Rubriik: poliitika

Põhja-Küpros ujub Türgi kiiluvees

Artikkel ilmus algselt ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Pühapäeval toimunud parlamendivalimised näitasid, et Põhja-Küprose türklased on matnud maha vahepeal tärganud lootused saare taasühinemiseks ning vaatavad nüüd jälle rohkem Türgi poole.

Küpros iseseisvus Briti võimu alt alles 1960. aastal, kui sealsed kreeklased ja türklased loobusid plaanidest ühendada saar oma emamaadega. Rahvusrühmade omavaheline hõõrumine aga jätkus ning pinged üha kasvasid. Kui 1974. aastal toimus seal Kreeka sõjaväehunta toetusel sõjaväeline riigipööre, mille lõppsiht oli viia Küpros Kreeka koosseisu, siis võttis Türgi sõjavägi saare põhjaosa enda kontrolli alla, et kaitsta seal elavaid türklasi.

1975. aastal kuulutati Põhja-Küprosel välja riik, kuid esialgu ei näinud plaan ette iseseisvumist. Küprose türklased lootsid toona, et neil õnnestub saavutada Küprose Vabariigi ümberkujundamine kahest võrdõiguslikust osast koosnevaks föderatsiooniks. Kui kaheksa aastat kestnud läbirääkimised tulemusi ei andnud, siis kuulutati 1983. aastal ühepoolselt välja iseseisev Põhja-Küprose Türgi Vabariik.

Kuna seda riiki on rahvusvaheliselt tunnustanud ainult Türgi, siis on Põhja-Küpros majanduslikult ja sõjaliselt täielikult sõltuv Türgi toetusest. See ei oma lennu- ega laevaühendust ühegi teise riigiga. Põhja-Küprose eelarvest arvestatava osa moodustab Türgi rahaline toetus.

Ebaõnnestunud ühinemiskatsed

ÜRO vahendusel on tehtud korduvalt katseid jõuda saare ühendamiseni, kuid need on paraku ebaõnnestunud. 2004. aastal toimus koguni rahvahääletus, kus Põhja-Küprose türklased ühe vastava plaani heaks kiitsid, kuid saare lõunaosas elavad kreeklased lükkasid selle siis tagasi. Aastatel 2008-2012 toimusid taas läbirääkimised, kuid neile tegi lõpu valitsuse vahetumine kreeklaste poolel.

2014. aasta veebruaris algasid kahe riigi presidentide vahel uued läbirääkimised, kuid need jõudsid ummikusse juba sama aasta oktoobris. 2015. aasta kevadel valiti Põhja-Küprosele uus president, kes oli rohkem pühendunud lahenduse leidmisele ja valmis tegema suuremaid järeleandmisi, ning läbirääkimised võisid jälle alata, kuid eelmise aastal suvel jooksis protsess taas karidele.

Põhja-Küprose türklased on nende ebaõnnestumiste mõjul sisuliselt kaotanud lootuse, et olukord võiks muutuda. Kui varem on Küprose taasühinemise küsimus olnud seal valimiskampaaniate keskne teema, siis nüüd räägiti rohkem muudest asjadest, näiteks peaministri eraelust.

Turbulentne poliitikaelu

2013. aasta juulis võitis Põhja-Küprosel parlamendivalimised vasaktsentristlik Vabariiklik Türgi Partei (VTK), mis pooldab taasühinemist, kuid pärast seda on seal olnud võimul kolm erinevat koalitsiooni kolme erineva peaministriga.

Kõigepealt moodustas VTK valitsuskoalitsiooni paremtsentristliku Demokraatliku Parteiga. 2015. aasta suvel varises see koalitsioon kokku ning võimule tuli VTK ja konservatiivse Rahvusliku Ühtsuse Partei (RÜP) suur koalitsioon. 2016. aasta kevadel moodustas RÜP uue koalitsiooni Demokraatliku Parteiga. RÜP ja VTK ongi Põhja-Küprose kaks traditsioonilist võimuerakonda, mis valimistel omavahel vastanduvad. Demokraatlik Partei on täitnud sageli kaalukeele rolli.

