Kordustrükk esmakordselt 2002. aastal ilmunud teosest, mis sai uue kujunduse ja eessõna, kuid jäi muus osas suuresti muutmata. Vseviov põhjendab seda eessõnas sellega, et raamatu kaasautor Vladimir Sergejev (1951–2017) on vahepeal siitilmast lahkunud, üldine teave käsitletavatest sündmustest ei ole üldjoontes muutunud ning kui sajandi alguses vahetati kõnealustel teemadel mõtteid valdavalt teadusmaailmas kehtivatest arusaamadest lähtudes, siis praegu käimasoleva sõja kontekstis on ajalookirjutus muutunud selgelt ideoloogilise võitluse tandriks.
Kuigi raamatu pealkirjas viidatakse aegade algusele, nii kaugele siiski tagasi ei minda. Alguses on küll veidi juttu ka venelaste kaugematest esivanematest, aga põhjalikum ülevaade algab alles Vana-Vene ehk Kiievi-Vene riikluse tekkimise juurest 9.-10. sajandil, millega seoses on toodud muu hulgas välja (lk 60), et kui suurvürst Igor sõlmis 944. aastal, mil leidis aset tema järjekordne sõjakäik Konstantinoopoli peale, bütsantslastega lepingu, siis “esines saadikute nimede seas nii skandinaaviapäraseid kui ka slaavi, iraani ja soome-ugri nimesid. Pole välistatud, et saadikute hulka kuulus ka eesti päritoluga inimesi. Ajaloolased on oletanud, et 944. aasta lepingus toodud saadikute nimede hulgas võis neid olla kolm. Et kõik kolm olid lülitatud saadikute hulka, siis võib arvata, et nad olid suurvürsti lähedasimad sõjapealikud ja nende elupaigaks võis olla riigi pealinn.
Tõenäoliselt võtsid eestlaste (tšuudide) hõimud Vana-Vene riigi tekkimiseni viinud poliitilistest sündmustest aktiivselt osa. Näiteks nende osavõttu peetakse küllaltki kindlaks keskuse tekkimisel Volhovis. Väga suure tõenäosusega osalesid eestlased Olegi ja Igori sõjaretkedel Konstantinoopolisse ja hiljem, 980. aastal, Vladimiri sõjaretkel polovetside vastu. Jaroslav Targa ja tema järeltulijate ajal oli aga üks kõige väljapaistvamaid ja mõjuvõimsamaid bojaare suurvürsti õukonnas Mikola Tšudin – üks neljast bojaarist, kes koostasid Vana-Vene riigi esimese seadustekogu.”
Raamatu esimese trüki järel ilmunud arvustustes leiti, et selles võinuks kajastada pikemalt just soome-ugrilaste märkimisväärset mõju, aga ka teisi Eestit otseselt või kaudselt puudutavaid teemasid. Lisaks heideti ette seda, et ajaloolaste erinevatest seisukohtadest on küll juttu, kuid nimepidi mainitud autoritest on enamik surnud juba eelmise sajandi algupoolel või veelgi varem – kõige värskemaid käsitlusi eriti kasutatud ei ole.
Vahepeal on möödunud veel enam kui 20 aastat, mille jooksul neid on järjest riburada juurde tulnud. Näiteks ilmus 2012. aastal Venemaal nende kaugete sündmuste osas peamiseks allikaks oleva koondkroonika “Jutustus möödunud aegadest” kommenteeritud väljaanne (veebis vabalt kättesaadav), milles märgitakse, et “tšuudide” all mõeldakse vanavene kroonikates erinevaid russide riigielus tähtsat rolli mänginud soome-ugri rahvaid. Samas täpsustatakse, et sõna “чудь” võib olla sama päritolu nagu “чужой”, tulla koos sellega ühest germaani sõnast, mis tähistas rahvast, germaanlast, ning võeti siis slaavlaste poolt laenuna üle tähenduses иностранец, немец, чужак, mis tähendab, et “tšuudideks” (võõrasteks, mitteomadeks) võidi nimetada mistahes rahvast.
Olgu selle sõna päritoluga lood kuidas on (sel teemal võib spekuleerida ilmselt lõputult), aga minu teada valitseb ka eesti ajaloolaste hulgas juba pikemat aega seisukoht, et tšuude ei saa samastada eestlastega. Nii et seda silmas pidades näib Vseviovi ja Sergejevi käsitlus jätvat eestlaste rollist Vana-Vene riigis kohati hoopis ülepaisutatud mulje. Umbes nagu kujutada ette, et eestlastel on praegu tohutu mõju Venemaa poliitikale, sest Kremli personaliülem on Anton Vaino.
