Rubriik: poliitika

ALDE Partei seisab raske valiku ees

Laupäeval toimub Brüsselis ALDE Partei nõukogu erakorraline koosolek, mille päevakorras on ainult üks küsimus: Katalaani Euroopaliku Demokraatliku Partei (KEDP) eemaldamine ALDE ridadest. Teema on kütnud kirgi juba mitmeid kuid.

KEDP asutati küll alles 2016. aasta suvel, kuid on uus erakond üksnes formaalselt. Toona toimus erakonna Kataloonia Demokraatlik Konvergents (KDK) viimane kongress, mis kasvas sujuvalt üle KEDP esimeseks kongressiks. Nimelt otsustasid KDK liikmed luua uue erakonna, et distantseeruda suurtest korruptsiooniskandaalidest, mis seda poliitilist jõudu olid tabanud.

KDK sündis poliitilise liikumisena juba 1974. aasta sügisel. Järgmisel aastal suri lõpuks diktaator Francisco Franco ja algas Hispaania üleminek demokraatiale. 1976. aastal formeeriti KDK ümber erakonnaks.

Pikk valitsusaeg viis halvale teele

1979. aastal võeti Hispaanias vastu seadus, millega Kataloonia sai autonoomseks piirkonnaks ja taastati sealne parlament. 1980. aastal toimunud valimised võitis KDK, mille esimees Jordi Pujol (sünd. 1930) sai Kataloonia valitsusjuhiks ja jäi sellele ametikohale 2003. aasta lõpuni, mil ta otsustas seitsmendaks ametiajaks enam mitte kandideerida. KDK langes opositsiooni, kuid tuli 2010. aastal uuesti võimule. Madalamal tasemel omati häid positsioone ka vahepeal.

Pujoli järel sai 2003. aastal KDK juhiks Artur Mas, kelle eestvedamisel toimus hiljem erakonna ümbersündimine KEDP-ks. Selle esimehena jätkas ta käesoleva aasta jaanuarini.

Artur Mas, Guy Verhofstadt ja Jordi Pujol

Eelmisel aasta märtsis keelas kohus Masil kaheks aastaks avalikus ametis olemise ja määras 36500 eurot trahvi selle eest, et 2014. aastal oli ta Kataloonia valitsusjuhina eiranud Hispaania kohtu keeldu ja lasknud korraldada mittesiduva rahvaküsitluse Kataloonia enesemääramise küsimuses. 2016. aastal keskendus Mas erakonna ümberkujundamisele; valitsusjuhiks sai Carles Puigdemont, samast erakonnast, kes tõrjuti läinud aastal iseseisvusliikumise toetamise pärast eksiili.

Tänavu mais tuli lõpuks võimule Kataloonia uus valitsus, mille juht Quim Torra ei kuulu ühtegi erakonda, kuid pooldab iseseisvumist ja toetub koalitsioonile, mille on moodustanud KEDP ja Kataloonia Vabariiklikud Vasakpoolsed.

Viimastel aastatel Kataloonias toimunud tormiliste arengute taustal on kahtlemata mõistetav, kui KEDP vaenamise taga nähakse Hispaania ühtsuse toetajaid, aga samas ei saa vaadata nüüd mööda ka nendest suurtest korruptsiooniskandaalidest, mis ilmsiks on tulnud.

Tänavu jaanuaris langetas kohus juba süüdimõistva otsuse, mille kohaselt sai KDK aastatel 1999-2009 ehitusfirmalt Ferrovial 6,6 miljonit eurot ebaseaduslikku vahendustasu avalike töödega seotud lepingute eest. Pistist tuli maksta 3-4% lepingute mahust. Sel moel saadud raha kanditi paari sihtasutuse kaudu nii KDK kassasse kui ka mõningate sellega seotud isikute taskusse. Mitmed tegelased mõisteti aastateks vangi ning peavad maksma suuri trahve. Mas, kelle lähikonda osad neist kuulusid, lahkus KEDP esimehe kohalt.

KDK asutaja Jordi Pujol ja tema pojad jäid maksuametile vahele juba 2014. aastal ning said süüdistuse rahapesus ja maksudest kõrvalehoidumises. Pujol tunnistas, et päris kunagi oma isalt salajased välismaised pangakontod. Ta vabandas, et ei olnud sellest teavitanud, ning teatas, et need miljonid said lõpuks deklareeritud ja maksud makstud. Ühtlasi lahkus ta KDK auesimehe kohalt.

