Eesti erakondade omameedia areneb

Kohalikus laiatarbemeedias on erakondade uudisteportaalid kuulutatud lausa ohuks sõnavabadusele, kuid tegelikult täidavad sellised nišiväljaanded demokraatlikus ühiskonnas olulist rolli. Neid tuleb lihtsalt osata lugeda.

Selles, et erakondadel on oma meediaväljaanded, ei ole maailmas midagi ebatavalist. Tegemist on pigem reegli, mitte erandiga. Nõukogude ajal jõudsid Eestisse peamiselt kommunistlike ja sotsialistlike parteidega seotud ajalehed, nagu Avanti! ja L’Humanité, kuid tänapäeval on internet teinud lahti kogu maailma. Igaüks, kes vähegi viitsib, võib kergesti veenduda, et selliseid parteilisi häälekandjaid leidub loendamatu hulk.

Kesknädalale sobiks ilmselt parimaks eeskujuks Soome Keskerakonna häälekandja Suomenmaa. See oli varem kolm korda nädalas ilmuv ajaleht, kuid muutus mõne aasta eest (seoses digitaalmeedia arengu ning kasvanud kojukandekuludega) kord nädalas ilmuvaks ajakirjaks. Suomenmaa on pööranud juba aastaid palju tähelepanu ka oma uudisteportaali suomenmaa.fi arendamisele.

Oma trükiväljaanded ja portaalid on olemas ka teistel Soome erakondadel: sotsiaaldemokraatidel demokraatti.fi, rohelistel vihrealanka.fi, kristlikel demokraatidel kdlehti.fi, paremtsentristidel verkkouutiset.fi jne. Neilt lehekülgedelt leiab nii lühemaid kui ka pikemaid kirjutisi, nii konkreetse erakonna liikmete seisukohti kui ka uudiseid kodu- ja välismaalt.

Loomulik osa meedia spetsialiseerumisest

Parteiliste väljaannete näol on tegemist loomuliku osaga meedia spetsialiseerumisest. Tavaliselt on need mõeldud eelkõige erakonna enda liikmetele, poolehoidjatele ja tuumikvalijatele, et nad enda jaoks olulise info kergesti kätte saaksid. Need aitavad küll luua ühtekuuluvustunnet poliitiliste hõimude sees, kuid sobivad tegelikult vaid vähesel määral uute toetajate võitmiseks, sest ilma kindlate poliitiliste eelistusteta inimesed sageli lihtsalt ei juhtu neid lugema.

Kesknädalagi lugejaskond koosneb ju tõenäoliselt suures osas Keskerakonna veendunud toetajatest. Lisaks loevad seda osad Keskerakonna vihaseimad oponendid ja poliitikateemadest kirjutavad ajakirjanikud, aga nende inimeste kätte, kelle poliitilisi eelistusi selle lugemine muuta võiks, satub Kesknädal ilmselt harva. See lihtsalt ei levi nii laialdaselt.

Samas ei maksa muidugi alahinnata selliste väljaannete potentsiaali. Eestiski on olemas hea näide erakonnast, mille reiting on kiiresti kasvanud ka tänu äärmiselt osavale meediatööle.

Kõva tööd oma meediaruumi ülesehitamisel on teinud viimastel aastatel Eesti Konservatiivne Rahvaerakond, mille ajaleht Konservatiivide Vaba Sõna on jõudnud teiste lehtede vahel otse paljudesse postkastidesse. See suurtes tiraažides ilmuv väljaanne on juhatanud arvukalt inimesi ka EKRE portaali Uued Uudised, kus jätkub nende töötlemine EKRE valijateks.

EKRE meediaprojektidega on seotud palju endisi ajakirjanikke, kes teavad millistele nuppudele vajutada, et saavutada publiku poolehoid. Kuid minu meelest on see olnud nende jaoks siiski nagu kahe teraga mõõk, millega endale valusalt kätte on lõigatud.

Kui poliitikat peetakse sõja jätkamiseks teiste vahenditega ja konkurentides nähakse mitte võimalikke tulevasi koostööpartnereid, vaid sisuliselt surmavaenlasi, kes tuleb hävitada ja kelle suhtes puudub igasugunegi lugupidamine, mõistetakse ennast sellega ise opositsiooni.

