Presidendivalimistest

TELLIMUSPOSTITUS. See on nüüd teema, mille käsitlemise eest üks lugeja oli valmis maksma mulle 10 eurot.

Kirjutasin juba eelmise aasta juulis, et “kui nüüd veidi järele mõelda, siis leidub Riigikogus tegelikult üks mees, kes oleks antud jõudude vahekorra juures peaaegu täiuslik kompromisskandidaat. Küsimus on ainult selles, kas poliitiline klass sellest ise aru saab.”

Kuna mind oli selleks ajaks juba klassifitseeritud suletud uste taga “paremäärmuslikuks ekstremistiks”, siis võis see mõjuda hoopis tema võimalusi kahjustavalt, aga jutt käis Andres Herkelist. Ja ma leian jätkuvalt, et ta oleks praegu kõige sobivam kompromiss.

Minu hinnangul soovib ülisuur enamik eestlastest näha presidendina mitte kõva käega juhti või mingit rahvuse isa, nagu osad ise autoritaarsusele kalduvad poliitikud ekslikult arvavad, vaid eelkõige esindusisikut, kes seisaks meie huvide eest suhetes teistega.

Lennart Meri oli enne presidendiks saamist välisminister. Arnold Rüütli populaarsus põhines sellel, et ta juhtis meid äärmiselt osavalt, valutult välja Nõukogude Liidust. Toomas Hendrik Ilves oli endine välisminister, kellelt oodati Eesti tugevat lõimimist Läände.

Ja praegu on kõige populaarsem võimalik presidendikandidaat, nagu küsitlused näitavad, välisminister Marina Kaljurand – see ei ole juhus ega tulene tema soost või rahvusest, vaid väljendab just soovi näha presidendina isikut, kes esindaks Eestit maailmas.

Miks mitte Kaljurand!?

Eestis konservatismi mõiste kaaperdanud marurahvuslased välistavad tema saamise presidendiks rahvuse tõttu ja kristlikele fundamentalistidele on ta vastuvõetamatu kooseluseadust puudutavate seisukohtade pärast, aga minu silmis on probleem hoopis muus.

Nimelt selles, et välisministrite nii sagedane vahetamine ei ole hea, sellel ametikohal peaks töötama just diplomaatide hulgast tulnud inimene ning eriti halb on vahetada välisministrit olukorras, kus ees seisavad välispoliitiliselt keerulised ajad. (Välja arvatud muidugi juhul, kui teda peetakse ministrina nõrgaks, aga siis tekib küsimus: miks peaks saama presidendiks inimene, kes ei sobi välisministriks?)

Vähemalt eelmise aasta juulis, kui esitasin talle Postimehe vahendusel alltoodud küsimused, ei olnud Kaljurannal endal välisministrina jätkamise vastu midagi.

Kas kavatsete jääda välisministriks võimaluse korral pikemaks ajaks või oleksite valmis kandideerima vastava ettepaneku saamisel juba järgmisel aastal presidendiks, nagu meedias on spekuleeritud?

Kaljurand: “Ma olen täna välisminister ja püüan seda tööd võimalikult kaua ja võimalikult hästi teha.”

Suurbritannias on tulemas rahvahääletus Euroopa Liidu liikmelisuse küsimuses. Kas see mõjutab kuidagi ka Eesti valmistumist Euroopa Liidu eesistumiseks? Kui peaks juhtuma, et Briti rahvas langetab järgmise aasta sügisel (referendumi arvatav aeg) siiski otsuse EL-ist lahkuda, siis kas see tähendab, et Eesti eesistumisperiood nihkub poole aasta võrra ettepoole? Või ei ole vaja selles osas mingeid varuplaane teha?

Kaljurand: “Kui Suurbritannia referendum peaks toimuma, loodan et Briti rahvas otsustab jääda Euroopa Liidu koosseisu. Kui peaks minema teisiti, siis mõjutab see kogu Euroopa Liitu, ka Eestit. Praegu arvestame eesistumiste kokkulepitud ajakavaga.”

Nüüd on hakanud isegi president Ilves rääkima, et tuleks valmistuda juhuks, kui britid ikkagi otsustavad lahkuda.

Minu hinnangul on välisministri vahetamiseks nii või teisiti äärmiselt ebasobiv aeg, aga erakondade kalkulatsioonides ei oma see tõenäoliselt suurt tähtsust, sest Eesti poliitikuid huvitavad üldiselt rohkem võimumängud, võimuga kaasnevad staatus ja hüved, mitte asjade sisu, mitte poliitika sisuline külg ning see, mis oleks üldriiklikes huvides.

Vastasseis või kompromiss

Reformierakonna esindajad võivad praegu küll avalikult väita, et nende sooviks on valida president ära Riigikogus, aga tegelikult näib juba olevat võetud suund valimiskogule, et suruda seal EKRE juhile Mart Helmele vastandudes läbi oma kandidaat, olgu selleks siis lõpuks Kaljurand või Siim Kallas, vahet pole – see näib mulle hetkel kõige tõenäolisem stsenaarium, sest seda toetab Eesti senisest poliitilisest kultuurist tulenev loogika.

Presidendi valimine Riigikogus eeldab seevastu laiemat kompromissi, mille kehastajaks sobiks minu arvates kõige paremini Herkel, kes on tiirelnud poliitilisel orbiidil alates iseseisvuse taastamisest, omab arvestatavat rahvusvahelise töö kogemust (ENPA liikmena jms.), ei ole seotud mingite skandaalidega ega ole äärmuslik või konfliktne kuju, vaid üritab laveerida mõõdukalt tsentrisse.

Vabaerakonna poliitiline ebamäärasus tuleb antud juhul kasuks, sest see vastab kõige enam erakondadeülesuse ideaalile. Ühest küljest oleks Herkeli toetamine Isamaa ja Res Publica Liidu ning EKRE jaoks ainuke realistlik võimalus saada järgmiseks presidendiks endale maailmavaateliselt võimalikult lähedane isik, aga teisest küljest võiks ta olla vastuvõetav ka sotsiaaldemokraatidele. Tema oleks ühiskonda ühendav, mitte lõhestav president.

Paraku ei näi selle stsenaariumi teostumine olevat kuigi tõenäoline, sest Reformierakond ja EKRE on mõlemad juba võtnud suuna omavahelisele konfrontatsioonile ning teised on liiga uimased ja rumalad, et seda mängu läbi näha ja muuta.