Pujoli rahaskandaalid said põhjuseks, miks KDK liikmed toetasid selle ümberkujundamist KEDP-ks, kuid tagantjärele on selle taga nähtud ka Masi soovi vabastada erakond vastutusest tegude eest, mis ulatusid ka aega, mil seda juhtis juba tema. 2016. aastal vastavad uurimised juba käisid. Tänavu tuli süüdimõistev otsus, millega vahepeal justkui olematuks muutunud KDK kohustati ebaseaduslikult saadud 6,6 miljonit eurot riigile maksma.

Suvel laiendati uurimist, nii et selle alla sattus ka KEDP kui KDK järglane. Just see vallandaski protsessi KEDP eemaldamiseks ALDE ridadest.

Kas käimas on iseseisvuslaste lintšimine?

KEDP esindajate sõnul on korruptsioonijuhtumitega seonduv vaid ettekääne nende tõrjumiseks. Nad rõhutavad, et nende suhted ALDE-ga hakkasid halvenema pärast seda, kui nimetatud ühendusega liitus 2016. aastal uus liberaalne erakond Kodanikud, mis on tugevalt katalaanide rahvusliku liikumise vastu. ALDE juhtkond aga väidab, et küsimus KEDP eemaldamisest ei ole seotud KEDP toetusega Kataloonia iseseisvumisele.

ALDE individuaalsete liikmete hulgas on kogu see problemaatika tekitanud viimasel ajal kohati äärmiselt teravaks muutunud arutelusid. Protestiks ALDE nõukogu erakorralise koosoleku kokkukutsumise vastu lahkus individuaalsete liikmete juhtivkomiteesse kuulunud Robert Schliessler koguni ALDE Partei ridadest. Tema hinnangul näitas protsessi alustamine KEDP eemaldamiseks, et ALDE ei suuda mängida Kataloonia iseseisvumise küsimuses enam konstruktiivset rolli.

Schliessler ja tema mõttekaaslased nõustusid nüüd KEDP enda käsitlusega, mille kohaselt rünnatakse seda erakonda praegu Kataloonia iseseisvumise toetamise pärast. Paljud leidsid, et õige koht selle küsimuse arutamiseks oleks mitte ALDE nõukogu erakorraline koosolek, vaid juba tuleval kuul Madridis toimuv kongress.

Teised on aga seisukohal, et KDK/KEDP suured korruptsiooniskandaalid heidavad lähenevate eurovalimiste eel halba varju ALDE Parteile tervikuna ning nende liikmelisuse küsimus on vaja lahendada just enne Madridi kongressi, mille võõrustajaks on erakond Kodanikud, sest kui see asi tuleks hääletamisele seal, jääks veelgi enam mulje, et küsimus on tegelikult suhtumises Kataloonia võimalikku iseseisvumisse.

Minu hinnangul ei ole KDK/KEDP korruptiivse tegevuse suhtes toimuvad juurdlused tingitud sellest, et tegemist on katalaani iseseisvuslaste tugevaima poliitilise jõuga.

Need on pigem märgid Hispaania prokuratuuri ja kohtusüsteemi üldisest tugevnemisest, mis leidis aset seoses Kataloonia küsimuses toimunud kohtuvaidlustega, kuid on viinud ka konservatiivse Rahvapartei valitsuse langemiseni Madridis. Kompromissitute otsustega Kataloonia küsimuses jõuti enesekindluseni, mis võimaldas minna lõpuks traditsiooniliste võimuparteide kallale, et need aastaid kestnud korruptsiooni eest vastutusele võtta. Ja see on iseenesest hea.

Küsimus on nüüd selles, mida ALDE Partei selliste liikmetega tegema peaks? Ükskõik milline otsus laupäeval langetatakse, halb on see igal juhul. KEDP väljaviskamise korral jääks paljudele mulje, et neid karistatakse poliitiliste seisukohtade (Kataloonia iseseisvumise toetamise) pärast. Kui nad otsustatakse liikmeks jätta, näiks see paljudele korruptsiooni tolereerimisena.

Ilmselt oleks vaja palju selgemaid reegleid selle kohta, millistele tingimustele ALDE liikmeserakonnad vastama peavad, sest sarnaseid probleemseid parteisid kuulub selle ridadesse ju ka teistest riikidest. Ja neid reegleid tuleks jõustada ühevõrra karmilt kõigi suhtes.

