Akadeemia nr. 9, 2017

* Volli Kalmu juulis peetud inauguratsioonikõne. “Üks olulisemaid arendamist vajavaid valdkondi on ülikooli tegevuse ja saavutuste tutvustamine Eestis ja rahvusvaheliselt,” märgib ta. “On kohati lausa üllatav, kui vähe teavad sellest isegi meie enda vilistlased Tartust kaugemal.”

* “Kahjuks pean päris tihti kolleegidega vaidlusi selle üle, kas teadlased peaksid oma teadustööst kirjutama ka eesti keeles ja mis mõtet on üldse eestikeelsetel (ülikooli)õpikutel – ingliskeelsed on ju olemas!” kirjutab Toivo Maimets. “Olles inglise keeleruumis pikka aega töötanud, ei ole mul probleemi ka ise vahel inglise keeles mõelda ja unesidki näha. Aga selliseid inimesi on ju sadu miljoneid. Ma usun, et meie eeliseks ka teadusmaailmas on see, et me suudame maailma näha veidi teistsuguse nurga alt. Ning vähemalt mingil määral on see tingitud sellest, et me mõtleme eesti keeles. See mõte võiks minu arvates kõiki Eesti teadlasi tiivustada aeg-ajalt oma mõtteid ka eesti keeles väljendama – sest mõtteline piir meie ja paljude sugulasrahvaste keelte saatuse vahel võib üsna habras olla.”

* “Me ei asu ei ühe ega teise sujuva kõvera keskpaigas, kus tulevik laabub minevikuga, vaid ebatavalise murdepunkti eel, millist varem on olnud märgata ainult ühel korral,” kuulutab Rein Taagepera maailma rahvaarvu kasvujärkudest kirjutades. “Elame huvitaval ajal. Loodetavasti mitte liiga huvitaval.”

* Väike valik Apollinaire’i anekdootlikke lugusid aastast 1917. “Kodukolde ja rahvuse õnne jaoks on vaja palju lapsi,” seisab ühes. “Sooviksin, et meie sõdurid ja eelkõige ohvitserid hakkaksid rasedaid naisi tervitama sõjaväeliselt. Tuleb kehtestada erilised austusavaldused naistele, kes ongi kauni Prantsusmaa kõige ilusamad viljaaiad.”

* Akadeemia peatoimetaja Toomas Kiho luulevormis juhtkiri kannab sel korral pealkirja “Eluseaduse rakendusaktid” (eluseadus võeti vastu / täpsustati elu mõistet).

* “Optimistlik teooria käsitab tegelikkust väärtusomadusena ning see võib mõnevõrra veider tunduda. Tõepoolest, võib-olla see teooria polegi nii optimistlik, kui esialgu paistab. Mida nõnda imelist on sõnumeis, et parim kõigist võimalikest maailmadest on tegelik, kui tema tegelikkus seisneb vaid selles, et ta on parim?” küsib USA filosoof Robert Merrihew Adams tegelikkuseteooriaid tutvustades. “Võidakse pakkuda, et tegeliku maailma parimuse teeb imeliseks see, et tegu on ikkagi meie maailmaga. Aga selle võib kahtluse alla seada. Kahjuks ei anna optimistlik teooria meile alust uskuda, et meie oleme tegelikus maailmas. Võib-olla on meie maailm tõepoolest kõigist võimalikest maailmadest parim. Ja kui nii, siis on jumal kahtlemata suuteline seda teadma. Kuid meie pole suutelised seda teadma.”

* Ukraina kirjaniku Sergi Žadani kolm lühiesseed. “Kõik on õige, kõik on omavahel seotud – me oleme sellised, milliseks on teinud meid minevik, meie minevik on selline, millisena soovime seda näha,” kirjutab Žadan.