Kogu see jutustus möödunud aegadest jõuab välja Vassili III-ni, kelle valitsusajal (1505–1533) jõudis lõpule tema isa Ivan III (troonil 1462–1505) alustatud nn. vene maade kogumine ehk venelaste ühendamine ühe riigi poliitilise võimu alla. See tähendab, et Moskva suurvürstiriik muutus venelaste rahvusriigiks, mille valitsejast sai kõigi venelaste isevalitseja – iseseisvate vürstiriikide asemele tekkis tsentraliseeritud riik ühtsete piiride, territooriumi ja administratiivse korraldusega. Ühesõnaga: Venemaa.
Kui praeguse sõja ajal on avaldatud Eestis aeg-ajalt arvamust, et lahenduseks võiks või lausa saab olema Venemaa lagunemine, siis see raamat aitab ehk mõista, miks ei ole sellised ideed leidnud positiivset vastuvõttu Venemaa enda elanike hulgas. Perioodi, mil praegune Venemaa oli jagunenud iseseisvateks vürstiriikideks, iseloomustasid ju pidev omavaheline rivaalitsemine, vastastikused sõjakäigud ja lõpuks sunnitud allumine võimsamatele välisjõududele. See ei olnud mingi kuldaeg, mida tänapäeva venelased tagasi võiksid igatseda. Ei ole tegelikult kuigi raske mõista, miks paljud venemaalased võivad näha selles maa varasemas ajaloos hoopis kinnitust, et deržaava on parim lahendus ka üksikisiku ehk nende endi turvalisuse ja heaolu tagamiseks.
Samas ei maksa muidugi unustada, et keskaegseid riike ei saa samastada tänapäevaste rahvusriikidega. Näiteks: kui Leedu suurvürstiriik kasvas 14. sajandil nii suureks, et suurema osa selle territooriumist moodustasid endised vene alad (tänapäeva Valgevene, Ukraina jms), siis (lk 292) “hakkas Leedu ladvik täienema uute maade vürstide ja bojaaride arvel, kel oli mängida küllaltki oluline roll suurvürstiriigi sisepoliitilises elus. Et leedu kirjakeel polnud tolleks ajaks veel lõplikult välja kujunenud, siis muutus vanavene keel tema lääne variandis, mille alusel hiljem formeerusid valgevene ja ukraina keel, Leedu suurvürstiriigi kirjakeeleks. Täpselt samuti mängis Leedu seadusandluse kujunemisel suurt osa Vana-Vene seaduste kogu “Vene õigus”, mis aastaid kehtis Leedu suurvürstiriigi territooriumil ja oli oluliseks eeskujuks 15. sajandil koostatud Leedu suurvürsti ja Poola kuninga Kazimierz IV seadustekogule.”
Nii et kui õnnestub rääkida mõne venelasega, kelle arvates ei ole Leedu imperialistlikud ambitsioonid kuhugi kadunud, siis võib mainida, et Moskva-Leedu sõdade ajal oli Leedu suurvürstiriik Moskvale kultuuriliselt, poliitiliselt ja õiguslikult tõenäoliselt sarnasem kui tänapäeva Leedu. Võtab äkki hirme vähemaks!
Sirly Hiiemäe (sünd. 1976) kirjutatud Aimée Beekmani (sünd. 1933) elulooraamat “Ja kõik läheb mööda” (Eesti Raamat, 2021) põhineb suuresti tuntud kirjaniku endaga tehtud intervjuudel. See on pigem peenetundeline pühendusteos, mitte kriitiline käsitlus, ja sellisena mõnusalt loetav.
Meditsiiniõena töötanud Hiiemäe teed ristusid Aimée ja Vladimir Beekmaniga (1929–2009) esmakordselt 2009. aasta kevadel, kui Vladimir oli ravialuseks. Aastaid hiljem küsis ta Aiméelt mälestusi tema sõbranna Lilli Prometi (1922–2007) kohta. Samas lepiti kokku, et kui Prometist valmiv monograafia ilmub, otsustab Aimée selle põhjal, kas lubab kirjutada Hiiemäel raamatu ka endast. 2019. aasta alguses avaldatud “Kirjanik kübaraga. Lilli Prometi lugu” suutis seatud ootused täita.
Jaak Urmet märkis ajakirjas Keel ja Kirjandus, et Hiiemäe raamat Beekmani elust ja loomingust on hea, kuid võinuks olla veelgi parem. Urmet leidis, et see on küll informatiivne ja ladus ning täidab eesti kirjanduse elulookirjutuses olulise tühimiku, kuid jääb veidi pinnapealseks ning stiil on liiga ajakirjanduslik.
“Ja kõik läheb mööda” riimub sisuliselt hästi Vladimir Beekmani mälestusteraamatuga “Alles see oli…” (2008), aga kui selles Aimée Beekmanist eriti juttu ei ole, siis praegu kõnealuses teoses figureerib Vladimir Beekman päris sageli ja kohati võib-olla isegi liiga domineerivalt. Tänu sellele on lugu aga mõistetav ka teise Beekmani ehk Vladimiri mälestusi lugemata. Samas püsib lõpuni tunne, et midagi olulist jäetakse ütlemata…
Kuidas kirjutada nõukogudeaegstest kirjanikest?
