Rubriik: varia

Käigust Telegrami konverentsil

Käisin eile Telegrami konverentsil ja Fookuse viimase saate eetrisse laskmisel.

Salme Kultuurikeskuses toimunud Telegrami konverentsile jõudsin umbes pool kaksteist päeval, kui Jaanus Nurmoja rääkis loengusaalis kodanikupalgast. Minu arvamus: Ma ei pea seda põhimõtteliselt õigeks, kui inimestele makstakse raha lihtsalt niisama.

Kodanikupalk võib küll omada teoreetiliselt mingit funktsiooni sotsiaalse kontrolli mehhanismina olukorras, kus paljud töökohad tehnoloogia arengu tõttu kaovad (see on nagu pistis, millega tekitatakse kodanikes sõltuvust, et vähendada sotsiaalseid pingeid, hoida ära mässe jms.), aga selle vähegi ulatuslikum rakendamine, mis ei piirdu väikese lokaalse eksperimendiga, viiks tõenäoliselt lihtsalt inflatsiooni kasvuni, vähendaks raha väärtust. Sisuliselt mõttetu, aga näiliselt ahvatlev idee, sest kes ei tahaks lihtsalt niisama raha saada.

Nurmoja ettekande järel läksin zen-saali, kus esines 2MI ehk Margus Prangel ja Margus Mitt, seejärel Meisterjaan, kes ütles muide kohe, et tema suure osaga Telegrami artiklitest ei nõustu. Kuna ajakava oli läinud seal kõvasti nihkesse, siis ei saanud teda lõpuni kuulata, sest kella üheks läksin tuleviku Eesti visioonisaali, kuulama Kaja Karu-Espenbergi juttu alternatiivhariduse teemal. Jutt oli kena, teema kindlasti oluline, aga siin tõstatub jälle see rahastamise küsimus: väikesed klassid ja individuaalne lähenemine nõuavad üldjuhul siiski suuremaid kulutusi kui konveierkool – parem suunata raha haridussüsteemi arendamisse kui kodanikupalka.

Ma olen ise käinud väga erineva suuruse ja suunitlusega koolides, kuigi mitte üheski alternatiiv- või vabakoolis, ning minu arvates ongi kõige olulisem just võimalus valida, sest üks ei ole tingimata parem kui teine, kõik koolid ei pea olema ühesugused. Teisi sõnu: unifitseerimine on saatanast.

Kella kaheks läksin tagasi zen-saali, kus pidi astuma üles trio Soon/Piho/Lepasson, aga kuna seal käis veel kavas eelnenud teetseremoonia, siis läksin sõin vahepeal ühe vegan hot dogi. Kuna ma tavaliselt hot doge ei söö, siis puudub hea võrdlusmoment, aga nii palju kui mäletan (sõin hot dogi viimati vist eelmisel sajandil), siis oli tavaline hot dog enam-vähem samasuguse maitsega. Ega ma tegelikult hästi aru ei saa, miks on vaja lihast loobunutele mingeid lihamaitselisi tehisviinereid toota, aga see selleks, turg paneb asjad paika.

Kui tagasi zen-saali jõudsin, siis käis jätkuvalt teetseremoonia, aga kuna ajakava oli täiega lõhki, siis hakkas seda varsti saatma ka trio Soon/Piho/Lepasson. See oli neil üks väga veider kontsert, hoopis teistsugune kui plaadiesitlus, aga huvitav. Kandlehelidega põimusid teetseremoonia taustaks kõlanud linnulaul ja vetevulin, vahetekstid jäid ära ning põhiosa publikust moodustasid lootose asendis teetseremonistid, kes viibisid nähtavasti mingis meditatiivses seisundis. Paistis, et sellega arvestati veidi ka lugude valiku puhul.

Pärast nende esinemist läksin tagasi visioonisaali, kus Madis Masing rääkis ravikanepist ja kanepi legaliseerimisest. Küsisin, kui tõenäoline talle üldse tundub, et legaliseerimine või dekriminaliseerimine võib leida Eestis toetust poliitikute poolt, viidates seejuures Viljandis toimunud arutelul Lauri Luige poolt väljendatud seisukohtadele. Masing ütles siseinfole viidates, et Reformierakond ja SDE on selleks seesmiselt tegelikult valmis, kuid kooseluseaduse ja pagulaste teema ümber toimuv on nad ära hirmutanud. Ta tunnistas, et Riigikogu praegune koosseis selleni tõenäoliselt ei jõua.