* Akadeemia eelmises numbris alanud Erki Tammiksaare üpriski huvitav artikkel “Põlevkivitööstuse sünd ja areng Nõukogude Liidus aastail 1918-1945 ning seosed Eestiga: 100 aastat tööstusliku põlevkivikaevandamise algusest Eestis ja Venemaal” lõpeb nii: “Kas põlevkivitööstus Nõukogude Liidus saanuks 1930. aastatel sündida ilma Eesti põlevkivitööstuse eeskujuta? Sellele küsimusele saab olemasoleva teabe põhjal vastata ainult eitavalt. See on olnud ühtaegu Eesti põlevkivitööstuse õnn ja õnnetus, sest meie tööstuse edukus sai otsustavaks teguriks, miks see rakendati lõpuks Leningradi energiamajanduse teenistusse. See tähendas kaevemahu suurenemist ja võõrtööjõu massilist sissetoomist. Põlevkivitööstuse arendamine Nõukogude Liidus oli Neevalinna energianälga arvestades majanduslik paratamatus. Seega on Eesti nii mõneski mõttes olnud oma põlevkivitööstuse edu ohver.”

* (:)kivisildnik esineb luuletusega “Igav”.

* Arstiteadlane Hubert-Viktor Kahn teeb Eesti riigi sajandale sünnipäevale mõeldes kokkuvõtte Eesti ajaloost 13. sajandist kuni iseseisvuse taastamiseni, erilise rõhuasetusega sõjaeelsel ajal. Jutt on kohati väga tendentslik, näiteks vabadussõjalaste liikumist rahastas tema käsitluse kohaselt Nõukogude Liit, et õõnestada meie omariiklust.

* Juhan Maiste arvustab Raimo Pullati raamatut “Tallinlase asjademaailm valgustussajandil” (2016). “Filosoofia asemel on Pullat materjali süvenedes valinud siiski talle loomuomase lähenemise, jäädes seejuures oma põlvkonna teadusmetoodikale iseloomulikult kõrvaltvaatajaks, esitades fakte rangelt süstematiseerituna ja paigutatuna peatükkidesse, mis annavad teemast väga korraliku ja tervikliku ülevaate. See ei välista kohati ka isiklikumaid tähelepanekuid ja autorile omaseid teravmeelseid ütlemisi,” kirjutab ta.

* Järjejutuna hakkab ilmuma David Kaplani “Demonstratiivid: Essee demonstratiivide ja teiste indeksikaalide semantikast, loogikast, metafüüsikast ning epistemoloogiast”.

Miks ma ei soovita nüüd EKRE toetajatel valida Jaak Madisoni

Käesoleva postituse peale võib pealkirjas mainitud isik küll jälle tunda, et minu mõtted keerlevad pidevalt ümber tema, aga kuna minu jaoks on Viljandi kodulinn, kus ma olen sündinud ja elanud küll mitte kogu aeg, aga siiski suurema osa oma elust, siis selgitan siin pikemalt, miks ma teda nüüd EKRE toetajatel valida ei soovita.

Kõigepealt olgu öeldud, et jutud Madisoni võimalikust kandideerimisest kohalikel valimistel Viljandis hakkasid tegelikult ringlema juba 2015. aastal, kui kohe pärast valimisi algas valmistumine järgmisteks Riigikogu valimisteks.

Viljandi linn on Järva- ja Viljandimaa valimisringkonna elanike arvult suurim omavalitsus, kuid 2015. aastal sai Madison siin suhteliselt tagasihoidliku tulemuse: kui Paides toetas teda isiklikult 6,3% valijatest, siis Viljandis vähem kui neli protsenti.

Madisoni osalemine kohalikel valimistel Viljandis, nii palju kui ma kuulnud olen, ongi tingitud lihtsalt soovist enda toetajaskonda siin kasvatada, et saada parem tulemus 2019. aasta Riigikogu valimistel. See tähendab, et ta osaleb nendel valimistel Viljandis täiesti valel põhjusel.

Veidi üldisemat juttu

Praegu hakatakse valima kohalike omavalitsuste volikogusid. Kohalikud valimised ei peaks olema soojendus Riigikogu valimisteks, kuid nn. kahe tooli seaduse vastuvõtmine on need selleks paratamatult muutnud.

EKRE oli parlamendis kahe tooli seaduse vastu, kuid sellele vaatamata osalevad ka sinna kuuluvad riigikogulased kohalikel valimistel, põhjendades seda sellega, et muidu saaksid teised erakonnad eelise. Poliittehnoloogiliselt mõistetav. Kuid see ei muuda kuidagi tõsiasja, et korraga kahel toolil istumine on endiselt väär.

