Rubriik: poliitika

Pall on opositsiooni käes

On üsna arusaamatu, miks liberaalne opositsioon ei ole ikka veel kasutanud võimalust moodustada varivalitsus, mis võiks pakkuda tõsiseltvõetavat, positiivset alternatiivi praegusele valitsuskoalitsioonile.

Läinud aasta kevadel, kui valimistel lüüa saanud peaminister Jüri Ratas oli juba pidanud oma ametiseisundit kuritarvitades Stenbocki majas EKRE ja Isamaa juhtidega koalitsiooniläbirääkimisi (hoolimata sellest, et president Kersti Kaljulaid oli lubanud teha ettepaneku valitsuse moodustamiseks valimised võitnud erakonna juhile), avaldasin arvamust, et Reformierakonna juht Kaja Kallas võiks leppida presidendi poolt määratud (ametlikuks) peaministrikandidaadiks saades sotside, roheliste ja erakonnaga Eesti 200 kokku alternatiivses koalitsioonis, sõlmida koalitsioonilepingu ning moodustada valitsuse. Parlamendis jäänuks see valitsus siis ilmselt ametisse kinnitamata ja võimule tulnuks ikkagi see koosseis, mis viibib seal praegu, aga nii saanuks vähemalt loodud laiapõhjaline varivalitsus, mis olnuks valmis riigi juhtimise iga hetk üle võtma.

Minu soovitus lähtus äratundmisest, et pärast Jüri Ratase teise valitsuse ametisse astumist satuvad Keskerakond ja Isamaa kahvlisse. Tooni hakkab andma EKRE, sest see erakond on uues koalitsioonis ainus osapool, kellel ei ole midagi kaotada, kui see valitsus kokku kukub. Tugev varivalitsus kujutanuks endast vajalikku vastukaalu EKRE survele.

Sisuliselt sama soovitust on jaganud hiljem mitmed teisedki. Kantar Emori juhataja Karin Niines kirjutas Eesti Päevalehes, et Reformierakond võib jääda neljaks aastaks opositsiooni vinduma või moodustada koos sotsidega varivalitsuse, kuhu võiks kaasata ka Eesti 200, mis muutuks kujunenud olukorras moraalseks majakaks neile, kellele EKRE retoorika närvidele käib. Turu-uuringute AS-i uuringujuht Juhan Kivirähk leidis ühes Eesti Rahvusringhäälingu kaudu edastatud poliitikakommentaaris, et lihtsalt valitsuse kritiseerimise asemel oleks Reformierakonnal mõistlikum demonstreerida oma erimeelsusi selgete alternatiivide pakkumisega läbi varivalitsuse moodustamise.

Uuringufirmade esindajate jutu saab muidugi heita kõrvale väitega, et nad lähtuvad vaid oma erialasest huvist: tahavad hakata viima läbi uuringuid, kus võrreldakse valitsuse ja varivalitsuse populaarsust. Aga kas see ei oleks siis ka opositsiooni huvides, kui need näitaksid, et varivalitsus on populaarsem? Või on liberaalne opositsioon tõesti nii enesekriitiline, et eeldab vastupidist tulemust?

Minu meelest peaks olema ammu selge, et Keskerakonna ja Isamaa tänane ladvik seda valitsuskoalitsiooni ei lõhu. See võib laguneda kas EKRE tahtel või hoopis altpoolt, Riigikogu tasandil, kui Keskerakonna ja Isamaa rahulolematud saadikud lähevad üle opositsiooni poolele. Et see juhtuks, peavad nad aga nägema tõsiseltvõetavat alternatiivi praegusele valitsusele.

Kui küsisin novembri lõpus Kaja Kallaselt, millal moodustavad Reformierakond ja sotsid varivalitsuse, mis oleks valmis kohe võimule tulema, kui praegune valitsus kaotab parlamendis enamuse toetuse, rääkis ta, et Reformierakonnal on valitsuse moodustamiseks sisuliselt siiski ainult kaks varianti: kas Keskerakonnaga või Isamaa ja sotsidega. “Ja need mõlemad variandid on ju ikkagi laua peal,” arvas ta.

