Küprose president püsib kiriku toetusel

Artikkel ilmus algselt ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

TÕUSEV TÄHT. Nikolas Papadopoulos sel korral Küprose presidendivalimiste teise vooru ei pääsenud, kuid vaatlejate arvates võib temast saada president järgmiste valimistega. Parlamenti kuulub ta alates 2006. aastast, juhtides seal praegu eelarve- ja rahanduskomisjoni.

Küprosel pääsesid pühapäeval presidendivalimiste esimesest voorust edasi teise mõõdukas konservatiiv Nikos Anastasiadis, kelle taga on Euroopa Rahvaparteisse kuuluv paremtsentristlik Demokraatlik Koondis, ning vasakpoolne Stavros Malas, keda toetab Töörahva Progressiivne Partei.

Küprosel on juhtunud korduvalt, et esimeses voorus rohkem hääli saanud kandidaat jääb teises alla, aga väga tõenäoline see tänavu ei ole. Samad mehed pistsid rinda ka viie aasta eest, kui Anastasiadis võitis teise vooru ülekaaluga, millest parema tulemuse on varem presidendivalimistel teinud ainult peapiiskop Makarios III, kes oli riigipeaks aastatel 1960-1977.

Nii kindla võidu saigi Anastasiadis ilmselt suuresti tänu sellele, et tema kandidatuuri asus avalikult toetama Küprose Õigeusu Kirik, mille mõju saare elanikele on küllaltki suur (Küpros on üks religioossemaid riike Euroopas).

Sel korral tuli meeste vahe esimeses voorus tunduvalt väiksem (2013. aastal oli see 18,55%, nüüd 5,25%), aga toona koondusid juba enne seda Anastasiadise taha ka varem vasakpoolsetega koostööd teinud tsentristlik Demokraatlik Partei ja osaliselt mõned väiksemad jõud. Nüüd olid tsentristid väljas oma kandidaadiga, kes jäi esimeses voorus kolmandaks.

Tsentristid võitlesid väärikalt

2013. aastal Demokraatliku Partei juhiks saanud Nikolas Papadopoulos (sünd. 1973), keda toetas 25,74% valijatest, on samas mees, keda peetakse Anastasiadise kõige tõenäolisemaks ametijärglaseks. Tema isa Tassos Papadopoulos (1934-2008) oli Küprose president aastatel 2003-2008.

“Loomulikult olen ma tulemuses pettunud, aga ma austan rahva otsust,” teatas Papadopoulos pühapäeva õhtul valimistulemusi kommenteerides. “Tean, et paljud sõbrad tunnevad kibestumust ja pettumust – nii ka mina. Aga vaatamata sellele lahingule ja mudale, mida meie pihta kampaania ajal loobiti, võime me olla uhked, sest meie (vastupidiselt teistele) esitasime ettepanekuid. Meie võitlesime väärikalt.”

Papadopoulos oli eriti uhke selle üle, et tal õnnestus tuua oma kandidatuuri abil kokku tsentristlikud erakonnad ja näidata, et need võivad seista ühiselt status quo vastu. Teda toetasid presidendivalimistel ka vasaktsentristlik Liikumine Sotsiaaldemokraatiasse, konservatiivne Solidaarsusliikumine ja rohelised, kellega on kavas jätkata koostööd parlamendis.

Üldse osales sel korral valimistel üheksa, viie aasta eest 11 kandidaati.

Tšehhi õppetund: kogemus loeb

Artikkel ilmus algselt ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

RÄPANE KAMPAANIA. Zemani valimisreklaamides hirmutati valijaid immigrantidega. Küllap võib sarnaseid plakateid näha varsti ka Eestis.

Tšehhi presidendivalimiste teisest voorust väljus laupäeval võitjana senine riigipea Miloš Zeman. Küsitlused olid juba alates eelmise aasta kevadest näidanud, et selle võidaks tema tugevaim rivaal Jiří Drahoš, kuid pärast valimiste esimest vooru olukord muutus. Miks?

Üks põhjus oli kindlasti see, et Zemani parem tulemus esimeses voorus tõmbas tema taha neid valijaid, kes kalduvad eelistama alati eeldatavat võitjat. Drahoš tegi oma kampaanias mõned suured valearvestused, mille tõttu ta näis lõpuks nõrgema kandidaadina.