Seejärel läksin loengusaali, kus Meelis Raiend rääkis spordivaimust. Kui ta oli lõpetanud, siis astusin korraks läbi zen-saalist, aga tulin sealt kohe varsti tagasi loengusaali, kus tuli peale Kalev Rajangu stand-up loeng “Digitalismi wet dream: kadudeta radikaliseerumine. Radikaliseerumise lahkamisprotokoll ühes vaatuses”, mis kujutas endast katkematut vaimukuste pildumist ja kildude rebimist. Üks naisterahvas lausa tänas teda seal hiljem inspireeriva ettekande eest, aga mina sain sellest lõpuks tegelikult teravmeelsuse üledoosi: jutt jooksis ühest kõrvast sisse ja teisest välja ning midagi sisulist ma sellest ei mäleta.

Küsisin, kui adkevaatse pildi see kuulus film temast tema enda hinnangul andis, kui rahule ta sellega jäi, viidates seejuures ka Mikk Pärnitsa arvustusele. Rajangu ütles, et adekvaatset pilti see ei andnud, seal oli palju näitlemist ja paikapandud stsenaarium, aga film on väga hea.

Pärast tema ettekannet läksin kinosaali, kus vaatasin kümmekond minutit “Idiokraatiat” (USA, 2006). Ja seejärel tagasi loengusaali, kus Telegrami boss Hando Tõnumaa esines teemal “Gloobuse vandenõuteooria”.

Kaldusin varem arvama, et see lameda maa jutt on neil lihtsalt reklaamitrikk, mõeldud tähelepanu tõmbamiseks, aga paistab, et Tõnumaa võtab seda ise siiski täiesti tõsiselt. Oma ettekandes jõudis ta lõpuks välja selleni, et ka kõik terroriaktid on sisetööd jne. Kui üks tähevaatleja publiku hulgast talle asja selgitada üritas, siis ilmnes, et ta lihtsalt blokeerib omaksvõetud kujutelmale vasturääkivaid tõendeid (teeb ise seda, milles süüdistab “peavoolu teadust”), sildistades need kohe võltsinguteks. Hoiatav näide sellest, mis võib juhtuda, kui liiga palju vandenõuteoreetikute veebilehti kammida – lõpuks ei usu enam isegi seda, et maakera on ümmargune.

Publiku hulgas leidus palju neid, kes tema ettekande peale sügavalt ohkasid, ja ka ma ise lahkusin loengusaalist üsna nukras meeleolus. Läksin zen-saali, kus käis improvisatoorne helirännak fotodega Eesti loodusest. Teisi sõnu: Sänni Noormets mängis Sten Roosvaldi fotode saatel viiulit. See oli väga kaunis, ilus lõpp ühele kohati päris segasele üritusele.

Järgmine peatus oli Erinevate Tubade Klubi, kust läks eetrisse veebisaate Fookus viimane osa. Kuna jõudsin sinna vajalikust kõvasti varem, siis lugesin ajaviiteks tervenisti läbi kaasas olnud Õpetajate Lehe. Pärast jälgisin mängu ja lebotasin niisama.

Kui samanimelise tantsuklubi sulgemine Pärnus käis raju tümaka saatel, siis saate ajal valitses ruumis loomulikult hoopis teistsugune režiim, aga pärast läksin sealt üle tee SnakeHouse’i, kus toimus üritus nimega Technoir, mis kujutas endast justkui Telegrami konverentsi järelpidu, kuigi muusika oli täiesti teine – tümpsus tume techno. Mina jäin seal lakke vahtides muidugi vahepeal peaaegu magama ja lahkusin juba kõvasti enne kellade keeramist, aga see värk kestis seal vist hommikuni.

Hommikul sain nüüd aga söögikohast Kodused Toidud (bussijaama juurest üle tee kesklinna poole, see koht, kus käivad need, näiteks politseinikud ja ehitajad, kes tahavad saada maitsvat sööki, mis täidaks kõhtu, suht odavalt) olulise sõnumi, mis puudutab samuti tümakat, kuigi lahjemat, raadiojaamadele Star FM ja Sky Plus: ärge mängige kogu aeg ühtesid ja samu laule, teie kuulajatele see ei meeldi!