Kallas möönis, et varivalitsusi võidakse küll moodustada riikides, kus võimul on korraga üks erakond, aga leidis, et koalitsioonide puhul ei ole selline lähenemine mõistlik. Samuti märkis ta, et neil on erakonnas ja Riigikogu fraktsioonis väga palju tublisid inimesi ja kui hakata ütlema, et üks neist on varivalitsuses minister ja teine ei ole, siis ei pruugi see omavahelisele koostööle hästi mõjuda. Kõige olulisem oli aga ikkagi see, et nii pandaks kinni võimalus moodustada valitsus Keskerakonna või Isamaaga.

Eelmisel nädalal uurisin, kas ta usub endiselt, et Keskerakonna või Isamaa juhtide kannatus võib katkeda ja võimalus nendega koalitsiooni tegemiseks on jätkuvalt laual. Või oleks opositsioonil siiski mõistlikum lähtuda eeldusest, et seda ei juhtu? Kallas tunnistas nüüd, et pidevad skandaalid, mis mööduvad kiiresti, muudavad EKRE koalitsioonipartnereid järjest tuimemaks. “Me oleme arvestanud sellega, et me peame olema opositsioonis pikalt,” rääkis ta, “aga see ei tähenda seda, et me jätkuvalt ei töötaks Keskerakonna ja Isamaa inimestega, et seda olukorda muuta ja uut valitsust moodustada, sest et see alternatiiv on ju endiselt olemas…”

Ilmselt oleks nüüd siiski mõistlikum moodustada laiapõhjaline varivalitsus. Sellega võetaks tõesti laualt võimalus teha koalitsioon Keskerakonna või Isamaaga, aga selline võimalus näib olevat nii või teisiti vaid teoreetiline, sisuliselt soovmõtlemine. Samas pandaks sellega selge valiku ette need Keskerakonna ja Isamaa saadikud, kes praeguse koalitsiooniga rahul ei ole: kas kuulata oma südametunnistust ehk toetada alternatiivset lahendust või jääda ustavaks parteile? See aga avaldaks omakorda Keskerakonna ja Isamaa juhtidele survet tegeleda senisest tugevamalt EKRE ohjeldamisega, et nende fraktsioonid parlamendis (Raimond Kaljulaidi eeskuju järgides) lihtsalt laiali ei jookseks.

Eestis on varivalitsusi moodustatud seni ainult valimiskampaaniate ajal tähelepanu saamiseks (viimati tegid seda nii EKRE kui ka Eesti 200, samuti kuulutati pidulikult välja erakondadeülene Eesti ökoriigi varivalitsus), aga pärast valimisi ei ole neist enam midagi kuulda olnud. Tegelikult peaks varivalitsuse töö – vastutustundlike alternatiivide pakkumine valitsuse poliitilistele algatustele – siis alles algama. Mõnel pool, näiteks Soomes ja Rootsis, koostavad opositsioonilised erakonnad isegi alternatiivseid riigieelarveid. Ja alternatiivide pakkumine on ju alati konstruktiivsem tegevus kui lihtsalt obstruktsiooni kasutamine.

Isamaa hoidumine Mart Helme toetamisest viimasel tema vastu algatatud umbusaldushääletusel Riigikogus ei olnud kindlasti märk koalitsiooni peatsest lagunemisest. See oli kõigest väike noomitus selle eest, et senjöör alfaisane tekitas täiesti tühjalt kohalt pingeid suhetes sõbraliku naaberriigiga. Isamaa halli kardinali Urmas Reinsalu jaoks ületas lihtsalt talutavuse piiri, et Helme sõitis nii süüdimatult sisse valdkonda, mille eest tema praegu ministrina vastutab.

