Akadeemia nr. 8, 2017

Laurits Leedjärv kirjutab antroopsusprintsiibist ja universumi täppishäälestusest, mis on loonud võimaluse inimese tekkeks. “Võiks ju üsna kiretult kosta, et mis seal ikka, universum lihtsalt on selline ja teistsuguses ei saaks keegi sääraseid küsimusi esitada. Aga miks universum ikkagi on selline? See on ilmselt koht, kus vastus ei saa enam jääda puhtalt teaduse raamidesse. Mängu tuleb maailmavaade ja filosoofiline taust,” märgib ta.

Marek Volt kirjutab esteetilise hoiaku ontoloogiast. “Iga täisvereline esteetilise hoiaku teooria peab andma vastuse vähemalt kolmele küsimusele: mis on esteetiline hoiak, miks me peaksime millegi suhtes võtma esteetilise hoiaku ning mille suhtes üleüldse saab võtta esteetilist hoiakut,” teatab ta sissejuhatuseks.

Erki Tammiksaar kirjutab põlevkivitööstuse sünnist ja arengust Nõukogude Liidus aastail 1918-1945 ning selle seostest Eestiga. Nii Eesti kui ka Vene põlevkivitööstuse sünniajaks tuleks tema sõnul lugeda 1917. aasta 13. veebruar (ukj), mil Venemaa valitsus eraldas 1,2 miljonit rubla põlevkivikaevanduse rajamiseks Pavandu kõrtsi juurde. Kaevanduse rajamist alustati kevadel ja oktoobris oli see ekspluatatsiooniks valmis, kuid bolševike riigipööre ja sellele järgnenud kaos lükkasid kaevanduse käikulaskmise edasi. Päris huvitav lugu, läheb edasi Akadeemia järgmises numbris.

Avaldatud on Einar Lundborgi mälestused “Rootsi Korpusega Eesti Vabadussõjas”, mis oli seni saadaval ainult Rootsi Sõjaarhiivis hoitavas rootsikeelses käsikirjas. Küllaltki avameelne ja otsekohene tekst, mis annab realistliku pildi Rootsit värvatud palgasõduritest, nende motiividest ja käitumisest. Tõlkija Mart Kuldkepp märgib, et “õnnetud Rootsi vabatahtlikud Eestis on praeguseks enamjaolt unustatud, kuigi siiski mitte nii täielikult, nagu Lundborg kartis. Alates 1980. aastatest on nende kohta ilmunud järjest täienev rida eri põhjalikkusega käsitlusi nii Rootsi kui Eesti ajaloolastelt ja ajakirjanikelt, kuigi neist ühtegi pole vähemalt minu hinnangul põhjust veel piisavalt läbimõelduks ja täielikuks pidada. Tohisoo härra Carl Axel Mothander [rootslaste üks ülematest] naudib aga tänapäeva Eestis populaarsust, mis oleks tõsiselt üllatanud nii omaaegseid eestlasi kui ka rootslastest “mõrvareid”. Olgu Lundborgi mälestused siin mõningaseks vastukaaluks sellele ja mõtlemisaineks.”

Luuletusega esinevad Indrek Hirv ja Toomas Kiho. Arvustusi selles numbris ei ole. Lõpule jõuab järjejutuna avaldatud Galileo Galilei “Arutlusi ja matemaatilisi tõestuskäike kahe uue teadusharu vallast, mehaanika ja väiksemate liikumiste alalt”, mida on ühtlasi pikemalt kommenteerinud Piret Kuusk.

Vikerkaar nr. 7-8, 2017

Luuletustega esinevad Hasso Krull, Maarja Kangro, Joanna Ellmann ja Triin Soomets.

Ene Mihkelsoni lühike “Harjutus” sisaldab lauseid (Mina seda kirjutavat “keegit” enese sees ei tunne. Kui ta alustab, ei tea ta kunagi, mida ta täpselt tahab. /—/ Öeldu on juba ilukõne. Hiljem tõmban ma selle maha. /—/ Seegi ilukõne vajab mahatõmbamist. /—/ Ma kustutan ka selle lõigu, sest kirjeldus on umbmäärane. Põnevus on jäänud siit välja. /—/ Seda lõiku pole vaja maha tõmmata.), mis tekitavad suurt äratundmisrõõmu.

Donald Tombergi “Arno, isa, koolimaja ja tunnid” kulgeb, nagu arvata võib, Lutsu ainetel.

Ajakirja topeltnumber on pühendatud apokalüpsisele. Avaldatud on põlisameeriklaste nägemusi, Muhammad Ibn Ishaqi “Jumala saadiku elutee” ning 10. sajandist pärit anonüümne “Deor”, mis on kõigest 42 rida pikk, kuid varustatud 11-leheküljelise põhjaliku kommentaariga (autoriks selle poeemi vanainglise keelest tõlkinud Mart Kuldkepp).

