Rubriik: poliitika

Briti liberaalid valisid uue juhi

Samal ajal, kui Briti konservatiivid kogu maailma silme all üksteisel kõrisid läbi närisid, valisid endale uue juhi ka liberaaldemokraadid. Nende muljetavaldavalt viisakad sisevalimised olid täielikus kontrastis tooride kodusõjaga.

Esimese maailmasõja lõpuni olid liberaalid Suurbritannias üks juhtivatest poliitilistest vooludest. Hääleõiguse ulatuslik laiendamine viis seejärel Tööpartei esiletõusuni. Liberaalid taandusid kolmandaks jõuks.

1980-ndatel andis kõvasti hoogu ühinemine Tööparteist eraldunud Sotsiaaldemokraatliku Parteiga (selle moodustasid need, kelle hinnangul oli Tööpartei kaldunud liiga vasakule), kuid positsiooni üldises pingereas see ei parandanud. Võim oli riigis ikka kas konservatiivide või leiboristide käes.

Suur läbimurre näis lõpuks saabuvat 2010. aastal. Erakond Liberaaldemokraadid, mis sündis juba mitukümmend aastat varem Liberaalse Partei ja sotside ühinemisel, sai siis üldvalimistel oma ajaloo parima häältesaagi – 23% häältest – ning pääses esmakordselt valitsusse.

Konservatiivide väiksema partnerina tuli neil paraku neelata alla poliitilisi kompromisse, mis ei olnud valijatele vastuvõetavad (britid on harjunud üheparteiliste valitsustega). 2015 ja 2017 jäid liberaalid parlamendivalimistel neljandaks (neist läks ette ka vasaktsentristlik Šoti Rahvuspartei), saades vastavalt 7,9% ja 7,4% häältest. See oli häving, millest taastumist ennustasid neile vähesed.

Liberaalide uus tõusulaine

Riigi juhtimiseks loodud koalitsioon konservatiividega tõi liberaalidele väga ränki lüüasaamisi ka kohalikel valimistel. 2014. aasta eurovalimistel saadi kõigest 6,6% häältest, mis andis neile ainult ühe koha 73-st (kümme vähem kui viis aastat varem).

Tänavu tehti eurovalimistel seevastu oma ajaloo parim tulemus – 19,6% häältest ja 16 kohta. Sellise järsu tõusu põhjuseks oli eelkõige tõsiasi, et erinevalt konservatiividest ja leiboristidest on liberaalid selgelt Euroopa Liidust lahkumise vastu. Nemad ei ole selles küsimuses lõhestunud, vaid soovivad Suurbritannia jäämist Euroopa Liidu liikmeks.

Pärast eurovalimisi tehtud küsitlused näitavad, et liberaalid konkureerivad praegu konservatiivide, leiboristide ja Nigel Farage’i Brexiti Partei kõrval riigi populaarseima erakonna tiitlile. See on ühest küljest märk konservatiivide ja leiboristide enesehävitusliku tegevuse tulemuslikkusest, aga kinnitab teisest küljest siiski ka liberaalide tugevnemist.

Esmapilgul võib jääda muidugi arusaamatuks, miks erakond otsustas nüüd sellises olukorras juhti vahetada. Põhjus on selles, et viimased paar aastat liberaale juhtinud Vince Cable on juba vana mees (sünd. 1943), kes tuligi lihtsalt ajutiselt erakonnale appi.

Jo Swinsoni tähelend

Cable oli 2017. aasta parlamendivalimiste järel ainuke ametlikult liberaaldemokraatide juhiks kandideerinud isik. Sellest tulenevalt kuulutatigi ta automaatselt erakonna juhiks. Varem erakonna liikmete hulgas tehtud küsitlus näitas aga, et kõige populaarsem kandidaat oleks tegelikult Jo Swinson (sünd. 1980).

Swinson otsustas kandideerida 2017. aastal hoopis erakonna asejuhiks, leides, et see roll sobis talle sel hetkel paremini. Tallegi ei esitatud siis ühtegi vastaskandidaati.

Briti meedia spekuleeris juba toona, et Swinson ja Cable sõlmisid omavahel kokkuleppe, mille kohaselt annab Cable erakonna juhtimise mõne aasta pärast üle. Kumbki seda küll ei kinnitanud, aga Cable märkis siis, et “see on lihtsalt elu tõsiasi, et kui ma otsustan lasta mõne aasta jooksul kellegil teisel üle võtta, siis on temal ideaalne positsioon seda teha.”