Jüri Ratas ei tee uut poliitilist kannapööret ja Keskerakonnas ei puhke tema vastu mingit mässu, sest kõik võtmetähtsusega isikud on seal praegu just nendel ametikohtadel, kus nad olla tahavad.

Läinud aasta tõestas ilmekalt, et EKRE koalitsioonipartnerite kannatus on kummist. Seda kummi saab venitada tõenäoliselt veel pikalt. Võib-olla isegi aastaid. Kas Reformierakond tahab oodata tõesti nii kaua, et Keskerakonna ja Isamaa juhtidel hakkaks järsku piinlik ning nad tunnistaksid avalikult, et EKRE laskmine valitsusse oli viga? Mina ei usu, et see üldse kunagi juhtub.

Artikkel ilmus 14. jaanuaril 2020 ajalehes Sakala. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Sakala veebilehel.

Meie sõda Iraaniga

Seoses viimase nädala jooksul pingestunud rahvusvahelise olukorraga toon siin ära ühe algselt 2004. aasta 18. novembril Maalehes avaldatud artikli, milles lahkasin veidi nüüd taas fookusesse tõusnud teemat. USA neokonservatiivide loosungiks oli juba enne Iraaki tungimist “Bagdad – Damaskus – Teheran”, ning sõda Iraaniga oli 15 aastat tagasi lähemal, kui võiks täna arvata. Võib-olla päästis sellest lõpuks ainult see, et IAEA toonane peadirektor Mohamed El-Baradei keeldus sobiva ettekäände andmisest – ilmselt oli see ka tegelik põhjus, miks talle anti 2005. aastal Nobeli rahupreemia. Nüüd on küll kära meedias palju rohkem, olukord näib kriitilisem, kuid see ei tähenda, et sõda tingimata tuleb. Vähemalt USA relvajõudude valmisolek selleks on täna väiksem kui 15 aastat tagasi. Ka sõjapoliitika toetajate rahvusvaheline positsioon on nõrgem.

Meie sõda Iraaniga

Kas me oleme valmis toetama veel ühte sõda, mis läheb vastuollu rahvusvahelise õigusega ja suurendab terroriohtu?

Kui heita pilk sellele, mis on Eesti avalikus ruumis leidnud aset pärast seda, kui Bagdadis hukkus järjekordne Eesti kaitseväelane, siis võib näha, et ebapopulaarsed poliitikud on kasutanud populaarset kaitseväge puhvrina, mille abil leevendati ebapopulaarse poliitika tõttu saadavat tagasilööki. Puhver on toiminud nii edukalt, et nüüd valmistatakse juba pinda ette Lähis-Ida transformeerimise teiseks etapiks.

Wayne Madsen, kes on töötanud nii USA Riikliku Julgeolekuagentuuri kui ka välisministeeriumi heaks, väitis möödunud kuul Valge Maja siseinfole tuginedes, et ühel mitteametlikul töökohtumisel, millest võttis osa ka Eesti kaitseminister, arutati võimalike sõjaliste operatsioonide läbiviimist mitte ainult Iraagis, vaid ka Iraanis. Eesti kaitseministeeriumist öeldi, et see väide ei vasta tõele, sest “nimetatud kohtumisel Iraani teemat ei käsitletud.”

Kuid millisele positsioonile asuks Eesti, kui USA ja/või selle liitlased ründavad ilma ÜRO autoriseeringuta sihtmärke, mis asuvad Iraani territooriumil? “Välisministeerium ei tegele ennustamisega,” vastati Eesti välisministeeriumist.

