“Hail, Caesar!” / “Florence Foster Jenkins”

Kaks komöödiat, mis saaksid minult mõlemad seitse punkti kümnest. Kohustuslike ega ka soovituslike filmide nimekirja ma neid ei lisaks, teist korda ei vaataks, aga need on hästi tehtud ja korra kõlbavad vaadata küll.

“Hail, Caesar!”

Hollywoodi tähtede paraad (George Clooney, Ralph Fiennes, Scarlett Johansson jt.), omapärane komöödia (stsenaariumi kirjutanud ja lavastanud vennad Coenid), mis viib vaatajad 1950-ndate Hollywoodi, kus filmikompanii Capitol Pictures tootmisjuht Eddie Mannix (Josh Brolin) peab tegelema igasuguste jamadega, mida seal ette tuleb, näiteks röövib kommunistide rakuke ühe filmi peaosatäitja (Clooney).

“Hail, Caesar!” on täis viiteid USA filmiklassikale ja ajaloolisele kontekstile, sealhulgas konkreetsetele isikutele (paljude tegelaste prototüübid on selgelt äratuntavad ja Herbert Marcuse puhul on isegi nimi samaks jäetud), mida tundmata ei pruugi nähtav veiderdamine pikalt naljakas tunduda, vaid võib muutuda veidi tüütuks. Seetõttu ei ole üllatav, et kriitikud võtsid filmi vastu heakskiitva mõminaga, aga laiem publik mitte nii suure vaimustusega.

“Florence Foster Jenkins”

Maailma halvimaks ooperilauljaks nimetatud Florence Foster Jenkinsi (1868-1944) elu viimasele vaatusele keskenduv helge, aga samas ka kurb komöödia kulmineerub sellega kuidas ta esines 76-aastaselt Carnegie Hallis. Viis päeva pärast oma tähetundi sai naine infarkti. Ja kuu aega hiljem suri.

Väga hästi tehtud film, suurepäraste näitlejatöödega (Meryl Streep, Hugh Grant jt.), kuid äärmiselt vastuolulise sõnumiga. Ühest küljest õhutab inimesi tegelema neile endale meelepäraste asjadega isegi siis, kui see kõige paremini välja ei tule, aga teisest küljest näitab, et sedasi võidakse muutuda kogu ühiskonna naerualuseks. Ma ei ole kindel, et see kokkuvõttes loomingulisust toetavana mõjub. Paljud võivad ju pärast selle filmi vaatamist hoopis tunda, et nad ei taha, et nende üle sedasi naerdaks, ja nii kallutaks see neid pigem loobuma igasuguste ekstravagantsete hobidega tegelemisest. Ja sellest oleks kahju.

Akadeemia nr. 4, 2017

Aarne Rubeni “Nõiaprotsessid Eestis”, millest ka siin juttu olnud, saab Tiina Vähi väga põhjaliku arvustuse läbi pihuks ja põrmuks tehtud. Vähi oli raamatu eelretsensent, kuid tema kriitika selle raamatu käsikirja sellises teostuses avaldamiskõlbulikkuse kohta jäi kuulda võtmata. Tuleb välja, et Ruben on keeranud kokku paraja segapudru, kus saksakeelne hund tõlgituna hundiks on veel üks väiksemaid vigu.

“Süstemaatilised faktivead ja nende moonutused tekitavad usaldamatust raamatus esitatud faktide vastu üldse,” kirjutab Vähi. “Kui ilukirjanduses on lausa lubatud luisata, siis teaduses ei respekteerita faktivigu ega moonutusi ning seepärast ei liigitu see teos populaarteaduslike raamatute hulka. Ajaloolase jutustamisvabadus on piiratud faktidega.”

Tavalugejale, kes ei ole ise vastavaid arhiivimaterjale uurinud, ei tule ilmselt pähegi kontrollida, kas Rubeni poolt väidetud asjad ka tegelikult kusagil nii kirjas on (ikka ju eeldatakse, et kui autor on juba oma teksti viidetega varustanud, siis on need korrektsed), aga teemaga ise lähemalt tegelenud inimestele torkab valskus muidugi teravalt silma.

Äärmiselt kurb ja kahetsusväärne juhtum.

Seda enam, et suurtele möödalaskmistele juba enne raamatu avaldamist Varraku erialase toimetaja Marek Tamme tähelepanu juhiti. Käsikirjaga võinuks ju veel tööd teha. Nüüd aga tekkis olukord, kus raamatus selle retsensendiks märgitud Vähi oli sunnitud teosest avalikult distantseeruma, sest tema ei soovitanudki seda üldse sellisel kujul avaldada.

Akadeemias on veel juttu Rootsi-aegsest kohtukorraldusest Liivimaal, autismi ja loomingulisuse seostest, literalismist ja konktekstualismist ning muutustest Eesti kanepiväitluses ja selle mõjust uimastipoliitikale.

Avaldatud on tõlge Heikki Pihlajamäki artiklist Rootsi 1630. ja 1632. aasta kohtureformi ja talurahvakohtude kohta Liivimaal (“…allikapõhine sissevaade Liivimaa alamastme kohtutes toimunusse vahetult Rootsi aja alul, kui pilt peaks näitama ulatusliku kohtureformi elluviimist, kuid tegelikult joonistuvad välja hoopis varasema traditsiooni jõudsa jätkumise kontuurid,” kirjutab Marju Luts-Sootak).

