Kaks tänavu linastunud ajaloolist sõjadraamat, mille peategelaseks on Winston Churchill.
“Darkest Hour” räägib ajast, kui Churchill alles sai peaministriks ja sõjakabineti juhina natsionaalsotsialistlikule Saksamaale vastupanu osutamist organiseerima asus. Filmi tegevustik leiab aset 1940. aasta mais, lõppedes evakueerumisega Dunkirkist. “Churchill” kujutab seevastu 1944. aastal Normandia dessandile eelnenud nädalaid.
Mõlemas filmis keskendutakse Churchilli heitlustele Briti poliitika kujundamisel, isiklikele kõhklustele ja läbielamistele, ka tema suhetele sekretäri ning abikaasaga.
Lühidalt: need on paljuski väga sarnased filmid.
Mõlema puhul on kiidetud häid näitlejatöid (ühes kehastab peategelast Gary Oldman, teises Brian Cox), kuid kritiseeritud stsenaariume. Eriti teravalt on saanud pihta “Churchill”, milles mitmed kriitikud on näinud koguni katset hävitada Churchilli reputatsiooni.
Jah, lugu on ajalooliselt nii ebatäpne, et Churchilli biograaf Andrew Roberts märkis: “Oli hetk, mil ma mõtlesin, kas kogu see film on tegelikult üks peen komöödia, mis pilkab halbu sõjafilme, mitte sisuliselt kaugelt halvim sõjafilm, mida ma olen kunagi näinud.”
Ma ei imestaks, kui filmi stsenaariumi autor Alex von Tunzelmann (baltisaksa juurtega noor ajaloolane, kaugelt seotud Eestiga) asjale tõesti peene huumoriga lähenes, kuid pahatahtlikuks ei ole teda põhjust pidada.
Churchilli isiksus “on palju rikkalikum kui ükskõik milline karikatuur. Mina tahtsin uurida üht osa Churchilli elust, mis puudutas tema depressiooni ja haavatavust, sest need on aspektid, millega paljud inimesed saavad samastuda. See on lugu, mis mind liigutas: ma loodan, et see liigutab ka publikut,” kirjutas ta ajalehes Guardian.
“Leidub neid, kes reageerivad vastumeelselt igasugusele Churchilli depressiooni kujutamisele, sest nad arvavad, et see õõnestab tema staatust kangelasena,” lisas ta samas. “Minu meelest teeb see vastupidist. Suurim asi, mida me oma ajaloolistele ikoonidele teha saame, on pidada meeles, et nad olid inimesed.”
Arvukalt eksimusi ajaloolise tõe ehk faktide vastu sisaldab tegelikult ka “Darkest Hour”, kuid selle puhul ei ole neid teravalt kritiseerima asutud, sest seal toetavad need traditsioonilist käsitlust Churchillist kui suurest riigimehest, kes astus pimedaimal tunnil vastu “fašismi, sallimatuse ja vihkamise lainele”, nagu ütles režissöör Joe Wright.
“Darkest Hour” on kiirema tempoga, innustavam film. “Churchill” mõtlikum, traagilisema alatooniga. Hea on vaadata neid just selles järjekorras, kuigi kinodesse jõudsid need vastupidises. Ajalootundi mängufilmid ei asenda, aga kokku annavad need kaks huvitava kunstilise käsitluse ühest mehest Teise maailmasõja erinevates, pöördelistes etappides.
