Iseseisvate riikide sündimiseni viib sageli pikem protsess, mida ei saa taandada vaid ühele päevale. Nagu Eestis, nii on ka Lätis pakutud riigi nö. tegeliku iseseisvuspäevana välja teisi kuupäevi.
Eestis on vaieldud palju selle üle, kas Eesti iseseisvuspäevaks tuleks lugeda 1918. aasta 21., 23. või 24. veebruar või hoopis 1917. aasta 15. (ukj. 28.) november, mil Eestimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu kuulutas ennast ainsaks kõrgema võimu kandjaks Eestis.
Need vaidlused ei ole veel praegugi täielikult vaibunud, kuid kuuluvad nüüd pigem ajaloolaste ja juristide erialase kiibitsemise valdkonda. Selge on see, et Eesti Vabariigi aastapäeva jäädakse tähistama 24. veebruaril, sest selline on juba väljakujunenud traditsioon. Pealegi, millisest kuupäevast ka ei räägitaks, nii või teisiti jäi sellest veel kaua aega Eesti reaalse iseseisvuse saavutamiseni.
Lätis tähistatakse iseseisvuspäevana 18. novembrit. Lätis nimetatakse seda ametlikult tegelikult Läti Vabariigi väljakuulutamise päevaks. Vahe pole esmapilgul suur, kuid on märkimisväärne, viidates sellele, et iseseisvumine ei alanud vabariigi väljakuulutamisega.
Läti alade ühendamine ei õnnestu
Vene impeeriumis oli tänapäeva Läti ala jagatud kolme kubermangu vahel: Kuramaa, Liivimaa ja Vitebsk. 1917. aasta veebruarirevolutsiooni järel läks Põhja-Liivimaa ehk Lõuna-Eesti kokku Eestimaa kubermanguga. Paljud lätlased soovisid samuti endi asualade ühendamist, aga liikumine selles suunas kulges vaevalisemalt, kuigi esimene vastav eelnõu esitati Venemaa Riigiduumale juba enne maailmasõda.
1917. aasta kevadel toimus eimene Latgale lätlaste kongress (Latgale kuulus siis Vitebski kubermangu alla), kus kuulutati, et Latgale, Liivimaa ja Kuramaa lätlased on üks rahvus ning Latgale tuleb ühendada teiste lätlaste asualadega. Ühtlasi valiti Latgale Ajutine Maanõukogu, mis pidi kohapeal võimu üle võtma. Venemaa Ajutine Valitsus seda paraku legitiimseks omavalitsusorganiks ei pidanud.
Kuramaa oli juba 1915. aastal okupeeritud Saksa vägede poolt, kuid enne nende saabumist oli suur osa sealsetest elanikest evakueeritud. Nii avanes nendegi esindajatel võimalus valida Kuramaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu. See oli Venemaa Ajutise Valitsuse silmis küll heas kirjas, aga ei omanud kontrolli mingi territooriumi üle. Kuramaa kubermanguvalitsus, mis tegeles evakueeritute probleemidega, tegutses alguses Tartus, hiljem Kaasanis.
Liivimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu kutsus 1917. aasta suvel, kui oli juba moodustatud autonoomne Eestimaa kubermang, tähtsamate ühiskondlike organisatsioonide esindajad suurele konverentsile Läti autonoomia arutamiseks, mille poolt vastuvõetud deklaratsioonis märgiti: “Läti rahval, nagu kõigil teistel rahvastel, on õigus täielikule enesemääramisele.”
Esialgu seadsid lätlastest poliitikud 1917. aastal sihiks läti alade ühendamise föderatiivse Venemaa (demokraatliku vabariigi) koosseisu kuuluvaks autonoomseks osariigiks. Venemaa Ajutine Valitsus oli tõrges, kuid käes oli kiirete muutuste aeg – arvati, et kolme ajutise maanõukogu ühendamise kaudu õnnestub lõpuks siiski eesmärgini jõuda.