Ühisloome krahh

Läinud nädalal said ebaõnnestunud lõpu kaks konkurssi, ühega otsiti nime lennukompaniile ning teisega Eestile uut märki ja hüüdlauset. Võtsin neist mõlemast osa, sest olen juba põhimõtteliselt väga ühisloome kasutamise poolt.

Esialgu ei olnud mul küll üldse kavas seda teha, aga kui järelkuulasin 10. oktoobri õhtul Keskpäevatundi, kus ironiseeriti selle üle, et Nordic Aviation Group pöördus rahva poole üleskutsega teha oma pakkumisi lennukompanii nime osas, siis ei saanud jätta sellele reageerimata.

Hakkasin guugeldama ja leidsin Postimehe ingliskeelse artikli, kus oli toodud ära aadress, kuhu oma pakkumine saata. Seejärel guugeldasin järjest pähe tulnud nimesid, et vaadata kas need on veel vabad. Nii jäi lõpuks sõelale SkyEst ning saatsin teele järgmise kirja…

Tere,

pakun uue lennufirma nimeks SkyEst.

Paljud teised sellisele lennufirmale sobivad nimed on juba erinevate ettevõtete poolt kasutusel (Flyest, Airest, Estline, Estwing, Estways), aga SkyEst paistab olevat veel vaba ja see kõlaks minu meelest paremini kui näiteks Estjet või Estbird, väljendades ühtlasi omamoodi järjepidevust senisega: Estonian Air – SkyEst. See oleks üheaegselt nii ülimalt rahvusvaheline (omades inglise keeles head positiivset laengut) kui ka riigile viitav. Ja kuna see erineks tavapärasest air-teemast, siis torkaks see teiste lennufirmade hulgast paremini silma, jääks inimestele kergemini meelde.

Aga ükskõik millise nime te sellele ettevõttele valite, soovin jõudu ja edu!

Kõige selle peale kulus umbes pool tundi. Hiljem mõtlesin lisaks välja veel ka kolm loosungit, mida lennukompanii saaks koos selle nimega kasutada: “SkyEst – fresh start”, “SkyEst – around the world”, “SkyEst – cool vibes”. Viimane lähtus jutust, et NAG aims to create the world’s coolest airline, aga oli loomulikult ühtlasi ka viide Vannila Ninja kunagisele hitile.

SkyEst ise läinuks hästi ühte ritta sellise brändiga nagu Skype, mille kaudu Eestit ju samuti maailmas juba tuntakse.

Kui selgus, et ettevõtte uueks ärinimeks saab Nordica, siis oli see üllatav selles mõttes, et otsiti ju eestipärast ja rahvuslikku nime, aga nüüd järsku kuulutati, et “meie strateegiline eesmärk on igati eristuda Estonian Airi nimekujust.”

Mind ei üllatanud see, et Nordica nime ei pakkunud välja ükski konkursil osaleja. Ma mõtlesin isegi alguses kõigepealt, et tuletaks midagi Nordic Aviation Groupist, kuid heitsin selle kohe kõrvale, sest lähteülesanne (see pidev rahvuslikkuse rõhutamine) näis eeldavat, et nimi sisaldab ka viidet riigile.

Tõenäoliselt ei olnud ma ainus, kes pakkus välja nime SkyEst (peaks tegelikult uurima kui palju erinevaid nimesid üldse pakuti ja milliseid kõige rohkem), aga on siiski mõneti kergendav tunne, et minu poolt pakutud nime ei valitud, sest nüüd ei saa mulle laieneda ka kaasvastutus selle ettevõtte käekäigu eest.

Nordica bränd on iseenesest päris huvitav, aga vaid sellest korralikult toimiva lennukompanii ülesehitamiseks ilmselgelt ei piisa.

Ootan nüüd siis seda supersoodsat lennupiletit ja isiklikku tänukirja, mis kõigile nime pakkunud inimestele e-maili teel saata lubati.

Mis puudutab nime SkyEst, siis vaatasin äriregistrist järgi, et kunagi oli sellenimeline OÜ, aga see tõmbas otsad kokku juba nelja aasta eest. Nii et praegu on see vaba. Kui on mõni hea mõte, mida selle nime all teostada, siis krabage ära, sest see on kindlasti selline nimi, mis igaveseks kasutuseta ei jää.

mark-600x327

Keskpäevatundi kuulasin ma taas alles möödunud nädalavahetusel, vahepeal ei kuulanud ühtegi saadet. Nüüd ironiseeriti seal selle teise konkursi üle, millega otsiti Eestile uut märki ja hüüdlauset. Arvan, et rohkem ma oma elu selle saate kuulamise peale ei raiska.