Artikkel ilmus 24. oktoobril 2018 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Applebaum “Punane näljahäda”

2007. aastal, kui möödus 75 aastat Nõukogude Liidu poolt Ukrainas kunstlikult esile kutsutud suure näljahäda (holodomor) algusest, kirjutasin artikli pealkirjaga “Holodomor, vene identiteet ja Eesti”, mis ilmus juhuslikult samal päeval, kui Tõnismäelt teisaldati pronkssõdur. Ma ei arva, et see oli hea lahendus tekkinud kriisile (“Pronkssõduri teisaldamine kuhugi kõrvalisse paika ei oleks lahendus, see üksnes suurendaks märtrioreooli, mida see ebajumal neostalinistide silmis omab. Samuti jätkuksid kuju uues asupaigas kogunemised, mille kaudu levitatakse Eesti riigi suhtes vaenulikku ideoloogiat.”), olin ise soovitanud hoopis radikaalsemat, aga Tõnismäel selleks hetkeks kujunenud olukorras ei jäänud ilmselt enam muud valikut. Valitsus oli asetatud sundolukorda, kus tuli tegutseda kiiresti.

Eesti akadeemilistes ringkondades oli populaarne süüdistada pronkssõduri kriisis Ansipi valitsust, täpsemalt Reformierakonda, mis olevat seadnud selle kuju oma valimiskampaania teenistusse. Hiljem üritati jätta mõnes artiklis koguni muljet, et see teisaldati siis juba enne valimisi, et saada eestlastelt rohkem hääli. Valimiskampaaniate raames seda teemat kohalike poliitikute poolt kahtlemata ekspluateeriti, kuid kriis ise oli minu meelest tingitud siiski Kremli sõjast ajaloo vastu, katsetest manipuleerida sellega oma tänapäevastes geopoliitilistes huvides.

Ukraina puhul oli siis üheks lahinguväljaks selles sõjas ka mälestus holodomorist. Nõukogude ajal üritati seda lihtsalt maha vaikida. 2007. aastal Venemaa küll enam näljahäda toimumist ametlikult ei eitanud, kuid kahtluse alla seati selle olemus ning ulatus. Väideti, et näljahäda ei kutsutud Ukrainas esile sihilikult ja see ei olnud seal suurem kui mitmetes teistes Nõukogude Liidu piirkondades. Sarnane käsitlus domineerib Venemaal režiimitruude ajaloolaste hulgas ka praegu.

Anne Applebaum rõhutab oma raamatus “Punane näljahäda. Stalini sõda Ukrainas”, mis ilmus inglise keeles alles 2017. aastal, korduvalt, et seda ei ajendanud kirjutama viimastel aastatel Ukrainas ja Ukraina-Venemaa suhetes toimunud arengud. Ta märgib, et “esimest korda arutasin seda, kas oleks vaja koostada uus näljahäda ajalugu, oma kolleegidega Harvardi Ukraina-uuringute instituudist 2010. aastal. /—/ Tollal ei olnud vähimatki põhjust arvata, et 1932.–1933. aasta sündmuste uut uurimist võiks tõlgendada mingiski mõttes poliitilise seisukohavõtuna. /—/ Ma ei taha sellega öelda, nagu ei oleks Ukraina revolutsioon, ukraina eliidi jõhker represseerimine ja golodomor praeguste sündmustega seotud. Vastupidi: need moodustavad võtmetähtsusega tausta ja aluse, mis aitavad praegustest sündmustest aru saada.”

Ma küll ei nõustu sellega, et tollal ei olnud vähimatki põhjust arvata, nagu võiks selle teema käsitlemist tõlgendada mingiski mõttes poliitilise seisukohavõtuna (poliitiliselt nii tundliku teema käsitlemine on paratamatult ka poliitiline seisukohavõtt), kuid see ei tähenda, et Applebaumi käsitlus oleks poliitiliselt kallutatud. Veidi annab tunda üksnes see, et raamat on suunatud esmajoones USA lugejatele – see ilmselt mõjutas alateemade valikut, vaatepunkti, toodud näiteid ja võrdlusi jms.

Applebaum ei kirjuta ainult 1932.–1933. aasta näljahädast. Umbes pool tekstist on pühendatud sellele eelnenud arengutele, alates 1917. aasta revolutsioonist ja 1920-ndate kriisidest ukrainlaste vastuhakkude ning põllumajanduse kollektiviseerimise läbikukkumiseni. See loob tausta, mis selgitab nii NSV Liidu juhtide motiive suure näljahäda esilekutsumisel kui ka nende kohapealsete käsilaste tegevust. Samuti kirjutab ta järgnenud kinnimätsimisest ning sellest, kuidas holodomor on kajastunud ajalookirjutuses ja mälestustes.