Nüüd valitigi Swinson liberaalide juhiks. Tema kõrval kandideeris sellele kohale ka Ed Davey. Swinson sai 62%, Davey 38% häältest. Hääleõiguslikke liikmeid (hääletada saavad need, kes on tasunud liikmemaksu) oli erakonnal sel korral rekordiline arv. Välja saadeti 106075 valimissedelit. Hääli anti 76429. Valimisaktiivsus oli seega 72%.

Swinson sai erakonna liikmetelt suhteliselt tugeva mandaadi. 2015. aastal oli nende valimisaktiivsus 56%, 2007. aastal 64%, 2006. aastal 72%, 1999. aastal 62% ja 1988. aastal 72%. Kui on olnud ainult üks ametlik kandidaat, ei ole valimisi korraldatud. Nagu toodud arvudest nähtub, on erakonna liikmeskond praegu üsna aktiivne.

Eesmärk: võita üldvalimised

“Ma kandideerin liberaaldemokraatide juhiks, sest ma tõesti arvan, et me oleme oma poliitikas faasis, kus on olemas tohutu võimalus. On olemas ootus mõistuspärase poliitika, liberaalsete väärtuste ja kaasamise järele. Ja mina tahan, et me sellest võimalusest maksimumi võtaksime,” ütles Swinson mai lõpus oma kandidatuurist teatades.

“Me peame oma majanduse ümber kujundama ning me peaksime olema optimistlikud, sest me oleme keset tehnoloogilist revolutsiooni – me saame rakendada seda, et tegeleda nende väljakutsetega, millega me silmitsi seisame – vähendada süsihappegaasi heitkoguseid, võidelda haigustega ning kindlustada, et kõik saaksid majandusest kasu, jõuaksid elus edasi,” tutvustas ta enda prioriteete.

Davey, kes oli 2012–2015 energeetika ja kliimamuutuste minister, keskendus oma valimiskampaanias eelkõige kliimamuutustega võitlemisele. Swinson aga rõhutas ka seda, et tuleb kasutada võimalust laiendada liberaalse liikumise kandepinda.

“Ma seisan täna teie ees mitte lihtsalt kui Liberaaldemokraatide juht, vaid kui peaministrikandidaat. Minu ambitsioonidel meie erakonna jaoks, meie liikumise jaoks ja meie riigi jaoks ei ole mingit piiri,” kuulutas ta esmaspäeval oma võidukõnes. “Ma olen valmis viima oma erakonna üldvalimistele, ja need võitma.”

“Meie erakond on olnud Brexiti suhtes selgel seisukohal esimesest päevast alates. Meie usume, et Ühendkuningriigil on parim tulevik Euroopa Liidu liikmena. Ja seetõttu teen ma teie juhina kõik mis vaja, et peatada Brexit,” ütles ta samas.

Kas Ühendkuningriik on päästetav?

Eurovalimiste eel sai märgitud (15. mail 2019 Kesknädalas ilmunud artiklis “Suurbritannias on eurovalimiste peateema Brexit”), et Euroopa Liidust lahkumine ähvardab viia Ühendkuningriigi lagunemiseni ning teine euroreferendum võib näida sellises olukorras hea lahendusena. Suurteks murekohtadeks on seejuures nii Põhja-Iirimaa kui ka Šotimaa.

Šotimaalt pärit Swinson lubab võidelda just teise rahvahääletuse korraldamise eest. Ta on kuulutanud, et Šoti Rahvuspartei juhile Nicola Sturgeonile (kui Šotimaa esimesele naissoost valitsusjuhile) tuleks püstitada ausammas, kuid ei poolda Šotimaa iseseisvumist.

Swinsoni võitlus Suurbritannia jäämise eest Euroopa Liitu on sisuliselt ühtlasi võitlus Ühendkuningriigi püsimise eest. Teoreetiline võimalus näib selleks küll eksisteerivat, aga… tuleb taas korrata seda, mida sai rõhutatud juba enne eurovalimisi: brittide hulgas siiski laialdaselt levinud euroskepsise murdmiseks peaks ka Euroopa Liit muutuma lõpuks suunas, mille David Cameron kunagi välja pakkus. Oli suur viga, et teda siis teiste riikide poliitikute poolt tõsiselt ei võetud.