EKRE eeskuju järgivad Vabaerakond ja Isamaa

EKRE eeskuju järgides avasid tänavu oma uudisteportaalid ka Vabaerakond ja Isamaa (endine IRL), kuid nende külastajate arv on jäänud tunduvalt tagasihoidlikumaks, sest kaasnenud ei ole sellist oma propagandalehtede avaldamist suurte peavooluväljaannete vahel. Paljud nende portaalide võimalikud külastajad ei ole lihtsalt veel teadlikud nende olemasolust. Aga küllap see valimiste lähenedes muutub.

Vabaerakonna vabauudised.ee ja Isamaa eestiuudised.ee maktivad EKRE portaali kohati ka uudiste valiku ja stiili osas, konkureeritakse ju osaliselt samade valijate pärast. Selle konkurentsi üheks osaks on ka nende omavaheline ärapanemine ja kemplemine. Nii näiteks kannab üks Vabauudiste video pealkirja “EKRE ajupesuveski jooksis kokku”. Tegemist on tabava kommentaariga, milles varem EKRE ridadesse kuulunud Evelin Marjamägi lahkab enda kunagise koduerakonna vassimist Rail Balticu teemal.

Isamaa uue portaali väärtuslikuimaks osaks on iganädalane vestlussaade “Luik grillib”, kus erakonna Riigikogu fraktsiooni meedianõunik Mart Luik vestleb poole tunni jooksul mõne Isamaa tuntud poliitikuga. Saatest on juba käinud läbi Helir-Valdor Seeder, Urmas Reinsalu, Jüri Luik ja Priit Sibul. Grillimisest on asi küll kaugel, tegemist on rahulike jutuajamistega, aga Isamaa ridades levivatest mõtetest ning meeleoludest ülevaate saamiseks tasub neid saateid kuulata ka poliitilistel oponentidel.

Sama kehtib muide “Räägime asjast” kohta, mis annab väga hea pildi sellest mida ja kuidas Mart ja Martin Helme tegelikult mõtlevad. Peavoolumeedias esinevad nad justkui läbi mingi filtri, et näida parketikõlbulikumad, aga oma andunuimatele fännidele mõeldud raadiosaates lasevad nii nagu torust tuleb. Nende kolleegidele Riigikogus peaks see olema lausa kohustuslik kuulamine. Salvestused veebis: https://www.mixcloud.com/raadiosaade/

Klassikalise parteilehega jätkavad sotsiaaldemokraadid, kelle ajalehte Sotsiaaldemokraat on ilmunud sel aastal küll vaid paar numbrit. Sedagi tasub lugeda, et mõista paremini Eesti poliitikaelus toimuvat. Näiteks hiljuti sotside hulgas lahvatanud jutud vajadusest vahetada esimeest olid ilmselt paljuski seotud Jevgeni Ossinovski väljendatud selge vastuseisuga koalitsioonile EKRE-ga.

“Minu juhtimisel sotsiaaldemokraadid EKRE-ga koalitsiooni ei tee,” ütles Ossinovski oma erakonna häälekandjale antud suures intervjuus, “meie arusaam õigusriigist ja ühiskonna toimimisest on niivõrd kardinaalselt erinev, et sellest valitsusest ei tuleks midagi välja. Kõikide teistega oleme muidugi valmis koostööd tegema, loomulikult lähtudes oma põhimõtetest ja valimislubadustest.”

Endast üritavad kõik erakonnad maalida oma häälekandjates muidugi ilustatud pilti, aga neist kõigist kokku võib saada juba päris adekvaatse ettekujutuse sellest, mis Eesti poliitikaelus toimub ja mida poliitikud asjadest arvavad. Minu meelest isegi parema kui laiatarbemeediast.

Artikkel ilmus algselt ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Viljandi välispoliitikast

Välispoliitika kuulub traditsiooniliselt keskvalitsuse pädevusse, kuid välissuhtlusega tegelevad ka kohalikud omavalitsused. Nende hulgas Viljandi linn. Poliitilistest valikutest ei ole pääsu selleski valdkonnas.

Mõne aja eest võttis meie linnavolikogu üksmeelselt vastu otsuse lõpetada Viljandi osalemine Läänemere Linnade Liidus (Union of the Baltic Cities, lühendatult UBC). Volikogu istungil see mingit arutelu ei tekitanud. Eelarve- ja arengukomisjonis oli tõstatunud üksnes küsimus, kas seda ei võiks teha koos teiste Eesti linnadega.

Viljandi astus UBC liikmeks 1997. aastal, kuid ei ole organisatsiooni töös viimastel aastatel enam aktiivselt osalenud. “Temaatilised töörühmad ja koostöökohtumised pole olnud Viljandile olulised ja nendes osalemine oleks olnud linna esindajatele ajamahukas ja kulukas,” märgiti vastava eelnõu seletuskirjas.

