“Projektipartei” on muutunud Eestis samasuguseks sõimusõnaks nagu “kartellierakonnad”. Kohati on uute tulijate vastu suunatud kriitika loomulikult õigustatud, kuid selline sildistamine ei aita kaasa poliitilise dialoogi tekkimisele.
“Kartellipartei” on tänapäeval ka politoloogias kasutatav mõiste. Varem räägiti üsna sarnases tähenduses “parteide oligarhiast”, millest kirjutas näiteks Karl Jaspers (1883-1969) oma kuulsas raamatus “Kuhu läheb Lääne-Saksamaa?” (1967), mis ilmus juba 1970. aastal ka eesti keelde tõlgituna. “Projektierakond” on aga propagandistlik väljend, mille definitsiooni ühestki sõnaraamatust ega entsüklopeediast ei leia.
Mida selle all üldse mõeldakse? Ilmselgelt kasutatakse seda sõna halvustavas tähenduses, et alavääristada mõnda poliitilist jõudu, mille suhtes ollakse meelestatud negatiivselt. Üldiselt leitakse, et projektiparteisid luuakse vaid ühtedeks valimisteks, kuid eesmärgiga tulla võimule. Ja sageli seostatakse neid lihtsate loosungite ning koondumisega mõne karismaatilise juhi ümber.
Projektiparteide võidukäik?
“Kui kõik kalduvad olema nn. projektiparteid, mille keskendavaks jõuks on karismaatiline liider, korporatiivsed sidemed ja poliitiline mängurlus, siis pole lootagi selgusest lähtuvat poliitilist stabiilsust,” märkis Rein Veidemann aastal 1997, kommenteerides toona meie poliitilisel maastikul kujunenud olukorda.
Veidemann pidas eriti silmas parlamendis toimunud killustumist – viiendik riigikogulastest ei kuulunud enam ühtegi fraktsiooni, paljud neist olid seotud juba järgmiste poliitiliste projektidega. Täna ei ole see probleem nii suur ja ravi selle vastu on olnud alati teada: kehtestada reegel, et lahkudes erakonnast, mille nimekirjas inimene osutus valituks, peab ta lahkuma ka parlamendist. Ainus asi, mis sellise muudatuse tegemist takistab, on kõigi erakondade lootus, et just neil õnnestub meelitada üle saadikuid teistest parteidest.
Hiljem on nimetatud Eesti esimeseks projektiparteiks erakonda Res Publica, mis tuli, võitis (2003. aasta valimistel kogus enim hääli Keskerakond, aga peaministriks sai Juhan Parts) ja langes. Kuid see viimane ei olnud ilmselt osa Res Publica plaanist. Nii lihtsalt juhtus. Nagu oli juba varem juhtunud valimisliiduga Isamaa, mis võitis 1992. aasta valimised, kuid pudises seejärel laiali. Ja nagu oli juhtunud valimisliiduga Koonderakond ja Maarahva Ühendus, mis võitis valimised 1995. aastal. Need kõik olid projektid võimule pääsemiseks, aga lagunesid pärast sinna jõudmist.
Iga poliitiline jõud, olgu see siis erakond, valimisliit või liikumine, on ju oma liikmete projekt mingite eesmärkide saavutamiseks. Üldiselt ongi parteide sihiks võimule tulla (välja arvatud neil, kelle juhid tahavadki opositsioonis tiksuda, sest neile on nii mugavam), et saada võimalus oma programmi teostamiseks.
Probleem on aga selles, et häälte saamiseks antakse sageli lubadusi, mida ei ole hiljem võimalik täita. Kui jäädakse opositsiooni, saab süüdistada kõiges koalitsiooni, kuid võimule pääsedes on valijate toetust raskem hoida – kui see kaob, laguneb ka sisemine ühtsus.
Res Publica loodi selgelt eesmärgiga võtta võim, aga mitte mõttega see mõne aasta pärast kaotada. Paljuski oli see erakond Isamaa 2.0, nagu EKRE on praegu Isamaa 3.0. Kasutatakse sisuliselt sama poliittehnoloogiat, alustades loosungitest (Plats puhtaks! Vali kord! Anname tuld!) ning lõpetades katsetega näidata ennast sõjaeelsete poliitiliste liikumiste mantlipärijatena (nagu EKRE, nii üritas ka Res Publica jätta omal ajal muljet, et tegemist on uute vabadussõjalastega; Isamaa puhul viitas juba nimi 1930-ndate teisel poolel valitsenud režiimi toetajatele).