Iraani tuumaprogramm

Samal ajal kinnitavad nii mõnedki inimesed, et Iraanil on tuumarelva väljatöötamiseks salajane programm, millega tuleks midagi ette võtta. Kahe aasta eest olid need enesekindlad isikud veendunud, et Iraak toodab salaja massihävitusrelvi ning kavatseb kolmveerand tunni pärast pool maailma õhku lasta. ÜRO relvastusinspektoreid juhtinud Hans Blix ei andnud toona järele poliitilisele survele. Rahvusvahelise Aatomienergia Agentuuri peadirektor Mohamed El-Baradei, kelle ülesandeks on teostada järelevalvet Iraani tuumaprogrammi üle, peab oma töös kinni samast põhimõttest. Aeg-ajalt tuleks kasuks uurida ÜRO allorganisatsioonide raporteid, mitte esitada faktidena poliitiliselt motiveeritud süüdistusi.

Iraani ametnikud tunnistavad, et riik omab võimet luua tuumarelv, aga ei kavatse seda teha. Majanduslikult võttes on tuumaenergeetika rakendamine Iraani jaoks tohutult kasulik ja rahvastiku kiire kasvu tõttu koguni vältimatu. Majandusliku tõusuga kaasneb sageli poliitilise mõju kasv. Seetõttu ongi paar riiki otsustanud, et Iraani tuumaprogramm tuleb lõpetada. Näiteks Iisraeli ajakirjandus on kogu sügise arutanud “ennetava löögi” andmist.

Nii nagu Iraagi ründamine ei omanud ÜRO autoriseeringut ega olnud NATO missioon, läheks rahvusvahelise õigusega vastuollu ka Iraani pommitamine.

Selle mitteametliku töökohtumise (kus kaitseministeeriumi kinnitusel Iraaniga seonduvat ei arutatud) eesmärk näis Wayne Madseni sõnul olevat koalitsiooni moodustamine, nagu Iraagis. “Osalenud kaitseministrid esindasid ainult väikest rühma peamiselt Ida-Euroopa riike. Suurbritannia, Austraalia ja Itaalia boikoteerisid seda kohtumist,” kinnitas Madsen mulle möödunud kuul. “Kõigil osalenud riikidel on head suhted iisraellastega.”

Suurbritannia välisminister Jack Straw on öelnud, et Iraani ründamine ei oleks millegagi õigustatav. Kuid diplomaatilistes tagatubades peetavate lahingute tulemus on endiselt lahtine. Kindlalt on Iraani ründamise vastu Saksamaa, mis nähtavasti loodab, et Euroopa Liidu arengust huvitatud riigid omavad sama hoiakut.

Režiimimuutus 2

Okupatsiooni alates võeti Saddam Husseinilt kõige muu kõrval üle rühmitus Mojahedin-e Khalq, mis on Iraagist lähtudes sooritanud terrorirünnakuid Iraanis valitseva teokraatia vastu. Terroristliku taktika kasutamise tõttu on see kaotanud Iraanis oma kunagise toetusbaasi, kuid asjaolu, et tuhandetest võitlejatest koosnevaid üksusi ei ole laiali saadetud, lubab oletada, et neid kavatsetakse kunagi veel kasutada.

Võib-olla ei piirduks Iraanile antav löök tuumarajatiste ründamisega. Washingtonist vaadates on vajalik režiimimuutus, mis avaks Iraani neile suurkorporatsioonidele, mille juhatused oma liikmeid aeg-ajalt Valgesse Majja tööle saadavad.

Washington Post väitis paari kuu eest, et Iraani ei ole rünnatud seetõttu, et kõik Pentagonis läbi mängitud stsenaariumid on näidanud: USA ei suudaks seda sõda võita. Kuid võib-olla on juba möödunud päev, mil üks selline mäng, mis päris maailmas realiseeruda ei pruugi, osutus võidukaks.

Kas me oleme valmis selleks, kui ühel päeval taas teatatakse, et tänutundest minevikus tehtud heategude ees ja kohusetundest tulevaste põlvede vastu oleme me otsustanud anda endast parima rahvusvahelise õiguse õõnestamiseks ja terroriohu suurendamiseks?

Liechtenstein – eeskuju või hoiatus?