Artikkel ilmus 24. juulil 2019 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

EKRE kuldvõtmeke ei keera

Esindusdemokraatia täiendamine otsedemokraatlike mehhanismidega on põhimõtteliselt õige suund, kuid praegu koalitsioonilepingus kavandatud kujul on rahvahääletuste laialdasem võimaldamine praktiliselt kasutu.

Kui ma tegin 2012. aastal osalusveebi kaudu ettepaneku anda rahvale õigus rahvahääletuse algatamiseks, asus Riigikogu põhiseaduskomisjoni toonane esimees Rait Maruste (Reformierakond) seisukohale, et “põhiseaduse § 56 tagab rahvale kui kõrgema riigivõimu kandjale piisava võimaluse teostada oma võimu valides enda esindajad Riigikogusse, kes algatavad eelnõusid ning vajadusel ka rahvahääletusi.”

Vaid mõned päevad pärast Marustelt saadud vastust sai sotsiaalmeediast alguse liikumine “Aitab valelikust poliitikast”. Peagi järgnes sellele pöördumine “Harta 12”, milles rõhutati, et “kodanikel peavad olema laialdasemad võimalused oma poliitilise tahte avaldamiseks kui korralised valimised, luua tuleb rahvaalgatuse instrument.”

President Toomas Hendrik Ilvese suunamisel kanaliseeriti need nõudmised siis Jääkeldri protsessi kaudu Rahvakogu tegevusse, mille tulemuseks oli lõpuks märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seaduse täiendamine kollektiivse pöördumise esitamist puudutava peatükiga (selle nimetamine rahvaalgatuse seadustamiseks on eksitav, sisuliselt on tegemist vaid palvekirjaõigusega).

Kodanikuühiskonna survel jõudis õiguslike aluste loomine rahvahääletuste laialdasemaks kasutamiseks hiljem siiski lubadusena erakondade valimisprogrammidesse. 2015. aastal lubasid seda ühel või teisel kujul nii Keskerakond, EKRE, Isamaa kui ka sotsid, rääkimata rohelistest.

Seda lubanud erakonnad said Riigikogus kokku 63 kohta. Sellest piisanuks, et alustada siis põhiseaduse muutmist, mille saanuks nüüd juba lõpule viia. Selle asemel otsustati paraku tegeleda asendustegevusega.

Valimiste järel moodustatud esimene kolmikliit lubas oma koalitsioonilepingus “kaaluda” võimalusi laiendada rahvahääletuste kasutamist, kuid selle kaalumise endani enne lagunemist ei jõudnudki. Järgmine kolmikliit oli veidi konkreetsem: “Analüüsime rahvaalgatuse kehtestamise ja rahvahääletuse laiendamise võimalusi.”

Justiitsminister Urmas Reinsalu (Isamaa) juhtimisel teostatud analüüsi tulemuseks oli aga kõigest mõte, et rahvaalgatuse korras tehtud ettepanek, mis on kogunud vähemalt 10 tuhat toetusallkirja, peab minema Riigikogus hääletamisele.

Kaudselt tunnistati sellega, et varasem petitsiooniõigus ei kujutanud endast tegelikult rahvaalgatuse seadustamist, kuid samas kadus “analüüsi” käigus ära võimaluste loomine rahvahääletuste laialdasemaks kasutamiseks, mida eranditult kõik selle koalitsiooni osapooled olid oma valijatele lubanud.

Ja isegi see suure analüüsimise tulemusel sündinud mõte, mille teostamine olnuks iseenesest väike samm õiges suunas, jäigi ainult mõtteks, kuigi aega vajalike seadusemuudatuste algatamiseks oli täiesti piisavalt. Kahtlemata oli seegi üks põhjustest, miks tänavu enne valimisi taas kõvasti rahvahääletuste trummi tagunud EKRE suutis tõmmata enda taha palju teistes erakondades pettunud valijaid.