Kui põhimõtte rikkumist õigustatakse sellega, et sama teevad ka teised, siis näitab see mitte tugevust, vaid põhimõttelagedust.

Minu meelest on nüüd ainus viis selle teadmise viimiseks riigikogulaste teadvusse see, kui nad kohalikel valimistel lihtsalt häälteta jäetakse.

Madisoni personaalküsimusest

Mis puudutab konkreetselt Jaak Madisoni, siis küsisin juba eelmise aasta aprillis tema ja Martin Helme käest: “Kas vastab tõele, et EKRE kavatseb tulla järgmisel aastal kohalikel valimistel Viljandis välja oma parteinimekirjaga, mille esinumbriks pannakse Jaak Madison (nagu 2013. aastal toodi siia Keskerakonna esinumbriks Priit Toobal)? Kui see on nii, siis millised on tema senised sidemed ja kokkupuude meie linnaga?”

Madison eelistas mitte vastata. Helme nimetas seda tol hetkel puhtalt spekulatsiooniks.

Mõtlemisaeg kestis kaua. Veel aasta hiljem ei olnud Madison otsustanud, kas tal on poliitiliselt kasulikum kandideerida Viljandis, Paides või Järva vallas. Kui ta mõne kuu eest lõpuks ikkagi Viljandi kasuks otsustas, siis kuulutas ta avalikult, et ei välista formaalset sissekirjutust. Tegin temaga intervjuu, kus ta rääkis, et on mõelnud Viljandis korteri ostmisele, kuid ei ole seda veel otsustanud.

Ma ei tea, kas ta on seda tänaseks teinud, aga ilmselgelt ei asu tema püsiv elukoht tegelikult Viljandis, isegi kui ta siin vahepeal kinnisvara on soetanud või mõne pinna endale nüüd valimiste eel peatumiseks üürinud. Iseenesest oleks muidugi huvitav teada, mis kuupäevast ta sissekirjutuse järgi Viljandi elanike hulka kuulub (varem elas Madison ametlikult Pirital, täpset aadressi ei hakka ma avalikustama, kus ta üldiselt ka füüsiliselt resideerub), aga see ei ole lõpuks kõige olulisem.

Tema linnapeaks kandideerimise puhul on minu meelest suurimaks probleemiks tegelikult mitte sissekirjutus, vaid see, et Madison lihtsalt ei tunne hästi Viljandit ega valda kohalikke teemasid. Tema ülikõrge enesehinnang neid puudusi ei kompenseeri. Viljandi volikokku on vaja asjatundlikke inimesi, mitte lahmivaid riiukukki.

“Kohutav vandenõu”

Nüüd jõuan Sakalas ilmunud artiklite juurde.

Kogu saladus minu sealsete sõnavõttude taga on see, et Sakala peatoimetaja märkis suvel, et neil oleks hea meel, kui ma sinna arvamusküljele rohkem kirjutaksin. Honorari maksavad nad väga vähe, aga kuna tegemist on ikkagi kodukandi ajalehega (1995. aastal ilmus seal minu esimene poliitikakommentaar, mis kandis muide pealkirja “Euroopa Liit – Eesti rahva hukatus”), siis leidsin, et umbes kord kuus võiks sinna ikka midagi kirjutada.

Nii sündisid lähenevate valimiste teemal arvamuslood “Vanad programmid uuesti välja”, “Käes on aeg täielikeks isikuvalimisteks” ja “Jaak Madisoni tõetund”.

Neist viimase kirjutamiseks andis tõuke üks Objektiivi juhtkiri, mida seal ka mainin, mis oli omakorda inspireeritud ilmselt nö. seltskonnauudistest, kus ühe tegelasena figureeris ka Jaak Madison. Jutt tuli kergelt irooniline. EKRE tulek kohalikku poliitikasse on võib-olla suurim muutus, mis nendel valimistel Viljandis aset leiab, kuid samas ei kujuta ma hästi ette, kes on need inimesed, kes siin nüüd Madisonile hääle annavad – tema valimiseks peab olema ikka tõesti äärmiselt liberaalne ja tolerantne, kuid selliste valijate hääli EKRE ju ei püüa. Kuidas võiksid toetada nii kahepalgelist tüüpi konservatiivsemad valijad, kelle jaoks need väärtused, mille eest Madison enese väitel seisab, ei ole lihtsalt sõnakõlksud ja loosungid, seda ma küll aru ei saa.