Liechtensteini Vürstiriigis valitseb omapärane hübriidrežiim, mille puhul on küll suur roll otsedemokraatial, kuid samal ajal võib vürst vetostada rahvahääletuste otsuseid. Selline riigikorraldus vastab sealsete kodanike tahtele.

1921 andis Liechtensteini vürst Johann II riigile uue põhiseaduse, millega ühendas konstitutsioonilise monarhia parlamentaarse demokraatia ja otsedemokraatiaga. Valimisõiguse said kõik vähemalt 21-aastased meessoost kodanikud. Ühtlasi loodi mitmeid mehhanisme erinevate rahvahääletuste algatamiseks. Kodanikud said isegi õiguse algatada rahvahääletus parlamendi laialisaatmise ja uute valimiste korraldamise küsimuses.

Esimesed rahvahääletused toimusid Liechtensteinis siiski juba paar aastat varem. Hääleõiguslikelt meestelt küsiti, kas nad toetavad riigi Maapäeva otsevalitavate liikmete arvu suurendamist 12-lt 17-le ja valimisea langetamist 24-lt eluaastatelt 21-le. Mõlemad küsimused said eitava vastuse, aga vürst sellest ei hoolinud.

Poliitilise maastiku kujunemine

1862. aasta põhiseaduse alusel oli Maapäeval 15 liiget. Neist kolm nimetas vürst ning ülejäänud pandi paika kaudsete valimistega, mille puhul tuli valida kõigepealt igast kogukonnast valimisõiguslike meeste poolt iga saja elaniku kohta kaks valijameest. Esimesed otsevalimised toimusid alles 1918. Need olid ühtlasi esimesed valimised, millest võtsid osa erakonnad.

Liechtensteini poliitilisel maastikul on domineerinud algusest peale kaks erakonda. Esimesena loodi Kristlik-Sotsiaalne Rahvapartei, mis pooldas demokraatia laiendamist, sotsiaalsemat ja liberaalsemat poliitikat. Reaktsioonina sellele ja otsevalimiste sisseviimisele asutati Progressiivne Kodanlik Partei (PKP), mis on konservatiivsem, monarhistlikum ja kirikumeelsem (katoliiklikum).

1936 ühines Kristlik-Sotsiaalne Rahvapartei väikese parlamendivälise erakonnaga Liechtensteini Kodumaateenistus, mis oli oma ajastu vaimu järgides propageerinud parteiriigi asendamist korporatiivse riigiga. Selle ühinemise tulemusel võeti uueks nimeks Isamaaline Liit (IL), mille all tegutsetakse tänini. Kodumaateenistuse ridadest tulid mitmed hiljem IL-i liikmetena mõjukatele kohtadele tõusnud tegelased, aga programmiliselt jätkati põhiosas Rahvapartei liini (ühinemiseni viinud koostöögi sai 1935 alguse sellest, et mõlemad erakonnad soovisid asendada siis majoritaarse valimissüsteemi proportsionaalsega).

1961 asutati Kristlik-Sotsiaalne Partei (KSP), mis osales seejärel neli korda edutult parlamendivalimistel ja läks lõpuks laiali. 1985 asutatud sotsiaaldemokraatlikku ja rohelist ideoloogiat kandev Vaba Nimekiri pääses parlamenti kolmandal katsel ega ole sealt hiljem välja langenud, aga on püsinud kogu selle aja opositsioonis. 2013. aasta parlamendivalimiste eel asutati parempopulistlik erakond Sõltumatud, mille tuumik kuulus varem IL-i ridadesse. See jõud pääses kohe parlamenti ja omab seal praegu viit kohta 25-st.