Kriipsu tõmbas neile plaanidele peale Riia okupeerimine sakslaste poolt 1917. aasta septembris, millega hakkas kaduma lootus, et Venemaa võib sõja võita. Tuli leida uus tee.
Valkas pannakse alus Läti omariiklusele
Oktoobris kogunesid Peterburis läti demokraatlike erakondade esindajad, kes otsustasid moodustada Ajutise Läti Rahvusnõukogu, mille avakoosolek pidi toimuma 11. novembril Valmieras. Kuna vahepeal puhkes oktoobrirevolutsioon, lükati see edasi 16. (ukj. 29.) novembrile ja Valka, kus enamlaste mõju oli siis väiksem.
Rahvusnõukogu esimene istungjärk toimus 16.-19. novembril (ukj. 29. novembrist 2. detsembrini) 1917. Sinna olid kutsutud kõigi ajutiste maanõukogude, läti sõdureid ja põgenikke ühendavate organisatsioonide ning poliitiliste erakondade esindajad. Läti enamlaste keskkomitee ning Liivimaa Maanõukogu, kust kodanlike erakondade esindajad oktoobris lahkusid (sellega langes see täielikult enamlaste kontrolli alla), keeldusid küll osalemisest, kuid saatsid oma vaatlejad.
Valkas otsustati, et Rahvusnõukogu peamisteks ülesanneteks on kutsuda kokku Läti Asutav Kogu, koostada autonoomiaseaduse eelnõu, ühendada lätlaste asualad ning jagada informatsiooni välisriikidele. Rahvusnõukogu kuulutas ennast ühtlasi 19. novembril (ukj. 2. detsembril), kuni Läti Asutava Kogu kokkuastumiseni, ainsaks ja täieõiguslikuks lätlaste ja Läti elanike kõrgeimaks esindajaks.
Välisriikide poole tehtud pöördumises väljendati protesti Läti alade jagamise, eriti Kuramaa või kogu Läti mingis vormis Saksamaaga ühendamise vastu, ning kuulutati, rahvaste enesemääramisõigusele tuginedes, et “Läti, mille koosseisu lähevad Liivimaa, Kuramaa ja Latgale, on autonoomne riik, mille seisundi, suhted välismaailmaga ja sisemise korralduse määrab selle Asutav Kogu ja rahvahääletus.”
Päris iseseisva riigi väljakuulutamist küll veel otseselt ei toimunud, aga Lätis leidub ajaloolasi, kelle arvates tuleks just 19. novembrit või uue kalendri järgi 2. detsembrit lugeda riigi sünnipäevaks. Seda enam, et samas loodi Rahvusnõukogu juhatuse alluvusse siis kaheksa ametkonda, mis pidid baseeruma Valkas. Ainult välisamet otsustati avada Peterburis, lähemal teiste riikide saatkondadele. Samuti otsustati saata välja välisdelegatsioon, et hakata looma diplomaatilisi kontakte.
19. detsembril (ukj. 1. jaanuaril 1918) keelustasid Läti enamlased küll Rahvusnõukogu tegevuse, kuid selle juhatuse koosolekud jätkusid Valkas ühes erakorteris. Rahvusnõukogu teine istungjärk toimus 15.-18. (ukj. 28.-31.) jaanuaril 1918 Peterburis.
Peterburis kuulutatakse välja Läti iseseisvumine
17. (ukj. 30.) jaanuaril kiideti pärast pikki vaidlusi häältega 23 poolt ja üks vastu heaks resolutsioon, millega Rahvusnõukogu, tuginedes rahvaste enesemääramisõigusele, “tunnistab, et Lätist peab saama iseseisev, demokraatlik vabariik, mis ühendab Kuramaa, Liivimaa ja Latgale; protesteerib igasuguste katsete vastu Lätit jagada, rõhutades eriti, et läti rahva esmane ja järjekindel nõudmine on Läti territoriaalne ja etnograafiline jagamatus.” Leidub neid, kelle arvates on just see Läti tõeline iseseisvuspäev.