Ma ei saanud tegelikult isegi pärast selgituste kuulamist hästi aru, miks see konkurss nurjunuks kuulutati, sest sinna oli saadetud ju ka päris korralikke töid, kuigi ma ise kulutasin märgikavandi peale vaid umbes viis minutit ja selle ainus mõte oli anda sisendiks hüüdlause “Estonia – discover yourself”, mis lähtus sellise märgiotsingu toimumisest endast.

Aga muidugi ka laiemalt ühiskonnas toimuvast ning sellest, et mina isiklikult tahan, et Eestisse tuleksid eelkõige need inimesed, keda kõnetab just selline loosung – nii oleks mulle isiklikult kõige huvitavam. Ja ma arvan, et see tuleks kasuks ka Eestile laiemalt.

Probleemi näen ma nüüd mitte niivõrd selles, et need konkursid loeti ebaõnnestunuks, vaid selles, et nii kahaneb Eestis inimeste valmisolek edaspidi taolistest konkurssidest osa võtta.

Läheb ära poliitiliseks

Hea näide on selles osas hiljuti avatud veebileht rahvaalgatus.ee, millele osaks saanud vastuvõtt on olnud pehmelt öeldes tagasihoidlik, sest sellele eelnenud analoogilised ettevõtmised (Täna Otsustan Mina, Osalusveeb, Rahvakogu) on andnud paljudele negatiivse kogemuse, võtnud usu, et ladvik kodanikke tegelikult kuulda kavatseb võtta.

Panin sinna eile allkirjade kogumiseks üles kollektiivse pöördumise otsedemokraatia arendamiseks, mis lähtub mitte niivõrd soovist hakata nende teemadega taas aktiivsemalt tegelema, vaid on tegelikult hoopis omamoodi nali.

Inspiratsiooni sain politsei poolt Varro Vooglaiule antud vastusest, mille kohaselt teise inimese nime ja pildi all arvamusartiklite avaldamine ei ole tingimata identiteedivargus – pöördumine sai pandud kokku SDE ja IRL-i valimisprogrammidest ning see tugineb kehtivale koalitsioonilepingule.

Minu arvates võiksid seda sisuliselt toetada vabalt ka need, kes nüüd opositsioonist või väljastpoolt parlamenti otsedemokraatia trummi taovad (kasvõi selleks, et panna valitsuserakonnad piinlikku olukorda), aga praeguseks hetkeks on sellel ainult minu allkiri. Ja saab olema huvitav näha, kas keegi teine nüüd seda pöördumist seal lõpuks üldse toetab.

Kui see peaks aga tõesti parlamendi menetlusse jõudma, siis võib ju hakata saatma edaspidi Riigikogule seda kaudu palvekirjasid ka kõigi teiste selliste koalitsioonilepingu punktide osas, mis kipuvad jääma vaid sõnadeks paberil. Nii saaks sellest uuest veebilehest vähemalt ühe toreda huumoriportaali.

Kanepist tudengijazzini

Pealkiri kõlab kollaselt, aga vastab postituse sisule, sest järgnevalt tuleb juttu narkopoliitikast tudengijazzini.

Eilne arutelu teemal “Kanepi legaliseerimine – kas ja millal?” andis signaali, et Eesti narkopoliitikas ei ole muutusi oodata. Riigikogu liige Lauri Luik tunnistas lõpuks otsesõnu, et Reformierakonna praegune seisukoht on täna seadusandluses.

“Meil on väga jäik seisukoht selles osas,” lisas ta samas.

Tema sõnul ei ole reformideks valmis ühiskond, aga mulle tundus, et nendeks ei ole valmis tema ise.

Luik rääkis siukest juttu, et kaks inimest otsustas selle peale ürituselt lahkuda. Kõigepealt läks ära üks proua, kes ütles seejuures, et “see riigikogulane on täielik tropp”, hiljem aga üks härra, kes märkis omakorda, et ta tuli kuulama arutelu, aga “see siin on lihtsalt heietamine”.