Rahvuslikult meelestatud Ukraina ajaloolased kalduvad mõnikord süüdistama toona sooritatud kuritegudes üksnes nö. “võõraid” (juute ja moskoviite, nagu tehti juba Saksa okupatsiooni ajal), kuid Applebaumi sõnul olid need enamasti siiski kohalikud elanikud, kes viisid jõhkralt läbi toiduainete sundvõtmist (saades mõnikord osa äravõetud toidust endale), mis lõppes paljudele näljasurmaga, ning oma kodust väljaaetud jõukamate naabrite elamised laiali tassisid.

Põhiline vastutus juhtunu eest lasub samas loomulikult režiimil, mis inimesi sel moel käituma kallutas, tõugates neid üle selle õhukese piiri, mis lahutab tsivilisatsiooni barbaarsusest.

Applebaum peatub ka sellel, kuidas Ukrainas tekkinud olukorda üritati toona ka Läänes ilustada, näljahäda pisendada ning selle tekkemehhanisme hägustada. Ma ei ole uurinud, kuidas seda siis Eestis üldiselt nähti, aga esimesed kirjeldused holodomorist mida kunagi lapsepõlves lugesin, ilmusid 1930-ndatel luterlikus ajakirjas Ärataja. Need mõjusid mulle siis küll üsna vapustavalt, aga ei olnud tegelikult pooltki nii õõvastavad kui Applebaumi raamatus leiduvad lood kannibalismist, ebainimlikust jõhkrusest, kirjeldused nälgivatest massidest ja üksikisikutest.

Selle raamatu suurim väärtus ei seisne aga muidugi näljahäda kujutamises, vaid selle õuduse taga peitunud poliitiliste valikute valgustamises. Applebaum näitab, et holodomor kutsuti esile täiesti teadlikult, eesmärgiga murda ukraina talurahvas ning laiemalt sealsed rahvuslikult meelestatud kihid, et hoogustada Ukraina sovetiseerimist, mis tähendas ühtlasi venestamist. See täitis sisuliselt sama poliitilist eesmärki, mida Eestis 1949. aasta märtsiküüditamine, kuid oli sellest lihtsalt veelgi kohutavam ja hullem.

Minu hinnangul võib seda nimetada objektiivseks ajalookäsitluseks, aga teema üldise politiseerituse kontekstis mõjub see loomulikult ka poliitilise seisukohavõtuna, mistõttu kalduvad nõukogude režiimi apologeedid ja Venemaa praeguse juhtkonna poolehoidjad käsitlema seda poliitiliselt kallutatuna. Mis parata, kui kõik ei ole valmis tõde tunnistama.

Applebaumi raamatust on kirjutanud ka Jaan Martinson ja Edward Lucas. Ingliskeelsest inforuumist võib leida ka kriitilisemaid arvustusi, näiteks on juhtinud mitmetele selle raamatu puudustele tähelepanu Christopher Gilley ja Mark Trager, kuigi eriti viimase puhul seguneb õigustatud kriitika tema enda kinnisideedega, mis ei kannata üldse mingit kriitikat.

Poliitikavaatleja vahekokkuvõte

Möödunud on aasta kohalikest valimistest. Paras aeg teha väike vahekokkuvõte.

Nagu teised tavakodanikud, olen minagi jälginud Viljandi linnavolinike tegevust täiesti isehakanud poliitikavaatlejana. See tähendab sõltumatu kõrvalseisjana, kes ei oma mingit siseinfot ega ole seotud ühegi erakonna kohaliku kontoriga. Tuginen üksnes sellele, milline mulje on jäänud avalikest allikatest kättesaadava info põhjal.

Kõigepealt veidi ühest tehnilisest pisiasjast, mida ei saa kahjuks jätta mainimata.

On väga hea, et Viljandi linnavolikogu istungite ülekandeid ja salvestusi interneti kaudu vaadata saab. Nõnda võib igaüks oma kõrvaga kuulda, mida seal räägitakse. Paraku on seda aga praegu tehniliselt veidi ebamugav teha.

Viljandi vald teeb oma volikogu istungitest ülekandeid tuntud veebikeskkonda YouTube, kust neid on tavakasutajatel kergem leida ning mugavam jälgida ja jagada. Leian, et linn võiks järgida valla eeskuju. Ei ole vaja nokitseda mingite kohalike lahenduste kallal, kui käeulatuses on palju kasutajasõbralikum ja odavam võimalus videode majutamiseks.