Esseed. Marina Warneri “Inglid ja masinad” viib Johannese ilmutusraamatust Hollywoodi filmideni. Urmas Nõmmik kirjutab teemal “Tänapäeva apokalüptika vanatestamentlikud juured Jesaja apokalüpsise näitel”. Avaldatud on veel Immanuel Kanti “Kõikide asjade lõpp” koos Märt Väljataga kommentaariga, Hasso Krulli “Varsti”, Ott Puumeisteri “Lõplikkuse kogemus”, Joanna Nurmise “Piltilus maailmalõpp: Tuumasõjast kliimamuutusteni”, Jaak Tombergi “Kuidas kujutada kliimakriisi? Kim Stanley Robinsoni utoopiline realism” ja Tõnu Karjatse “Isikliku apokalüpsise võimatusest maailmakinos”.

Lühidalt: palju juttu, kohati küll ka päris huvitavaid mõtteid ja teraseid tähelepanekuid, kuid midagi väga uut ma sealt enda jaoks ei avastanud.

Jaan Tallinn on andnud intervjuu Allan Aksiimile, räägivad tehisintellektiga seonduvast. Tasub lugeda.

Kunstiloo rubriigis peatub Maarja Kangro oma õe Kirke Kangro loomingul, millest toodud reprosid ka ajakirja kaantel ja nende vahel näha saab.

Arvustused. Rauno Alliksaar leiab, et Steven Vihalemi raamatut “6ism2e_dpi_error:_unsupported_personality” on romaaniks “pisut keeruline nimetada. Sisetunne ütleb, et mingi kõiki päätükke läbiv terviklik narratiiv on olemas, aga väga-väga keeruline on sõnastada, milles see täpselt seisneb. Mõningane järjepidevusetus olekski ilmselt suurim vormiline probleem, mida teosele ette heita.” Samas on aga tema arvates tegemist ühe möödunud aasta omanäolisema ja julgema teosega.

Meelis Oidsalu kirjutab, et “Urmas Vadi uus romaan [“Neverland”] on pungil freudistlikku pahna” ning “Vadi teos ei vasta esmapilgul Milan Kundera poolt romaanikunstile püstitatud kesksele nõudmisele, mille kohaselt peab romaan paljastama mõne senitundmatu või unustatud tahu inimloomuses ja tema eksistentsis. “Neverland” ei paljasta õigupoolest midagi või kedagi, siin on kõik kuidagi liiga tuttav, lähedane ning ka autoripositsioon tegelasi empaatiliselt aasiv. Romaanilikuks teebki “Neverlandi” ehk see, mis puudub…”

Jüri Kolk märgib Mart Kanguri luulekogu “Liivini lahti” arvustades, et “tema luulega on see probleem, et autor tundub olevat täiskasvanu. Täiskasvanud autori luule jääb kahjuks automaatselt ilma paljudest külgetõmbavatest omadustest. Seda ei osteta nii innukalt, sellele ei anta lahke käega preemiaid. Kanguri puhul on asi muidugi veel palju hullem – ta pole mitte ainult täiskasvanu, vaid tal puudub ka lavapersoon. Võimalik, et ta peab seda sündsusetuks, aga see on ainult minu oletus. Kõrvalmärkusena: ma ei väida, et kirka lavapersooniga luuletajad oleks oma tegelaskuju tingimata teadlikult loonud, ei. Ütlen lihtsalt, et sellise persooni puudumine on üks asi, mis takistab Kanguri luulel masside meeltesse tungimast. Samas on see isetus, mis osutab staari puudumisele, ülimalt mõnus.”

Mikko Lagerspetz tutvustab soomlaste kirjutatud ja nüüd eesti keeles ilmunud (tõlkinud Andres Adamson) ajalooraamatut “Musta koidiku kuulutajad: Soome fašistide lugu”, mis “pakub teada-tuntud ajaloofaktidele uut tõlgendusraamistikku”, mille kohaselt “fašismilaadne tegevus ei paistagi enam nii kõrvaline ja Soome ühiskonnaelu peavoolust eraldatud. /—/ Raamat käsitleb fašistlikuna palju laiemat osa ühiskonnast, kui Soomes on olnud tavaks. Arvatavasti ei ole mõtet suhtuda sellesse kui välimäärajasse; oluline on pigem raamatu pakutud kogupilt sellest antikommunismi, Suur-Soome aate, väärtuskonservatismi ja sõduriromantika maastikust, millest fašism võrsus ja millest ta sai endale kõlapinda ja liitlasi. Raamatus toodud paljud otsetsitaadid rahvusradikaalsetelt liikumistelt teevad siiski piisavalt selgeks, et nende eeskujuks oli fašism. Kõhedust tekitab asjaolu, et samasuguseid tsitaate võib leida ka tänapäeva poliitikute ja liikumiste väljaütlemistest.”