Millest ma ei kirjuta

Loore Martma kodukontsert Lepiku talu õues #looremartma #kuuekodukontserdid

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Käisin laupäeval Loore Martma kodukontserdil. See oli väga kaunis ja kena, aga nii privaatne, peaaegu kinnine koosviibimine, et ma ei saa sellest kirjutada, sest see oleks justkui tungimine teiste privaatsfääri, selle kiskumine avalikkuse rambivalgusse, sest lõpuks on see blogi ikkagi osa avalikust infovoost, mitte lihtsalt minu välismälu, kuigi täidab paljuski ka seda rolli.

Ühtegi päris sellist kontserti tal enam ilmselt ei tule, aga mõned sarnased on veel ees.

Teisipäeval sõitsin pärast “Polaarpoisi” vaatamist Tallinnast Viljandi hääletades, sest õhtul enam busse ei tulnud. Eelmisest korrast, kui ma seda tegin, oli möödas juba vähemalt kümme aastat. Sain ühe autoga Imavere risti, teisega sealt Viljandi. Mõlemad autojuhid olid päris värvikad tegelased, rääkisid huvitavaid jutte, aga ma ei saa sellest kirjutada, sest see oleks jälle nagu usalduse kuritarvitamine.

Kui olen maininud siin ajaveebis vahest mõnda niisama tuttavat, siis enamasti kuidagi umbisikuliselt, et inimene ei oleks teistele otseselt äratuntav. Ja ka endast kirjutan tegelikult suht vähe, kui võrrelda paljude teiste blogijatega, üldiselt mitte rohkem kui on vaja lugejate huvi hoidmiseks – kasutan inimeste uudishimu (jõhkralt, aga seda vähemalt tunnistades) ära kultuuripropaganda huvides.

Muide, hetkel mängib mul klappides taustaks Argo Vals, täpsemalt tema Viljandi Vibes Live @ Tallinn Music Week.

Seega, jah, tuleb tunnistada, et päris adekvaatset pilti see ajaveeb minust ei anna, sest paljudest asjadest ei kirjuta ma siin praktiliselt üldse. Nimelisel aadressil sai see avatud tegelikult üksnes seetõttu, et see aadress oli mul juba varasemast olemas ning seisis kasutamata (kasutasin ainult @laiapea.eu postkasti) – sisuliselt on tegemist rohkem kultuuripäeviku kui isikliku blogiga.

Nii palju nüüd siis selgituseks neile, kes on vahest küsinud, miks ma siin ühest või teisest asjast ei kirjuta. Ühest küljest lihtsalt ei jõuaks kõigest kirjutada, aga teisest küljest ei olegi see ajaveeb mõeldud selleks, et siin kõigest kirjutada.

Kiri EKRE poliitikutele

Käisin eile kuulamas EKRE kõnekoosolekut “Kahekõne rahvaga”, kus Martin Helme ja Jaak Madison kandsid ette oma tavapärast repertuaari. Tahtsin esitada neile tegelikult mõned küsimused, aga kuna otsa tuli TÜVKA omakultuuriakadeemia raames toimunud Martin Pärna loeng “Hingega disainist”, mida samuti kuulda tahtsin, siis pidin lahkuma enne kui järg jõudis küsimustele vastamiseni, mistõttu saatsin need neile hiljem postkasti.

Lugupeetud poliitikud,

käisin 12. aprillil Viljandis kuulamas teie kõnekoosolekut “Kahekõne rahvaga”, kuid lahkusin enne kui järg jõudis küsimustele vastamiseni, mistõttu edastan teile oma küsimused kirjalikult.

Te räägite vajadusest taastada Euroopat tabanud rändekriisi tõttu passikontroll Eesti ja Soome ning Eesti ja Läti vahel. Kas ei oleks mõistlikum, kui tõesti piiride sulgemiseks läheb, toetada lihtsalt passikontrolli taastamist Leedu-Poola ja Taani-Saksa piiridel? Miks te tahate raisata vahendeid selle peale, et muuta raskemaks eestlaste käimist Soomes ja Lätis ning soomlaste ja lätlaste käimist Eestis?

Martin Helme: “Ei ole mõistlikum. Taani-Saksa piir muide on praegu juba valve all, aga see ei aita meid. Meie probleem on selles, et me ei kontrolli Rootsist ja Soomest saabuvaid inimesi ja neis riikides on väga palju elementi, keda me ei tohiks üle piiri lubada. Lisaks ei valva me ju tegelikult jätkuvalt oma idapiiri. Territooriumi kontroll on suveräänse riigi vältimatu osa ja seda teistele riikidele ei saa jätta. Piiri valvamine ei ole vahendite raiskamine, vaid turvalisuse tagamise üks osa.”

Kas vastab tõele, et EKRE kavatseb tulla järgmisel aastal kohalikel valimistel Viljandis välja oma parteinimekirjaga, mille esinumbriks pannakse Jaak Madison (nagu 2013. aastal toodi siia Keskerakonna esinumbriks Priit Toobal)? Kui see on nii, siis millised on tema senised sidemed ja kokkupuude meie linnaga? Ja milline on teie seisukoht plaanide osas, mis puudutavad Viljandi linna ja valla ühinemist?

Martin Helme: “Seda, et paneme seal välja oma nimekirja võin kinnitada. Kes on nimekirjas ja kes seda veab pole praegu paika pandud, kuid seda ei otsusta mina või erakonna juhatus, vaid ikka kohalik osakond. Jaak Madison on Järva-Viljandi ringkonna esimees ja kandideeris riigikogu valimistel selles ringkonnas. Kindlasti on selles nimekirjas kohalikke inimesi. Madisoni kandideerimine on hetkel küll puhas spekulatsioon. Viljandi linna ja valla ühinemise osas peaks küsima rahvahääletustega arvamust kohalikelt elanikelt.”

Te räägite, et Marina Kaljurand ei tohiks saada Eesti presidendiks, sest ta on venelane. Ise soovite näha sellena enda juhti Mart Helmet, kes on korduvalt avalikult hoobelnud, et ka tema on osaliselt vene päritolu. Miks te olete nii kahepalgelised ja teete Eesti Vabariigi kodanikel vahet rahvuse järgi? Ennast konservatiivideks nimetavad poliitikud peaksid ju teadma, et see riik loodi teistel alustel.

Martin Helme: “Mardi ema vanavanaema isa oli tõesti venelane. Kas see on võrreldav Kaljurannaga, kelle ema on venelane ja isa Läti venelane. Vist on midagi muud? Me oleme rahvuslased, me arvame tõepoolest, et rahvusel on tähtis roll inimese identiteedis.”

