Eile tähistati Hendrik Adamsoni 125. sünniaastapäeva. Adamsonist endast kirjutasin sel puhul pikemalt Facebookis. Ürituse epitsenter asus Kärstnas, kust huvilised tegid kõigepealt väljasõidu Adamsoniga seotud paikadesse. Sellest ma osa ei võtnud, sest eks neis ole juba käidud küll (näiteks tema kodutare asupaika tähistava mälestuskivi juures viimati sel suvel). Aga palju fotosid sellest väljasõidust ja järgnenust leiab selle lingi tagant.
Kärstna mõisas peetud ettekandeid jõudsin kuulama väikese hilinemisega. Möödas oli juba nii sissejuhatus kui ka ettekanne, milles Kärstna kooli kauaaegne direktor Anu Roht rääkis Adamsoni tähtsusest Kärstna kooli loos. Kui mina kohale jõudsin, siis rääkis Tartu Ülikooli eesti kirjanduse lektor Mart Velsker parajasti Adamsoni tähtsusest eesti kirjanduses. Seejärel kõneles Hendrik Adamsoni murdeluulevõistluse žürii esimees Jüri Viikberg pikemalt nimetatud võistlusest, tänati kõiki sellest osavõtjaid, tehti teatavaks tulemused, kuulutati välja laureaat. Vahepeal kandsid koolinoored ette Adamsoni tekste.
Murdeluulepreemia tänavune laureaat on Muhu luuletaja Irma Järvesalu, 72-aastane vanaproua, kes oli ka ise kaugelt kohale sõitnud. Võistlusest võttis osa üllatavalt palju inimesi ja peaaegu kõik olid ka eile kohal, aga kõik siiski juba vanemad, valdavalt pensioniealised ilmakodanikud. Noori luuletajaid seal ei olnud.
Pärast esines veel Anu Taul, näidates, et ka nooremate loomeinimeste hulgas leidub siiski neid, kellele murdekeel südamelähedane, aga…
Toon eile kõlanud ettekannetest välja kaks mõtet, mis tunduvad siinkohal kuidagi eriti olulised. Esiteks see, et meie rahvuslike suurkujude meelespidamine ei ole midagi iseenesestmõistetavat, vaid teadmist nende kohta tuleb põlvest põlve järjest edasi anda. See puudutab nii Adamsoni kui ka näiteks Carl Robert Jakobsoni ja teisi selliseid tegelasi. Kui neid järjepidevalt meeles ei peeta ega meenutata, siis mälestus neist lihtsalt kustub.
Teiseks, huvitav tähelepanek, et Adamsoni eesti kirjakeeles loodud luules oli justkui kaks etappi. Esimene, mil ta liikus veel kobamisi. Ja teine, kus tõusis juba samale tasemele nende luuletustega, mis olid kirjutatud mulgi keeles. Seda seletati sellega, et tema emakeel, millega ta üles kasvas, oli mulgi keel. Eesti keeles hakkas ta ennast paremini, vabamalt väljendama alles hiljem.
Tänapäeval, nagu teada, kasvab enamik inimesi ka Mulgimaal üles pigem kirjakeelses keskkonnas. Kuna mu ema väidab, et ta valdab mulgi keelt, siis võin ju öelda, et see on ka minu “emakeel”, aga igapäevaselt ta seda ei räägi ja mina ei ole seda üldse kunagi rääkinud ega saa öelda, et seda valdaksin. Sellega on muidugi seletatav noorte murdekeelsete luuletajate nappus.
Eks näis, kauaks sellest võistlusest osavõtjaid veel jätkub. Eile avaldati küll lootust, et Hendrik Adamsoni murdeluulepreemiat, mida annab praegu välja Tarvastu vald, jagatakse edasi ka pärast Tarvastu valla kavandatavat ühinemist Kolga-Jaani ja Viljandi vallaga, aga juba kümne või kahekümne aasta pärast võib olukord olla küllaltki problemaatiline selles mõttes, et osalejate ring kuivab lihtsalt aegamisi kokku.