Tore väike raamat, mis on valmistanud suurtele ja mõjukatele kriitikutele enamjaolt mõningase pettumuse. Ron Charles (Washington Post) leidis lausa, et Julian Barnes on üks maailma parimaid ingliskeelseid kirjanikke, kuid selle romaani võiks vahele jätta. Kas saaks olla veel paremat soovitust seda lugeda?
Minajutustajana esinev Neil üritab saada sotti, mis tegelane õigupoolest ikkagi oli see sõltumatu õpetlane Elizabeth Finch, kellest ta vaimustus jäädavalt, kui läbis kunagi kursust “Kultuur ja tsivilisatsioon”. Kursuse lõpuks tuli kirjutada essee, aga tal ei tulnud sellest midagi välja. Kui Finch aastaid hiljem suri, pärandas ta Neilile oma raamatukogu ja paberid, millele toetudes valmis lõpuks kirjatöö Julianus Apostata nime all tuntud Vana-Rooma keisrist.
“Aga mida keegi praegu ei vaja on see 48-leheküljeline üliõpilasessee Julianusest, mis istub “Elizabeth Finchi” keskel nagu tükk seedimata kartulit kurgus,” pahandas Charles. “See essee Julianusest võtab umbes 50 lehekülge. Kas on erutav lugeda 50 lehekülge Barnesi kehastumas kohmakalt Vana-Rooma ajaloos tuhnivaks amatööruurijaks? Ei, aga see ei ole nii igav, nagu te võite karta,” leebus siiski Molly Young (New York Times).
“Julian Barnesile on alati meeldinud hägustada piire ilu- ja aimekirjanduse vahel, kirjutades romaane, mis kõlavad nagu ajaloo- või kriitikateosed. Tema uus romaan, mis settib lugeja-eituseni, pühendab kolmandiku oma väikesest mahust 50-leheküljelisele esseele ajaloolistest vaadetest Rooma imperaatori Julianus Apostata kohta, kelle katse loobuda kristlusest ja viia Rooma tagasi paganluse juurde nurjus,” märkis Anthony Cummins (Guardian).
Sam Byers (Guardian) leidis, et romaan ärkas ellu Finchi surmaga (eestikeelses väljaandes lk 43), aga “on seda hämmastavam ja pettumust valmistavama, et just siis, kui saab ahvatlevalt nähtavaks, milline romaan “Elizabeth Finch” võinuks olla, saboteerib Barnes ennast, pühendades kogu raamatu keskmise osa Neili tundetule üliõpilasesseele Julianus Apostatast… /—/ Sellal, kui Neil töötab ühega selle romaani paljudest pooltoorestest ja integreerimata ideedest – monoteismi puudujäägid – läheb narratiiv lappama ega taastu enam kunagi.”
Eestikeelses väljaandes võtab kõnealune essee enda alla vaid 41 lehekülge, sellele eelneb 58 ja järgneb 47 lehekülge teksti, seega moodustab see kogu tekstist kõigest 28%. Ja minu hinnangul on tegemist selle raamatu kõige naljakama osaga, mida kirjutades agnostik Barnes pidi ilmselt sageli muigama. Ainuke puudus on see, et Finchi jäetud nimekirjast tegelaste kohta, kes on Julianuse elu ja tegevust hiljem käsitlenud, puudus meie oma Leo Metsar, kes pühendas talle lausa neli romaani.
Mitmetes arvustustes on märgitud, et Finchi tegelaskuju põhineb suuresti Inglise kirjanikul ja kunstiajaloolasel Anita Brookneril (1928–2016), kes oli Barnesi lähedane sõber. Ma ei tea, kas Brookner pidas Julianust sama oluliseks nagu Finch, aga kindlasti on just see kauge ajalooline isik võti viimase mõistmiseks. Selles mõttes jääks romaanist üsna vähe järele pigem siis, kui see kriitikutes hämmingut tekitanud essee sealt välja jätta. Sellisel juhul laguneks see tõesti koost, kaotaks oma telje, hajuks lihtsalt laiali.
“See romaan võib, teatud mõttes, olla austusavaldus Anita Brooknerile, kes on äratatud ellu Elizabeth Finchina. Barnesi õiglustundele on iseloomulik, et ta laseb Neilil lisada oma viimasesse peatükki kirja ühelt teiselt EF-i õpilaselt sellel kursusel, kes arvas temast halvasti ning leidis, et tal ei oleks lastud kunagi õpetada sedasi tänapäeval. Mis on muidugi kena kommentaar meie enda räbalale, närusele ajajärgule,” märkis Allan Massie (Scotsman).
PS. Barnesil on muu hulgas pikalt juttu (lk 138–140) Michel Butori eksperimentaalsest romaanist “Modifikatsioon” (1957, e.k. 1968), kust Neil toob välja apostasoloogide jaoks huvipakkuvad viited Julianusele, kuid ka tema tegelaskuju loomisel on Barnes saanud selgelt inspiratsiooni Butori kuulsast romaanist, mida siinkohal samuti lugeda soovitan, nagu ka tema teksti “Saint-Lazaire’i jaam” (1954, e.k. 1973 kogumikus “Prantsuse novell”).