Põhja-Küprose parlament on 50-kohaline ja valitakse ametisse viieks aastaks. Novembris tulid RÜP ja VTK parlamendis ühiselt välja algatusega korraldada valimised ennetähtaegselt, kuid koalitsiooni moodustamise praeguse võimuparteiga on VTK välistanud.

2015. aastal presidendivalimistel RÜP ja Demokraatliku Partei poolt toetatud presidendi kukutanud Mustafa Akıncı on pärit hoopis neljandast eelmine kord künnise ületanud erakonnast. Tema taga on sotsiaaldemokraatlik Ühiskondlik Demokraatlik Partei (ÜDP).

Uute erakondade tõus

Lisaks juba nimetatud neljale pääses nüüd parlamenti kaks alles eelmisel aastal asutatud erakonda: tsentristlik Rahvapartei, mis pooldab samuti taasühinemist, ja türgirahvuslik Uuestisünni Partei (USP), mis esindab eelkõige Türgist pärit asunikke ning taotleb Põhja-Küprose Türgi Vabariigi püsimist iseseisva türgi riigina.

Rahvapartei eestvedaja on akadeemik ja endine diplomaat Kudret Özersay, kes sai tuntuks osalemisega Küprose taasühinemise üle peetud läbirääkimistel. Juba tema doktoritöö teema oli “1959-1960. aasta Küprose lepingute kehtivus rahvusvahelises õiguses”. Rahvapartei valimiskampaania keskendus siiski hoopis vajadusele muuta Põhja-Küprose korruptiivset poliitilist süsteemi.

VTK läbiski enne valimisi kriitikute survel põhjaliku enesepuhastuse, kuid kohati andis see ilmselt soovitule vastupidiseid tulemusi. Kuna kandideerimata jättis tervelt neli selle ridadesse kuulunud endist peaministrit, keda seostati korruptsiooniga, kannatas erakonna häältesaak.

RÜP sai ümmarguselt 36%, VTK 21%, Rahvapartei 17%, ÜDP 9%, Demokraatlik Partei 8% ja USP 7% häältest. Kaks künnise alla jäänud erakonda ja üksikkandidaadid pidid leppima pudemetega. VTK, Rahvapartei ja ÜDP pidasid väidetavalt juba enne valimisi eelläbirääkimisi koalitsiooni moodustamiseks, kuid RÜP kindel võit lubab nüüd ennustada pigem RÜP, Demokraatliku Partei ja USP võimuliitu.

Ebamaised valimisvaatlejad

Läinud nädalal Põhja-Küprosel toimunud parlamendivalimistel rahvusvahelisi vaatlejaid ei olnud, sest Põhja-Küprose Türgi Vabariiki ei tunnusta ükski riik peale suure Türgi Vabariigi, kuid kohalikes tekitas suurt elevust see, et enne valimisi nähti taevas tundmatut lendavat objekti.

UFO vaimustus puhkes neljapäeval Gazivereni külas (kreeka keeles Kazivera), kirjutas Põhja-Küprose suurim päevaleht Kibris. Tundmatu lendav objekt, mida nähti selgelt taevas Aphrodite rannaala lähistel, hämmastas neid, kes seda nägid.

Taevas nähtud objekt oli helesinist värvi ja pealtnägijad nimetasid seda UFO-ks. Nende sõnul lähtus see helesinine värvus valgusest objekti servadel. Avaldatud fotol paistab hägune latakas, mis meenutab pühademuna.

UFO ehk tundmatu lendav objekt on selline nähtus, millele puudub teaduslik seletus. Sageli arvatakse, et UFO-dega lendavad ringi tulnukad. Kas Põhja-Küprosel käisid ebamaised valimisvaatlejad või oli tegemist kummalise ilmastikunähtusega, selle üle jätkuvad vaidlused sotsiaalmeedias.

Gorbatšov Eestis

1987. aasta veebruaris Mihhail Gorbatšovi poolt NLKP Keskkomitee peasekretärina Eestisse tehtud visiiti on William Taubmani uues raamatus, millest siin juba juttu sai tehtud, mainitud vaid möödaminnes.