Loodetavasti leiate aega nendele küsimustele vastamiseks!

Andres Laiapea,
üks rahva hulgast

Rahustuseks olgu öeldud, et homsest läheb siin edasi tavapärasel kultuurilainel. Kui nimetatud poliitikutelt peaks saabuma vastus, siis panen selle muutmata kujul täienduseks käesolevasse postitusse. Neid küsimusi võivad neile aga loomulikult esitada ka kõik teised, näiteks need tüübid, kes nimetavad ennast ajakirjanikeks. Rahval oleks võib-olla huvitav teada, mida nende peale vastatakse.

Täiendus: Martin Helme vastused sai lisatud küsimuste vahele, ta vastas ka Jaak Madisoni eest.

Tartu Sallivuskevad 2016

Kui sügisel Tartus toimunud rassismivastaselt meeleavalduselt põikasin läbi teel Tõrvast Viljandi, siis nüüd käisin sarnasel üritusel Tallinnast tulles, viibides ka eelnenud töötoas, mis andis võimaluse saada lähem ettekujutus ürituse taustast.

Kõigepealt toon sissejuhatuseks väikese valiku Delfi kommentaatorite viisakamaid sõnavõtte, mis on laupäeval nähtu valguses üheaegselt nii absurdselt naljakad kui ka äärmiselt kurvastavad.

“Keegi annab stsenaariumi ette ja valmiskirjutatud kõned samuti. Noorukesed enesest üliheal arvamusel lollpead ei taipa isegi kõnet enne läbi lugeda. Nad ei saa aru, et nende anne ei võimalda tundmatut teksti esitada enda omana. Niipalju siis noortest poliitprostidest.”

“Te pole sallivad, te olete räuskavad vasakradikaalid ja neomarksistid!”

“Tavalised Sorose palgalised trollid! Kust see MTÜ oma raha saab?”

“Palju küll maksti osalemise eest, irw.”

“Nende loosungid oleks otsekui NLKP agitatsiooni- ja propagandaosakonnas koostatud. Ilmselt ongi, lihtsalt osakonda ei ole, aga kunagi välja mõeldud ja kasulike idiootide seas käiku lastud loosungid elavad edasi.”

Kas pole neil anonüümsetel ja erinevate pseudonüümide all ilmunud kommentaaridel mitte väga sarnane käekiri? – Ei, ma ei arva, et need on kirjutanud üks ja sama inimene, aga ma usun, et need on pärit sarnasest keskkonnast, sellest inforuumist, kus uinuv mõistus sünnitab koletisi.

Kuidas minust sai NLKP agitatsiooni- ja propagandaosakond

Töötuba plakatite valmistamiseks pidi algama Genialistide Klubis kell 12. Kui mina sinna umbes pool tundi hiljem kohale jõudsin, siis viibisid seal ainult mõned inimesed. Laual lebas karbitäis kasutatud markereid ja kõrval paar vana pappkasti, aga plakatite tegemine ei olnud veel alanud.

Ürituse idee algataja Miiko Kottise, kes kasutas Facebookis alguses pseudonüümi Rebel Stiina, hiljem Liisi Kasenõmm, hakkas andma parajasti intervjuud Generaadio saatele Provintsi Punk, küsitlejaks Raik Sõster (Facebookis tuntud kui Eriti Diip Nimi).

Kuna mind juba varem häiris, et pseudonüümina kasutatakse reaalselt eksisteeriva inimese nime, siis uurisin kohe, kas on olnud mingit kontakti ka Liisi Kasenõmme endaga, mida ta sellest arvas, et tema nime sedasi kasutatakse, miks just see nimi jne.

Tuli välja, et päris Liisi Kasenõmmega ei olnud asja arutatud. See oli lihtsalt esimene nimi, mis torkas pähe, kui Facebookis hakati virisema, et Rebel Stiina on väljamõeldis. Jäi mulje, et Kottise tõesti ei teadnud varem, et sellise nimega inimene on olemas.

Sõster hakkas seal kah seletama, et sama nimega inimesi võib ju olla palju ja pseudonüümide kasutamist ei saa keegi keelata – see ei ole veel identiteedivargus.

Okei, aga mulle küll ei meeldiks, kui keegi kasutaks pseudonüümina minu nime, ükskõik millisel eesmärgil.

Samas oli kujunenud õhkkonnas mõistetav, miks Kottise otsustas kasutada Facebookis vastavat algatust tehes pseudonüümi – olukorras, kus nn. sallivuslastele saab veebis osaks jõhker verbaalne vägivald, võib ka füüsilise vägivalla oht ju näida – ja ollagi – täiesti reaalne.

Lõpuks said nad oma intervjuu tehtud ning saabus ka ürituse teine korraldaja Luule “Dani” Lille, kes oli juba üks sügisel toimunud rassismivastase meeleavalduse korraldajatest ja haakus Kottise algatusega Facebooki kaudu. Vahepeal tulid juurde veel mõned inimesed. Mõned käisid ka lihtsalt korraks vaatamas – kui nägid, et mingeid plakateid kusagil ei tehta, siis läksid jälle minema.

Tõstatus küsimus, kust saada materjali plakatite valmistamiseks. Kottise oli saanud just palka ja läks poodi, et seda osta (oma raha eest).

Mina vaatasin, et aeg muudkui lendab, ja mõtlesin, et nii ei tule sellest asjast midagi välja. Esialgu ei olnud mul tegelikult kavas seal ise ühtegi plakatit teha, aga siis rebisin need vanad pappkastid tükkideks ja kritseldasin järjest valmis 5-6 loosungit: “Maha paha!”, “Elagu headus!”, “Olge normaalsed!” jms. üldinimlikud, kergelt konservatiivsed, universaalsed, kohati humoorikad sõnumid.

Tartu valmistub meeleavalduseks #tartu #meeleavaldus #sallivuskevad

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Teised hakkasid samuti plakateid tegema, otsides vahepeal netist, mida nende peale kirjutada. Lõpuks saabus ka poest toodud alusmaterjal ja siis läks see asi neil seal hoogsamalt käima. Mina olin oma portsu juba valmis teinud.

Mingil hetkel saabus Märt Põder (Piraadipartei/Vabakund) ning jutt läks selle peale, et kusagilt on vaja tuua ära meeleavaldusel jagamiseks prinditud lendlehed. Taheti, et seda teeks Põder, kellel on jalgratas, aga tema tuli mitte ratta, vaid lapsega.