Valearvestused valimiskampaanias

Enne esimest vooru peetud valimisdebattides osalemisest oli Zeman keeldunud. Pärast seda pakkus ta välja, et võiks korraldada neli teledebatti. Drahoš nõustus kahega, et saaks keskenduda eelnevalt valimiskampaania tegemisele piirkondades, kus tema tulemus oli nõrgem. See oli suur viga. Telestuudio on poliitikute jaoks suhteliselt turvaline keskkond, aga rahva vahetud reaktsioonid võivad olla ettearvamatud.

Kui Drahoš käis ühel jäähokimatšil ergutamas oma lemmikmeeskonda, siis vilistasid vastasmeeskonna toetajad ta välja. Pärast seda fikseerisid küsitlused kohe järsu muudatuse kandidaatide reitingutes. Nähtavasti leidsid Tšehhi hokifännid, et selline erapoolikus ei ole potentsiaalsele presidendile sobilik.

Loomulikult sai Drahoš jaheda vastuvõtu osaliseks ka siis, kui külastas piirkondi, kus oligi rohkem Zemani toetajaid. Mõte oli ju iseenesest hea: kõnetada ka sealseid valijaid. Aga tulemuseks see, et esimeses Zemaniga peetud valimisdebatis oli ta silmnähtavalt ebakindel. Samas mõjus ametisolev president temast isegi värskemana, sest Drahoš oli käinud juba enne esimest vooru läbi mitukümmend sarnast debatti – tema jutus ei olnud publiku jaoks enam midagi uudset, see kõlas juba kulunult.

Need eelnenud debatid olid kahtlemata vajalikud, sest muidu ei oleks Drahoš võib-olla üldse valimiste teise vooru pääsenud, kuid lõpuks kaotas ta nende tõttu ühe oma suurima trumbi: uudsuse võlu. Kui esialgu oli tal vaja ennast valijatele tutvustada, sest ta ei olnud varem valimisvõitluses osalenud, siis viimaks muutus see liiga pikaks veninud valimiskampaania paljudele lihtsalt tüütuks.

Räpane poliittehnoloogia

Lisaks ei tasu alahinnata räpaste poliittehnoloogiliste trikkide mõju. Zemani toetajad avaldasid teise vooru eel meedias reklaame üleskutsega “Peata immigrandid ja Drahoš! See maa on meie oma! Vali Zeman!”, millega üritati jätta muljet, et Drahoš pooldab immigratsiooni. Tegelikult ta seda ei tee ja on sarnaselt Zemanile kvootide alusel pagulaste ümberjagamise vastu. Erinevalt presidendist on ta aga väljendanud mure võõrpäritolu inimeste dehumaniseerimise pärast.

Veelgi kaugemale läksid Zemani toetajad sotsiaalmeedias, kus levitati agaralt väiteid nagu oleks Drahoš pedofiil, kes kuritarvitab seksuaalselt väikeseid poisse, ja varastaks oma kolleegide uurimistulemusi (sellistele vargustele pidavat olema ehitatud üles kogu tema karjäär teadlasena). Samuti kuulus Drahoš netitrollide väitel kommunistliku salapolitsei agentide hulka.

Sarnane teadlikele valedele rajatud räpane kampaania viidi vahetult enne eelmiste presidendivalimiste teist vooru Zemani toetajate poolt läbi Karel Schwarzenbergi vastu. Toona see toimis, ja toimis nähtavasti ka nüüd.

Tsirkus jätkub

Iroonilisel kombel näeb teiseks ametiajaks valitud president Tšehhi järjekordse valitsuskriisi lahendust aga just selles, et viimased parlamendivalimised võitnud populistlik erakond ANO moodustaks valitsuse koos sotside ja kommunistidega.

Alles detsembris ametisse saanud vähemusvalitsus ei läbinud 16. jaanuaril parlamendis usaldushääletust ja ANO juht Andrej Babiš, keda kahtlustatakse Euroopa Liidu põllumajandustoetuste ulatuslikus (miljonite eurode) väljapetmises, kaotas saadikupuutumatuse. Tõuke tema valitsuse langemiseks andis Euroopa Pettustevastase Ameti lõppraport, mis kinnitas Tšehhi politsei ja prokuratuuri varasemaid kahtlustusi.