Seistes silmitsi natsidest lähtuva hädaohuga (riigisakslaste liikumine taotles Liechtensteini ühendamist Suur-Saksamaaga, toimus isegi väike riigipöördekatse), leppisid PKP ja IL 1939. aastal kokku proportsionaalse valimissüsteemi kasutuselevõtus, kuid äärmuslike jõudude tõrjumiseks kehtestati esialgu künniseks 18% häältest. 1962 valimistel 10% häältest saanud KSP esitas selle kohta kaebuse, mille peale kohus otsustaski lõpuks, et selline valimiskünnis ei ole põhiseaduspärane. 1973. aastast on künniseks 8%. KSP oli selleks ajaks hääbunud, aga Vaba Nimekiri ja Sõltumatud pääsesid hiljem parlamenti just tänu künnise langetamisele.

Kogemused rahvahääletustega

On ammu teada tõsiasi, et need, kes omavad võimu, ei taha seda tingimata jagada nendega, kellel seda ei ole. Seda on üsna lihtne seletada inimeste sooviga teiste üle domineerida. Liechtensteini puhul on aga ilmnenud veel üks nähtus, millele on raskem loogilist seletust leida: küllaltki palju leidub ka selliseid inimesi, kes ei soovi näha enda suuremat võimestamist.

1919. aasta rahvahääletustel oli enamik hääleõiguslikest meestest mitte ainult valimisea langetamise, vaid ka Maapäeva otsevalitavate liikmete arvu suurendamise vastu. Valgustunud monarh sõitis nende tahtest üle. 1921. aasta põhiseadusega langetati valimisiga, ja vürst loobus õigusest nimetada osad parlamendisaadikud ise.

Liechtenstein oli Euroopas viimane riik, mis andis naistele valimisõiguse. 1984 toimunud rahvahääletusel kiitsid mehed selle heaks häältega 51,3% poolt, 48,7% vastu. Varem oli see rahvahääletusel juba kolmel korral tagasi lükatud, kuigi kõik erakonnad toetasid naistele valimisõiguse andmist. Esimene rahvahääletus toimus sel teemal 1968. Sellest lasti võtta erandkorras osa ka naistel. Nende hääled jagunesid: 50,5% poolt, 49,5% vastu. Üllatavalt suur osa naistest, kellele anti võimalus toetada endale valimisõiguse andmist, hääletas selle vastu.

Kuidas seda küll seletada? Kas põhjuseks oli Liechtensteini ühiskonnas sügavalt juurdunud patriarhaalne kultuur, mille tõttu paljud naised lihtsalt võõristasid poliitikat ega näinud seal enda jaoks mingit rolli? Või hoopis see, et 1968. aasta rahvahääletus korraldati põhiseadusest mööda minnes ja oli üksnes nõuandva iseloomuga? Kas endale hääleõiguse andmise vastu hääletades protesteerisid osad naised selle vastu, et mehed ei olnud seda neile juba andnud? Pakutud on mõlemat seletust. Ja võib-olla ongi mõlemas mingi tõetera – ühesuguselt käituvate inimeste motiivid võivad ju olla täiesti erinevad, mõnikord lausa vastupidised.

Mitmed teisedki küsimused on olnud rahvahääletusel korduvalt. 1945 ja 1972 lükati parlamendisaadikute arvu tõstmine 15-lt 21-le tagasi. 1985 oli korraga hääletusel kaks konkureerivat ettepanekut – üks nägi ette tõsta parlamendisaadikute arv 21-le, teine 25-le. Mõlemat kokku toetas 82,6% hääletanutest, aga kumbki ei saanud absoluutset enamust. 1988 kiideti viimaks heaks ettepanek tõsta saadikute arv 25-le. 1989 hääletati maha ettepanek võimaldada rahvahääletusi ka rahvusvaheliste lepingute osas, aga kolm aastat hiljem kiideti see heaks.