Seda ma enam ei mäleta, kas Gea Kangilaski (Vabakund/SDE) oli nendega kohe kaasas või käisid nad vahepeal ära ja tulid hiljem tagasi kolmekesi või oli ta alguses lihtsalt kusagil kõrvalruumis. Igatahes käis töötoast läbi ka tema, aga ta ei öelnud eriti midagi, lihtsalt vaatas.

Nii, nüüd ei ole ma enam päris kindel mis järjekorras miski toimus (kuna olin juba teist ööd järjest olnud peaaegu magamata, siis ei suutnud kõike hästi fikseerida). Ja see kirjeldus lähebki sedasi liiga pikaks. Lühidalt: Põder läks lõpuks lendlehtede järgi. Kusagil oli ta enne näinud ka Silver Meikarit (SDE), kes oli öelnud, et ta “vist tuleb” meeleavaldusele.

Ürituse noored korraldajad olid muide väga rõõmsad selle üle, et selline tuntud poliitik on nende meeleavaldusele tulemas. Samuti mainisid nad, et Oudekki Loone on ennast Facebookis tulijaks märkinud, aga kui küsisin, kas nendega on lepitud kokku ka mingeid sõnavõtte, siis selgus, et ei ole – sõna saavad need, kes tahavad. Üks sõnavõtja värvati sealt samast töötoast, kus ta ühtlasi ka oma kõne valmis kirjutas.

Ja korraldajad ise leppisid omavahel vaid umbes pool tundi enne üritust kokku kumb ütleb avasõnad ja kumb peab lõpukõne.

Kui veebikommentaatorid on näinud selle meeleavalduse taga nüüd mingit hullu planeerimist, siis minu meelest oli see suuresti organiseerimata improvisatsioon, mille puhul asjad lihtsalt väga õnnestunult kokku jooksid.

#tartu #sallivuskevad #meeleavaldus

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Märt Põder ilmselt toetas ürituse noori korraldajaid veidi nõu ja jõuga, lastes selle kohta käiva info läbi ka Vabakunna kanalitest sotsiaalmeedias ja tehes nendega temaatilise saate Generaadios, kus sai sõna ka EKRE noorteühenduse Sinine Äratus juhatuse liige Ruuben Kaalep, kes oli laupäeval väljas oma (päris gay) loosungiga, ja aidates ka hiljem, aga ilmselgelt ei olnud see parteiline üritus.

Asja taha saadi ka paar noortekeskust ja sõna saidki just need, kes seda ise tahtsid. Poliitilistest tegelastest siis kolm sotsi (Meikar, Kangilaski ja Ott Maidre), riigikogulane Oudekki Loone (Keskerakond) ning roheliste juhatuse liige Marko Kaasik, kes kandideeris kohalikel valimistel Vabakunna nimekirjas.

Samas ei olnud see ka Vabakunna üritus, kuigi Vabakund seda toetama asus, sest kogu ettevõtmise algataja Kottise (rääkisin temaga veidi ka pärast meeleavaldust) ei teadnud Kangilaskit, kes oli nende linnapeakandidaat, nähtavasti üldse enne seda, kui viimane meeleavaldusel kõnega esines ja seal oma nime ütles. Tõuge kogu selle ürituse toimumiseks tuli ikkagi just temalt.

Mis see siis oli? Mina võrdleksin seda sähvatust (koos sügisese meeleavaldusega) liikumisega “Aitab valelikust poliitikast”. Need on küll paljuski erinevad, aga sarnased selles mõttes, et mõlemad kujutavad endast reaktsiooni, mille sotsiaalseks baasiks on sisuliselt nn. creative class, välisele ärritajale. Ühel juhul oli ärritajaks poliitiline korruptsioon, teisel juhul on selleks võõraviha ja agressiivsuse kasv ühiskonnas.

“Aitab valelikust poliitikast” summutati president Ilvese algatatud Jääkeldri protsessi kaudu Rahvakogu nime kandnud asendustegevuseks, mis aitas kindlasti kaasa EKRE ning Vabaerakonna pääsemisele parlamenti (kui oleks valitud tegelike reformide tee, siis puudunuks pind selliste protestiparteide esiletõusuks). Nüüd on EKRE ja RÜE (laupäevast meeleavaldust oli muide jälgimas ka selle juhatuse liige Silver Kuusik) rassistlik agitatsioon ja poliitpropaganda kutsumas esile sellist vastusurvet. Milleni see võib viia?

Silver Meikar ja Gea Kangilaski #tartu #sallivuskevad #meeleavaldus #silvermeikar #geakangilaski

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Ürituse kõige nõrgem koht oli minu arvates see, kus Meikar läks õiendama oma loosungitega välja tulnud EKRE poistega, soovitades neil teha seda kusagil mujal, ning teatas lõpuks: “Jah, ma olen täiesti sallimatu – see on sallimatus sallimatuse vastu.”

See oligi just selline suhtumine, mida vastumeeleavaldajad ilmselt ootasid, et näidata nagu kannataksid nad sallivuslaste viharünnakute all (toita seda ohvri- ja märtrikompleksi, mille peale EKRE oma reitingu kasvatamiseks mängib). Aga konfrontatsioon ei olnud kindlasti see, mida taotlesid meeleavalduse noored korraldajad. Rääkisin nendega varem töötoas veidi ka Kaalepist. Nad ei vihka teda, pigem kutsub ta esile kaastundlikku ohkamist.

See oli vist Lille, kes kutsuski meeleavaldusel pärast Meikari sõnavõttu kõiki üles Ruubenit kallistama, mida paljud ka tegid. Mina mitte. Ja ma ei arva, et oleksin selle tõttu olnud tema suhtes kuidagi sallimatum, nagu EKRE propagandajuht Urmas Espenberg oma portaalis mõista üritab anda, sest… kui mulle tuleb tänaval vastu keegi, kes kannab särki, millele on kirjutatud “Fuck me, I’m gay!”, siis ei pea ma tingimata seda palvet kuulda võtma, et tõestada, et ma ei ole homofoob.

Kaalepi loosung “OLEN EKREST JA TAHAN KALLI” oli minu meelest samast ooperist, mõjus meeleheitlikult. Mis puudutab EKRE poiste teist loosungit “Tõrvikurongkäigul oli vähem viha ja ilusamad tüdrukud”, siis viha oli seal kindlasti rohkem (piisab kui kuulata seal peetud kõnesid) ja… kas soov tutvuda ilusate tüdrukutega ongi siis see, mille pärast nad poliitikaga tegelevad? Tahavad kalli jms.