Vladimir Beekmani mälestusteraamatut arvustades juhtis Jan Kaus kultuurilehes Sirp tähelepanu sellele, et ääretult detailsele ja värvirikkale mäletamisele sekundeerivad seal kummalised mälulüngad: “Beekmani enesepilt [esindab] nägemust inimesest, kes oli osa eestluse “viiendast kolonnist” nõukogude tingimustes ning kes tõesti ei peagi mõistma väidet, et igasugune osalemine süsteemis tegi toona süsteemi osaks.”
Urmet märkis, et Beekmanite biograafiaid lugedes peab kindlasti arvestama sellega, et nad kuulusid nõukogude ühiskonna eliidi hulka – sellest annavad tunnistust ka hulgalised välisreisid, sealhulgas kapitalistlikesse riikidesse, kus abikaasad käisid sageli koos, mida tavakodanikel üldiselt teha ei lastud.
Teise sellise reisisellidest abielupaari moodustasid siis muidugi Lilli Promet ja Ralf Parve. Nii nemad kui ka Beekmanid said mulle kõigepealt tuntuks just reisikirjanikena, sest reisikirjad olid lihtsalt esimesed nende teosed, mis kunagi kodus riiulist kätte juhtusid (või ei, näiteks “Sõnni Siim” ja “Tondinahad” olid tegelikult loetud juba varem, aga nende lugemise ajal ei pööranud ma erilist tähelepanu sellele, kes on autor). Prometi ja Parve “Kohtumine Marianne’iga” (külaskäigust Prantsusmaale) ilmus samal aastal, 1963, kui trükivalgust nägi Aimée Beekmani “Plastmassist südamega madonna. Reisikiri Itaaliast”.
Hiiemäe märgib (lk 125), et “rangelt kirjanduslikus mõttes ja kronoloogiliselt eelneb Aimée reisikiri romaanile “Väikesed inimesed” ning seda teost saab pidada pikemat proosat viljeleva kirjaniku raja alguseks” (sellega algab ka “Ja kõik läheb mööda” lõpus toodud Beekmani ilukirjanduslike teoste loend, kust ei leia samas aga tema järgmist reisikirja “Euroopa ristteedel”), kusjuures seda “saab tänapäevalgi vaadelda omanäoliselt ajastutruu dokumendina, mis pakub telegrammilaadsete olevikukirjelduste kaudu reibast pilti vana kultuuri hällist.”
Tema järgmise reisikirja, abikaasaga kahasse kirjutatud “Euroopa ristteedel. Reisimärkmeid Austriast ja Hollandist” (1965), kohta tunnistab Hiiemäe (lk 125-126), et sealt “käib läbi ajastukohane mõttekäik kapitalistliku ühiskonna hüvedest ja pahedest, kuid arvestades kirjutamise aastat on see täiesti mõistetav.” Samas lisab ta, et “poliitikast püüab Aimée ennast üldjuhul hoida mõõdukas kauguses, kuigi see alati ei õnnestu, toonane ideoloogia tõuseb keskmesse tema järgmises romaanis “Kaevupeegel” (1966).”
Mulle tundub, et ka tema esimestest teostest sellist püüdu küll kusagilt välja lugeda ei saa. Juba “Plastmassist südamega madonnast” võib leida vägagi otsekoheseid ja selgeid poliitilisi positsioneeringuid, näiteks (lk 18-19): “Nagu teada, saavutas Itaalia Kommunistlik Partei viimastel valimistel suure võidu. Kommunistide poolt hääletas iga neljas Itaalia kodanik. Itaallaste nihe vasakule on seaduspärane nähtus. Rahvamassid ei saa ega taha leppida kristlik-demokraatliku partei avantüristliku poliitikaga – see on kuulumine NATO agressiivsesse blokki ja raketibaaside olemasolu Itaalia territooriumil, mille tulemusena Itaalia kohale on tõusnud surmaoht. Teisalt on valitsuse autoriteet rahva silmis ka langenud sellepärast, et paljudesse viimasel aja sagenenud riigivarguste afääridesse ja muudesse räpastesse tehingutesse on segatud tuntud poliitikamehed.
Ühtki ausat itaallast ei saa jätta ükskõikseks mafia soosimine valitsuse poolt, põllumajanduse laostumine, arveteõiendamine demokraatlikest meeleavaldustest osavõtjatega.
Itaalia kommunistid seevastu tõstatavad loosungeid, mis on edasiviivaks jõuks nii sise- kui välispoliitilise olukorra reguleerimisel. Need on võitlus rahu eest, raketibaaside likvideerimine, Saksa Demokraatliku Vabariigi tunnustamine, frankistliku Hispaania isoleerimine. Sisemiste reformidena esitavad kommunistid rahva olukorda sisuliselt kergendavaid ettepanekuid. Nendeks on tootmise demokraatlik planeerimine, põllumajandussaaduste turu taastamine, farmaatsiatööstuse võõrandamine, samuti linnaehituseks vajalike maa-alade natsionaliseerimine, et töölised pääseksid spekulatiivsete korteriüüride maksmisest eraomanikele.
