Käisin eile Põltsamaal, kus toimus lossipäev, aga sellest minu luulelises aruandes eriti juttu ei tule, sest minu jaoks oli põhiline tänavu linnaõiguste saamise 90. aastapäeva tähistav Põltsamaa ise. Ma nimelt ei olnudki seal varem sedasi pikemalt ringi jalutanud.
on seda müüri laotud
ammust aega
ja müüri sisse laotud
aegu ammuseid
Alustada tuleb ilmselt sellest, et Viljandist bussiga Põltsamaale sõites lugesin Aarne Rubeni meistritööd “Nõiaprotsessid Eestis”, mis suutis tekitada mitte just morbiidse, aga siiski küllaltki… ütleme, et mõtliku meeleolu ka kogu järgnenud päikesepaisteliseks päevaks.
Põltsamaa ordulinnus rajati 13. sajandil ja selle juurde tekkinud alevikku mainiti esmakordselt 1518. aastal. Seega võib Põltsamaa tähistada varsti ka 500-ndat aastapäeva. Asula formaalne kõrghetk jääb nähtavasti Liivimaa kuningriigi aegadesse, mis on inspireerinud poeete ju isegi veel meie ajal (üks poliitiline avaldus: ma pooldaks Liivimaa konföderatsiooni, mitte kuningriigi taasloomist), aga ka praegu näeb see välja täitsa kena.
siin vetevood nii vabad
et tamm neid paisutada võib
kuid peatada ei suuda
ja jõgi vastuvoolu
ka teise suubuda
Kauneid vaateid võib leida Põltsamaalt palju, aga kõige kauemaks jäin vaatama just seda, kus vesi pahinal oma teed läks.
kõrgelt vaadates
alati ei näegi oma
ninaotsast kaugemale
– hea kui näeb sedagi
Põltsamaa kirik hävis 1941. aastal sõjatules ja on väidetavalt ainuke, mis nõukogude ajal taastati. Kuulsin seal tornis, et seda tehti kohalike inimeste raha eest, aga juhtuda sai see tänu sellele, et ministeeriumis töötasid vastutavatel kohtadel Põltsamaalt pärit inimesed, kes andsid selleks loa.
Seal asub muide orel, mis oli algselt Viljandi Jaani kirikus, aga viidi pärast selle sulgemist 1953. aastal Põltsamaale.
kumb võim on kõrgem
kas ilmalik või vaimulik
seda ennustab minevik
ja näitab tulevik
Brotze “Estonica” sisaldab ühte joonistust aastast 1800, millel on näha pea samasugune vaade Põltsamaa lossile ja kirikule, ainult suuremas plaanis ning veidi teise nurga alt, aga samast küljest.
siia lõppes rännutee
mullaks sai taas keha
aga hing on igavene
teda surm ei peata
Või vähemalt tahaks seda uskuda, kuigi tegelikult hästi ei suuda, sest mõistus räägib selle vastu.
Käisin nii Põltsamaa ühes kui ka teises servas asuvas surnuaias. Pärast kõmpisin veel kümmekond kilomeetrit Kolga-Jaani poole, kirjutades käigu pealt varem instasse postitatud piltide saateks ülaltoodud värsid.
Maal mööda teeperve jalutades on hea luuletada: saab omaette valjusti rääkida, kuulata kuidas tekst kõlab, samas kui ümbritsev loodus loob hea rahuliku meeleolu. Päike paistab, linnud laulavad, ritsikad siristavad, tuul paitab nägu.
Ainult see mõjub häirivalt, et inimesed autodega pidevalt mööda teed siiberdavad. Kui neid ei oleks, siis võiks kõndida silmad kinni keset teed, et veel paremini ümbritsevat tunnetada, kuulata ja kuulda, haista ning lõpuks silmad avada ja näha.
Jah, 16.-17. sajandil oleks lõpetanud sellise jutu eest võib-olla tuleriidal. Täna ei pandaks enam isegi hullumajja.