Hoi-hoi, maailmalõpp on iga hetkega lähemal kui kunagi varem.

Kolm küsimust Tartu valimisliitudele

Artikkel ilmus algselt veebilehel kov2017.ee

Eelmine kord pääsesid Tartus volikokku mõlemad toona valimistel osalenud valimisliidud. Nüüd on konkurents minemas aga tihedamaks. Küsimustele vastas kolm valimisliitu.

2013. aastal osales Tartus kohalikel valimistel kaks valimisliitu, rahvuslik-konservatiivne Isamaaline Tartu Kodanik ning liberaalsema suunitlusega Vabakund, mis ületasid mõlemad valimiskünnise. Neist allesjäänud osad otsustasid osaleda nüüd valimistel küll ühiselt, moodustades valimisliidu Tartu Heaks, kuid samas on tänavu kavandamisel lausa kolm uut valimisliitu (Tartu Eest, Südamega Tartu ja Meie Tartu). Kas ei oleks otstarbekam teha üks suur valimisliit, mis jätab oma liikmetele lihtsalt vabamad käed programmiliste seisukohtade kujundamisel? Praegu ähvardab konkurents minna omavahel ju nii tihedaks, et pärast võivad kõik valimisliidud volikogust välja jääda.

Teele Arak (Tartu Eest): “Tartu Eest valimisliit on loodud kindla suunitlusega ja kompaktse ning arusaadava programmi peale, mis meie nägemuses on täna parim viis viia Tartu linna elu- ja arengujärk uuele tasemele. Mitme erineva valimisliidu seisukohtade kombineerimine tekitaks meie nägemuses valijas pigem segadust ja kaotaks rõhuasetused, mille eest iga valimisliit eos seisab. See aga ei tähenda, et me ei oleks valmis läbirääkimisteks. Ühiste tugevate joonte leidmine on kindlasti oluline ja tuleb kasuks hilisemates koalitsiooni läbirääkimistes. Küll aga ei soovi me oma platvormi ajada nii laiaks, et me ei suuda seda hilisemas etapis enam hoomata. Ka ei näe me vajadust kaasamaks oma valimislubadustesse punkte, mis on linna arengukavasse juba sisse kirjutatud ja saavad tehtud olenemata poliitilisest võimust, kes valitseb.”

Jüri-Ott Salm (Tartu Heaks): “Oleme oma võimete piires üritanud leida uusi liikmeid ja koostööd erinevate inimeste ning organisatsioonidega ning me ei ole jäänud suletuks. Tartu Heaks liikmed on erinevatest valimisliitudest ja erakondadest kui ka inimesed ilma sellise taustata. Nimetatud kolmest valimisliidust oleme teadlikud vaid Tartu Eest tegemistest, kellega oleme ka kontaktis olnud, kuid nende poolt seniavaldatud materjalide põhjal näeme, et ideestik Areena arendamisel (täiesti uue keskuse rajamine, mille ehitus olulisel määral sõltuks linna rahastamisest) ei haaku Tartu Heaks eesmärkidega.”

Südamega Tartu: “Põhimõtteliselt ei ole me koostöö vastu. Samas päris nii poliittehnoloogiliselt ei saa ka asjale läheneda, et volikokku saamise nimel tuleks ükskõik kellega ühte heita ja vaated kõrvale jätta. Vastasel korral võiksime ju kõik kohe Reformierakonna nimekirja hea ninaesise järgi minna. Vabakund ja VIK olid eelmisel korral tõesti tublid, kuid praeguseks on nende juhtfiguurid taandunud mugavuspoliitikuteks, kes volikogus mingi erilise mässumeelsusega silma pole paistnud. Eks siit tule ka põhjus, miks nad praegu positsiooni säilitamiseks sellise ebaloomuliku liidu teed on läinud. Reformierakondliku taustaga Tartu Eest tegeleb valimisliitude idee pilastamisega – kandideerida mingi plekkmonstrumi rajamise toetuseks? Ajal, mil suurem osa tartlasi igapäevase äraelamise nimel võitleb, on tuhandeid kordi olulisemaid probleeme. Meie Tartu idee on hetkel liiga hägune, et seda kommenteerida.”

Miks peaksid valijad eelistama teie nimekirja erakondadele ja teistele valimisliitudele? Mis on teie jaoks nende valimiste peateemad? Millele tahate volikogus erilist tähelepanu pöörata?