Kommunistliku partei laiahaardeline programm näeb muuhulgas ette ka keskaegse tsiviilkoodeksi muutmise, mis oma puritaanlike seadustega põhjustab palju tuska kaasaegsele itaallasele. Nii näiteks on Itaalias seniajani keelatud abielulahutused.
Katoliku kirik ja kehtiv seadusandlus on itaallasi sajandeid kasvatanud variserluse vaimus, millele nagu ikka on eriti vastuvõtlikud olnud väikekodanlikud kihid. Nii näiteks…” Jne. Jne.
See oli kindlasti väga ajastutruu. 1948–1987 tuli Itaalia Kommunistlik Partei nii parlamendi alamkoja kui ka ülemkoja valimisel kümme korda järjest teiseks (võitsid alati kristlikud demokraadid), kuid ei pääsenud enam kunagi valitsusse, kust see oli 1947. aastal USA survel minema aetud (ameeriklased seadsid Marshalli plaani raames Itaalia majandusliku abistamise eeltingimuseks kommunistide tõrjumise). Samas ei erine see poliitiline seisukohavõtt sisuliselt nendest, mida võib kohata ka näiteks Max Laossoni samast ajajärgust pärit reisikirjas “NATO-blokk turisti bloknoodis” (1962).
Promet, Parve, Beekmanid ja Laosson mängisid oma reisikirjadega vastuolulist rolli selles mõttes, et kui ühest küljest tõstsid nad rõhutatult esile kapitalistliku elukorralduse negatiivseid külgi, et jätta lugejatele justkui mulje nõukogude süsteemi paremusest, siis teisest küljest tõid raudse eesriide taha ikkagi ju teateid elust läänemaailmas, millega suurem osa siinsetest inimestest isiklikult tutvuda ei saanud. Eks see olnud ka põhjus, miks neid raamatuid varjamatust ideoloogilisest kallutatusest hoolimata toona Eestis üsna agaralt loeti.
Mitte ainult kirjanik, vaid ka filmioperaator ja stsenarist
Aimée Beekman on tänapäeval tuntud eelkõige kirjanikuna, kuid ülikoolis õppis ta Moskvas hoopis kinematograafiat (lisaks muidugi marksismi-leninismi aluseid, poliitökonoomiat jms. sel ajal kohustuslikke aineid). Pärast instituudi lõpetamist (1956) töötas ta mõned aastad operaatorina Tallinna Kinostuudios (Tallinnfilmiks nimetati see ametlikult ümber alles 1963. aastal, kuigi seda nimetust kasutati juba varem), kus väntas valmis näiteks Eesti esimese nukufilmi “Peetrikese unenägu” (1958), aga ka “Nõukogude Eesti” ringvaateid.
Raske haiguse (tuberkuloos) tõttu pidi ta sellest füüsiliselt raskest ja kurnavast tööst loobuma, kirjutades seejärel abikaasaga koos stsenaariumi (1960) mängufilmile “Ühe küla mehed” (1961), mis jõudis Eestis kinodesse 1962. aasta veebruaris. See oli Tallinna Kinostuudios esimene mängufilm, mis tehti kohalike autorite originaalstsenaariumi järgi. Ühtlasi režissöör Jüri Müüri ning operaatorite Jüri Garšneki ja Harry Rehe diplomitöö samas Üleliidulises Riiklikus Kinematograafiainstituudis, mille oli lõpetanud Beekman.
“Film näitab Eesti kalureid, kes kogemata Soome rannas randuvad. Stalinistlikud ajad on läbi, lugu, mis veel kümme aastat tagasi oleks lahendatud skemaatiliselt, näeme nüüd märksa inimlikumas võtmes. Tollase vaataja jaoks üllatuslikult ei sundinud filmi autorid publikut pooli valima ega tegelenud mõõdutundetult kapitalismi kriitikaga,” kirjutas selle kohta Kristiina Davidjants oma raamatus “Eesti filmi 100 aastat” (2019).
Panen siia vahele aga ka ühe 1962. aastal ajalehes Eesti Meremees avaldatud filmikommentaari, mis annab selle filmi sisust veidi täpsema ettekujutuse.
Lühidalt: Eesti kalurid satuvad tormiga Soome randa, kus nende juurde saabub samast külast pärit väliseestlane, kes meelitab mehi jääma kapitalistlikku maailma, kuid lõpuks pöörduvad nad siiski tagasi oma armastatud kodumaale ehk Nõukogude Eestisse. Minu meelest ei saa kuidagi väita, et selles süžees ei sisaldu mingit poliitilist seisukohavõttu. Tegemist on sisuliselt ikkagi teosega, mis peab sisendama publikule, et parem on elada nõukogudemaal kui põgeneda üle mere “vabasse maailma”.