Kui nii, siis ei ole nad muidugi veel päris lootusetud juhtumid, sest neis on säilinud ikkagi ka midagi inimlikku.

Riigikogulane peab kõnet #tartu #sallivuskevad #meeleavaldus #oudekkiloone

A video posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Kõige parema kõne pidas minu arvates Loone, veidi pikemaid lõike tema ning Meikari sõnavõttudest saab vaadata Delfi uudises toodud videolõikudest. Loone sõnum EKRE poistele oli mitte ära minna, vaid tulla üle teisele poolele.

Mis puudutab seda loosungit, “Maha paha!”, mille ma talle kätte pistsin, siis minu arvates see talle sobis ja see meeldis ka talle endale, aga vahepeal kuulsin seal tegelikult ka ühe noormehe negatiivset kommentaari: “Loonel on selline plakat, aga ise on ta üks Savisaare suurimaid toetajad!”

Nojah, poliitikas saab mängida ainult nende kaartidega, mis sul on parajasti käepärast. Näiteks mina ei ole Keskerakonna toetaja, aga andsin viimastel eurovalimistel hääle just Loonele, sest tema arusaamine Euroopa Liidu probleemidest ja võimalikest lahendustest vastas kõige paremini, kuigi mitte kõiges minu omale.

Muide, seda “Olge normaalsed!” loosungit pakkusin alguses punkaritele, aga nemad seda siiski ei võtnud.

Praegu tuli meelde, et guugeldades võib jääda mulje, et ka mina olen siin osa mingist “Vabakunna vandenõust”, sest 2013. aastal tegin kohalike valimiste eel neile väikese toetusavalduse. Sellega oli lugu nii, et Märt Põder lihtsalt küsis, kas ma ei tahaks seda teha. Kuna sellise valimisliidu idee mulle põhimõtteliselt väga meeldis, siis ma selle kirjutasin. Ja sellega kogu minu seotus nendega piirdubki.

Laupäevase meeleavalduse tõi ilmselt kokku rohkem ikkagi sellel osalenute mingis olulises osas kattuv väärtusruum, mitte see, et seal taga olnuks mingi organisatsioon. Nii palju kui mina olen aru saanud, siis Vabakund praegu väga aktiivselt ei tegutse ning selle võrgustik on Tartus osaliselt isegi laiali pudenenud. Aga eks tartlased ise teavad seda paremini.

Minu meelest väga tore, et selline meeleavaldus toimus, sest kui Eestis jätkuvad pidevalt rassistlikud manifestatsioonid, siis peab ju tegema ennast aeg-ajalt tänavatel nähtavaks ning kuuldavaks ka see osa ühiskonnast, mis nendega ei nõustu.

Eesti Muusika Päevad (2. osa)

Kus see jutt nüüd eile pooleli jäigi… ahhjaa, mõtlesin tuua ühe konkreetse näite, millest saigi võib-olla alguse minu kergelt skeptiline suhtumine toimetajatesse.

Aastal 2000 olin suvisel puhkusteperioodil lühikest aega Sakalas, kirjutasin lehte lugusid keeristormidest, energiavõsast jms. asjadest, mis huvitasid üldiselt ka mind ennast, muu hulgas sellest, et Arbo Tammiksaar ja Urmas E. Liiv asusid koguma kaastöid lühifilmi “Magusad unelmad” tarbeks. Põhjendasin hommikul kuidagi ära miks sellest peaks kirjutama (kuna käimas oli hapukurgihooaeg, siis ei olnud see raske), aga kui läksin pärast valmis looga toimetaja juurde, siis tehti selles ainult üks kärbe: välja jäeti lõppu pandud telefoninumber, mille kaudu huvilised filmitegijatega ühendust saanuks võtta.

Nagu WTF?! See oli aeg, kui internet ei olnud Eestis veel kõigile kättesaadav ja üldlevinud kommunikatsioonivahend. Filmitegijatele ja ka mulle endale jäi selline kärbe mõistetamatuks, sest see muutis kogu jutu nende vaatepunktist ju sisuliselt mõttetuks. Toimetaja tõi põhjenduseks, et see olnuks reklaam – kui tahavad panna lehte oma telefoninumbri, siis ostku sinna reklaami. Kui selgitasin, et see on tudengifilm, mitte kommertsprojekt, siis hakkas toimetaja rääkima, et kui selles osalemine kedagi huvitab, siis võib ta helistada ajalehe toimetusse ja sealt filmitegijate telefoninumbri küsida – kui tahtsin panna artikli lõppu lause, mis lugejaid sellisest võimalusest teavitaks, siis see jälle ei sobinud.

Väljaanded on just seda nägu, milliseks toimetajad need teevad, aga seda mõjutab kahtlemata ka ärimudel. Kommertsmeedia esmane eesmärk on koguda klikke, müüa reklaami, teenida raha, mitte edastada lugejatele olulist informatsiooni. Viimast tehakse vaid sel määral, mil see aitab kaasa põhiülesande täitmisele. Ja kui suuremates keeleruumides leidub kriitiline mass lugejaid ka süvitsi minevate, põhjalikumate lugude jaoks, siis Eestis on need tegelikult igal alal nišiteema. Nii koonduvadki need järjest enam riiklikult doteeritud väikese tiraažiga väljaannetesse, mida loeb põhiliselt professionaalide kitsas ring, samas kui peavoolumeedia muutub veelgi pealiskaudsemaks. Toimub informatsiooniline kihistumine, koondumine äärmustesse, keskpõrand kaob. Seetõttu ma täiesti mõistan seda Niineste kerget frustratsiooni, mille põhjus Mademoiselle’is kõigile vist päris hästi kohale ei jõudnud.

Blogindusest. Blogid kuulutati selles vestlusringis, mille salvestuse ERR eile lõpuks ka veebi üles pani, eilseks päevaks, mille parim enne on möödas, muusikablogide kohta näiteid tuua ei osatud. Sirbi peatoimetaja Ott Karulin arvas, et blogisid tasub pidada algajatel autoritel, kes tahavad oma stiili lihvida (nagu seda tegi tema ise), et jõuda lõpuks näiteks Sirbi veergudele. Samas mainis ta ka, et Sirbis saavad arvustused tavaliselt 300-400 klikki. Minus tekitas see küsimuse, mis peaks üldse motiveerima uusi autoreid Sirbile kirjutama, kui selle loetavus ei ületa veebis isegi käesoleva ajaveebi oma (kusjuures siin on see veel suht väike, leidub ikka palju-palju loetavamaid blogisid). Kas sellega kaasnev nö. tunnustatud autori staatus ja väike honorar kaaluvad üles selle, et avaldamistsükkel võib sageli olla mitu nädalat, samas kui blogisse saab jutu pista kohe pärast kirjutamist?