UBC liikmemaks Viljandi suurustele linnadele on 1200 eurot aastas. Varem said idaeurooplased 30% allahindlust, kuid tänavu see soodustus kaotati. Kui linn selle organisatsiooni tegevuses sisuliselt ei osalenud, oli ilmselt tõesti mõistlik sealt välja astuda. Sama teed on läinud Kuressaare, Keila, Paldiski ja Kärdla.

Eestist kuuluvad jätkuvalt UBC ridadesse Tallinn, Tartu, Narva ja Pärnu, aga ka Viljandist väiksema elanike arvuga Maardu, Rakvere, Sillamäe, Võru, Jõhvi, Haapsalu ja Elva. Kas sealt lahkumine on praegu kõne all veel mõnes Eesti väikelinnas, seda ma ei tea.

Eelmisel sügisel Rootsis toimunud UBC üldkogul osalesid Tallinna, Tartu, Sillamäe ja Keila ning Eesti Linnade Liidu ja Eesti Avatud Noortekeskuste Ühenduse esindajad. UBC raames toimuv koostöö ja kogemuste vahetamine käib põhiliselt erinevate teemakomisjonide kaudu (kultuur, linnaplaneerimine, turvalisus, jätkusuutlik areng jms.) ning on selge, et võimekust nende töös osaleda ongi Eestis vaid paaril suuremal linnal. Selles mõttes kujutas Viljandi otsus endast lihtsalt reaalsuse aktsepteerimist.

Meie linnapea Madis Timpson märkis volikogu istungil, et kui 1990-ndatel oli selliste organisatsioonidega ühinemine vajalik, siis nüüd on probleem pigem selles, et Viljandil on juba liiga palju sõpruslinnu ja selliseid asju, kus ei jõua osaleda. “Mina parema meelega suunaksin selle raha laste võimaluste avardamiseks suhtlemisel sõpruslinnadega. Selle asemel et linnapead või abilinnapead või keegi käib tähtsatel kohtumistel kuskil ei tea kus,” seletas Timpson.

Loodetavasti võib sellest järeldada, et Timpsonil ei ole kavas jätkata Viljandis käesoleval sajandil väljakujunenud traditsiooni kirjutada ennast linna ajalukku uue sõpruslinna lisamisega.

Viljandil on juba üheksa sõpruslinna, neist enam kui pooled on lisandunud sel sajandil. Iga linnapea on võtnud juurde ühe linna. 2000. aastal sai Viljandi sõpruslinnaks Frostburg, linnapeaks oli siis Peep Aru. 2004. aastal Ternopil, linnapeaks Malle Vahtra. 2008. aastal Kretinga, linnapeaks Kalle Jents. 2013. aastal Cumberland, linnapeaks Loit Kivistik. 2017. aastal Telavi, linnapeaks Ando Kiviberg. Aitab küll!

Sageli on sõpruslinnade lisandumine tähendanud just kõrgetasemelisi visiite, mis sarnanevad maksumaksjate kulul toimuvatele turismireisidele. Ka Timpson on jõudnud juba linnapeana Gruusias käia.

Pigem võiks mõelda selle peale, kuidas seda sõpruslinnandust kokku tõmmata. Mõnel juhul oleks see võib-olla isegi üsna kerge.

Näiteks Frostburg sai Viljandi sõpruslinnaks küll omal algatusel, kuid ei ole hiljem entusiasmi ilmutanud. Omal ajal oli see seotud ameeriklaste laiema kampaaniaga suhete tihendamiseks Ida-Euroopaga, mille tõttu isegi Viljandi toonane abilinnapea Jaak Allik väitis Sakalale, et Frostburgi võtmine sõpruslinnaks aitab kaasa Eesti liitumisele NATO-ga. Tihedamad suhted kujunesid Viljandil hiljem välja hoopis Cumberlandiga, mis asub Frostburgist vähem kui paarikümne kilomeetri kaugusel.

Tõenäoliselt ei oleks Frostburgi linnavalitsusel nüüd midagi selle vastu, kui neil õnnestuks vabaneda sõpruslinna pidamisest. Küsimus on ainult selles, kuidas seda viisakalt korraldada.

Samuti võiks vaadata üle Viljandi linna eelarvest mittetulundusliku tegevuse toetamise korra. Kehtiva korra alusel eelistatakse projektitoetuste taotluste hindamisel projekte, mis on suunatud koostööle ja suhete arendamisele sõpruslinnadega. See on võimaldanud nii paljudel lastel kui ka täiskasvanutel neid linnu külastada, seal kontserte anda, osaleda erinevatel sõpruskohtumistel, võistlustel ja üritustel.