Babiš toetas presidendivalimistel Zemani kandidatuuri. Tema erakond oma kandidaati üles ei seadnud. Seda ei teinud ka sotsid ja kommunistid, kelle hulgas oli samuti palju Zemani toetajaid. Konservatiivsed jõud koondusid teise vooru eel Drahoši taha.

Lars Brownworth “Merehundid”

Lars Brownworthi “Merehundid. Viikingite ajalugu” on seitsmes raamat, mille ma tänavu läbi sain loetud. Mul küll ei ole üldiselt lemmikraamatuid, aga ERR-i kultuuriportaalis tõstsin nüüd oma viimase lemmikuna esile just selle, põhjendades seda lühidalt (kolme lausega) nii:

Huvitav pilguheit Euroopa ajalukku, haaravalt esitatud ja kergesti loetav, tõeline rahvaraamat, kuigi mitte soovitatav lastele ja nõrganärvilistele. Äärmiselt aktuaalne praegu maailmas toimuvate arengute (kliimamuutused, põgenikekriis, Euroopa Liidu murenemine jms.) taustal. Hoiatus minevikust, mille tagasipöördumist keegi meist ei sooviks.

Brownworth oli ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetaja ühes New Yorgi keskkoolis, kui hakkas tegema taskuhäälingusaateid Bütsantsi valitsejatest, et tutvustada selle kadunud impeeriumi ajalugu laiemale kuulajaskonnale. Tema harivad loengud osutusid veebis nii populaarseks, et 2007. aastal loobus ta koolis õpetamisest ja asus tööle temaatilise raamatu kallal.

“Merehundid. Viikingite ajalugu” on tema kolmas raamat. Ja esimene, mis on tõlgitud eesti keelde. Sellele eelnes teos normannidest, kellele Brownworth pühendas ka loengute seeria taskuhäälingus, järgnes lühike ristisõdade ajalugu.

On näha, et ta võtab ajaloo populariseerimist tõsiselt. Ja ta teeb seda väga hästi. Kui sageli kalduvad isegi sellised populaarteaduslikud ajalooraamatud, mida ei koorma tohutu viidastik, olema tavalugejale veidi kuivad ja igavad, et mitte öelda tüütult venivad, siis Brownworth läheneb siin asjale nagu pedagoog, kes on huvitatud mitte enda eruditsiooni eksponeerimisest, vaid aine edastamisest.

Lühikestes peatükkides annab ta hoogsa, kuid piisavalt detailse ülevaate tänapäeva Norra, Rootsi ja Taani aladelt pärit viikingite röövretkedest, mis ulatusid Euroopas Vahemereni, võitlustest Inglismaal ja Iirimaal, jõudmisest Islandile, Gröönimaale, Põhja-Ameerikasse, idapoolsest ekspansioonist, Kiievi-Vene riigi loomisest, võitlustest Bütsantsiga ja Bütsantsi teenistuses, lõpuks ka põhjamaade ristiusustamisest, mis sellele ajajärgule lõpu tegi.

Brownworth leiab, et viikingite “toodud häving oli lõppkokkuvõttes ikkagi edasiviiv protsess” – nad kujundasid ümber poliitilise ja majandusliku maastiku, mängides keskset rolli Lääne-Euroopa alustalade loomises Iirimaast Venemaani.

Tapmist ja jõhkrust on raamatus muidugi palju. See peaks mõjuma kainestavalt neile, kes jätkuvalt viikingiaja järele õhkavad, nähes selles midagi romantilist.

Naistel olid viikingite juures küll suuremad õigused kui kristlikus Euroopas (nad võisid isegi lahutada ja oma kaasavara tagasi saada) ning abielu rikkunud mehed poodi üles või lasti hobustel surnuks tallata, aga iseloomulikum on ilmselt see, et üht islandlast olla narritud “lastearmastajaks”, sest ta keeldus osalemast spordialal, mis seisnes vangistatud beebide õhku viskamises ja odaotsale püüdmises.

Selliste asjade peale meenusid paratamatult hiljuti Konrad Lorenzi raamatust “Niinimetatud kurjus” loetud kirjeldused rottide omavahelistest tapatalgutest.

Tsivilisatsiooni pidavat lahutama barbaarsusest vaid üks samm, aga tahaks siiski loota, et areng toimub üldiselt vastupidises suunas. Vähemalt annab selleks lootust tänapäeva põhjamaade ja sealsete rahvaste suhteline rahumeelsus.