Tegemist oli muide vanemate, pensioniealiste, korralike inimestega – säh sulle müüti, et narkopoliitika liberaliseerimist pooldavad ainult noored! (Tegelikult tegi seda juba kadunud Enn Soosaar.)

Küsisin lõpus, mil määral reformierakondlased üldse jälgivad teiste riikide liberaalide seisukohtasid sel teemal. Kas ma oma küsimusele ka vastuse sain, seda võite kuulata ülaltoodud videost. Mina tegin tema poolt öeldust järelduse, et Briti ja Saksa liberaalides Luik mingeid eeskujusid ei näe.

Täpsustuseks olgu lisatud, et mainitud Briti liberaalide raport tuli ametlikult välja siiski sel nädalal (ma lihtsalt omasin privilegeeritud ligipääsu – sain selle meiliga juba nädalavahetusel). Ja seal käib jutt mitte lihtsalt dekriminaliseerimisest (ei olnud nüüd tegelikult veel jõudnud seda lugeda – lähtusin nende senistest programmilistest seisukohtadest), vaid kanepituru reguleerimisest (see ei ole veel programmiline seisukoht, aga tuleb juba kevadel arutamisele erakonna kongressil). Seega ajasin ma ka ise jama, kuigi see loomulikult ei muuda küsimust ennast.

Veebis on osadena üleval kogu üle pooleteist tunni kestnud arutelu. Kui mind veenis juba paarikümne aasta eest keelupoliitika mõttetuses nii Eesti tollane tegelikkus kui ka Milton Friedman, kellele tuginedes mõned reformierakondlased pakkusid toona välja narkootikumide laskmist täielikku vabamüüki, siis nüüd paistis, et Luik ei ole teda üldse lugenud – sellel üritusel ilmnes, et ta ei saa aru hindade kujunemise mehhanismist ning selle mõjust narkootikumide ja narkomaania levikule.

Mina ei usu, et Eestis lähiajal selles osas märkimisväärseid muutusi tuleb. Teema on küll viimasel ajal rohkem avalikkuse huviorbiidis olnud, nagu mitmed armastavad märkida, aga esimesed vastavad petitsioonid tehti tegelikult juba 15 aastat tagasi, kui loodi portaal Täna Otsustan Mina, mis võimaldas nende esitamist. Ja meedias on debatte neil teemadel puhkenud korduvalt ka varem, eelmine suurem oli 2009. aastal. Seni ei ole palju muutunud. Ja ma ei näe võimalust, et ettenähtavas tulevikus muutuks.

“Kanepi keelustamine on läbikukkunud. Me vajame uut, arukamat lähenemist,” ütles viidatud raporti avaldamise puhul Briti liberaalide juht Tim Farron. Kas te suudate kujutada ette, et sarnase avaldusega esineks nüüd Taavi Rõivas või mõni teine Eesti parlamendierakonna juht? Mina ei suuda (va. võib-olla J. Ossinovski, aga seni ei ole seda teinud isegi tema).

Oleks hea, kui selline pessimism osutuks alusetuks, aga minu jaoks on see osa laiemast pildist ning siin ühtlasi ka vastus neile, kes ikka veel aeg-ajalt uurivad, kas ma ei tahaks siiski keskenduda taas rohkem poliitikateemadele. Ei, sest minu arvates oleks see mõttetu (vähemalt Eesti osas lihtsalt omaenda närvide ja aja raiskamine, ja seda olen ma teinud juba enam kui küll).

Niisiis, pärast kanepiarutelu kuulamist läksin linnagaleriisse, kus Silvia Kelle pidas huvitava loengu sümbolmärkidest rahvakalendri tähtpäevades, seejärel edasi muusikakooli orkestrimajja, kus tuli festivali Tudengijazz raames lavale kolm kooslust. Poliitjuraga rikutud meeleolu taastus suurepäraselt. Seetõttu julgen soovitada tudengijazzi ka teistele, kes kannatavad samade vaevuste all – täna jätkub festival Pärnus, homme Tallinnas.

Kino Viljandi moodi

Käisin neljapäeval Viljandi värskeimas filmiklubis, mis asub Ameerika teabepunktis. Kavas oli Woody Alleni “Annie Hall” (1977). Olin seda küll juba korra näinud, aga see juhtus väga ammu, umbes 20 aastat pärast selle valmimist.

