Jaak Madisoni tõetund

Artikkel ilmus 24. augustil 2017 toimetatud kujul ajalehes Sakala

See inimene, kes ahvatles Jaak Madisoni nüüd Viljandi linnapeaks kandideerima, oli tõeliselt salakaval, sest need valimised võivad lüüa jalad alt ambitsioonika noorpoliitiku edasiselt karjäärilt.

Madison pääses 2015. aastal Riigikokku mitte tänu enda tuntusele, vaid üksnes põhjusel, et oli kõrgel kohal EKRE üleriigilises nimekirjas ning esinumber Järva- ja Viljandimaa valimisringkonnas. Üheksa kuud varem kogus innukas parteiaktivist eurovalimistel kogu riigist kokku kõigest 89 häält, jäädes EKRE nimekirjas selgelt tuntumate tegelaste varju. Riigikokku kandideerides toimis ta erakonna kohapealse lipukandjana, keda valisid ka Mart ja Martin Helme toetajad, kes usaldasid oma iidolite valikut. See tagas talle näiliselt tugeva mandaadi.

Tegelikult jäi EKRE saak meie valimisringkonnas alla riigi keskmisele. Veel madalam oli see ainult Tallinnas, Tartus ja Ida-Virumaal, kus muukeelsete valijate osakaal on tunduvalt suurem. Järva- ja Viljandimaa pidanuks olema osa EKRE tuumikalast, kuid jäi teistest selgelt eesti valijaskonnaga piirkondadest maha. See näitab, et Madison oli toona tegelikult suhteliselt nõrk esinumber, kes ei suutnud erakonna potentsiaali siin täielikult realiseerida.

Järgnenud aastatel on ta tõestanud ennast hea müügimehe, osava eneseturundajana, kellel jutt jookseb ludinal ega takerdu kunagi, kuigi ei pruugi olla alati väga sisukas. Meedia armastab teda, sest tema bravuurikad ja kohati vastuolulised avaldused toovad kergesti klikke, see tähendab raha reklaamiandjatelt. Facebook ja veebiväljaannete kommentaariumid on samas täis EKRE trolle, kelle arvates selle partei liikmed peaksid asuma väljaspool igasugust kriitikat. Nii võib jääda kergesti mulje, et Madison ongi juba tõsiseltvõetav poliitik, kellel on oma suur toetajaskond.

Selliste järeldustega tasuks olla siiski ettevaatlik, sest meediareaalsus on üks asi, tegelikkus teine. Ja tõde selgub alles valimispäeval.

Ei ole raske mõista, millised kalkulatsioonid ajendasid Jaak Madisoni kandideerima nüüd kohalikel valimistel Viljandi linnas. Ta on seda juba ise avalikult tunnistanud. Tegemist on Järva- ja Viljandimaa valimisringkonna elanike arvult suurima omavalitsusega. See ongi kõik.

Paraku on jäänud Madisoni kalkulatsioonidest välja tõsiasi, et nüüd tulevadki kohalikud, mitte Riigikogu valimised. Kohalikud volikogud on mõeldud kohalike elanike jaoks. Hetkel kehtiv valimisseadus ütleb selgelt, et kandideerida võivad need, kelle püsiv elukoht asub vastavas vallas või linnas. Seejuures arvestatakse rahvastikuregistri andmeid. Rahvastikuregistri seadus omakorda ütleb, et elukohateates ei tohi esitada valeandmeid.

Eelmine õiguskantsler Indrek Teder märkis just seoses kohalike valimistega, et “rahvastikuregistri seaduse kohaselt ei saa suvalise aadressi andmist elukoha aadressina pidada juriidiliselt korrektseks.” Võib ju olla, et meie praegune õiguskantsler (kes sai ametisse, sest lubas riigikogulastele, et ei ole kahe tooli seaduse vastu) asuks selles asjas liberaalsemale seisukohale, kuid see ei muudaks kuidagi fakti, et Madisoni püsiv elukoht ei asu Viljandis. Fiktiivne sissekirjutus muudab ta üksnes valetajaks, mitte viljandlaseks.

Täpselt sama reha otsa astus juba 2009. aastal Martin Helme. Tema otsustas kandideerida siis kohalikel valimistel Pärnus, juhtides valimisliitu “Aus Pärnu”, sest oli saanud sealt mõned kuud varem eurovalimistel suhteliselt palju hääli. Valimisaktiivsus tuli kohalikel valimistel tunduvalt suurem, aga Helme poolt kogutud häälte arv langes ning tema valimisliidul ei õnnestunud seal volikokku pääseda. Pärnakad ju teadsid, et tegemist ei ole pärnakaga. Miks pidanuks nad ta siis kohalikku volikokku valima?!

Kui Madisoni avantüür osutub Viljandis edukamaks, siis räägib see nii mõndagi ka Viljandi valijate kohta. Eelkõige näitaks see muidugi viljandlaste suurt avatust poliitilistele immigrantidele, sisserändajatest õnneotsijatele. Teisalt kõneleks see aga ka sallivusest, valmisolekust vaadata patustajate tegudele läbi sõrmede.

Portaal Objektiiv, mida peab SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks, märkis hiljuti oma juhtkirjas, et konservatiivse elukäsituse aluseks olevate ideaalide kaitsmine ei alga suurtest sõnadest ja kõlavatest loosungitest, vaid isiklikest valikutest ning personaalsest eeskujust. Hoolega uudisvoogu jälginutel ei ole ilmselt raske aimata, keda Objektiivi toimetajad seda kirjutades silmas pidasid.

Seega võib lõpetuseks öelda, et Madisoni tõetund saab olema ühtlasi konservatiivsuse test Viljandi valijate jaoks. Tema häältesaak näitab, kui palju on siin tõeliselt avatud ja sallivaid valijaid.

Jaga seda lugu ka teistega!