NSV Liidus valitsenud ideoloogia kohaselt oli kapitalismi üldkriisi üheks osaks kriis filmitööstuses, mida Beekman kirjeldas “Plastmassist südamega madonnas” järgmiselt (lk 45): “Eks kapitalistliku maailma filmikriis anna tunda ka Itaalia filmitööstuses. Küll püütakse publikut haarata superkolossaalsete lavastustega ajaloolistel teemadel, küll tehakse “alasti” ja “poolalasti” linte, küll vähenõudlikke komöödiaid, kus “nalja” pakutakse arvestusega, et vaatajal puuduvad ajud, see-eest on aga hästiarenenud kõhumusklid. Ent kinod püsivad katastroofiliselt tühjadena, ehkki siin on inimeste mugavustele mõeldud, ei puudu isegi tuhatoosid käepidemetes või seljatugedes. Pealegi töötavad kõik kinod “non-stopina”, astu sisse ja vaata filmi või kolm korda järjest, seansi algust pole vaja oodata.
Loomulikult pole filmitööstuse kriis absoluutne. See on keeruline nähtus, kus ei puudu uute annete esilekerkimine, uute suundade tekkimine annab teinekord isegi äärmiselt huvitavaid teoseid, mis – paraku – tihtipeale kaovad massproduktsiooni ilmetusse üldpilti. Meil Nõukogude Liidus püsib Itaalia filmikunstist väga hea mulje tänu sellele, et omandatakse suurte meistrite väljapaistvaid töid. Aga Itaalias endas, kus igapäevane, ühetooniline erootikat ja õudust pakkuv programm jätab vaataja kunstilisest elamusest ilma – seal jäävad kinod tühjaks ja lakatakse armastamast filmikunsti. Raske on ju programmi sõkalde hulgast seda iva tabada, eriti kui filmiprahti enamasti agaramalt reklaamitakse.
Sõitsin Itaaliasse kindla kavatsusega vaadata mõnda Antonioni filmi, aga ei üheski linnas, kus viibisime, ei jooksnud üheski kinos selle kiiresti maailmakuulsaks saanud režissööri ükski film.”
Beekman käis Itaalias NSV Liidu filmitöötajate turismigrupi koosseisus 1962. aasta detsembris. Ilmselt lootis ta näha seal Antonioni “Varjutust” (1962), mis jooksis Eestis kinodes alles 1966/67, kuid see oli langenud siis Itaalias katoliku kiriku survel tsensuuri hambusse just väidetavalt liigse seksuaalse vabameelsuse tõttu. Stiilinäide allpool.
Beekman jätkas (lk 45-46): “Ent just tänu kodumaal nähtud Itaalia filmidele muutus see raskete sisemiste probleemidega maa kiiresti südamelähedaseks. Vaatasime nagu haruldust Naapoli sadamat piiravat malmvõret, mis lahutas meeleheitel Anna Zaccheod armastatud inimesest. Ferrarast läbi sõites ahmisime pilkudega paika, mis on ülihästi meeles suurepärasest filsooofilisest filmist “1943. aasta pikk öö”. Kindlusemüüri ees kinnine kivibarjäär, kus koidikul toimus mahalaskmine, üle tänava sammaskäik, selle kohal žalusii taga aken, milles me lausa otsisime liikumisvõime kaotanud mehe kahvatut nägu. Või Hispaania väljak Roomas, mis tuttav pole mitte niivõrd selle põgusast külastamisest, kuivõrd filmist “Neiud Hispaania väljakult”.
Selliseid filmidest mällusööbinud paiku on Itaalias igal sammul. Ehkki giid väldib meeleheitliku järjekindlusega Itaalia siseelu teravate vastuolude puudutamist, toovad need filmidega seotud kohad taas silme ette neorealistide halastamatud teosed. Nii rändab sinuga koos mööda Itaaliat itaallaste valu ja võitlus. Vaatamata sellele, et Itaalia vitriinsilmad on üpris muretud ja kergemeelsed.
Itaalias vaatasime samuti üht ameerika filmi, kõmutekitanud Nabokovi romaani “Lolita” ekraniseeringut.” Järgneb pikk ümberjutustus (poolteist lehekülge) selle filmi sisust. Beekmani kokkuvõtte: “Kogu see ilgus on andeka režissööri Stanley Kubricki poolt lavastatud täiesti ühese eesmärgiga: tekitada sensatsiooni, võita vaatajaskonda, tõusta maailma filmikunsti esiritta. Kuid Kubrick arvestas viltu. 1962. aasta Veneetsia filmifestivalil sai “Lolita” ja selle läbi üldse räpane patoloogia kunstis täieliku fiasko osaliseks.”
Sama võtet n-ö manduva lääne kultuuri tutvustamiseks oli kasutanud Laosson, kes viibis Itaalias 1961. aasta mais. Tema kirjutas: “Millised tendentsid valitsevad kodanlikus filmikunstis? Kõiki neid määratleda turistlike muljete põhjal on võimatu, kuid arvan, et ühte ja kõige olulisemat neist saab hästi iseloomustada filmi abil, mida nägime Itaalias.