Filmi näidati plasmaekraanilt ehk suurest telekast ning seansi alguseks olin kohal mina ja kuus pensionäri. Neist neli lahkus enne filmi lõppu, aga vahepeal tuli mõni vaataja ka juurde.

Pärast trehvasin tänaval juhuslikult ühte inimest, kes ei olnud sellise ürituse toimumisest kuulnudki. Nähtavasti jäi reklaami väheks, mistõttu oli nüüd paslik alustada seda postitust just nii, kuigi jutt kandub järgnevalt ka mujale.

Ameerika filmiklubi raames ongi plaanis (loodetavasti asi ikka jätkub!), nagu sissejuhatuseks räägiti, näidata eelkõige vanemaid väärtfilme.

“Annie Hall” on väga sõnaline film ja oli seal ilma subtiitriteta, mistõttu oli vanematel inimestel seda ilmselt raske jälgida, aga kultuuriakadeemia peaks ju põhimõtteliselt varustama Viljandit ka noorema publikuga selliste filmide jaoks.

* * *

Mulle oli see samas päris kõva nostalgialaks ka seetõttu, et meenus üks varasem “kinoelamus” ajast, kui Täht ei näidanud enam filme kinosaalis, vaid oli jäänud ainult kohvikuks, kus mängis tavaline telekas.

Käisin sealsetel filmiseanssidel täpselt ühe korra, vaatamas surematut šedöövrit “Billy Madison” (1995), peaosas Adam Sandler – oma läbi aegade geniaalseimas rollis. Filmi näidati VHS kassetilt ja sissepääs maksis kaks krooni, mis jäi meelde, sest see oli siis minu jaoks (telekast filmi vaatamise eest) ikkagi suht kirves hind.

Toona koosnes publik minust ja mõningatest vanaprouadest, kes seal samal ajal ühtlasi kohvitasid ja kooki sõid.

Ameerika filmiklubi on vaatajatele tasuta.

* * *

Eelmisel nädalavahetusel küsis üks välisviljandlane (st. Viljandist pärit välismaal elav isik) minu käest, kas Viljandi saab nüüd lõpuks tõesti taas korraliku, kaasaegse kinosaali.

Elame-näeme. Mina ei tea viimastest plaanidest rohkem kui ajaleht kirjutab. Aga kui lugeda kokku kõik need plaanid, mida on selles osas tehtud alates kavadest Tähe ja Rubiini renoveerimiseks, siis tuleb neid vist küll juba üle kümne. Seni ei ole ühestki asja saanud.

Pealegi, nagu olen varemgi märkinud, kinotehnika areneb pidevalt edasi. Ja juba viie või kümne aasta pärast võivad olla saavutanud maailmas läbimurde hologrammfilmid, mille kõrval praegused paistavad umbes sama vanamoodsad nagu täna tummfilmid.

* * *

Mujalt. Berlinalel läinud nädalavahetusel karukesi saanute nimekirja vaadates torkas silma, et Mia Hansen-Løve sai oma filmiga “L’avenir” hõbekaru parima lavastajatöö eest. Tema eelmised filmid on väga head, tõenäoliselt tasub ka see vaatamisnimekirja panna.

* * *

Lõpetuseks veidi veel kohalikest teemadest (huvilistele kaugemalt). Viljandis on puhkenud hull poleemika seoses vabariigi aastapäeva tähistamisega, sest 23. veebruaril linna poolt Pärimusmuusika Aidas korraldatud kontsert-aktusel oli saal osaliselt tühi.

Minu meelest ei olnud asi nii hull nagu mõningatest kommentaaridest võib paista. Inimesi oli kohal kindlasti rohkem kui 200 – all saalis ei olnud tühje kohti silma järgi otsustades rohkem kui kolmandik ja rõdu oli rahvast täis.

Eelmise aastaga ei saa tänavust üritust hästi võrrelda, sest siis korraldasid vald ja linn selle koos, aga nüüd tehti eraldi kontsert-aktused – peale minu oli küll veel neid, kes käisid mõlemal, kuid tõenäoliselt mitte väga palju.

Kui linna rahvastik järjest kahaneb ja vananeb, siis on täiesti loomulik, et vaikselt kuivab ka nende inimeste hulk, kes taolistel üritustel käivad. Pealegi ei olnud ilm sel päeval jalakäijatele just kõige sobivam, mistõttu ma isegi mõtlesin, kas ikka hakkan minema.

