati aru või ei taha seda tunnistada. Leidub neid, kes väidavad, et energeetilise julgeoleku tagab kuulumine mingisse suuremasse jaotusvõrku. Minu arvates on sellised inimesed kas rumalad, naiivsed või lihtsalt pahatahtlikud. On ju täiesti selge, et isikliku elektrigeneraatori omanik omab enese energiaga varustatuse üle suuremat kontrolli kui see tüüp, kes kuskil juhtme otsas naftat ootab. Kahetsusväärsel kombel ei näi Ilves taipavat, et Euroopa Liidu tihedama kokkulõimimisega seda probleemi ei lahenda.

Kurja juur Edgar Savisaar, kellega ei ole just sageli põhjust nõustuda, ütles laupäeval presidendivalimiste tulemusi kommenteerides tabavalt: “Vaadates seda rõõmupidu, mis praegu toimub, tuleb mulle meelde see aeg, mil Res Publica poliitikasse tuli. Annaks jumal, et Ilvesega ei läheks samamoodi kui Res Publicaga.” Tõepoolest. Ilves on ju juba jõudnud rõhutada, et ta tahab viia Eesti tugevamalt Euroopa keskmesse, meenutades sellega Res Publica valimisloosungit “Murrame läbi!”. Kuid antud juhul näib plaanitud läbimurre toimuvat rohkem Eesti, mitte niivõrd Euroopa suunas. Meie president peaks olema eelkõige Eesti esindaja Euroopas, mitte vastupidi. Kas Ilves on võimeline seadma Eesti huvid ettepoole nn. Euroopa ühishuvidest? Või hakkab ta kasutama oma uut ametiposti selleks, et ajada Brüsseli asja? Aeg näitab.

Üks on aga juba praegu kindel: kui Ilves tahab presidendina jätta Eestist maailmale positiivse ja meeldejääva mulje, siis ei saa ta jätkata senist hülgemöla ning üleolevat poosetamist. Peagi saabuvad siia Briti kuninganna Elizabeth II ja Ameerika Ühendriikide president George W. Bush. Nende külaskäigud kingivad talle suurepärase võimaluse eksponeerida ennast angloameerika meedias. Nende saabumiseks tuleks aegsasti valmistuda, mitte mütsiga lööma minna, sest Ilvese viimased avalikud ülesastumised on näidanud, et tema enesekindlus on täiesti põhjendamatu. Täpsemalt öeldes on tema etteasted olnud lihtsalt mitterahuldavad. Välisele stiilile rõhuva suhtumisega võib võluda meie kohalikke inimesi, kelle jaoks taoline lähenemine poliitikas mõjub uudselt, kuid laias maailmas võib saavutada edu üksnes siis, kui on ka midagi sisulist öelda.

Hendrik Adamsoni 125. sünniaastapäev

Eile tähistati Hendrik Adamsoni 125. sünniaastapäeva. Adamsonist endast kirjutasin sel puhul pikemalt Facebookis. Ürituse epitsenter asus Kärstnas, kust huvilised tegid kõigepealt väljasõidu Adamsoniga seotud paikadesse. Sellest ma osa ei võtnud, sest eks neis ole juba käidud küll (näiteks tema kodutare asupaika tähistava mälestuskivi juures viimati sel suvel). Aga palju fotosid sellest väljasõidust ja järgnenust leiab selle lingi tagant.

Hendrik Adamsoni 125. sünniaastapäeva tähistamine #mulgimaa #kultuur #ajalugu

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Kärstna mõisas peetud ettekandeid jõudsin kuulama väikese hilinemisega. Möödas oli juba nii sissejuhatus kui ka ettekanne, milles Kärstna kooli kauaaegne direktor Anu Roht rääkis Adamsoni tähtsusest Kärstna kooli loos. Kui mina kohale jõudsin, siis rääkis Tartu Ülikooli eesti kirjanduse lektor Mart Velsker parajasti Adamsoni tähtsusest eesti kirjanduses. Seejärel kõneles Hendrik Adamsoni murdeluulevõistluse žürii esimees Jüri Viikberg pikemalt nimetatud võistlusest, tänati kõiki sellest osavõtjaid, tehti teatavaks tulemused, kuulutati välja laureaat. Vahepeal kandsid koolinoored ette Adamsoni tekste.

Murdeluulepreemia tänavune laureaat on Muhu luuletaja Irma Järvesalu, 72-aastane vanaproua, kes oli ka ise kaugelt kohale sõitnud. Võistlusest võttis osa üllatavalt palju inimesi ja peaaegu kõik olid ka eile kohal, aga kõik siiski juba vanemad, valdavalt pensioniealised ilmakodanikud. Noori luuletajaid seal ei olnud.

Anu Taul esinemas Hendrik Adamsoni 125. sünniaastapäeva tähistamisel #anutaul #mulgimaa #kultuur

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Pärast esines veel Anu Taul, näidates, et ka nooremate loomeinimeste hulgas leidub siiski neid, kellele murdekeel südamelähedane, aga…

Toon eile kõlanud ettekannetest välja kaks mõtet, mis tunduvad siinkohal kuidagi eriti olulised. Esiteks see, et meie rahvuslike suurkujude meelespidamine ei ole midagi iseenesestmõistetavat, vaid teadmist nende kohta tuleb põlvest põlve järjest edasi anda. See puudutab nii Adamsoni kui ka näiteks Carl Robert Jakobsoni ja teisi selliseid tegelasi. Kui neid järjepidevalt meeles ei peeta ega meenutata, siis mälestus neist lihtsalt kustub.

Teiseks, huvitav tähelepanek, et Adamsoni eesti kirjakeeles loodud luules oli justkui kaks etappi. Esimene, mil ta liikus veel kobamisi. Ja teine, kus tõusis juba samale tasemele nende luuletustega, mis olid kirjutatud mulgi keeles. Seda seletati sellega, et tema emakeel, millega ta üles kasvas, oli mulgi keel. Eesti keeles hakkas ta ennast paremini, vabamalt väljendama alles hiljem.

Tänapäeval, nagu teada, kasvab enamik inimesi ka Mulgimaal üles pigem kirjakeelses keskkonnas. Kuna mu ema väidab, et ta valdab mulgi keelt, siis võin ju öelda, et see on ka minu “emakeel”, aga igapäevaselt ta seda ei räägi ja mina ei ole seda üldse kunagi rääkinud ega saa öelda, et seda valdaksin. Sellega on muidugi seletatav noorte murdekeelsete luuletajate nappus.

Eks näis, kauaks sellest võistlusest osavõtjaid veel jätkub. Eile avaldati küll lootust, et Hendrik Adamsoni murdeluulepreemiat, mida annab praegu välja Tarvastu vald, jagatakse edasi ka pärast Tarvastu valla kavandatavat ühinemist Kolga-Jaani ja Viljandi vallaga, aga juba kümne või kahekümne aasta pärast võib olukord olla küllaltki problemaatiline selles mõttes, et osalejate ring kuivab lihtsalt aegamisi kokku.