Isamaa valimisplatvormis nüüd enam rahvahääletustest juttu ei olnud ja koalitsioonikõnelustel üritas kuuldavasti just see erakond kogu teemat kalevi alla panna. Üleminek presidendi otsevalimisele jäetigi ju nende survel koalitsioonilepingust välja. Rahvahääletuste ja -algatustega läks esmapilgul paremini, aga… saatan peitub detailides, nagu alati.

EKRE juhid on esitlenud saavutatud kokkulepet enda toetajatele “kuldvõtmekesena”, mille abil saab keerata hiljem lahti kõik seni suletuks jäänud uksed. Teiselt poolt vallandus kohe jabur hädakisa, mille kohaselt suurim oht demokraatiale on rahvavõim. Minu hinnangul on alusetud nii ühtede lootused kui ka teiste hirmud, sest koalitsioonilepingus kavandatud kujul osutub rahvahääletuste laialdasem võimaldamine praktiliselt kasutuks. Selle mõistmiseks ei ole vaja teha muud kui vaadata teiste riikide kogemusi.

Praegu koalitsiooni poolt väljapakutud plaani kohaselt oleks rahvahääletusele pandud küsimus vastuvõetud üksnes juhul, kui hääletusest võtavad osa vähemalt pooled hääleõiguslikud kodanikud ja poolthääli on vähemalt 5% rohkem kui vastuhääli. Põhiseaduse muutmise korral peaks poolthääli olema vähemalt 25% rohkem.

Mitmel pool maailmas, kus selline künnis on kehtestatud, on osutunud äärmiselt tulemuslikuks rahvahääletuste boikoteerimine eeldatavate kaotajate poolt. Alles eelmisel aastal kukkus Rumeenias läbi rahvahääletus, millega taheti määratleda abielu juba põhiseaduses liiduna ühe mehe ja ühe naise vahel, kuigi seal on künnis ainult 30%. EI-pool, mis nägi ette kaotust, otsustas lihtsalt rahvahääletust boikoteerida, saavutades just tänu sellele enda poolt soovitud tulemuse.

Taiwanil, kus kehtis 50% nõue, kukutati viie aasta jooksul boikottide abil läbi lausa kuus rahvahääletust järjest. Lõpuks otsustati seal reegleid lõdvendada.

Nii kõrge künnise puhul on keskmise valimisaktiivsusega riikides, mille hulka kuulub ka Eesti, boikott vähemuse jaoks väga ratsionaalne valik ja tõhus meetod enda tahte kehtestamiseks. Seda teavad kindlasti ka need, kes koalitsioonilepingut koostades vastavas punktis kokku leppisid. Jaak Valge (EKRE) on isegi avalikult tunnistanud, et kui selline künnis kehtinuks 2003. aastal, jäänuks Eestil ilmselt Euroopa Liitu astumata, sest tõenäoliselt kukutanuks EI-pool rahvahääletuse seda boikoteerides läbi.

Kas praegune koalitsioon selles osas oma koalitsioonilepingu täitmiseni jõuab või mitte, seda näitab aeg. Minu arvates võiks opositsioon tulla Riigikogu sügisistungjärgu alates välja liberaalsema eelnõuga, kus künniseks on näiteks 33%. Kuid see eeldaks mõtlemise muutust ka opositsiooni ridades.

Paraku kalduvad poliitikud pidama rahvast kõrgeima võimu kandjaks sageli vaid sõnades. Sellest rääkimine toob küll hääli, kuid tegelikku võimu otsuste langetamiseks ei taheta otse tavakodanike kätte anda.

Artikkel ilmus 23. juulil 2019 ajalehes Sakala. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Sakala veebilehel.

Ukraina seisab suurte muutuste lävel

Pühapäeval toimuvad Ukrainas parlamendivalimised, mille tulemusel jätkub poliitikas kevadel presidendivalimistega alanud pööre. See võib osutuda nii radikaalseks, et puudutab kogu poliitilise süsteemi aluseid.

Hetkel kehtiva seaduse kohaselt valitakse Ukraina Ülemraada 450-st liikmest pooled ühest üleriigilisest valimisringkonnast, kus erakondadele kehtib valimiskünnis 5%, suletud nimekirjade alusel. Ülejäänud saadikud valitakse ühemandaadilistest ringkondadest, kust osutub valituks ringkonnas enim hääli saanud kandidaat. Praegune süsteem on pälvinud palju kriitikat, sest hajutab poliitilist vastutust ja soosib populaarseimaid erakondasid.