Itaalia filmikunst on meile ammu tuttav heast küljest – terve seeria selle neorealistlikke ja realistlikke filme on jooksnud ka Nõukogude Eestis. Repertuaar aga, mida pakkusid Rooma kinod maikuus, meenutas mingit ameerika filmide festivali. NATO ei tähenda ju ainult sõjalist blokki Ameerika Ühendriikide juhtimisel, vaid dollarimaa hegemooniat ka teiste suhete alal seespool seda blokki. Kas seda tingis “kultuuriliste suhete” arendamise plaan Itaalia ja USA vahel või lihtsalt Itaalia kinotööstuse kapituleerumine võimsate Hollywoodi kontsernide ees, on ükskõik, kuid Rooma kinoreklaam kirendas indiaanlastest ja kauboidest, surmahirmus virildunud lõustadest, laskevalmis või tulistavatest revolvritest, alasti või poolalasti kaunitaride väljakutsuvatest poosidest ja igasugustest fantoomidest. Lähemal vaatlusel võis ühel või teisel afišil küll silmata itaalia artistide ja lavastajate nimesid, kuid see ei suutnud meis kustutada muljet itaalia kino amerikaniseerumisest. Mitte ainult siin, vaid kõigis NATO maades kaevatakse kino ja televisiooni amerikaniseerumise üle.
Hotelli administraatorid, keda palusime juhatada meile vaatamiseks korralikku filmi, ei söendanud meile soovitada ühtki kinos parajasti näidatavatest.
Otsustasime vaadata filmi, mille üheks peaosaliseks oli Frankenstein. Kohtumisest selle juba kodanliku Eesti päevist tuttava monstrumiga lootsime võrdlusmaterjali ameerika kinokunsti arengu kohta. Selgub, et Frankenstein on tänini jäänud ameerika filmi üheks kandetalaks.” Järgnes pikk ümberjutustus filmi sisust. “Film lõpeb Frankensteini jäämisega laboratooriumi rusude alla… (Kuid Frankenstein ei hävi – ta ei saa niipea hävida, kinokontsern vajab seda monstrumit ju veel kümnetes järgmistes filmides.),” kirjutas Laosson. “Näib tõepoolest, et see kuju on paljudele vaatajaile midagi rohkemat kui mehaaniline robot, et ta on saanud teatud tsivilisatsiooni, hingetu tsivilisatsiooni sümboliks, tsivilisatsiooni, mis muserdab selle kandjat ja loojat, on võimeline lömastama lihtsat inimest.”
Ühest küljest ideoloogiliselt täiesti selged hoiakud, aga teisest küljest pikad ümberjutustused teostest, mis jõudsid laiema publikuni Eestis alles palju aastaid hiljem. Kas Beekmani reisikiri oli mõjutatud Laossoni omast ja kui palju oli sellistes hoiakutes siis siirast usku, kui palju topeltmõtlemist – sellistele küsimustele Hiiemäe raamatust vastust ei leia, seal libisetakse neist mööda. Antonionit ei ole seal üldse mainitudki ja nii ei saa ka näiteks vastust küsimusele, mida arvas või arvab Beekman tema peagi järgnenud ingliskeelstest filmidest nagu “Blow-Up” (1966) ja “Zabriskie Point” (1970).
Lühidalt: ladusalt kirjutatud, kergesti loetav raamat. Tuleb lihtsalt arvestada sellega, et paljudele küsimustele, mis võivad tekkida Beekmani enda teoseid lugedes (alates tema esimesest raamatust, reisikirjast “Plastmassist südamega madonna”), ei pruugi sellest vastuseid leida.
Giuliano da Empoli (sünd. 1973) oli Itaalias ja Prantsusmaal tuntud tegelane juba ammu enne seda, kui eelmisel aastal ilmus tema debüütromaan “Kremli võlur”, millest kujunes mitmeid mainekaid kirjandusauhindu võitnud ja laialdast rahvusvahelist poleemikat tekitanud bestseller.
Õigusteadust ja politoloogiat õppinud da Empoli on mõttekoja Volta tegevjuht ja võrdleva poliitika professor Pariisi Poliitikauuringute Instituudis (Sciences Po). Ta on teinud juba eelmisest sajandist alates regulaarselt kaastööd suurtele Itaalia ajalehtedele, juhtinud raadios iganädalast jutusaadet ning esinenud kommentaatorina sageli ka televisioonis. Avaldanud varem tosinkond raamatut ühiskonna, poliitika, majanduse jms. teemadel.
