Henry Kissinger (1923–2023) oli kahtlemata vastuoluline isik, kelle tegevus USA riikliku julgeoleku nõuniku (ametis 1969–1975) ja riigisekretärina (1973–1977) pidanuks viima ta kriitikute sõnul kohtu ette süüdistatuna sõjakuritegudes. Karmimate hinnangute kohaselt oli ta vastutav vähemalt kolme miljoni inimese tapmise eest. Või siis tapmisele kaasaaitamise. Kõik katsed teda kohtu ette viia aga ebaõnnestusid.
USA välispoliitikat tüürides sai Kissinger Nobeli rahupreemia (1973) läbirääkimiste eest, mis viisid kokkuleppeni USA lahkumiseks sõjast Vietnamis. Kaks Nobeli komitee liiget astus selle peale protestiks tagasi ning Põhja-Vietnami poolt läbirääkimisi juhtinud Lê Đức Thọ, kellele see oli siis koos Kissingeriga omistatud, keeldus preemia vastuvõtmisest, tuues põhjenduseks, et rahu ei olnud tegelikult saabunud, sest USA toetatud Lõuna-Vietnami valitsus jätkas kokkulepete rikkumist (sama tegi siiski ka tema enda pool). Hiljem, kui Saigon langes Põhja-Vietnami vägede kätte ning Lõuna-Vietnami valitsus oli sunnitud tingimusteta kapituleeruma, üritanud Kissinger saadud preemiat tagastada.
Kissingeri mälu oli üsna valikuline
Vietnamist on juttu ka kõnealuses raamatus, mis jäi Kissingeri viimaseks teoseks, kuid põhjalikumalt kirjutas ta sellest juba varem, üritades jätta seda tehes ikka muljet, et oli taotlenud omal ajal järjekindlalt Vietnami sõja võimalikult kiiret lõpetamist moel, mis arvestaks USA huvidega. Kissingeri kohaselt oli sõja lõpetamine president Richard Nixoni esimese ametiaja välispoliitiline prioriteet.
Nixoni administratsioon alustas 1969. aastal sõja nn. vietnamiseerimist, mis tähendas, et USA väed tõmmati järk-järgult välja, andes vastutuse üle Lõuna-Vietnami vägedele, mida selleks suurendati, varustati ja välja õpetati. Ametlikult pandi punkt USA osalusele Vietnami sõjas 1973. aasta jaanuaris Pariisis allkirjastatud kokkuleppega sõja lõpetamiseks ja rahu taastamiseks Vietnamis, kuid tegelikult sõjategevus jätkus. 1975. aasta aprillis langes Lõuna-Vietnami pealinn Saigon Põhja-Vietnami vägede kätte.
USA teadur Ken Hughes, kes on spetsialiseerunud Valges Majas presidendi osalusel toimunud koosolekutest ja kohtumistest tehtud salajaste lindistuste läbitöötamisele, on toonud välja, et tegelikult teadsid Kissinger ja Nixon juba enne vietnamiseerimise käivitamist, et see poliitika ei hakka tööle, et Lõuna-Vietnam ei suuda ka tulevikus ilma USA otsese ja ulatusliku sõjalise toeta Põhja-Vietnami survele vastu panna. Avalikkusele räägiti siis aga teistsugust juttu.
Hughes leidis, et USA väljatõmbumisega Vietnamist oli täiesti teadlikult ja sihilikult venitatud (ja see läks maksma enam kui paarikümne tuhande ameeriklase elu), sest ei soovitud, et Lõuna-Vietnami režiim variseks kokku enne Nixoni valimist teiseks ametiajaks. Kissinger ja Nixon rääkisid sellest omavahel üsna lahtise tekstiga, mis ei lähe just hästi kokku selle pildiga, mida Kissinger ise on oma raamatutes nendest asjadest maalinud.
Ja kuidas temast üldse sai Nixoni julgeolekunõunik? Kui uskuda meest ennast, siis talle täiesti ootamatult (lk 150-151). Harvardis õpetamise kõrvalt oli Kissinger nõunik Nelson Rockefellerile, kes oli Nixoni peamine konkurent vabariiklaste sisevalimistel. Varsti pärast 1968. aasta presidendivalimisi soovis Nixon temaga kohtuda. “Ta ei vihjanud kuidagi, et kohtumine on seotud tema administratsiooni mehitamisega, rääkimata plaanist hinnata mu sobivust konkreetsele ametikohale,” meenutas Kissinger.
Nojah. USA ajaloolased on teinud kindlaks, et juba president Lyndon B. Johnsoni ajal vietnamlastega toimunud läbirääkimistega seotud Kissinger hakkas enne 1968. aasta presidendivalimisi jagama Nixoni kampaaniameeskonnale infot nende läbirääkimiste käigu kohta, soovides vastutasuks juhtivat ametikohta Nixoni administratsioonis, kui ta peaks need valimised võitma. Saadud informatsiooni peeti nii oluliseks, et talle lubatigi anda soovitud ametikoht. Samal ajal kauples Kissinger endale ametikoha välja ka juhuks, kui presidendivalimised peaks võitma demokraatide kandidaat Hubert Humphrey, toonane asepresident. Kissinger ise ei meenutanud sellist diilitamist oma raamatutes muidugi kunagi.
Huvitav pilguheit poliitika tagatuppa
“Riigijuhid” liigitub žanriliselt moodsaks nn. valitsejapeegliks, kust tulevased ja praegused riigijuhid saavad lugeda, kuidas ja millest lähtudes langetasid keerulistes olukordades ja raskete valikute ees seistes otsuseid ajaloost tuntud tegelased: Konrad Adenauer, Charles de Gaulle, Richard Nixon, Anwar Sadat, Lee Kuan Yew ja Margaret Thatcher. Kissinger puutus rohkemal või vähemal määral lähedalt kokku nende kõigiga ning kujutab neid mitte tingimata päris täiuslike, kuid siiski järgimist väärivate eeskujudena, kellest said oma ühiskonna ja sõjajärgse rahvusvahelise korra arhitektid.