Korralised parlamendivalimised pidanuks Ukrainas tulema nüüd alles sügisel, aga kevadel presidendiks valitud Volodõmõr Zelenski saatis ametisse astudes parlamendi kohe laiali ja kuulutas välja ennetähtaegsed valimised. Samas andis ta parlamendile võimaluse võtta veel kiiresti vastu uus valimisseadus, mille kohaselt tuleks kõik saadikud valida üleriigilisest ringkonnast avatud nimekirjade alusel, uueks künniseks aga oleks 3%.

Parlamendi ametist lahkuv koosseis paraku seda võimalust ei kasutanud. Zelenski ettepaneku lisamist Ukraina Ülemraada päevakorda toetas vaid 92 vastavale erakorralisele istungile registreerunud 254-st saadikust.

Nüüd aga troonib erakond Rahva Teener, mille kandidaadina Zelenski presidendiks valiti, konkurentsitu liidrina kõigis arvamusküsitlustes. Nende kohaselt kavatseb seda toetada 42-47% valijatest. Täisproportsionaalse valimissüsteemi korral ei pruugiks see anda parlamendis isegi absoluutset enamust, aga praegu kehtiva valimisseaduse alusel võidakse saada hea õnne korral lausa põhiseaduse muutmiseks vajalik 2/3 enamus.

Seni ei ole ükski erakond Ukrainas vabadel valimistel nii võimsalt võitnud.

Kas Rahva Teener lööb platsi puhtaks?

Kokku osaleb nüüd valimistel 65 erakonda, neist 22 on seadnud oma nimekirja üles üleriigilises valimisringkonnas. Ukraina Kommunistliku Partei ja Vasakjõudude Liidu kandidaatide nimekirjad jäeti registreerimata. Ühe puhul oli põhjuseks justiitsministeeriumi ettekirjutus, teise puhul nõutud kautsjoni tasumata jätmine. Registreeritud on 5967 kandidaati, neist 2747 on seatud üles üleriigilises valimisringkonnas.

Rahva Teener ei seadnud kandidaadina üles ühtegi senist parlamendisaadikut. Nende valimisnimekiri koosneb valdavalt 1970-ndate teisel poolel ning 1980-ndatel sündinud inimestest. Esialgu oli selles 201 nime, kuid järgi on jäänud 192. Osad kandidaadid võeti erakonna poolt maha tuginedes veebi kaudu laekunud kompromiteerivale informatsioonile, mõned taandasid ennast ise.

Krimmi ja Donbassi ühemandaadilistes ringkondades valimisi ei toimu, sest need piirkonnad ei allu praegu teatavasti Ukraina võimude kontrollile. Seetõttu jääb 26 saadikut valimata. Rahva Teener on seadnud oma kandidaadi üles aga kõigis neis ühemandaadilistes ringkondades, kus valimised toimuvad. Neid on kokku 199.

See erakond, kuhu ei kuulu ühtegi senist parlamendisaadikut, saab Ukraina Ülemraadas nüüd tõenäoliselt absoluutse enamuse. Lahtine on veel see, kas tuleb konstitutsiooniline enamus (2/3 kohtadest). See tähendaks, et Ukraina poliitiline eliit vahetatakse välja sellises ulatuses, mis muudab lõpuks võimalikuks põhjapanevad poliitilised reformid.

Valimissüsteemi muutmine on vaid üks osa erakonna Rahva Teener radikaaldemokraatlikust programmist. Nad lubavad ka võtta saadikutelt puutumatuse, luua mehhanismi nende tagasikutsumiseks (seda hõlbustab e-hääletuse kasutuselevõtt). Ühtlasi tahetakse luua mehhanism tühistamisreferendumite ning üldse rahvahääletuste algatamiseks kodanike poolt. Oluline on ka võitlus korruptsiooniga, mis hõlmab korruptantide vara konfiskeerimist.

Eks sarnaseid lubadusi ole antud erakondade poolt ju ka varem, sealhulgas Ukrainas. Minu hinnangul on aga oluline vahe see, et nemad mõtlevad seda tõsiselt. Nemad kavatsevad seda tõesti teha. Zelenski valimisega presidendiks algas Ukraina poliitikas ilmselt täiesti uus ajajärk.