Majandusreforme asuti kavandama kohe, kui jaanuaripleenum oli lõppenud. Veebruari keskpaiku veetis Gorbatšov paar päeva Lätis ja Eestis. Tal polnud veel aimugi Baltikumis peagi toimuvast suurest murrangust, aga ta teadis väga hästi, et 1940. aastal jõuga NSV Liiduga ühendatud ja sõja lõpul uuesti inkorporeeritud piirkond võib käituda tõrksalt. See võiski teda sundida andma lubadust, mis hiljem võis talle endale kätte maksta: pärast veel kaht või kolme rasket aastat saab Nõukogude majandus hoo sisse ja siis “muutub kõik lõplikult”. Aga enne kui see saab juhtuda, on vaja radikaalseid reforme.

Ühtlasi aga selgub samast raamatust, et Eestit soovitati Gorbatšovil külastada juba 1985. aasta märtsis, kui ta oli äsja ametisse saanud.

Keskkomitee sekretäride koosolekul 15. märtsil tegi Grišin ettepaneku, et provintside parteikomiteed tuleks kokku ja arutaks uue juhi direktiive. “Veel rohkem pleenumeid?” küsis Gorbatšov teravalt. “Milleks? Meil on ilma nende koosolekutetagi liiga palju ära teha. Ja mida siin arutada? Et mind valiti peasekretäriks? Mida on selle kohta öelda?” Samal koosolekul kordas Gorbatšov sedagi, mida ta oli öelnud peaministri asetäitjale, kes soovis korraldada uue juhi tervitamist koosolekul Tallinnas, kus antakse üle riiklik autasu Eesti liiduvabariigile. “Selleks pole mingit vajadust. Rahvas on tüdinud ja väsinud niisugustest tervitustest.”

Kahjuks ei selgu, keda selle “peaministri asetäitja” all täpselt mõelda tuleks. NSV Liidu ministrite nõukogu esimehe esimene asetäitja oli sel ajal see sama Andrei Gromõko, NSV Liidu kauaaegne välisminister, kes oli pannud Taubmani andmetel juba 1968. ja 1978. aastal kahel korral veto ettepanekule tunnistada Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokollide olemasolu ja need avaldada. Kui see oli tema, kes soovis korraldada 1985. aastal NLKP Keskkomitee uue peasekretäri tervitamist koosolekul Tallinnas, siis on see küll väga huvitav ja intrigeeriv kild.

Gorbatšovi 1987. aasta visiidi 30. aastapäeva puhul kirjutas sellest Maalehes eelmisel aastal pikemalt Jüri Ehasalu, kuid juba 1987. aasta märtsis avaldati samal teemal TASS-i ja ETA materjalide põhjal 64-leheküljeline raamatuke “Mõelda ja tegutseda uut moodi”, mis sisaldab ülevaadet Gorbatšovi käikudest ja kohtumistest kolme Eestis viibitud päeva jooksul, väljavõtteid vestlustest erinevate inimestega, mitmeid kõnesid ja veidi pilte.

Tervikuna on toodud ära Gorbatšovi esinemine 20. veebruaril ELKNÜ XX kongressil ning järgmisel päeval toimunud suurel kohtumisel Eesti NSV partei-, nõukogude ja majandusaktiiviga. Sellel kohtumisel esinesid ka Karl Vaino, Karl Rebane, Aleksei Moroz, Vladimir Beekman ja Enn-Arno Sillari. Avaldatud on ka nende sõnavõtud.

Võtmesõnaks oli toona loomulikult “uutmine”. Kohati on neid kõnesid lugedes lausa imelik mõelda, kui palju asjad (eriti majandussüsteemi ülesehitus) on vahepeal muutunud, kuid samas leidub ka selliseid kohti, mis kõlavad täiesti ajakohaselt veel tänapäevalgi.