* * *

Linna kontsert-aktusest oli juba varem juttu. Kui see oli lavastuslik ja professionaalne, kandvateks jõududeks teatri, akadeemia ja aidaga seotud inimesed, siis valla oma hubane ja maalähedane: esinesid Mulgi segakoor, meeskoor Sakala, tantsurühm Vabajalg, ansambel Lõõtsavägilased (neilt plaksutati välja isegi üks lisalugu), pilgu ajalukku heitis Heiki Raudla. Väga huvitav, justkui Viljandi kaks erinevat nägu.

PS. Postituse alguses on toodud minu tavapärane iganädalane kokkuvõte YT muusikavoost.

Pühendatud EV aastapäevale

#EV98 kontsert-aktus #viljandi

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Tuntud teatrinali ütleb, et kui laval on redel, siis tuleb enne etenduse lõppu pilve peale ronida. Pärimusmuusika Aidas eile õhtul toimunud kontsert-aktusel oli laval umbes sada redelit, aga pilve peale nendega ei ronitud, jäädi kahe jalaga maa peale, kuigi fantaasiat oli lavastuses küllaga.

Tegemist oli üritusega, mille pühendas vabariigi aastapäevale Viljandi linn. Viljandi valla analoogiline kontsert-aktus toimub aga täna Sakala Keskuses.

Eelmisel aastal korraldasid linn ja vald sellise ürituse küll ühiselt, kuid ilmselt ongi neid mõttekam teha siin eraldi, sest muidu tuleb pressida ühte kokku liiga palju ja pärast on alati keegi, kes tunneb ennast ebaõiglaselt kõrvalejäetuna.

Eilne kava kestis alla pooleteist tunni ja publiku hulgast kostus hiljem, et see oligi just paras. Samuti leiti, et numbrid olid omavahel kenasti tasakaalus (minu meelest oli tegelikult mõni paus liiga kandev, aga see selleks).

Suur osa ajast kulus samas muidugi erinevate preemiate jagamisele, mida anti üle kohati päris vaimukate ja humoorikate tekstide saatel, aga mille peale mina hakkasin vahepeal ikkagi haigutama – see ongi põhjus, miks ma taolistel üritustel tavaliselt käia ei viitsi.

Edaspidi võiks teha preemiate jagamise tempokamalt. Näiteks need kõik järjest kätte anda, mitte kuulutada õhtu jooksul kümme korda, et preemiat tulevad üle andma linnapea ja volikogu esimees – selle arvelt saaks panna ju sisse rohkem kunstilisi etteasteid.

Vahepeal oli siin nüüd väike muusikaline vahepala: Kadi Uibo värske “Vabaduse loits” – ajatu ja samas äärmiselt ajakohane laul.

Esmaspäeval käisin kultuuriakadeemias kuulamas traditsioonilist vabariigi aastapäevale pühendatud mõtisklust, kõnetoolis Arvo Valton, teemaks eestlaste tulevikuvõimalused.

Tema põhisõnum oli see, et tuleb olla maailmale avatud ja võtta vastu kõike head, aga eestlased peavad ikka omal maal kestma jääma (kui minna ära, siis tulla tagasi jne.) ning suur missioon meie kultuuri edasikandmisel ja arendamisel on täita just neil, kes olid sinna kogunenud teda kuulama.

Head vabariigi aastapäeva!

Mälestusi ajakirjandusest

Progressiivne uudistemagasin Democracy Now! tähistas mõne päeva eest kahekümnendat sünnipäeva. Minust sai selle kuulaja aastal 2002, kui see oli üks vähestest saadetest, mis võttis kriitilise hoiaku siis alles kavandamisel olnud Iraaki tungimise suhtes.

Leidus ka teisi, näiteks Dennis Bernsteini Flashpoints (lisaks muidugi veel sellised vandenõuteoreetikud nagu Alex Jones, aga nemad ei lähe arvesse, sest tegemist on pigem ususektide, mitte ajakirjanduse või üldse mõistuspärase nähtusega), mida vahepeal samuti kuulasin, aga kõigi nende teiste puhul kaldus poliitiline agenda mõjutama sageli ajakirjanduslikku kvaliteeti. Democracy Now! saatejuht Amy Goodman suutis aga sellest hoiduda, jääda alati asjalikuks, tasakaalukaks ning säilitada austuse faktide vastu.

