“Carrie Pilby” / “Collateral Beauty” / “The Last Word”

Kolm filmi, mida ühendavad rivist välja löödud, üksildased ja veidrad peategelased. Kõigis neis leidub romantikat, draamat ning huumorit, nagu ka reetmise, valetamise, surma ja leinaga seotud teemasid.

“Carrie Pilby”

Caren Lissneri samanimelisel romaanil põhinev drameedia ehk draama-komöödia, mille lavastas Susan Johnson, nimitegelane on 19-aastane neiu, keda kehastab Bel Powley. Raamat oli suunatud eelkõige teismelistele ja sama sihtgrupp on ilmselt ka filmil, aga see sobib vaatamiseks ka vanematele inimestele. Tegevus leiab aset New Yorgis. Peategelane Carrie Pilby peaks olema justkui imelaps, lõpetas juba Harvardi ja loeb väidetavalt iga nädal läbi 17 raamatut, aga tegelikult rohkem lihtsalt üks veidi ekstravagantne tütarlaps, kes on muutunud natukene küüniliseks. Ta saab oma psühhoterapeudilt nimekirja asjadest, mille tegemine peaks aitama tal elust rohkem rõõmu tunda. Carrie veab kihla, et nii see küll ei lähe, ja hakkab kuulekalt nimekirja täitma. Kerge meelelahutus, kuid tugeva moraalse sõnumiga.

“Collateral Beauty”

Pärast oma 6-aastase tütre traagilist surma on reklaamihai Howard (Will Smith) täielikult rivist väljas. Elurõõmsast ärimehest on saanud üksildane, kapseldunud, masendunud kuju, kes ei suuda juhtunuga kuidagi leppida. Firma käsi ei käi enam kuigi hästi ning partnerid tahavad selle maha müüa. Aktsiate kontrollpakki omav Howard lihtsalt ignoreerib neid, elades mingis oma mullis. Tema töökaaslased ja vanad sõbrad Whit (Edward Norton), Claire (Kate Winslet) ja Simon (Michael Peña) palkavad detektiivi, et selgitada välja, millega Howard üldse tegeleb. Nii selgubki, et ta on kirjutanud kummalisi kirju ajale, armastusele ja surmale. Sõbrad palkavad neid kehastama juhuslikult leitud näitlejad (Jacob Latimore, Keira Knightley ja Helen Mirren), kes saavad ülesandeks Howardi mulli tungida, kutsuda esile reaktsioone, mis jätaksid temast süüdimatu mulje, et nad saaksid firma maha müüa, kuid aeg, armastus ja surm mõjutavad ka neid. Puänt on hollywoodilikult romantiline ja lugu lõpuks ebausutav, aga mulle meeldis selle ülesehitus.

“The Last Word”

Seda nime kandvaid filme on tehtud vähemalt kümmekond. Tahtsin vaadata küll seda, mis jõudis kinodesse alles käesoleval aastal, aga kuna see ei olnud veel üldkasutatavate filmilevivõrgustike kaudu kättesaadav, siis on siin nüüd juttu hoopis 2008. aasta mängufilmist. Evan (Wes Bentley) on üks omamoodi veidrik, kes elatub hüvastijätukirjade kirjutamisest tulevastele enesetapjatele. Kui ta viibib vaatlejana ühe endise kliendi matusel, kõnetab teda ootamatult kadunukese õde (Winona Ryder). Evan valetab, et tundis tema venda ülikooliajast. Ta ei räägi oma tegelikust tööst. Nende vahel arenevad lähedased suhted. Kui tõde viimaks päevavalgele tuleb, kas on siis veel lootust, et naine võiks talle andestada? Mis te ise arvate?

“101 Eesti teatrisündmust”

Anneli Saro “101 Eesti teatrisündmust” on huvitav raamat, aga mitte täiuslik. Provintsist vaadates on häda selles, et pea kõik kirjeldatud sündmused leiavad aset Tallinnas või Tartus. Nii võibki jääda lugejatele mulje, et tõeline elu käib ainult seal.

Seda muljet süvendavad aeg-ajalt pillatud märkused, mis lasevadki asjadel paista just selles valguses. Näiteks, kirjutades Oskar Lutsu “Kevade” jõudmisest teatrilavale, teatab Saro möödaminnes: “Kõigepealt lavastati “Kevade” Ugalas autori enda versioonis, kuid see jäi siiski kohalikuks teatrisündmuseks.”

Viljandis tehtud lavastustest on tõstetud üleriigiliseks sündmuseks ainult “Armastus kolme apelsini vastu” (1991) ja sedagi paljuski ilmselt tänu televisioonile. “Kuna selle videoülesvõtet näidatakse regulaarselt ETV kanalitel, siis on “Armastusest kolme apelsini vastu” kujunenud omamoodi kultusteos, mille naljad ei kulu ka mitmekordsel vaatamisel,” teatab Saro.

Eessõnas tunnistab teatriteadlane, et peab selliste raamatute kirjutamist mänguks, sest “see on subjektiivne, autorikeskne nägemus teatrist”, kuid samas ei püüa ta enese sõnul “kehtivat teatrilookaanonit lõhkuda ega lammutada, pigem ikka kinnitada, edasi ehitada ja pisut laiendada.”