Erinevalt paljudest teistest riikidest saab Liechtensteinis panna rahvahääletusele ka maksuküsimusi. 1929 kiideti heaks maksu kehtestamine alkohoolsetele jookidele – 1968 lükati tagasi ettepanek see kaotada. Rahvahääletustega kiideti seal heaks ka näiteks tulumaksu sisseviimine, kohustusliku pensionikindlustuse loomine, tulumaksumäära tõstmine jne. Sel teel on otsustatud peretoetuste suurendamist, muudetud parlamendi töökorraldust ja kohustatud riiki maksma kahjutasu konkreetsele isikule, kelle vara oli sundvõõrandatud.

Rahvahääletusele on jõudnud suured projektid elektrijaamade, kanalite, teede, tunnelite, haiglate, kultuuri- ja konverentsikeskuste ehitamiseks. Alati ei ole taolisi algatusi muidugi toetatud. Rahvas on hääletanud maha ka mõned parlamendi otsused suurte suusavõistluste ja muusikaürituste rahastamiseks. Samas on toetatud rahvahääletustel korduvalt naturalisatsiooni korras kodakondsuse andmise lihtsustamist.

Kas meil on sealt midagi õppida?

Samuti kiitis rahvas heaks sooneutraalse partnerlusseaduse. 2011 toimunud rahvahääletuse algatasid selle oponendid, kes soovisid parlamendis vastuvõetud seaduse tühistamist, kuid rahvas kiitis selle heaks häältega 68,8% poolt, 31,2% vastu. Abordi küsimuses on lükatud aga tagasi nii ettepanekud selle lubamiseks (praegu on abordi tegemine Liechtensteinis keelatud) kui ka keelustamiseks juba põhiseaduse tasandil.

2003 kiideti rahvahääletusel heaks vürstikoja algatatud muudatused põhiseaduses, millega Liechtenstein muutus kriitikute sõnul absoluutseks monarhiaks (vürst võib valitsuse laiali saata, määrata ametisse kohtunikke ja vetostada kõiki seadusi). Samal ajal oli hääletusel konkureeriv ettepanek, millega taotleti vürstikoja võimu piiramist, aga see kukkus läbi. Praegune vürst Hans-Adam II ähvardas minna selle läbimineku korral eksiili, asuda elama Viini. Suur enamus rahvast seda näha ei soovinud.

Päris absoluutseks monarhiaks Liechtensteini tegelikult siiski pidada ei saa, sest 2003. aasta muudatustega sai rahvas ühtlasi õiguse vürstile umbusaldust avaldata ja monarhia kaotada (ilma, et vürst seda otsust vetostada saaks). Samas on aga selge, et praegune valitseja ei kavatse kiita heaks ühtegi otsust, millega ta isiklikult ei nõustu – just tema ähvardus vetostada abordi lubamine oli ilmselt see, mille mõjul jäi rahvahääletusel üsna napilt peale selle täielik keelustamine.

Kahtlemata leidub Eestiski monarhistliku riigikorralduse pooldajaid, kuid katsed seda juurutada mõjuvad siin parimal juhul naljana (nagu omaaegne kuningriiklaste tegevus Riigikogus), muidu aga lihtsalt halekoomiliselt. Samuti poleks minu arvates hea mõte hakata otsustama rahvahääletustega nii spetsiifilisi küsimusi nagu kalastuslubade andmine välismaalastele (Liechtensteinis toimus rahvahääletus küsimuses, kas seda lubada või mitte, aga sarnaseid väga kitsa valdkonna küsimusi on jõudnud seal rahvahääletusele teisigi).

Kindlasti võiks aga viia rahvaalgatuse seadustamisel ja rahvahääletuste kasutamise laiendamisel Eestis sisse võimaluse algatada rahvahääletus parlamendi laialisaatmiseks, et toimuda saaksid erakorralised valimised. Liechtensteinis ei ole olnud saja aasta jooksul küll ühtegi sellist rahvahääletust, kuid sellise võimaluse olemasolu distsiplineeriv mõju sealsete poliitikute käitumisele on vaieldamatu.

Artikkel ilmus 18. detsembril 2019 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.