Tegevpoliitika ei ole talle samuti võõras. 2006–2008 oli ta kultuuriminister Francesco Rutelli nõunik. Rutelli, kes oli olnud varasemalt (1993–2001) ka Rooma linnapea, oli siis ühtlasi Itaalia asepeaminister ning esindas 2006. aastal võimule tulnud vasaktsentristlike jõudude ühenduses tsentristlikku, sotsiaalliberaalset suunda. 2009–2012 oli da Empoli Firenze abilinnapea kultuuri alal. Firenze linnapeaks oli sel ajal Matteo Renzi. 2014–2016, kui Renzi oli Itaalia peaminister, oli da Empoli tema poliitiline nõunik.
“Kremli võluri” peategelase Vadim Baranovi, kelle jutustusena suurem osa sellest teosest on esitatud, silmnähtavaks prototüübiks on üldiselt tunnistatud Vladislav Surkov, kuid tegemist on siiski ilukirjandusliku kujuga, kellesse autor on pannud ilmselt ka omajagu ennast. Vähemalt aitab tema enda taust mõista, miks “Kremli võlur” on just selline ning miks see pälvis eelmisel aastal ilmudes nii suurt tähelepanu, et isegi Prantsusmaa peaminister Élisabeth Born kutsus pärast selle lugemist da Empoli endaga lõunatama.
Kriitikud: suhtumine Putinisse on liiga mõistev
Lisaks ohtratele kiidusõnadele on raamat pälvinud siiski ka rohkem või vähem kriitilist vastukaja, milles autorile heidetakse ette ebatäpsusi ja/või Kremli maailmapildi ebakriitilist esitamist. Kardetakse, et see võib mõjutada näiteks Prantsusmaa poliitikat Ukraina suhtes.
Mina kaldun nõustuma professor Marek Tammega, kes märkis Eesti Ekspressile antud kommentaaris, et see romaan avab Putini ajastut n-ö seestpoolt ning päris õnnestunult. “Sealjuures kriitiliselt positsioonilt, nii et kindlasti ei saa teost ühestki otsast pidada Putini-meelseks,” kinnitas Tamm.
Da Empoli ise on pidanud vajalikuks märkida, et “romaan on saanud inspiratsiooni reaalsetest sündmustest ja isikutest, kelle eraelu ja kõne on autor välja mõelnud. Sellele vaatamata on tegu autentse Venemaa ajalooga.”
Oma nime all esinevad kõnealuses teoses Vladimir Putin, Boriss Berezovski, Mihhail Hodorkovski, Garri Kasparov, Eduard Limonov, Igor Setšin, Jevgeni Prigožin, Aleksandr Zaldostanov ja mitmed teised. Peategelane Baranov, kes oli osalusvaatluse teel tunnistajaks sellele kuidas Putin pukki pandi ning kuidas toimus võimuvertikaali ehitamine, meenutab (prantsuse keelest tõlkinud Kaia Sisask):
“Just siis hakkasin ma kahtlustama, et Putin kuulub nende hulka, keda Stanislavski nimetas suurteks näitlejateks. Näitlejaid on nimelt kolme liiki. Esimestel on vaistlik anne ja kui näitleja on vormis, suudab ta publikut köita, aga mitte halbadel päevadel – siis muutub ta õõnsaks ja tüütuks. Selline näitleja võib ainuisikuliselt hävitada kogu etenduse. Teine liik on metoodiline näitleja, kes õpib, teeb hingamisharjutusi, veedab öid harjutades žeste ja intonatsioone. Tema on eelmise vastand, teda vaadates ei tunta suuri tundeid, aga ta ei valmista ka pettumust. Ta teeb alati seda, mida vaja, ja tema muutumatutele klišeedele võib loota igas olukorras. Putin pole ei üks ega teine. Nagu kõik suured poliitikud, kuulub ta kolmandasse liiki: näitleja, kes lavastab ennast ise, kellel pole vaja mängida, sest ta on oma rolliga niivõrd kokku kasvanud, et näidendi intriig on muutunud tema enda looks, see voolab tema soontes.” (lk 96–97) Hiljem jõuab jutustaja siiski järeldusele, et Putin on midagi hoopis muud, mitte näitleja.
Tasub märkida, et “Kremli võlur” ilmus prantsuse keeles juba eelmise aasta aprillis ning on kirjutatud enne veebruaris toimunud sõjategevuse eskaleerumist Ukrainas. Usun, et praegu valmides oleksid autori rõhuasetused selles kohati veidi teistsugused. Samas on see sõda aga aidanud muidugi kaasa teose tähelennule, suurendades lääneriikides huvi Venemaa ja Kremlis valitsevate mõttemallide vastu.