Sakala arvamuskülge lugedes võib jääda mulje, et Viljandi linnas käib opositsiooni ja koalitsiooni vahel kõva andmine. Volikogu istungitel nii teravas toonis üldiselt ei esineta. Kohe alguses jaurasid sotsid ja ekrelased küll pikalt selle pärast, et koalitsioonisaadikud tahtsid nimetada neid “vähemuseks”, mitte “opositsiooniks”, aga tegelikult ei ole nad volikogus enamasti ei vähemuses ega opositsioonis – otsuseid võetakse sageli vastu konsensuslikult.

Sotsiaal-natsionalistliku opositsiooni, kui kasutada neile endile meeldivat sõna, juhtivaks jõuks on selgelt sotsiaaldemokraadid. Minu valimiseelne arvamus (eelmise aasta 14. septembri Sakalas ilmunud arvamusloos “Põhimõtteline valik”), et EKRE esinumbrina Viljandi linnapeaks pürginud Jaak Madisonist oleks volikogus rohkem tüli kui tulu, osutus nähtavasti ekslikuks – ta jooksis poole pealt minema juba esimeselt istungilt ning ongi osutunud üheks suurimaks puudujaks.

Kui tähtsal poliitikuhärral on mujal nii palju tegemist, et ta ei jõua isegi kord kuus Viljandisse volikogu istungile, oleks erakonna huvidest lähtudes kahtlemata mõistlikum loovutada oma koht seal mõnele enda aatekaaslasele, kes päriselt Viljandis elab. Usun, et pärast Riigikogu ja Euroopa Parlamendi valimisi nii juhtubki.

Madison võib muidugi väita, nagu riigikogulastel kombeks, et põhiline töö käib komisjonides (sotside ettepanekul sai temast majanduskomisjoni aseesimees), aga seda ei ole võimalik kuidagi kontrollida, sest nende istungitest ülekandeid ei tehta ning protokollid ei ole veebist leitavad.

EKRE on üllatanud ka sellega, et ei kasuta võimalust saata oma esindaja raadiosaatesse “Viljandi Linnatund”, kus kohalikud poliitikud arutavad volikogu tööga seotud asju.

Tundub nagu loodaksid ekrelased selle peale, et ka järgmine kord piisab Viljandi linnavolikokku pääsemiseks erakonna üldisest reitingust ning vahepeal ei ole vaja siin oma kohalike poolehoidjate toetuse säilitamise nimel vaeva näha. Mine tea, võib-olla neil ongi õigus. EKRE tulihingelised toetajad on ju tuntud vankumatu truuduse poolest parteile, mis üritab kujutada ennast meie ajastu au, mõistuse ja südametunnistusena.

Siinkohal tuleb muidugi tänada neid, kes tõesti viitsivad volikogu töös osaleda. Usun, et see on õpetanud neile kõigile kannatlikkust. Istungid venivad mõnikord päris pikaks. Rõhk sõnal “venivad”. Vähemalt ülekandeid kuulates on kerge muutuda kärsituks. Kui eeldada, et enamik volikogu liikmetest käib korralikult ka komisjonide istungitel (või toimuvad need tänapäeval juba enamasti elektrooniliselt?) ja teeb päevakorrapunktidega põhjalikult kodutööd, võib seda ametit, mille eest palka ei maksta, nimetada lausa täiskohaga hobiks.

Mõni ime siis, et volikogu istungitel domineerivadki Viljandis enamasti elukutselised või poolelukutselised poliitikud, riigikogulased ja erakondade funktsionäärid. Inimesed, kes ei ürita ennast kuidagi parteiliinis teostada (poliitilist karjääri teha), jäävad üldjuhul nende varju. Kuid samas on just neil sageli öelda midagi sisuliselt olulist.

Lõpetuseks veidi tulevikust. Ilmselt võivad kohalikku poliitikaelu mõjutada ka lähenevad Riigikogu valimised. Peagi aktiviseeruvad kindlasti need, kes üritavad kasutada linnavolikogu ära platvormina oma parlamendivalimiste kampaania tegemiseks. Samas võib parlamendivalimiste tulemus aga mängida jõujooni ümber ka linnavolikogus.

Viljandi on traditsiooniliselt olnud üks Isamaa tugevamaid kantse, kuid vähemalt praegu ennustavad küsitlused sellele erakonnale üleriigiliselt hoopis valimiskünnise alla jäämist. Mis juhtub sellisel juhul Viljandis? Kas varsti tuleks siis võimule uus koalitsioon, kuhu kuuluvad ikkagi ka kohalikel valimistel enim hääli saanud sotsid? Elame-näeme. Selge on see, et poliitikas ei ole miski kunagi päris kindel.

Artikkel ilmus 18. oktoobril 2018 toimetatud kujul ajalehes Sakala. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Sakala veebilehel.