Kõik see on muidugi väga tore, aga ehk oleks mõistlikum suunata piiratud eelarvelisi vahendeid nii, et viljandlased saaksid osaleda hoopis rohkem suurematel rahvusvahelistel festivalidel ja võistlustel, mis mõjuvad tegelikult arendavamalt ja kujutavad endast suuremaid väljakutseid. See on samuti üks poliitiliste valikute koht.

UBC töös osalemine ei pruugi küll olla Viljandile jõukohane, kuid kultuuri ja spordi vallas tuleks latt seada siiski kõrgemale sõpruslinnadega lävimisest. Muidu on Viljandi vaikset hääbumist raske peatada, sest aktiivseid noori suuremate võimalustega ahvatlevad tugevad tõmbekeskused ei asu kaugel.

Artikkel ilmus toimetatud kujul ajalehes Sakala. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Sakala veebilehel.

Donald Trumpi tõejärgne ajastu

Donald Trump tegi seda jälle. USA president esines NATO tippkohtumisel oma tavapärases stiilis. Ta pildus ähvardusi ning esitas väiteid, mida võib nimetada pehmelt öeldes ebatäpseteks.

Kui kuulata pressikonverentsi, mille USA president pärast tippkohtumist andis, võib jääda mulje, et kõik on kõige paremas korras. Trumpi sõnul on NATO tugevam kui kunagi varem. Tema väitel tehti tippkohtumisel tohutuid edusamme ja liikmesriigid kohustusid tõstma oma kaitsekulutused kiiresti kahe protsendini SKP-st. Pikemas perspektiivis olevat sihiks lausa neli protsenti.

Teised riigijuhid selliste kokkulepete saavutamist ei kinnitanud. Küll aga jõudis meediasse info, mille kohaselt öelnud Trump suletud uste taga toimunud kohtumisel, et USA läheb edasi üksinda, kui nad kohe kiiresti kaitsekulutusi suurendama ei hakka. Kas see oli ähvardus NATO uks pauguga kinni lüüa, selle üle vaidlused veel kestavad.

USA meedia on toonud välja, et Trump esitas oma pressikonverentsil terve rea väiteid, mis lihtsalt ei vasta tõele. Tema sõnul kulutab USA praegu relvajõududele 4,2% SKP-st, kuid tegelikult on see viimastel andmetel 3,6%. Tema väitel katab USA 90% NATO kuludest, kuid tegelikult on see 22%. (Trumpi terava kriitika alla langenud Saksamaa kanda on samas 14% NATO eelarvest.) Jne.

“President Trumpi esinemine NATO tippkohtumisel Brüsselis oli pettumust valmistav, kuid kokkuvõttes mitte üllatav,” kommenteeris seda USA Senati relvajõudude komitee esimees John McCain, kes kandideeris vabariiklaste esindajana USA presidendiks kümne aasta eest. “Ei ole suurt mõtet lahata presidendi valeväiteid ja praalimist, tuleb vaid öelda seda, et need on ühe mehe sõnad.”

“Ameeriklased ja nende Kongress usuvad endiselt transatlantilisse liitu ja Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni (NATO) ning on selge, et ka meie liitlased usuvad veel meisse,” lisas senaator McCain. “See, et president Trump allkirjastas Brüsseli tippkohtumise deklaratsiooni ning väljendas lõpuks usku alliansi tulevikku, annab tunnistust meie vankumatute NATO partnerite kannatlikkusest, enesevalitsemisest ja pühendumusest.”

Trumpi demokraatidest kriitikud ennast muidugi nii hillitsetult ei väljendanud. Nende hulgas domineerivaid meeleolusid näitab hästi see, et läinud nädalal jagati sotsiaalmeedias agaralt linki väljaandes New York Magazine ilmunud pikemale artiklile pealkirjaga “What If Trump Has Been a Russian Asset Since 1987?“, milles spekuleeritakse võimalusega, et Trump on juba alates 1987. aastast venelaste usaldusisik.

Teema ei ole iseenesest uus. Sellest, et Trump avastas endas huvi poliitika vastu ja soovi saada USA presidendiks just pärast seda, kui käis 1987. aastal esimest korda Venemaal, on kirjutatud ka varem. Küllakutse esitas talle Juri Dubinin, toonane NSV Liidu suursaadik Washingtonis. Tehniliselt aitas visiiti korraldada Vitali Tšurkin, kellest sai hiljem Venemaa alaline esindaja ÜRO juures.