Selle vähem kui poole aasta jooksul, mil olen pidanud siin seda isiklikku kultuurisõda ehk suuresti omamoodi kultuuripropagandale taanduvat blogi, olen avastanud enda jaoks tegelikult päris palju häid eestikeelseid ajaveebe, kus käsitletakse sarnaseid teemasid. Tegelikult tundub, et blogidest võibki kujuneda uus keskpõrand, kus avaldatud tekstid ei ole laiema lugejaskonna jaoks liiga keerulised ega samas ka lihtsalt PR. Millest mina puudust tunnen, see on selline veebileht nagu Perlentaucher, kuhu koondataks kokku viited huvitavamatele erinevates kohtades ilmunud kirjutistele, sest tehnoloogia arengu mõjul killustub ja paisub avalik inforuum ilmselt ka edaspidi ja kõike seda ise läbi kammida ju ei jõua. Selleks oleks vaja tõesti häid toimetajaid (ning toimivat ärimudelit ehk kedagi, kes neile selle eest palka maksaks).

Elusate helide maja. Mademoiselle’ist läksin tagasi EMTA-sse, kus toimus õhtul rida klassikontserte, esitati uudisloomingut ning üle terve maja võis näha-kuulda heli- ja videoinstallatsioone.

Viimastest läksid instasse mõned ülesvõtted: Juhan Soometsa (EKA) “Epitsükloid” on joonistusmasin, mida vaadates käis peast läbi mõte, et robotid saaks ju panna joonistama ka mandalaid (tõenäoliselt keegi ongi seda juba kusagil teinud, aga olen praegu maal netipulga otsas ja ei hakka seda vastavate videode otsimisele raiskama); Mihkel Tombergi (EMTA) “5132” kujutab endast üht võimalikku lahendust koridorides haigutavate aukude täitmiseks (väga praktiline oleks näidata sedasi näiteks reklaame); Madlen Hirtentreu (EKA) “Ürgsupp” on lihtsalt huvitav mäng klaasi, valguse ja varjudega. Selliseid päris huvitavaid installatsioone oli seal tegelikult veel mitmeid ning Hirtentreu kinnitas, et kohe hommikul neid ära ei korjata. Seega, kui keegi tahab neid näha, siis seda on võimalik teha ka sel nädalal (va. muidugi “Epitsükloid”, millel ei saa siiski lasta päris omapäi ehk ilma järelevalveta tegutseda).

Kell 20.30-23.00 toimunud klassikontserte (individuaalkontserdid noorte heliloojate teostest) oli 8×3 ehk kaheksa erinevat kontserti, igaüks kolm korda, et huvilistel oleks võimalik need kõik paari tunni jooksul järjest läbi käia. Mina seda tegingi, kusjuures kahte kontserti kuulasin ka teist korda.

Dario Cervera ja Eemeli Solehmaineni “Kokatuus”, esitasid autorid (kaks klaverit + modulaarsüntesaatorid), sai valitud nii alustuseks kui ka lõpetuseks. Kui esimesel korral oli alguses ruumis ainult kolm kuulajat (samal ajal toimus ka EMTA improvisatsiooni eriala tudengite etteaste, mis osa publikust enda juurde tõmbas), siis viimasel korral ma enam uksest sisse ei mahtunud. Üldiselt oli klassikontsertidel nii seisjaid kui ka põrandal istujaid, kuid publikuks paistsid olevat põhiliselt siiski muusikaerialade tudengid (sealhulgas palju välisüliõpilasi) ja EMTA enda töötajad. Kõrvalisemad isikud, nagu mina, olid vist vähemuses.

Väga positiivne oli see, et juba selle esimese kontserdi järel võttis üks EMTA tudeng endale spontaanselt justkui giidi rolli, mistõttu ei pidanud eriti ise mööda maja klassiruume otsima, vaid võis lihtsalt talle järgneda. Mingil hetkel kaotasin ta silmist, aga sellise teejuhi olemasolu oli alguses väga tore. Järgmine kord võikski panna kohe paika mingid grupijuhid, kes sedasi inimesi juhatama hakkavad.

Kaks korda sai kuulatud veel Mirjam Tally “First Flight”, esitaja Kristin Kuldkepp (kontrabass). See jäigi mulle sellest õhtust meelde kõige paremini, sest see oli minu jaoks kõige ebatavalisem – ma ei olnud varem kuulnud üldse midagi sellist. Tuleb välja, et kontrabassile saab kirjutada väga huvitavat muusikat. Kui järgmisel õhtul toimus Pärimusmuusika Aidas kolme kitarristi kontsert, kus Jalmar Vabarna esitles oma uut albumit “Minapilt” ning esines ka Villu Talsi, siis isegi mõtlesin, et kui Curly Stringsi neljas liige Taavet Niller annab välja oma sooloalbumi, siis selle peaks vist küll ostma, sest kontrabassiga saab teha ikka väga-väga põnevaid asju. (Võib-olla on asi lihtsalt selles, et kitarrimängu on kuulatud juba palju, aga kontrabassimuusika on minu jaoks suht võõras nähtus.) Lisaks oli meeldejääv see kontrast, mille õbluke neiu moodustas oma suure pilliga, mida ta käsitles äärmiselt graatsiliselt (üleminekud õrnuselt jõulisusele olid äkilised, aga nii sujuvad, et jäid täiesti tabamatuks) – enamasti mängivad kontrabassi ju suuremat kasvu mehed, kelle stiil kaldub olema veidi robustsem.

Paremini jäid meelde veel Krõõt-Kärt Kaevu “Pala sooloflöödile” (esiettekanne), autori esituses, mis sisaldas samuti huvitavaid, ootamatuid käike, ning Valentin Penningeri seade Arvo Pärdi teosele “Summa”, autori esituses (viiul + sämpler), kuigi viimase ajal keskendusin tegelikult rohkem enda käes olnud Penningeri telefoni hoidmisele, et seda esitust talle filmida, mistõttu ei saanud suunata kogu tähelepanu muusikale, vaid pidin vaatama ka seda, et telefon vahepeal viltu ei vajuks ja liiga palju ei väriseks. Ka ülejäänud neli klassikontsertidel kõlanud teost olid sellised, mille täna veel ära tunneksin.