Uus eliit ei tule päris tänavalt

Erakonna Rahva Teener peamine ideoloog Ruslan Stefantšuk (sünd. 1975) on õigusteadlane, doktorikraadiga juuraprofessor, kes on töötanud varem ka advokaadina ja olnud juuraajakirja Право України peatoimetaja asetäitja. Kevadel sai temast president Zelenski ametlik nõunik ja esindaja Ukraina Ülemraada juures. Tema vastutusel on erakonnas seaduseelnõude koostamine. Ideoloogiliseks aluseks on seejuures võetud libertaarsus ehk klassikaline liberalism.

Poliitikuna ei ole Stefantšuk küll varem üles astunud, kuid see ei tähenda seda, et poliitilised ringkonnad oleksid talle tundmatud. Kunagi oli ta parlamendis Meie Ukraina blokki kuulunud Anatoli Matvienko abi (õigusküsimustes). 2011–2013 juhtis Stefantšuk Ukraina Ülemraada seadusandluse instituudis riikliku seadusandluse arendamise probleemidega tegelevat osakonda. 2016. aastal sai temast Ukraina esimese asepeaministri ja majandusministri Stepan Kubivi (koosseisuväline) nõunik.

Zelenskit tunneb Stefantšuk juba tudengipõlvest, mil mõlemad lõid kaasa KVN-is. Selle nähtuse olulisusest Zelenski mõistmiseks oli veidi juttu juba enne presidendivalimisi (27. märtsil 2019 Kesknädalas ilmunud artiklis “Ukraina presidendiks on tõusmas teletäht”). KVN andis Ukrainale presidendi, annab nüüd nähtavasti ka valitsuse.

Erakonna Rahva Teener juht ja valimisnimekirja esinumber Dmõtro Razumkov (sünd. 1983) on aga inimene, keda võib nimetada poliittehnoloogiks. Ta oli üks Zelenski valimiskampaania juhtidest, kuid tegemist ei olnud kaugeltki esimese valimiskampaaniaga, mida ta korraldada aitas.

Razumkov on Ukraina poliitikas juba ammu tuntud nimi. Dmõtro isa Oleksandr (1959–1999) tõusis 1985. aastal, kui NLKP Keskkomitee peasekretäriks sai Mihhail Gorbatšov, Ukrainas komsomoli ideoloogiajuhiks. Ta oli üks glasnosti ja perestroika toetajatest ning kuulus hiljem president Leonid Kutšma lähikonda. 1996. aastal sai temast Rahvademokraatliku Partei, mille esimeheks valiti siis Anatoli Matvienko, juhatuse liige.

1997–1999 oli Oleksandr Razumkov aga Ukraina riikliku julgeolekunõukogu sekretäri asetäitja, juhtides Ukraina delegatsiooni Ukraina-Vene suhetega tegelevas strateegilises töörühmas. Ta juhtis ühtlasi Ukraina Majandus- ja Poliitikauuringute Keskust, mis on pärast tema surma tuntud Razumkovi Keskuse nime alla ning kuulub Ida-Euroopa juhtivate mõttekodade hulka.

Dmõtro õppis Kiievi Rahvusvaheliste Suhete Instituudis, spetsialiseerudes rahvusvahelistele majandussuhetele, ja sai hiljem kraadi ka õigusteaduses. 2006. aastast alates on ta töötanud poliitiliste konsultatsioonide alal.

2006–2010 kuulus ta Regioonide Parteisse. Dmõtro ise seletab sinna astumist sellega, et talle ei meeldinud president Viktor Juštšenko ja 2004–2006 riigis toimunu. Pärast Viktor Janukovõtši valimist presidendiks astus ta erakonnast välja ning töötas seejärel 2010–2014 Serhi Tihipko heaks, kes tundis tema isa juba Dnipropetrovski oblasti komsomolikomitees töötamise päevilt.

Dmõtro poolvenna kasuisa on aga endine kaitseminister Anatoli Hrõtsenko, erakonna Kodanikupositsioon juht, kes kogus tänavu presidendivalimiste esimeses voorus 6,9% häältest. See fakt on iseenesest ebaoluline, kuid aitab samuti illustreerida seda, kui tihedalt on Ukraina uus poliitiline ladvik seotud vanaga.

Artikkel ilmus 17. juulil 2019 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.