Kriitikute peamine etteheide on see, et “Kremli võlur” näib toetavat käsitlust, mille kohaselt Putin on olnud Venemaal stabiilsuse tagaja. Da Empoli lähenemist aitab ehk mõista tõsiasi, et tema isa Antonio sai 1986. aastal haavata vasakäärmuslike kommunistide korraldatud atentaadikatses. Antonio da Empoli koordineeris Bettino Craxi valitsuse juures tegutsenud majandusekspertide tööd, mängides vasakäärmuslaste arvates keskset rolli selle nn. kodanliku valitsuse majanduspoliitika kujundamisel. Giuliano da Empoli vanaisa Attilio da Empoli (1904–1948) oli samuti silmapaistev majandusteadlane. Fašistide valitsusajal kuulus ta 1934–1943 Itaalia parlamenti, aga osales samas ka ohvitserina sõjakäikudel Etioopias ja Kreekas. Itaalia okupeerimist Saksamaa poolt ta 1943. aastal ei toetanud, vaid ühines peagi hoopis vastupanujõududega – tänu sellele ei rakendatud tema suhtes pärast sõda varasema poliitilise tegevuse eest mingeid sanktsioone, vaid temast sai hoopis Napoli Ülikooli majandusprofessor.
Itaalia poliitikutest on “Kremli võluris” mainitud küll näiteks Silvio Berlusconit, kuid Itaaliast selles otseselt palju juttu ei ole. Samas sarnaneb peategelane Baranov oma taustalt ehk päritolult minu meelest isegi rohkem da Empoli kui Surkoviga. Nii et mingis mõttes on see kohati nagu vene oludesse kantud itaalia lugu, kus otseselt öeldu taga peitub tohutult alltekste ning tõsielust pärit faktid põimuvad kõige pöörasemate väljamõeldistega.
Ühe tegelase juured ulatuvad isegi Eestisse
“Tema vanemad olid hipid. Ka meil leidus hipisid, kas teate. Tema ema oli Eestist. Seal sai vaadata Soome televisiooni, uued moed jõudsid sinna kiiremini. Mingil kontserdil Smolenski lähedal oli ta kohanud ühte muusikut, nad meeldisid teineteisele ja sigitasid Ksenja. Armastuse laps, olid nad talle öelnud. Siis oli kumbki oma teed läinud. Ksenja kasvas üles, hääletades emaga ühest kohast teise, mingist laagrist mingile kogunemisele, sellesse või tollesse kooli, kui üldse, ja seda kõike inimeste alatise hukkamõistva pilgu all ning kainet mõistust trotsides. Ainsad stabiilsushetked olid need, kus ema jättis ta vanavanemate hoolde, et vabamalt oma tujusid järgida.” (lk 48–49)
Ksenja, kelle loomisel da Empoli on saanud vist inspiratsiooni Terje Toomistu filmist “Nõukogude hipid”, mis vahepeal rahvusvaheliselt (sh. Itaalias) festivalidel laineid lõi, on selles loos tähtsaim naistegelane, omamoodi femme fatale, kes figureerib vahepeal koguni Mihhail Hodorkovski (väljamõeldud) abikaasana.
“Kremli võluri” kõige ebausutavamaks kohaks on mõned kriitikud pidanud esimest peatükki, kus varjunime all esinev Baranov, kes säutsub sotsiaalmeedias tsitaate Jevgeni Zamjatini romaanist “Meie”, vastab Zamjatini kohta uurimistööd kirjutavale prantslasele, kes on vastanud ühele tema säutsule omapoolse tsitaadiga, ning see jutt viib nende kohtumiseni. Ebausutav on muidugi see, et Surkov kellelegi sedasi südant hakkaks puistama, nagu Baranov seda teeb, aga see Zamjatini kaudu ühenduse saavutamine ei ole minu meelest üldse ebarealistlik. Näiteks Kaur Kenderi avalikule kirjale Surkov ju kunagi vastas.
Äsja kaitsepolitsei peadirektori ametikohalt vabanenud Arnold Sinisalu ütles nüüd sel puhul Eesti Päevalehele antud intervjuus, et Zamjatini “Meie” on tema arvates isegi parem kui George Orwelli “1984” (Sinisalu komistas kunagi doktoritööd kirjutades Orwelli mälestuste peale, millest luges, et oma romaani loomiseks sai ta inspiratsiooni Zamjatini teosest; küsimuses paluti nimetada teoseid, mis on teda mõjutanud). Võime tõlgendada seda siinkohal varjatud soovitusena lugeda ka da Empoli romaani, aga ühtlasi kinnitusena, et Zamjatini “Meie” on kood selle mõistmiseks.
“Alati tuleb vaadata asjade päritolu. Kõik tehnoloogiad, mis viimastel aastatel meie ellu on tunginud, on sõjaväelist algupära. Arvutid töötati välja Teise maailmasõja ajal vaenlase koodide lahtimuukimiseks. Internet suhtlemisvahendiks tuumasõja olukorras, GPS lahinguüksuste lokaliseerimiseks, ja nii edasi. Need kõik on kontrollitehnoloogiad, loodud orjastama, mitte vabastama. Ainult jõuk LSD-uimas kalifornialasi võis olla piisavalt segi, et arvata, et sõjaväelaste leiutatud masin võib edendada emantsipatsiooni. Ja neid uskujaid oli palju. Aga nüüd on kõik selge, kas pole?” (lk 224)