Teele Arak (Tartu Eest): “Tartu Eest valimisliitu kuuluvad inimesed, kes on täna Tartu linna erinevates valdkondades aktiivsed ja tegusad kodanikud – olgu see haridus, ettevõtlus, IT, sport või perede heaolu. Meid ühendab tugev veendumus, et Tartu linna potentsiaal on kordades suurem kui seda täna on suudetud realiseerida. Tartu on teadus-, IT-, meditsiini- ja kultuurilinn ja ometi ei suuda me korraldada suuri rahvusvahelisi konverentse või kontserte. Tartu peredel ei ole ühiseks ajaveetmiseks piisavalt palju võimalusi samal ajal kui teised Eesti väiksemad linnad ehitavad perekeskusi ja -atraktsioone. Meie jaoks on tänavuste valimiste peateema saada inimestelt mandaat Arena Tartu ja perekeskuse ehitamiseks. Meie kogemus näitab, et selline linnakeskus arendab mitte ainult linna transpordiühendusi, turismi ja tuntust, vaid annab ka tugeva tõuke linna majandusele ja seeläbi inimeste heaolule ja toimetulekule. Kui linnarahvas otsustab selle idee poolt mitte hääletada, siis me aktsepteerime seda otsust ja liigume edasi. Aga me soovime, et linnahalli ja perekeskuse idee oleks vähemalt üks valik linnarahva jaoks tänavustel valimistel. Volikogus on meie põhifookuses kindlustada Raadil oleva linnamaa müük ja sellest saadava finantsi kasutamine sihtotstarbeliselt linnahalli ehituseks. Täna on seal meie hinnagul u 20 miljoni euro väärtuses maad, mida saaks rakendada linnahalli ehituseks. Ühtlasi on vaja kindlustada kokkulepped erinevate osapooltega, mis lubavad järgmised sammud halli ja perekeskuse ehituseks ning majandamiseks ette võtta.”

Jüri-Ott Salm (Tartu Heaks): “Tartu Heaks peamised teemad on järgnevad: investeeringud haridusse ja hariduse korraldus; asjatundlikum ja kaasavam linnajuhtimine, koostöö naabervaldadega, Tartu sisese transpordikorralduse kvaliteedi ja väljapoole ühenduste parandamine, parem linnakeskkond, pered ja toimetulek, kultuuri ja spordivaldkonna toimimine. Kuna teiste valimistel osalevate organisatsioonide programmid pole avalikustatud, on raske hinnata konkreetselt eristumist, kuid senise töö ja kogemuse põhjal volikogus eristume kindlasti selle poolest, et järgnevatel aastatel ei näe me ette tegevusi ega anna lubadusi objektide rajamiseks, mille arvelt väheneksid invetseerimisvõimalused ja toetus haridussektorile ning sotsiaalvaldkonnale. Samuti näeme, et linnavalitsus peab koosnema asjatundjatest, poliitikute roll olgu volikogu töö senisest sisukam läbiviimine.”

Südamega Tartu: “Meie ridades kandideerivad ainult lihast ja luust tartlased, mitte arusaamatu genoomiga poliittrollid. Oma lihtsates ametites on nad end tartlaste südamesse raiunud ja ei vaja tutvustamiseks kalleid reklaamikampaaniaid. Võitleme Tartus laiutava ökorüüste vastu, mille ilmekaimaks näiteks on pargivaenulik üldplaneering, mida tänane linnavalitsus jõuga läbi surub. Samuti ei saa me sallida rahva tahtest üle sõitvat haldusreformi, mis tuleb jõuga seisma panna! Aga ennekõike toome linnajuhtimise juurde inimesed, keda liiga kaua on neoaadel alla surunud.”

Kas saate ühemõtteliselt kinnitada, et kõik teie nimekirjas kandideerivad isikud valituks osutumise korral tõesti volikogu liikmeks asuvad (see tähendab, et nimekirjas ei ole nn. peibutusparte)?

Teele Arak (Tartu Eest): “Meie valimisliidus ei ole peibutusparte. Tartu Eest valimisliit ei saanud alguse poliitilisest ambitsioonist iga hinnaga volikokku saada, vaid väga heast ideest, millesse meie liikmed usuvad ja milles näevad tohutut kasu Tartu linnale. Kuna muud võimalust täna selle idee realiseerimiseks ei ole, siis tuleb minna kohalikele valimistele.”

Jüri-Ott Salm (Tartu Heaks): “Nimekirjas ei ole peibutusparte ja kõik kandidaadid on avaldanud valmisolekut ka volikogu töös osalemiseks.”

Südamega Tartu: “Seda saame kindlasti sajaprotsendiliselt kinnitada. Mis erilisi parte meie ridades ikka on: lihtsad inimesed, kes sündisid, elavad ja surevad Tartus. Erinevalt suurparteide esinumbritest on linnavolikogu liikmetele makstav 62-eurone hüvitis istungil osalemise eest meie kandidaatidele piisavaks motivaatoriks – on ju paljud neist praegu suisa töötud.”