Kõigepealt 85 lehekülge ilukirjandust, millest mind suutis kõnetada vaid 5.9% ehk need viis lehekülge, kuhu oli paigutatud üks luuletus, millega esines Kai Aareleid (loe mind / nagu luuletust / loe kiirustamata…). Ülejäänu võinuks vabalt lugemata jätta, aga selle teada saamiseks pidin lugema kahjuks läbi ka selle 94.1%, mille kohta eelöeldu kehtib.
Järgmised 50 lehekülge olid seevastu palju huvitavamad.
Mudlum, keda intervjueeris Carolina Pihelgas, ütles muu hulgas: “Mina arvan, et kirjanik ise ei pea oma tekste analüüsima. Ta ei pea seda oskama seletada, miks tal on kirjas nii ja mitte teisiti. Ma ei ole ju spetsiaalselt otsinud ega leiutanud seda viisi, kuidas ma juhtun maailma nägema ja kirja panema. See on niimoodi antud.”
Kellele on, ja kellele pole. Muidugi ei pea keegi enda tekste ise analüüsima, aga vahest on seda siiski huvitav teha. Ja minu meelest on seda ka huvitav lugeda. Ilukirjanduslikud tekstid, sealhulgas luuletused, võiksidki olla tegelikult mõnikord varustatud autori kommentaaridega. Teiste tõlgendused mind nii palju ei huvita, aga vahest tahaks lugeda seda, mida autor ise midagi kirjutades mõtles. (Seda üldisemalt, mitte selle konkreetse autoriga seoses.)
Madli Pesti annab kiire ülevaate 2016. aasta teatritekstidest, mainides sealhulgas paari, mis jõudsid publiku ette Ugalas tehtud lavastustena. “Lavastaja Vallo Kirsi palvel seadis Lennuk draamavormi Tammsaare romaani “Kõrboja peremees”, pealkirjaga “Kõrboja perenaine”, kus pealkirjale vastavat fookuse nihet küll eriti selgelt ei sündinud,” kirjutab Pesti, tuues ühtlasi välja, et “Lennuk oli 2016. aasta viljakaim näitekirjanik – temalt ilmus viis teksti. Vahest pole siis kiirustamismärkide märkamine päris meelevaldne.”
“Klassikalaineil liikudes esindab lavastajadramaturgiat “Soo”. Dramatiseerija ning lavastaja Eva Koldits on rõhutanud Lutsu jutustuse müstilist õhkkonda, tulemuseks visuaalne kunstiteos, kus narratiiv pole tingimata esiplaanil,” märgib ta samas.
Cornelius Hasselblatti “Eesti kirjanduse ajalugu” on lahanud Sirje Olesk, Tiina Ann Kirss ning Jaak Urmet. Neist viimane küllaltki kriitilises, aga minu arvates asjalikus võtmes. Väärib kindlasti lugemist. Loomingu peatoimetaja Janika Kronberg vastab Urmeti arvustusele kohe samas pikema heietusega, mis kujuneb suureks ülistuslauluks Jaan Unduskile. Lugedes tundub kohati, et see on satiiriline paroodia, aga vaevalt Kronberg seda nii mõtles. Mulle näib see kohaliku “vaimuaristokraatia” omamütoloogia ehitamine veitsa naeruväärne, mõjub donkihotlikult. Parem olnuks nendest lehekülgedest osa Urmetile eraldada, et ta saanuks kirjutada Hasselblatti raamatust pikemalt ja veelgi põhjalikumalt.
Anna Verschik mõtiskleb Viivi Luige ainetel. Järgnevad tavapärased arvustused, aga neist lasin ma vaid silmad üle, nagu ka järgnenud kroonikast ning artiklitest Rootsi kirjanduselus toimuva kohta. Võib-olla loen neid mõni teine kord, võib-olla mitte. Eks tulevik näitab.