Usun, et ükski neist kolmest ei ole olnud mõeldud olema projektipartei. Kõigi hädad saavad aga alguse samast allikast: oma häältesaagi kasvatamise nimel kruvitakse sotsiaalset rahulolematust revolutsiooniliste meeleoludeni (äärmiselt irooniline, et kõik need jõud ise, mille keskseks lubaduseks on olnud poliitilise status quo hävitamine, määratlevad ennast konservatiivsetena), kuid sel moel võidetud toetajaskonda ei suudeta võimule pääsedes hoida.
Tundub, et EKRE juhid on seda mõistnud. Seetõttu teevadki nad kõik endast oleneva, et jääda ka edaspidi opositsiooni. Võimule pääsemine oleks neile tõeline karistus selle eest, mida nad on Eesti ühiskonnaga teinud.
Mart Helme saamine peaministriks, Martin Helme saamine majandus- või justiitsministriks ja Jaak Madisoni saamine sise- või kultuuriministriks oleks suurim probleem nende endi jaoks. Sellisel juhul seisaks nendel ülikõrge enesehinnanguga jutupaunikutel ees üsna karm kohtumine reaalsusega. Laari süüdistatakse ju tänini Eesti põllumajanduse hävitamises ja Partsi aega ei meenutata samuti hea sõnaga. Päris huvitav, milline oleks EKRE tänaste toetajate suhtumine erakonna juhtidesse siis, kui nad on paar aastat võimul olnud.
Kas meil leidub mõni projektipartei?
Kas Eestis on mõni erakond, mis on loodud teadlikult ainult ühtedeks valimisteks?
Rohelised pääsesid 2007. aastal parlamenti, aga langesid sealt juba järgmiste valimistega välja. Kuid nende nimetamine “projektiparteiks” on minu meelest ebaõiglane, sest meeleheitlikud katsed seda erakonda elus hoida ju jätkuvad. Tallinnas toimuv koostöö Keskerakonnaga näitab, et rohelisi juhivad pragmaatikud, kes ei jäta avanevaid võimalusi kasutamata, kuid samas on ikkagi tegemist maailmavaatelise jõuga, mille sihiks ei ole iga hinna eest võimule pääseda.
Veidi enam sarnaneb projektiparteile praegu Riigikogus esindatud Vabaerakond. Selles võis ju näha projekti Andres Herkeli poliitilise karjääri jätkamiseks olukorras, kus ta oli Isamaa ja Res Publica Liidus kõrvale tõrjutud. Vabaerakond tuli küll turule üsna klassikalise populistliku erakonnana, mis vastandus ülejäänud poliitilisele klassile ja lubas võimu rahvale tagasi anda, aga vaevalt oli seegi mõeldud vaid ühtedeks valimisteks. Nii näib nüüd lihtsalt välja kukkuvat.
Kõige stiilipuhtam projektipartei oli 2015. aastal Rahva Ühtsuse Erakond, mis loodi vahetult enne valimisi ühe tuntud poliitiku ümber, kes oli varasemast koduerakonnast välja visatud. Kristiina Ojuland tegi siis hämmastava poliitilise U-pöörde, muutudes paduliberaalsest eurofanaatikust ultrakonservatiivseks eurovastaseks, aga see mõjus muidugi oportunistlikult. Pole üllatav, et RÜE soovib heita nüüd EKRE rüppe.
Mis puudutab uusi erakondade algatusgruppe, näen mina neid vaadates pigem seltskondi, kes ei ole leidnud enda mõtetele head väljundit praegusel erakonnamaastikul. Eesti 200 jäänuks tõenäoliselt sündimata, kui IRL valinuks eelmisel aastal uueks juhiks Kaia Iva ja võtnuks liberaalsema ilme. Valiti konservatiivsem suund, et võita tagasi toetajaid EKRE käest, aga see ei õnnestunud – kaotati hoopis ka liberaalsem leer. Elurikkuse Erakonna algatusgrupp tuleb aga ringkondadest, mis võiks tegelikult olla roheliste tugevaimaks baasiks.
Artikkel ilmus 10. oktoobril 2018 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.