Minu arvates on meedia kallutatus praktiliselt vältimatu, isegi kui seda ei soovita, alates juba teemade ja tsitaatide valikust – sellise äratundmiseni viisid tegelikult juba esimesed kokkupuuted ajakirjanduse köögipoolega.

1995. aastal asus mu isa tööle ajakirjanikuna Sakalas, mille toimetus asus tollal veel Männimäel. Käisin siis 14-15-aastaselt vahest pärast kooli tal seal abiks, valimas agentuuride saadetud lühiuudiste hulgast välja neid, mis võiksid lehte minna (tema ise sai keskenduda samal ajal omaenda lugude kirjutamisele). Kuna minu lemmikajalehtedeks olid sel ajal Liivima Kroonika, Liivima Kuller ja Post, siis kaldusin valima sageli rohkem naljakaid, kiiksuga uudiseid, mis sobinuks suurepäraselt nimetatud väljaannete veergudele, aga ei läinud alati hästi kokku Sakala tõsise, soliidse joonega. Meil oli sel teemal vaidlusi ja lõpuks ei viitsinudki ma seal rohkem käia, aga mulle jäi sellest meelde, kui oluline on teemade valik.

Samuti hakkasin toona mõistma seda, kui palju sõltub tsitaatidest. Kui agentuurilt saabunud uudis oli vaja kärpida näiteks poole lühemaks, et see lehte mahuks, siis tuli sellest paratamatult midagi välja jätta. Tsitaatide valikust võis sõltuda kogu loo tonaalsus.

Selline kallutatus on tavalistele lehelugejatele sageli märkamatu, aga sisuliselt vältimatu. Ja see kehtib kogu meedia puhul, valitseb ka raadios, teles ja veebis. On hea, kui ajakirjanikud seda endale teadvustavad.

Democracy Now! on selles mõttes selgelt, täiesti teadlikult kallutatud. Kallutatus avaldub läbi teemade, vaatenurkade, intervjueeritavate jne. valiku. Aga samal ajal on see ka hea, asjatundlik, kvaliteetne ajakirjandus (a la Amira Hass & Robert Fisk). Mulle väga meeldib.

Samas tuleb märkida, et selle uudistemagasini vedur Amy Goodman ilmutab vananemise märke. Ma ei mõtle seda, et tema juuksed on läinud halliks, vaid asjaolu, et tal läheb viimasel ajal järjest sagedamini eetris mõte kaduma, tekivad mingid tühised, aga silmatorkavad apsud. Meenutab veidi seda, kuidas Bob Novak vaikselt kustus. Ja tema surm jättis USA meediamaastiku paremale tiivale tohutu augu. Mõnikord küll öeldakse, et asendamatuid inimesi ei ole olemas, aga minu arvates see nii ei ole.

Nädal aega meeta

Kui nädal tagasi arvasin siin, et villaste riiete ja meeta ma praegu ilmselt elada ei suuda, siis mett ei tarbinud ma möödunud nädala jooksul tegelikult üldse ja ega villaste riiete järele hetkel kah enam elulist vajadust ei ole.

Pikemas perspektiivis ei saa neist meie laiuskraadidel tõenäoliselt aga üle ega ümber, mistõttu päris veganit minust nähtavasti ikkagi ei saa.

Lihast loobumine mingeid võõrutusnähte tekitanud ei ole, isu selle järele ei tunne.

Piima- ja munatoodetega on keerulisemad lood, sest neid sisaldavad (vähesel või suuremal määral) lihtsalt nii paljud toidud, et siis peaks pidevalt näpuga järge ajama ja kogu aeg jälgima, mida ma söön, aga seda ma muidugi pikalt teha ei viitsi.

Niisama piima joomisest ja kanamunade söömisest, nagu ka võist ja juustust võin küll loobuda, kuid väga rangelt ma vaatama ei hakka, et endale midagi neid sisaldavat sisse ei ajaks.

Kujutan ette, et gurmaanidele võib selline toidusedeli piiramine tõesti raskusi valmistada, aga mina võiksin elada ju vabalt ka ainult veest, leivast ja makaronidest, kui selline menüü toitainete poolest liiga ühekülgseks ei muutuks, ning minul selles mõttes probleeme ei ole.

Küsimus on tegelikult ainult viitsimises.

Mugavuses. Laiskuses. Jne. Jne.