“Olgugi et kuus siin käsitletud juhti tegutsesid väga erinevates ühiskondades, arenesid neil välja sarnased omadused: võime mõista olukorda, kuhu ühiskond jõudnud on, ning töötada välja strateegia oleviku juhtimiseks ja tuleviku kujundamiseks, oskus suunata ühiskonda kõrgemate eesmärkide poole ning valmisolek puudused kõrvaldada. Hädavajalik oli ka tulevikuusk. Asi on nii ka tänapäeval. Ükski ühiskond ei saa jääda suureks, kui ta kaotab eneseusu või õõnestab järjekindlalt omaenda enesekäsitust,” võtab ta ise lõpuks (lk 423) otsad kokku. “Suure juhi tegevust tõukab tagant haaramatu ja vormitava, antu ja muudetava kokkupõrge. Nende vahele jääb individuaalne töö: süvendada ajaloost arusaamist, lihvida strateegiat ja parandada iseloomu.”
“Riigijuhid” peaks sisuliselt aitama süvendada ajaloost arusaamist, lihvima strateegiat ja parandama iseloomu praegustel ja tulevastel riigijuhtidel. Kuue peategelase elu ja tegevuse käsitlemise kaudu annab Kissinger laiahaardelise ülevaate maailma poliitilisest ajaloost alates teisest maailmasõjast kuni külma sõja lõpuni. Sobiks väga hästi näiteks mõne ainekursuse aluseks ülikoolis (16 tundi loenguid, 12 tundi seminare ja 50 tundi iseseisvat tööd, maht kokku 3 EAP-d). Kissinger toob ka välja palju huvitavat taustainfot, mis oli teada omal ajal otsuste juures viibinud isikutele, aga mitte laiemale avalikkusele.
Kui eesti keeles ilmus Kissingeri “Maailmakord”, märkisin siin sellega seoses: “Raamatut tasub kindlasti lugeda ka Eesti poliitikutel ning välisteemadega tegelevatel ametnikel ja ajakirjanikel – pidades eriti silmas seda, et Kissinger on selles vallas üks vähestest korüfeedest, kelle autoriteeti tunnistab ka USA praegune president Donald Trump.” Hiljem rääkis Trump temaga Valges Majas kohtudes, et Kissinger on tema väga hea ja kauaaegne sõber, keda ta tohutult austab. Sõnad, mis kehtinuks Trumpi puhul ilmselt ka Jeffrey Epsteini kohta, aga… võimalik, et just Kissingeriga on kuidagi seotud ka Trumpi kummaline kinnisidee saada Nobeli rahupreemia, soovib astuda kuidagi Kissingeri jälgedes vms.
Kissingeri teoste mõju enda mõtlemisele möönis Kuku Raadios “Riigijuhtidest” rääkides ka välisministeeriumi kantsler Joonatan Vseviov, kõige olulisemaks pidas ta siiski “Diplomaatiat”. Erkki Bahovski kirjutas Postimehes “Riigijuhtidega” seoses: “Võib ju mõelda, kes üldse 21. sajandi poliitikuist pääseks Kissingeri valitud riigimeeste sekka. Võibolla on selleks üksnes Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi, kes on osutanud Vene agressioonile märgatavat vastupanu ja päästnud hetkeseisuga ka Euroopa hävingust.”
Nojah. Eks iga teksti võib mõista mitmeti. Raamatu lõpus jõuab Kissinger tegelikult välja ka sõjani Ukrainas. Tema sõnul oli Venemaa sissetung Ukrainasse nurjunud või liiga napi strateegilise dialoogi tagajärg. Kui vaadata Trumpi tegevust sellest eeldusest lähtudes, siis üritab ta ju viia praegu suhetes Venemaaga omal moel ellu just Kissingeri õpetust. Samuti tuleb seda raamatut lugedes välja muidki paralleele, mis jätavad mulje, et Trumpki on seda lugenud ning üritab järgida, aga kohati liiga sõna-sõnalt ja sirgjooneliselt, mistõttu kipub tulemus olema pahatihti (ma ei leidnud selle kirjeldamiseks praegu head sõna) ohkama panev.
Aga millised on Kissingeri realismi peamised järeldused väikeriikide jaoks? Minu arvates need: 1. kõik liidud on ebakindlad; 2. kriitilisel hetkel jäävad väikeriigid lõpuks reeglina üksi; 3. ellujäämiseks on vaja laveerida suurvõimude vahel, et mitte muutuda vahetusrahaks nende käes. Millised järeldused sellest teha praktilises poliitikas ehk konkreetsetes olukordades, see on aga hoopis omaette ja keerulisem teema. Asjale võib ju läheneda ka sedasi, et isegi kui neid n-ö tõsiasju endale tunnistada, ei ole väikeriigi vaatepunktist otstarbekas võtta neid enda välis- ja julgeolekupoliitika avalikuks aluseks, sest sellega degradeeritaks ennast ise, kahjustataks enda huve. Usun, et ka Kissinger oleks selle järeldusega nõustunud.
Lisalugemiseks: “Chaos, Power, and Diplomacy: What Kissinger and Trump Teach Us About World Order” ja “Trump, Kissinger, and the myth of a new world order“.
Tahad lugeda rohkem selliseid kirjutisi? Nende valmimist on võimalik toetada ülekandega OÜ Loomepunkt pangakontole EE547700771002517312 (LHV pangas, selgitus: lugeja vabatahtlik toetus).