Andres Laiapea

Loomingu kõnealuse numbri avavad Ene Mihkelsoni värsid, mis jäid mulle arusaamatuks nii sisult kui vormilt, välja arvatud üks koht (See on kui aasal kellukesed / värvitakse üle sest nõnda just / näib loomulik).

Järgneb katkend Kalle Käsperi ilmselt sügavalt autibiograafiliste sugemetega romaanist “Ime”, mis on väga aus ja avameelne, eluline ja valus (Oli imeline aeg, Nõukogude Liit oli kokku varisemas, ja meie ei teadnud veel, mida see meile kaasa toob, vaid hingasime saabunud vabadust täie rinnaga – ka meie armastus oli otsekui osake sellest vabadusest, vabadus armastada, keda soovid, ning mitte üksnes rahvuskaaslasi, ja ehkki peagi selgus, et enamikule nendest “kaaslastest” on rahvus tähtsam nii vabadusest kui armastusest, ei kahetsenud meie oma valikut kordagi…). See autori poolt oma abikaasa Gohar Markosjan-Käsperi mälestuseks kirjutatud romaan tuleks lugeda kindlasti läbi ka tervikuna, kui see kunagi trükist ilmub.

Linnar Priimägi riimid on traditsiooniliselt korralikud (Veel vanad värsid köevad ahju… / Saabuv ent külm on kole. / Küll uuest põlvkonnast on kahju, / kel luuletusigi pole). Eraldi väärib äramärkimist “August von Plateni haual, Syrakusas” (sest iga erand erand on vaid reeglist), mis kuulub minu liigituse kohaselt täiuslike luuletuste hulka. Selle kategooria alla lähevad ka Marge Pärnitsa kolm luuletust, kõik kolm.

Toomas Raudami “Kuidas Kafka ei suutnud muuta mu elu” oli loetav ainult esimese lõigu eelviimase lause lõpuni – pingutasin sealt edasi veel isegi teise lehekülje keskpaigani, aga siis lõin käega.

Tiina Veikati luuletused on arusaadavad, aga mitte eriti vaimustavad. Wimbergi omad rahvalikult vaimukad, aga kohati justkui pingutatult.

Toomas Vint on kirjutanud päris hea novelli “Kes tegelikult”, kus heidab pilgu tagasi nõukogude aega, noorte boheemlaste keskkonda. Kui see peaks põhinema tõestisündinud lool, siis on jutt tõesti intrigeeriv, aga see on ka lihtsalt niisama huvitav.

Airis Ermelt mõned armsad luuletused. Villu Kangurilt üks veidi tüütu.

Lilli Luuki novell “Auk”, kus tegevus leiab aset Eesti iseseisvuse taastamise ajal, on samuti täitsa intrigeeriv. Kas autor tunnistab selles üles alaealisena sooritatud mõrva? Kenderi protsessi valguses võiks prokuratuur seda ju uurima hakata, kui kuritegu poleks juba aegunud. Kui laipa ei leita, siis ainult ilukirjanduslikust ülestunnistusest, ükskõik kui usutavalt see kõlab, autori süüdimõistmiseks vist ei piisa, sest kohtus võib ta ju väita, et see kõik on vaid väljamõeldis, aga… selline protsess vääriks kajastamist vähemalt mõnes jutustuses või koguni romaanis.

Mae Metsa luuletuste rütm mulle ei sobi. Rubén Darío loomingust toodud näited on küll huvitavad, aga tegelikult samuti mitte päris minu maitsele.

Toomas Kalli järjekordne lugu teemal, kuidas Eesti kirjanikud “Kevadet” kirjutaksid, kus ta matkib Jaak Jõerüüti, on suht vaimukas, aga arvestades lähtematerjali ei saakski see ju teisiti olla.