Brest-Litovski rahulepingu sõlmimise järel saatis Rahvusnõukogu aprillis Saksamaa riigikantslerile Georg von Hertlingile ametliku kirja, milles viitas, et oli langetanud 30. jaanuaril (vahepeal võeti kasutusele uus kalender) otsuse Läti iseseisvumise kohta. Rahvusnõukogu taotles võimu üleandmist endale Läti aladel Kuramaal, Liivimaal ja Latgales.
Kuna sakslased seda taotlust ei rahuldanud, otsustati 26.-28. juunil 1918 Peterburis toimunud Rahvusnõukogu kolmandal istungjärgul pöörduda Euroopa ja USA rahvaste ja valitsuste poole palvega, et nad toetaksid Läti iseseisvumist. 23. oktoobril saavutaski Läti välisameti juht Briti välisministri Arthur Balfouri de facto tunnustuse Läti iseseisvusele ning Rahvusnõukogule kui Läti valitsusele. Just Rahvusnõukogu välisameti baasil loodi hiljem Läti välisministeerium.
Samal kuul lasti Venemaal maha Rahvusnõukogu juhatuse esimees Jānis Palcmanis, kes oli vahistatud ilmselt juba veebruaris. Tema hukkamise rahvusvaheliseks taustaks oli augustis Berliinis sõlmitud Brest-Litovski rahulepingu täiendusleping, millega Saksamaa kohustus mitte toetama Nõukogude Venemaa suhtes vaenulikke jõude ning Venemaa loobus suveräänsetest õigustest Eesti ja Liivimaa üle ning kohustus mitte sekkuma nende siseasjadesse.
Iseseisvusmeelsed jõud koondatakse ühte
Samal ajal, kui Rahvusnõukogu tegutses Valkas (selle juhatus pidas seal kokku ligi poolsada koosolekut), Venemaa pealinnas Peterburis ning oma esindajate kaudu ka välisriikides, moodustati Saksa okupatsiooni ajal Riias põraandaalune demokraatlik blokk, mis ühendas sinna jäänud lätlastest poliitikuid eri erakondadest. See ühendus seadis samuti sihiks iseseisvuse saavutamise, pöördudes 1918. aasta oktoobris vastava taotlusega Saksamaa riigikantsleri poole.
Novembris, kui Saksamaa oli Läänerindel lüüa saanud, alustasid Rahvusnõukogu ja Riia demokraatlik blokk läbirääkimisi tegevuse koordineerimiseks. Läti tulevase riikliku korralduse osas ei suudetud kokkulepet saavutada (sotsiaaldemokraadid tahtsid sotsialistlikku riiki, teistele ei olnud see vastuvõetav), aga 17. novembril toimunud koosolekul lepiti kokku moodustada Rahvanõukogu nime kandev ajutine parlament.
Järgmisel õhtul, 1918. aasta 18. novembril leidiski ühes Riia teatrihoones viimaks aset Läti riigi pidulik väljakuulutamine Rahvanõukogu poolt, mis oli nüüd kõrgeima võimu kandjaks Lätis. Istungit juhatas Gustavs Zemgals (Läti Radikaaldemokraatlik Partei), kes oli juhtinud Rahvusnõukogu läbirääkimisi demokraatliku blokiga. Ametisse nimetati ajutine valitsus, mille juhiks sai Kārlis Ulmanis (Läti Talurahva Liit), kes oli olnud üks demokraatliku bloki eestvedajatest.
18. novembrit hakati tähistama Läti Vabariigi aastapäevana, sest just sel kuupäeval kuulutati see riik 1918. aastal Läti pealinnas Riias pidulikult välja. Varem ei olnud kõik ka veel veendunud, et õige hetk on käes. Näiteks jaanuaris Peterburis vastuvõetud resolutsioonile hääletas seetõttu vastu Jānis Zālītis (Läti Radikaaldemokraatlik Partei), kellest sai hiljem Läti esimene kaitseminister. Kuid suur töö oli iseseisvuse nimel tehtud juba varem; sisuliselt alustati sellega Valkas.
Artikkel ilmus 14. novembril 2018 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.