Pinge kasvab

Madison reageeris sellele emotsionaalse plahvatusega, kus väitis muu hulgas, et võib mind laimamise eest kohtusse kaevata (kui ta tahab olla mees, kelle sõna vähegi midagi maksab, siis soovitan seda nüüd kindlasti teha). Jätsin vaid ühe tagasihoidliku kommentaari. Mõtlesin, et ei hakka seda kergesti ärrituvat noormeest rohkem torkima – eks valimistel paistab, kui kõrgelt viljandlased teda hindavad.

Kui avaldati kandidaatide nimekirjad, siis kirjutasin aga loo “Põhimõtteline valik”, kuhu ta kohe jälle sisse vupsas, sest sobis lihtsalt suurepäraselt konkreetseks näiteks. See lugu, milles puudutan taas eelmiste kohalike valimiste eel tõstatatud teemasid, ilmus eilses Sakalas. Madison ei jätnud kasutamata võimalust esineda järjekordse vastulausega, kus ta muu hulgas väidab, et talle ei meeldi isiklikud rünnakud, sest need on tema meelest labased.

Huvitaval kombel ei takistanud see tal kohe seejärel Facebookis oma jüngritele kuulutamast, et minu näol on “tegu heal juhul idioodiga või kehvemal juhul kellegi ülesandel tegutseva veidrikuga” (kusjuures tõenäolisemaks peab ta viimast, õhutades seega teadlikult alusetuid vandenõuteooriaid).

No ma ei tea. Kui nüüd peaks tõesti juhtuma, et EKRE esindajaks Viljandi linnavolikogus valitakse selline ebastabiilne tüüp, siis alles hakkab nalja saama. Aga küsimus on selles, kas linnavolikogu peaks olema koht taoliste komödiantide jaoks. Minu arvates mitte. Samuti ei peaks seda olema parlament. Seetõttu ei soovitagi ma EKRE toetajatel Madisoni valida ei nüüd ega ka kunagi edaspidi. Madisonil endal soovitan aga kiiremas korras närviarsti poole pöörduda või niisama aeg maha võtta, sest mulle tundub, et tal võib muidu varsti kuppel päris ära lennata.

Ernst Jünger “Marmorkaljudel”

Hiljem kuulsin vend Othot mauretaanlaste aja kohta ütlevat, et mis tahes eksitusest saab viga alles siis, kui sellesse kinni jäädakse. Tema väide tundus mulle veel tõesem, kui mõtlesin olukorrale, milles me olime, kui too ordu meid enda külge köitis. Allakäigus on ajajärke, mil hägustub vorm, mis elule seesmiselt ette on antud. Kui me sellesse vormi satume, siis kõigume siia-sinna nagu tasakaalu kaotanud olendid. Me vajume nürist rõõmust nürisse kurbusse, ja teadlikkus kaotusest, mis hoiab meeli pidevalt erguna, peegeldab nii tulevikku kui ka minevikku kütkestavamana. Me elame kas kadunud aegades või kaugetes utoopiates, samal ajal kui hetk kaob käest.

Niipea kui puudujääk meie teadvusse jõudis, püüdsime sellest vabaneda. Tundsime igatsust oleviku järele, tegelikkuse järele, ja oleksime läinud läbi tule ja vee, et igavusest pääseda. Nagu ikka, kui kahtlus on mestis küllusega, võtsime omaks vägivalla – ja kas pole vägivald mitte too igavene pendel, mis osuteid ringi ajab, nii ööl kui ka päeval? Niisiis hakkasime unistama võimust ja ülemvõimust ning niisugustest eluvormidest, mis liiguvad võitluses elu ja surma peale kartmatult üksteise vastu, olgu siis languse või triumfi poole. Ja me uurisime neid eluvorme põnevusega, nagu silmitsetakse söövitusjälgi, mis hape jätab lihvitud metalli peegelsiledale pinnale. Säärase kalduvuse puhul oli paratamatu, et mauretaanlased meile lähenesid. Nende juurde juhatas meid Kapten, kes oli surunud maha suure ülestõusu Ibeeria provintsides.