Seda silmas pidades ei ole tulemus Viljandi vaatepunktist kõige parem.

Näiteks muusikalist “Oklahoma”, mille lavale tulekut Ugalas 1988. aastal võib pidada Eesti teatriloos kindlasti üheks märgilise tähtsusega sündmuseks, ei ole raamatus juttu sõnagi. Saro hinnangul “kuulutas muusikaližanri peatset uut jõulist sissetungi Eesti teatrisse” hoopis järgmisel aastal Draamateatris lavastatud “Viiuldaja katusel”, mis läks ju tegelikult edasi juba mööda “Oklahoma” küntud rada.

Ugalat mainitakse veel seoses sellega, et Jaan Tooming oli Vanemuises töötades “1979-1983 ka Ugala peanäitejuht”, aga lisatakse, et “kahel vastutaval kohal ja kahes linnas töötamine oli väga kurnav.”

“1981. aastal avati Ugala uus maja Osvald ja Jaan Toominga kompositsiooniga “Rahva sõda” Vilde romaanide ja arhiividokumentide põhjal. Seda lavastust peeti täiuslikkuseni viidud vormiks ja ühtlasi ka Toominga folkloorse kooriteatri lõpp-punktiks,” kirjutab Saro.

Carl Robert Jakobsoni “Arthur ja Anna” saab teatrisündmuseks lavastusena Vanemuises. “Viljandi esietendusele (1873) autor halbade teeolude tõttu ei jõudnud,” torkab Saro samas, “kuid lavastuse menu oli tohutu.”

Viljandit on möödaminnes mainitud veel seoses sellega, et mõni näidend jõudis lavale ka siin (Maksim Gorki “Põhjas”, August Jakobsoni “Elu tsitadellis”), keegi on siin õppinud (Marika Vaarik, Juhan Ulfsak), õpetanud (Merle Karusoo) või suvelavastusi teinud (Paul Sepp), kuid üldiselt ei ole tulemus kiita.

Kui lavaka avamine on omaette sündmus, siis Viljandi kultuuriakadeemia etenduskunstide osakonnast sedasi eraldi juttu ei ole. Koidu seltsist või Giuseppe Verdi ooperi “Traviata” lavastamisest Viljandis 1928. aastal ammugi mitte. Selles raamatus ei ole mainitud kordagi isegi Jaak Allikut. Nüüdistantsust on küll juttu, aga mitte NOTAFE-st.

Kokkuvõttes: iseenesest väga huvitav raamat, aga tugevalt kaldu Tallinna ja Tartu poole. Viljandlastele kuluks nüüd seetõttu ära eraldi “101 Viljandi teatrisündmust”, mis oleks sama põhjalik ja ülevaatlik, aga keskenduks just sellele, et tutvustada laiemale lugejaskonnale siinset kohalikku teatrilugu.

“Tracks” / “Queen of the Desert”

Kaks kõrbefilmi, mis põhinevad mõlemad tõestisündinud lugudel.

“Tracks”

Robyn Davidsoni samanimelise autobiograafilise raamatu ainetel valminud mängufilm, kus peategelast kehastab Mia Wasikowska.

Davidson rändas 1977. aastal koos nelja kaameli ja koeraga tuhandeid kilomeetreid läbi Austraalia kõrbemaastiku. Esialgu ei olnud tal kavas sellest üldse kirjutada, aga oma reisi rahastamiseks nõustus ta lõpuks siiski artikliga ajakirjale National Geographic, mille fotograaf Rick Smolan (Adam Driver) temast selle retke kestel fotosid tegemas käis. 1978. aastal avaldatud artikkel äratas nii palju tähelepanu, et Davidson otsustas kirjutada sel teemal terve raamatu, avades seal oma lugu laiemalt.

Raamat osutus väga edukaks, aga 1980-ndatel ja 1990-ndatel ebaõnnestus vähemalt viis katset seda ekraniseerida. Esimesel korral pidanuks saama peaossa muide Nicole Kidman, kes täidab just seda rolli filmis “Queen of the Desert”. Täiesti juhuslikult, seda teadmata, viis “Tracks” mõtteni vaadata ka seda teist kõrbefilmi.

“Queen of the Desert”

Werner Herzogi film Gertrude Belli elust ja seiklustest valmistas kriitikutele üldiselt pettumuse ega ole leidnud palju vaatajaid. Ja tõele au andes tuleb tunnistada, et see on suur film, mille potentsiaal jääb realiseerimata. Minu meelest küll vaadatav, aga võinuks olla huvitavam ja parem.

Häda on selles, et kokku on kuhjatud tegelasi ja seiku ajaloost, mis ei ütle palju neile, kes neist varem midagi ei tea, aga võivad mõjuda ebausutavalt vaatajatele, kes neid asju juba varasemast teavad. Nii saab kokku ühe ligadi-logadi kildude kogu, mida ühendav lugu jääb liiga nõrgaks ja ähmaseks. Üleminekud pole eriti sujuvad ning kokkuvõttes on see film nii nagu kimp visandeid, millest igaühe põhjal võiks valmida omaette maal, aga praegusel kujul need väga head tervikut ei moodusta.

Mõlemal filmil on pikk sissejuhatus ja mõlema vaatamine nõuab vaatajatelt kannatlikkust.