Seevastu kell 23 alanud sinfonieti kontsert, kus tulid esiettekandele kaheksa noore helilooja teosed, on jäänud meelde hoopis teisiti, sest selleks ajaks olin ma oma päevase muusikanormi ilmselt täis saanud ning kontserdi ajal tuli tagasi ka vahepeal lahkunud uni. Lisaks kanti teosed ette hoopis teises järjekorras kui oli kirjas minu käes olnud kavalehel. Nii suudaksin neist täna eristada veel vaid kahte, kusjuures mõlema puhul on põhjus selles, et miski mõjus häirivalt. Einike Leppiku “Intuitions I. Wide” jäi meelde, sest mulle tundus, et üks esitajatest pani oma partiis vahepeal täiesti mööda (mina ei tea, mis oli kirjas nootides, võib-olla oli see taotluslik, aga selline mulje jäi). Ekke Västriku “Undamine” oli aga kohutavalt uinutav ja ärritav, sest vähemalt 3-4 korda tundus, et nüüd õnneks on lõpp käes, aga see undamine läks pärast seda ikka edasi.

Sellele öisele kontserdile oli tulnud ilmselt ka palju selliseid inimesi, kes varem toimunud kontsertidel ei käinud ja said eelmisel ööl korralikult magada. Nende muljed võivad olla loomulikult hoopis teistsugused. Klassikontsertidega üheaegselt kell 21.30-22.30 EMTA ooperistuudios toimunud esiettekandeid ma kuulamas ei käinud, sest kui mina sinna saali vaatasin, siis oli see juba pilgeni rahvast täis ja ma ei viitsinud ukseaugus seista.

Kokkuvõttes võib öelda, et EMP reedestest üritustest jäi mulle kõige paremini meelde see, mis oli dramaatiline, ebatavaline, ootamatu või lihtsalt ärritav. Kahe sel nädalal EMP raames toimuva kontserdi kohta peaksin kirjutama arvustused portaali kultuur.info blogisse (lihtsalt tasuta sissepääsu eest, muud tasu saamata) ning hetkel tundub hea mõte teha seda mingis punkvõtmes, võib-olla veidi provokatiivses stiilis, aga eks otsustan seda siis, kui seal on käidud, asjad nähtud ja kuuldud.

EMTA majast südaööl lahkudes ei teadnud ma veel, et ees seisab taas magamata öö, mille jooksul korjan tee pealt üles isegi ühe koksi (nii saab minust varsti alkohoolik, edaspidi piirdun taas mahlaga – öine Tallinn on täis näiteid sellest kui laastavalt mõjub inimestele alkohol – oleksin isegi peaaegu astunud Vabaduse platsil ühte vereloiku). Magada sain alles hommikul Tallinn-Tartu bussis. Laupäeval Tartus toimunust tuleb siin juttu homme – nüüd on kõik paari päeva võrra nihkes, sest mul ei olnud postituste kirjutamiseks vahepeal kas aega või siis viitsimist, kui aega oli, neid telefoni kaudu toksida.

Eesti Muusika Päevad (1. osa)

Järjekordne postitus sarjast seiklusjutte maalt ja merelt, kuigi tegevus leiab aset linnas ja merest ei ole siin üldse juttu.

Eesti Muusika Päevad algasid tegelikult juba neljapäeval, aga mina jõudsin Tallinna alles reedel, lahkusin laupäeva hommikul vara ega satu sinna uuesti enne järgmist reedet. See üks päev oli aga päris huvitav, mistõttu soovitan EMP raames toimuvaid üritusi võimaluse korral iga päev kuul-/vaatamas käia.

Loo edasist arengut silmas pidades on oluline mainida, et ööl vastu reedet magasin ma vaid paar tundi ja bussis Tallinna poole loksudes ei tulnud samuti und. Lugesin sõidu ajal hoopis veidi ühte raamatut, millest kirjutan siin lähemalt tuleval nädalal.

Muide, põikasin Tallinnas muu hulgas raamatumessile, kust sain viieka eest Levinase “Teisiti kui olla ehk teispool olemust” – hea õhtune meelelahutus, kerge lektüür enne magamaminekut lugemiseks, aga sellestki pikemalt kunagi edaspidi.

Tänaval jalutas Tallinnas päeval vastu üllatavalt palju igasuguseid erinevaid Viljandiga seotud inimesi (ühest punktist teise liikumiseks kulus kokku ehk tunnike ja selle aja jooksul oli neid umbes kümmekond), aga seegi on hetkel ebaoluline kõrvalteema.

“Reverbeebi” ja Saluste nukunäitus

Minu esimene EMP peatus oli Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumis, kavas “Reverbeebi” ehk muusika-aastaks salvestatud beebihäältest inspireeritud lühikompositsioonid. Sissepääs maksis neli eurot, mis olnuks ainult selle helisalvestise kuulamise eest selgelt röövimine, aga kuna ma ei olnud varem nimetatud muuseumis käinud, siis kondasin seal ringi päris pikalt, ikka üle tunni aja.

“Reverbeebist” sügavama mulje jättis tegelikult selle kuulamiseks mõeldud ruumis hiljuti avatud Tallinna Linnateatri (astusin varem läbi ka sellest teatrist endast, sain kätte Kristjan Üksküla albumi “Uinunu laul”, aga ei ole jõudnud seda veel kuulata) butafoor-dekoraatori Grete Saluste nukunäitus “Hakiplika unenägu”, mis jääb üles juuni lõpuni.

Grete Saluste unenukud, näitus avatud juuni lõpuni #gretesaluste #näitus

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Keset ruumi oli asetatud üks lamamisase, kus võis vabalt pikutada (kuna külastajaid seal eriti ei käinud, siis avanes selleks ka võimalus), kõrval lebamas “Unenägude seletusi kogu perele. Koos soovitustega, mida teha, et halb unenägu täide ei läheks, hea aga täituks”, lakke vahtides avanemas see ülaltoodud vaade (panin instasse ka paar pilti Saluste teistest töödest: “Teehaldjad” ja “Kodused”).

Mina seal laste lalina saatel suigatada ei suutnud, kuigi üritasin, sest tegelikult oli selleks ajaks juba uni peale tulnud. Häda oli selles, et kui kõlaritest tuli midagi sellist, mis kõlas nagu igin, vigin, nutt või hala, siis äratas see kohe jälle üles, ei jõudnud veel magama jäädagi.