Mart Nutt on pannud oma sõnavõtu pealkirjaks “Rahvusriik tänapäeval” – selgelt liiga ambitsioonikas. Tegemist on sisuliselt talle kui poliitikule iseloomuliku heietusega, millest suur osa on pühendatud õlgmehikestega võitlemisele. Jutt sisaldab küll mõningaid tsiteerimiskõlbulikke lauseid (näiteks: “Üleminek ingliskeelsele kõrgharidusele ja teadusele võib olla efektiivne, konkurentsivõimelisem ja ka odavam, kuid eesti keele ja kultuuri tuleviku seisukohalt on sellel laastavad tagajärjed.”), aga mõjub kokkuvõttes lihtsalt ühe poliitilise kihutuskõnena, mis kõlaks asjakohaselt ehk mõnel IRL-i kampaaniaüritusel, kuid jätab Loomingu veergudel mulje autori jooksmisest peaga vastu latti.

Arno Oja kirjutab pikalt Karl August Hindrey elu- ja loometeest, Aare Pilv Karl Murust kui kriitikust, Arne Merilai Viivi Luige olmesümbolismist. Esimesed kaks teksti olid päris huvitavad, kolmandat ei suutnud ma lõpuni lugeda.

Paul-Eerik Rummo isiklikud mälestused Loomingu Raamatukoguga seonduvast: “LR-i algatamine (ajal, mil mingi uue väljaande asutamine oli paras vägitükk, aga siiski võimalikum kui veel mõni aastake varem) oli suuresti tollal ENSV Kirjanike Liidus ühe juhtiva positsiooni hõivanud Lembit Remmelga initsiatiiv, mille ta suure hasardiga läbi viis. /—/ mäletan teda mõnuga pajatamas, kuidas selle tema lapsukese nimetähed jäädvustavad šifreeritult ka tema enda nime: LR kui Loomingu Raamatukogu ja kui Lembit Remmelgas.” Rummo meenutab ka mitmeid teisi huvitavaid seiku kõnealuse väljaande ajaloost.

Alvar Loog teatab: “Olen seisukohal, et korralik luulekogu peab vastama vähemalt kahele kriteeriumile: selle tekstid peavad üksteist nii sisuliste kui vormiliste karakteristikute poolest toetama ja selles peab leiduma vähemalt kümmekond luuletust, mis on isikupäraselt head ka eraldi loetuna. Rein Raua “Unelindude rasked saapad” vastab minu silmis neile mõlemale tingimusele.” Ja ta loetleb samas ka leheküljed, kus asuvad tema meelest selle luulekogu parimad tekstid.

Margit Tintso kirjutab, et Marko Kompuse luulele (arvustamisel “Laboratoorium”) võiks “tormi joosta see märkimisväärne osa eestlasi, keda kimbutab lakkamatu nälg kõikvõimalike tajusid avardavate ja reaalsust moonutavate kogemuste järele.”

Mari Peegel arvustab Mudlumi novellikogu “Linnu silmad”, mis “erineb varasematest raamatutest mitmes mõttes. Autor katsetab uljamalt fantaasiaga, astudes üle ka tõelisuse piirimaast, kuid mitmed tema teemad pole muutunud ZA/UM-i blogipostitustest saati.” Samas aga “tasub kõrvutada blogi- ja raamatutekste, et märgata, kui palju on kirjaniku stiil muutunud.”

Johanna Ross kirjutab Eeva Parki romaani “Lemmikloomade paradiis” kohta: “Tundlikku nüansitaju ja head keelt on kasutatud, kasvatamaks liha õige tobeda skeleti luudele, umbes nagu kohalikud viiskümmend halli varjundit.”

Viimaks lugesin ka järelehüüet Paul Reetsile, kellest ma varem küll midagi kuulnudki ei olnud, aga nüüd siis kogu tema elust lühikese kokkuvõtte sain. Selliseid järelehüüdeid võiks Loomingus rohkemgi olla – vähemalt igas numbris mõni, kui muidugi surijaid jätkub, aga sellega ei tohiks vist probleeme olla.