Ühe minu vanaemaga juhtunud kord Petseri gümnaasiumis selline lugu, et kooli tööle tulnud uus õpetaja käskis tal hakata kraanikausis lokke välja pesema, arvates nähtavasti, et need ei ole loomulikud. Koolitüdrukutel oli sel ajal keelatud lokke teha. Sellest raamatust võib lugeda, et mood kanda kohevaid lokkis juukseid levis Euroopas 1930-ndate lõpus ja 1940-ndate alguses aga selle tõttu, et üritati sarnaneda Hedy Lamarrile (1914–2000).
Juudi päritolu Lamarr (sündis Viinis, algse nimega Hedwig Eva Maria Kiesler) oli mänginud juba 1930-ndate alguses Austria ja Saksa mängufilmides ning saavutanud rahvuvahelise tuntuse Tšehhoslovakkia filmiga “Ekstaas” (1933), mille eest Gustav Machatý pärjati Veneetsia filmifestivalil koguni parima lavastaja auhinnaga. Nii kõrgelt ei hinnanud seda siiski katoliku kirik. Olles kuulnud kirjeldust filmis kujutatust, mõistis paavst Pius XI linateose hukka ja selle näitamine Itaalias lõpetati. Kirikut häiris siis näiteks see, et 18-aastane Hedy ujus ja jooksis filmis vahepeal ringi täiesti alasti. Samal aastal abiellus ta aga ühe jõuka relvakaupmehega ja tõmbus näitlemisest tagasi.
1937. aastal põgenes Hedy oma õnnetust abielust Pariisi, Londoni ja New Yorgi kaudu Hollywoodi, kuhu Metro-Goldwyn-Mayer teda tegelikult juba varem värvata oli üritanud, ning järgnenud aastatel valmisid seal tema osalusel filmid “Alžiir” (1938) ja “Daam troopikast” (1939), mis jooksid ka Eesti kinodes. Tema uuest elust Hollywoodis kirjutas päris agaralt ka eestikeelne ajakirjandus, mis ei unustanud muidugi mainida ka varem palju kõneainet pakkunud “Ekstaasi”.
Ma ei mäleta, et minu vanaema oleks kunagi Lamarri maininud (oma kooliaegseks lemmiknäitlejaks nimetas ta hoopis Johnny Weissmüllerit, tuntud ujujat, kes mängis Tarzani), aga sellest ajast pärit fotodel on tal kohati tõesti päris sarnane soeng, mille tõttu uus õpetaja võis ilmselt arvata, et ta üritab olla Lamarri moodi – ja sellist asja ei saanud ühes korralikus koolis muidugi lubada. Kujutan ette, kui šokeerivalt võis mõjuda õpetajale mõte, et õpilane jäljendab sellist näitlejannat.
“Kartmatu” on hea ajaviiteromaan, mis käsitleb põhiosas Lamarri elu aastatel 1933–1942. Charlotte Leonardi nime taga peitub saksa kirjanik Christiane Lind, kes on taustalt hoopis doktorikraadiga sotsiaalteadlane. See ei ole muutnud teksti kuidagi raskepäraseks, kuid on aidanud tõenäoliselt kaasa möödaniku eluolu kujutamisele usutavalt. Hedy põgenemine ahistavast abielust, kohanemine uuel kodumaal, eraelu ja töö Hollywoodis ei ole siin ju kaugeltki ainsad teemad. Olulisel kohal on ka tema püüdlused teha midagi natsionaalsotsialistide peatamiseks.
Lamarri hobiks oli leiutamine ning üks selle teose kandvaid telgesid ongi see, kuidas ta jõudis koos helilooja George Antheiliga sagedushüplemist kasutava salajase sidesüsteemi patenteerimiseni. USA merevägi seda kasutusele ei võtnud ning Lamarri ja Antheili nimetamine sagedushüplemise leiutajateks on minu meelest kunstiline liialdus, kuid fakt on see, et Saksamaal, Austrias ja Šveitsis tähistatakse Hedy Lamarri sünnipäeva 9. novembrit alates 2005. aastast leiutajate päevana. Seda küll mitteametlikult, paari entusiasti eestvedamisel, aga tähelepanuväärne ikkagi. Viinis antakse alates 2018. aastast välja ka Hedy Lamarri nimelist auhinda IT-valdkonnas silmapaistnud naistele.
Eestiga seotud tegelastest mainitakse selles romaanis Miliza Korjust (lk 90 – Lamarri endise korterinaabri Ilona Massey uus parim sõbranna). “Casablanca” (1942) kohta on toodud välja, et Lamarr ise väga soovis Ilsa Lundi rolli, mis läks lõpuks Ingrid Bergmanile, aga MGM-i boss Louis B. Mayer ei soostunud teda Warnerile laenama. Täienduseks tasub märkida, et “Casablanca” otseseks eeskujuks oli “Alžiir” ja see roll kirjutatigi väidetavalt just Lamarri silmas pidades, kuid täita õnnestus tal seda ainult paar aastat hiljem valminud kuuldemängus. Ricki osasse, mida täitis filmis Humphrey Bogart, olevat muide kaalutud ka noort Ronald Reaganit.
Ma ei oska hetkel isegi kujutleda “Casablancat” sellisena, et seal oleks Bergmani ja Bogarti asemel Lamarr ja Reagan, aga võib-olla mõni tehisintellekt teeb selle kunagi ära. Praegu toimuvad ju selles vallas nii kiired arengud, et ei tohiks olla enam kaugel aeg, mil vanu filme sedasi ümber saab hakata tegema.