Kui sain aru, et muuseumis magamisest ei tule midagi välja, siis läksin Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiasse, kus tegin lihtsalt veidi aega parajaks, suundudes sealt kella viieks edasi Solarise keskusesse, hiljuti avatud kohvikusse Mademoiselle (hinnaklass: õunasaiake maksis kaks eurot), kus toimus vestlusring muusikaajakirjanduse teemal.

Ajakirjandusest ja blogindusest

Jutt oli üldiselt arukas ja asjalik, aga väga rahulik ja kuna mind rusus magamatuse raske koorem, siis oleksin vahepeal peaaegu ära kukkunud. Olukorra päästis Mart Niineste, kes püüdis publiku poolelt pikalt sõna saada ning tormas lõpuks mikrofoni järele nii hoogsalt, et peaaegu koperdas maas olnud juhtmetesse (üritusest tehti otseülekanne ERR-i kultuuriportaali) – hiljem hüppas ta istuma leti otsa, aga sealt kupatati ta kiiresti alla.

Niineste teatas bravuurikalt, et teoretiseerida võib mida iganes (ma tema täpseid sõnu enam ei mäleta, annan siin lihtsalt edasi jutu mõtte), aga proovigu inimesed midagi ise ära teha. Ta selgitas minu arvates üsna hästi kui suure vastuseisuga toimetuste sees oma lugude ja teemade läbisurumisel tuleb tegemist teha.

Immo Mihkelson, kes kuulus vestlusringi valitud tegelaste hulka, hakkas seepeale rääkima (nähtavasti pointi tabamata), et võib-olla ei väärigi kõik trükkimist ja kuidagi sujuvalt jõudis jutt hoopis selleni, et lood peaksid käima enne avaldamist läbi mitme toimetaja käe alt, et paraneks nende kvaliteet.

Nojah, lubage muiata! Mul ei ole küll mingeid kogemusi muusikateemadega, aga mis puudutab poliitikat, siis toimetajad: muutsid pealkirjasid (enda arvates ilmselt müüvateks, minu arvates idiootseteks); parandasid sisse kirja- ja stiilivigu; tõstsid sõnu lausetes ümber nii, et muutus teksti tähendus; tegid sõnastuses mingeid täiesti mõttetuid muudatusi, mille ainus ratsionaalne seletus on püüd õigustada enda olemasolu. Ja siis avaldati need lood minu nime all.

Järgmises osas: miks toimetajad on ikkagi olulised, mida räägiti Mademoiselle’is blogidest, mida võis näha-kuulda hiljem muusika- ja teatriakadeemias ning mis pärast seda veel juhtus.

Blogiauhinnad ja PayPal

Esitasin ennast Eesti Blogiauhinnad 2016 nominendiks (kultuuriblogide kategoorias, sest selle alla sobib see ajaveeb ilmselt kõige paremini), et saada ettekääne sinna auhindade jagamisele kohale minna, vaadata mis toimub ja teha sellest siia reportaaž.

Blogijad saavad ennast võistlusele üles anda veel käesoleva kuu jooksul, mais toimub rahvahääletus ja 11. juunil pidulik võitjate väljakuulutamine, auhindade jagamine. Kultuuriblogidele jagatavate auhindade eest on lubanud hoolitseda Tallinna Teletorn, aga mulle saab siis muidugi anda hääle ka aasta uustulnuka või koguni lemmikblogi valimisel. Eks ma siin siis jälle kuulutan, kui see hääletus lahti läheb.

Kuna läinud nädalavahetusel toimunud Telegrami konverentsil uuris üks inimene, kas ma kasutan selle blogi puhul mingit sponsorlust ja kas seda saab kuidagi rahaliselt toetada, siis panin siia kõrvale nüüd selle PayPali nupu, mille kaudu on võimalik annetusi teha.

Kui keegi seda tahab, siis minul ei ole selle vastu midagi. Aga võiks kirjutada juurde, milleks seda raha kasutama peaksin, milline on selle sihtotstarve. Kas osta selle eest teatri-, kontserdi-, kino- või näitusepileteid, plaate või raamatuid või hoopis kunstiteoseid? Mulle oleks väga huvitav teada, millised täpselt on need postitused või need teemad, mille kajastamise eest lugejad on valmis maksma.

Avaldan kuu aja pärast detailse ülevaate sellest kui suuri kulutusi aprillis iga konkreetse postitusega seoses tegin (kandes sinna kõik, mis vähegi võimalik, välja arvatud oma ajakulu, sest see on rahas mõõdetamatu) ja kui hinnalisi asju (näiteks mõned raamatud kirjatuselt Varrak) neis kajastamiseks kusagilt saanud olen. Sellest peaks tulema hästi välja kui košmaarsed rahad siin liiguvad.

Muide, mis puudutab raha, siis seoses muusikaäriga netis olgu märgitud, et mina sain Spotify käest umbes poolteist dollarit iga tuhande kuulamise pealt – kui oleksin James Blunt, kes saab enam kui poole vähem, siis annaks see päris korraliku sissetuleku, aga praegu on asi sellest ikka väga kaugel.

Samas oman nüüd SoundCloudis tänu oma distribuutorile ligipääsu Premier konto, mille võib muidu saada ainult kutsega, mõningatele funktsioonidele, täpsemalt võimalust oma lugusid USA pinnal monetiseerida ehk saada osa SC reklaamituludest. Praegu on monetiseeritud “Nitewalk” ja “First Strike”.

Seega, kui viibite juhtumisi Ameerika Ühendriikides, kus SC tegeleb reklaamide näitamise ja laskmisega, siis kuulake sealt neid lugusid, et näeksin kui palju rahhi on võimalik seda kaudu kuulamiste pealt kokku ajada, et saaksin sellest siin kirjutada.

Üldiselt olen aga jätkuvalt arvamusel, et praegu on käärimas uus dot-com bubble, mis võib varsti lõhkeda. YouTube, Spotify ja SoundCloud kasvavad küll kiiresti, tuues ka järjest rohkem raha sisse, aga veel kiiremini kasvavad nende väljaminekud ja kahjum. Toimivat ärimudelit ei ole siiani leitud ja ma lihtsalt ei usu, et investorid on valmis neile lõputult peale maksma. Ühel hetkel peab tulema taas suur pauk.

Vaata ka
Music Can’t Last Forever, Not Even on the Internet
Spotify’s Revenue Is Growing, but So Are Its Losses
YouTube: 1 Billion Viewers, No Profit