Marianne Paimre artikkel kanepiväitluse mõjust uimastipoliitikale annab küll kena, kuid piiratud ülevaate, sest põhjalikumalt on vaadeldud ainult Postimehes, Eesti Päevalehes ja Delfis avaldatud artikleid. Viimastel aastatel on olnud selle debati suurimaks eestvedajaks ju pigem nihilist.fm (peavoolumeedia ei näita suunda, vaid lohiseb järel), reaktsiooniliste jõudude juhiks ETV “Pealtnägija”.

Indrek Ojam arvustab Leo Luksi doktoritöö põhjal kirjutatud raamatut “Nihilism ja kirjandus: Ei kogemine filosoofia ja kirjanduse ühtesulamisel”. Luuletustega esinevad Heljo Mänd ja Toomas Kiho.

“Already Tomorrow in Hong Kong”

Emily Tingi esimene täispikk mängufilm “Already Tomorrow in Hong Kong” on natuke sarnane armastusavaldus Hong Kongile nagu Wong Kar-wai “Chungking Express”, kuigi mitte nii ebatavaline. Seegi on jagatud kaheks osaks, kuid räägib ühe loo.

Ruby (Jamie Chung), hiina päritolu ameeriklanna, kes on esimest korda Hong Kongis, tutvub juhuslikult Joshiga (Bryan Greenberg), kes on elanud seal juba kümme aastat. Mees juhatab talle teed läbi öise linna. Nad lihtsalt kõnnivad ja räägivad. Lõpuks lähevad veel ühte baari drinke võtma. Kui seal aga selgub, et mehel on tüdruksõber, siis lähevad nende teed lahku.

Aasta hiljem saavad nad jälle juhuslikult kokku, nende teed ristuvad ning järgneb uus ühine retk linna sügavustesse, täpsemalt Chungkingi maja mikromaailmas asuvasse rätsepatöökotta, kust Ruby peab saama kätte ühe ülikonna…

Mis juhtub, kui sa kohtud õige inimesega valel ajal? Mis siis, kui sa saad teise võimaluse? Mis olema peab, see leiab tee. – need on filmi reklaamlaused.

Kogu tegevus seisneb sisuliselt selles, et kaks tegelast käivad mööda linna ringi, kohtuvad erinevate inimestega ja ajavad juttu. Võib tunduda ehk igav, aga mulle meeldis, ka ootamatu lõpp. Veelgi enam pärast seda, kui lugesin nüüd selle filmi taga olevat lugu.

Emily Ting (sünd. 1980) on hiina päritolu ameeriklanna, sündinud Taiwani pealinnas Taipeis, aga asus peagi koos vanematega elama LA-s. 2001. aastal lõpetas New Yorgis filmiõpingud ja asutas oma väikese filmikompanii Unbound Feet Productions, mille alt on teinud kümmekond lühi- ja dokfilmi. 20-ndates eluaastates veetis viis aastat Hong Kongis, kuid läks sinna vastumeelselt, oma mänguasjatöösturist isa survel, et õppida pereäri (ja tegi sellest dokfilmi “Family Inc.”).

Ruby tegelaskuju kujundas Ting enda järgi, kuid ühtlasi andiski talle kogu stsenaariumi kirjutamiseks tõuke sarnane seik, millele see film toetub. 2012. aastal pidutses Ting hommikuni võõra mehega, kellega oli alles juhuslikult kohtunud, kuid kohe ühise keele leidis.

“Hong Kong võib tunduda vahest veidi võõrandav ja rõhuv, sest see on nii kiire tempoga ja kõik on alati kuhugi teel,” rääkis ta ajalehele South China Morning Post. “Kui sa siis kellegiga sellise ühenduse saad, siis võib see tunduda väga maagiline. Aga kui ma sain öö lõpus teada, et tal on tüdruksõber, siis lõi see mind nagu veidi rivist välja, sest kogu öö me justkui liikusime millegi poole ning siis selgus, et see kõik oli minu peas. Võib-olla tulenes see selle kogemuse alandusest või sellest romantilisest soovunelmast, aga ma sisuliselt läksin pärast seda läbielamist koju ning kirjutasin hästi kähku stsenaariumi.”

Esialgne stsenaarium valmis nädalaga. Järgneva aasta veetis Ting seda viimistledes ning 2013. aastal värvas ta ka kaks peaosatäitjat, kellest said ühtlasi filmi kaasprodutsendid. Filmiti 2014. aasta mais. 2015. aastal linastus “Already Tomorrow in Hong Kong” festivalidel. 2016. aastal jõudis see Ameerika Ühendriikides ja Hong Kongis lõpuks ka tavalise kinopubliku ette, kuigi mitte väga laialdaselt. Film läks maksma alla miljoni dollari, aga Ting pani selle alla ka kõik enda isiklikud säästud.

Lisaks peategelaste romantilisele liinile puudutakse ka selliseid teemasid nagu kultuurilised erinevused, inimeste eluvalikud jms. tähtsad asjad. “Ma tunnen, et ma tegin filmi, mida ma tahaksin kindlasti ise kinos vaadata; see on film, mis esindab vägagi seda, kes ma olen filmitegijana ja inimesena,” ütles Ting ise. “Kui see on kõik ja ma ei saa enam kunagi teha veel mõnda filmi, siis olen ma väga õnnelik, et see on see, mida ma tegin.” Inspiratsiooni sai ta enese sõnul ka Sofia Coppola filmist “Lost In Translation”.