“Üks asi viis teiseni ning nüüd räägin ma suure luksushotelli ehitamisest, Kremli juurest otse üle tee, koostöös Nõukogude valitsusega. Nad kutsusid mind juuliks Moskvasse,” kirjutas Trump ise oma bestselleris “The Art of the Deal” (1987). “4. juulil lendasin ma koos Ivana, tema assistendi Lisa Calandra ja Normaga Moskvasse. See oli erakordne kogemus. Me sõitsime ringi poolel tosinal potentsiaalsel ehitusplatsil, sealhulgas mitmed Punase väljaku lähedal. Me peatusime hotelli “Natsional” Lenini sviidis ja mulle avaldasid muljet Nõukogude võimukandjate püüdlused sõlmida diil.”

See luksushotell jäi Moskvasse rajamata, kuid hiljem on hoidnud Trumpi ärilises mõttes pinnal paljuski vene raha, mis on jõudnud temani peamiselt suurte sularahatehingute kujul. Kuhu seda raha pidi liikudes välja jõuab, seda võib igaüks ise oletada. Paljude ameeriklaste valmisolek eeldada halvimat näitab eelkõige seda kui frustreerivalt Trumpi poliitika ja käitumine on neile mõjunud.

Paar kuud pärast Venemaalt naasmist lasi Trump avaldada ajalehes New York Times terve lehekülje ulatuses suure reklaami, milles süüdistas Jaapanit, Saudi Araabiat ja teisi riike (nimeliselt nimetamata) selles, et nad kasutavad ära Ameerika Ühendriikide sõjalist vihmavarju. Trumpi sõnul peaksid teised riigid ameeriklastele enda kaitsmise eest maksma. Sellega algasid tema poliitlised ambitsioonid.

Ja see on sisuliselt sama jutt, mida ta räägib tänapäeval. NATO tippkohtumisel antud pressikonverentsil kuulutas Trump, et USA relvatööstus on parim maailmas ja ta on valmis abistama riike sellega relvatehingute sõlmimisel. See on nähtavasti ka vastus küsimusele, kuhu peaks tema arvates minema see lisaraha, mille kulutamist riigikaitsele ta eurooplastelt nõuab: USA sõjalis-tööstusliku kompleksi kätte.

Kas Trump on Kremli ja/või USA relvatöösturite huve teeniv mõõdutundetu egomaniakk, nagu arvavad tema kriitikud, või “väga stabiilne geenius”, nagu ta ennast ise iseloomustada armastab, selle kohta langetavad kunagi lõpliku otsuse ajaloolased. Praegu on aga selge nii palju, et tema sõnad ei ole jätnud avaldamata mõju ameeriklaste hoiakutele laiemalt.

Uuringufirma Pew Research Center küsitluse kohaselt suhtub enamik ameeriklastest NATO-sse küll jätkuvalt positiivselt, kuid Trumpi ametiajal on lõhe erinevate poliitiliste leeride vahel ka selles küsimuses kasvanud. Demokraatidest pooldab NATO-t 78%, vabariiklastest vaid 47%. Ennast poliitiliselt sõltumatuna määratlenud ameeriklaste hulgas on vastav näitaja 59%.

Sarnane terav lahknevus on tekkinud suhtumises vabakaubandusse. 67% demokraatidest leiab, et vabakaubanduskokkulepped on olnud USA jaoks head asjad – vastupidist arvab neist vaid 19%. Vabariiklastest tunnistab seda aga kõigest 43%, samas kui 46% on nüüd veendunud, et need on olnud USA jaoks halvad, nagu Trump neile pidevalt sisendab. Varem kaldusid vabakaubandust toetama rohkem just vabariiklased.

Trump on seega mitte üksnes teatud osa ameeriklaste esindaja, vaid ka nende hoiakute aktiivne kujundaja. Tema juhtimisel on nüüd vabariiklaste hulgas süvenenud suund isolatsionismi ja protektsionismi, vastuseis vabakaubanduslepingutele ja sõjalistele liitudele teiste riikidega.

Seda, et tegemist on positsioonidega, mida toetab tegelikult vähemus USA ühiskonnast, kinnitavad tõenäoliselt ka sel sügisel toimuvad valimised, kus vabariiklastele ennustatakse enamuse kaotamist USA Esindajatekojas. Tänada võivad nad selle eest eelkõige president Trumpi.

Artikkel valmis 14. juulil 2018 ja ilmus 18. juulil ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.