Ernst Jünger (1895-1998) oli mees, keda iseloomustati nekroloogides ja on kirjeldatud ka hiljem ilmselt kõige enam sõnaga “vastuoluline”, ning seda kahtlemata põhjusega. Ma ei hakka siin tema elulugu ümber jutustama, vaid viitan ühele Peeter Helme aastatetagusele kirjatööle, kus ta arvas, et kui Jüngeri raamatuid hakataks lõpuks eesti keelde tõlkima, siis neelaks neid “neonatsid ja lihtsalt end sõjaasjanduse huvilisteks nimetavad jopskid”. Helme tegi hiljem ka hea ülevaate Jüngeri jõudmisest eesti kultuuriruumi, mis muidugi näitas, et tema lugejate hulgas võiks olla ka veidi teistsuguseid inimesi.

Loomingu Raamatukogus ilmunud “Marmorkaljudel” (saksa keelest tõlkinud ja järelsõna kirjutanud Katrin Kaugver) kuulub tänapäeval Jüngeri hinnatuimate teoste hulka. Seda ilmselt mitte üksnes kunstilistel põhjustel, vaid ka seetõttu, et see sobib poliitiliselt meie aega paremini kui need hoogsad sõjajutud, mis talle omal ajal kuulsuse tõid.

Ünenäoline mõistujutt “Marmorkaljudel”, mille tegevus toimub väljamõeldud maailmas, mis omas mõningasi kokkupuutepunkte tegelikuga, ilmus saksa keeles 1939. aastal ning seegi sisaldab palju vägivalda, tapmist ja sõda, kuid vormis, mis võimaldab tõlgendada seda nn. vastupanuromaanina. Goebbels olla tahtnud selle autori lausa koonduslaagrisse saata, kuid Hitleri vastuseisu tõttu siiski repressioone ei järgnenud ja raamat jäi lettidelt korjamata. Jünger ise nägi sellel avaramat tõlgendamisruumi ja vaidlused selle üle, kas tegemist oli vastupanuromaaniga või mitte, jätkuvad veel tänapäevalgi.

1972. aastal raamatule lisatud järelmärkuses kirjutas autor: “Lisandus minu kasvav allergilisus sõnale “vastupanu”. Mees võib oma aja võimudega kooskõlas olla, ta võib neile vastanduda. See on teisejärguline. Ta saab kus tahes näidata, mis mees ta on. Sellega tõestab ta oma vabadust – füüsiliselt, vaimselt, moraalselt, eriti ohus olles. Kuidas ta endale truuks jääb: see on tema probleem. See on ka igasuguse luule proovikivi.”

Helme ütles nüüd Klassikaraadios seda raamatut tutvustades, et seda võikski lugeda kogu poliitilist tausta kõrvale jättes. Kui seda nii teha, siis on minu lühike kokkuvõte: tüütult palju taplemist, aga omapäraselt poeetiline stiil. Aga kui siiski mõelda ka poliitilisele taustale, siis on muidugi huvitav otsida-leida teosest paralleele toonase Saksamaa ja Nõukogude Liiduga, mõtiskleda näiteks ridade vahele kirjutamise kunsti üle jne. Ma ei ole samas kindel, kas see neonatsidele ja teistele jopskitele hästi peale läheks, võib-olla tunduks see jutt neile liiga segane ja keeruline, liiga luuleline.

Te kõik teate seda tohutut ängi, mis valdab meid õnneaegu meenutades. Kui pöördumatult on nad küll möödas, ja armutumalt kui mis tahes kaugustega oleme neist lahutatud. Eks paista kõik pildid oma järelhelgis ju ka ahvatlevamad; me mõtleme neist nagu surnud armsama kehast, mis lebab sügaval mulla all ning mille ülev ning vaimne ilu meid nüüd võpatama paneb justkui kõrbemiraaž. Ja oma janunevas igatsuses kombime ikka ja jälle mineviku iga pisiasja, iga kurdu. Vägisi tundub, et me pole oma elu ja armastuse mõõtu päris ääreni täis saanud, ent ega kahetsus tegemata jäänut tagasi too. Oh, oleks see tunne meile elu igal õnnehetkel ometi õpetuseks!

Loe edasi seda lühikest katkendit!