Näiteks ütles Eesti NSV Kirjanike Liidu juhatuse esimees Vladimir Beekman, et kasvanud “ühiskondliku aktiivsuse kõigi positiivsete külgede kõrval peab ühtlasi märkima, et ta on esile toonud ka mõningaid ootamatuid raskusi. Ilmneb, et me oleme võõrdunud tõelistest diskussioonidest, oleme kaotanud oskuse argumenteeritult ning väärikalt vaielda, püüdmata oponenti salvata, mustata või naeruvääristada. Sellest puudusest peaksime kiiremas korras vabanema, sest tõelise vaidluskultuurita on vaevalt loota demokratismi edukat arenemist meie ühiskondlikus elus.”

Möödunud on juba enam kui 30 aastat, aga see mõte kõlab endiselt värskelt ega ole oma väärtust kaotanud. Paistab, et perestroika vajab jätkamist. Nii Eestis kui ka mitmel pool mujal.

Soovitused Reformierakonnale

Reformierakond on saanud viimasel ajal palju tähelepanu seoses sellega, et hakkab vahetama oma juhti, kuid samas on alanud ka erakonna programmi uuendamine ja 2019. aasta Riigikogu valimisplatvormi koostamine, milles kutsutakse kaasa lööma kõiki, kes on sellest huvitatud.

Saatsin nende programmitoimkonnale omapoolsed soovitused selles osas, mis puudutab Eesti poliitilise süsteemi kaasajastamist. Midagi päris uut neis ei ole, kõigist on olnud juttu juba varem, kuid Reformierakonna jaoks oleks nende punktide võtmine oma programmi siiski suur samm edasi.

DÜNAAMILISE DEMOKRAATIA POOLT

Reformierakond kui klassikalist liberalismi esindav jõud seisab järjekindlalt liberaalse demokraatia, võimude lahususe, kodanikuõiguste ja -vabaduste eest. Eestis demokraatiale paremate arenguvõimaluste tagamiseks:

* Teeme ettepaneku võtta Riigikogu valimisel kasutusele üks üleriigiline valimisringkond, kus kohad jaotatakse erakondade vahel proportsionaalsuse põhimõtte alusel.

* Teeme ettepaneku luua õiguslikud alused rahvahääletuse laialdasemaks kasutamiseks, kaotada rahvahääletuse seotus parlamendi usaldusega.

* Teeme ettepaneku kaotada Riigikogus nn. katuserahade jagamine, eraldada selleks ettenähtud summad regionaalarengu toetamiseks maaeluministeeriumi vastutusalasse.

* Teeme ettepaneku siduda erakondade rahastamine riigieelarvest valijate häältega (seadusega pannakse paika, et erakond saab riigieelarvest iga eelnenud valimistel saadud hääle kohta 10 eurot aastas).

* Teeme ettepaneku korrastada erakondade liikmete register ja lugeda edaspidi erakondade liikmeteks ainult seadusega sätestatud ulatuses (vähemalt 10 eurot aastas) liikmemaksu tasunud isikud.

* Teeme ettepaneku kaotada erakondade registreerimisel liikmete arvule seatud alampiir.

* Teeme ettepaneku kaotada valimisteks kandidaatide registreerimisel kautsjoni nõudmine, kuid hakata nõudma avalike toetajate olemasolu (Riigikokku kandideerimisel peab kandidaadil olema vähemalt kümme, Euroopa Parlamenti kandideerimisel sada avalikku toetajat).

Lisaks andsin ühe üldisema soovituse seoses Euroopa Liidus toimuvate arengutega.

Euroopa Liit – teeme vähem, aga paremini

Euroopa Komisjoni koostatud “Valge raamat Euroopa tuleviku kohta” sisaldab viit stsenaariumi Euroopa Liidu arenguks. Reformierakond toetab neljandat stsenaariumit, mille kohaselt Euroopa Liit peab keskenduma sellele, et saavutada valitud poliitikavaldkondades (näiteks innovatsioon, kaubandus, turvalisus, ränne, piirihaldus ja kaitse) kiiremini paremaid tulemusi. Valdkondadele, mille lisandväärtust peetakse väiksemaks või milles ei peeta lubaduste täitmist võimalikuks, pööratakse seevastu vähem tähelepanu, et mitte killustada piiratud ressursse.